Õpetaja päevik ⟩ Eve Tuisk

12. dets. 2023 Merilin Mändveer toimetaja - Kommenteeri artiklit

„Õpetaja päevikut“ täidab sel korral Kuressaare Nooruse Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Eve Tuisk. Kuidas sai temast õpetaja, mida ta selle töö juures hindab ning mida haridusmaailmas muudaks?

Eve Tuisk on Kuressaare Nooruse Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Foto: Gert Lutter

Minu õpetajaks saamise lugu: Sellest, et minust saab kunagi õpetaja, unistasin juba algklassides. Mul oli ääretult armas õpetaja Vaike Jasmin, kes oma inimlike väärtustega mind väga mõjutas. Tahtsin ja tahan praegugi olla temasugune inimene, temasugune õpetaja. 

Põhikooli lõpuklassides ja gümnaasiumis erialavalik selgines, seda vist jällegi õpetajate tõttu, kes mind mõnusasti ainealaselt nügisid. Kui gümnaasiumi lõpetamine ukse ees oli, küsis mu tollane klassijuhataja Marit Tarkin, kes ühtlasi oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, nii loomulikult, kas jätkan oma õpinguid eesti keele vallas. See lõi pildi kohe selgemaks. Tema märkas minus miskit enne, kui ma ise selgusele jõudsin. Sealt edasi Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima minna ning hiljem oma kodukooli tagasi õpetama tulla oli juba asjade loomulik kulg. 

Olen õpetaja, sest mulle meeldib õpetaja olla, tunnen, et minu võimuses on midagi muuta.

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt eksinud. Olen mõelnud, et kui ühel hetkel on minust koolis rohkem kahju kui kasu, kuhu ma siis läheksin, mida teeksin. Ja mul ei ole tulnud ühtegi head mõtet. Õpetajana tegelen ma justkui oma hobiga, mida ei vahetaks mitte millegi vastu, isegi mitte nendel hetkedel, kui on raske. Seega ma väga loodan, et ei pea oma elus otsustama, mis saab siis, kui ma ei oleks õpetaja … Oleksin siis ilmselt lihtsalt väga õnnetu inimene.

Viis märksõna, mis kirjeldavad minu argipäeva õpetajana: rööprähklemine, tööde parandamine, ausad mõtted, nutivaba klassiruum ja võimalusel vähemalt üks hetk lihtsaks vestluseks kolleegiga. 

Vabal ajal kohtad mind tõenäoliselt meie kooli õpetajate trennis, jooksu- või kõnniringil, rahvatantsutrennis või siis hoopis mõnel Naiskodukaitse õppusel. Mõtete setitamiseks on mulle liikumine väga oluline. Liikumine ja vabatahtlik töö aitavad mõtted põhitööst eemal hoida, et seejärel olukordi värskema pilguga analüüsida ning ka uusi ideid genereerida. Olen jooksurajal väga mitmed asjad enda jaoks selgeks mõelnud. Naiskodukaitse paneb mind ennast tihtilugu õppija rolli, saan selle organisatsiooni kaudu väga palju iseendale. Seetõttu tunnen tihti, et mu akud on täis, olen ise midagi saanud ja minus on taas rohkem energiat ja tahtmist koolis mässata. 

Õpetajana paneb mu silma särama ilus sõna, rahulolev töösumin klassis ja entusiasmisära õpilaste silmades, kindlasti ka õpilaste lugemisrõõmu jagamine. 

Aga ka see, kui pärast kooli lõpetamist õpilased endiselt rõõmsalt ja julgelt tervitavad või kirjutavad lihtsalt niisama, et öelda, kuidas neil läheb.

Hoian end oma valdkonnaga kursis konverentsidel ja koolitustel osaledes ning vesteldes kolleegidega. Näiteks kolleegilt, kes õpib parajasti klassiõpetajaks ning võtab kõrvalerialana eesti keelt, kuulen „kuumemaid uudiseid“ ülikoolist ja ministeeriumist. Samas jälgin suure huviga õpetajate tegemisi Instagramis ja Facebookis. Raamatutest on mind viimasel ajal enim mõjutanud Jaan Aru „Loovusest ja logelemisest“ ning jälgin suure huviga ka hariduspsühholoog Grete Arro artikleid.

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle kas rahulikult maha istuda ja lihtsalt vaikuses olla ning kohvi juua või minna toast välja end värske õhu kätte liigutama: talvel lund lükkama, kevadel, suvel ja sügisel aeda toimetama.

Kui saaksin kustutada ühe probleemi hariduses, oleks see piir kooli- ja päriselu vahel ehk kustutaksin ainekesksuse. Õpetajana kasvades tunnen üha enam vajadust lähtuda õpilaste soovidest ja unistustest, mida ja kuidas koolis õppida võiks, ning ma tõesti üritan päriselu, õpilaste huvisid oma õppeainega siduda. Minuga on juba mõnda aega kaasas käinud mõte, mille Kersti Kaljulaid ja Hede Kerstin Luik augustikuisel Saare maakonna hariduskonverentsil väga tabavalt sõnadesse panid. Esimene neist ütles: „Meie asi on õpetada lapsele inimeseks olemist“ ja teine märkis: „Hariduse eesmärk on anda lapsele tööriistad eluga toimetulekuks“. Selle poole peaksimegi püüdlema! Ma arvan, et just neidsamu tõdemusi kandsid ja kannavad endas mind kooliajal mõjutanud õpetajad, minu eeskujud, ja neidsamu ootusi on peegeldanud meie õpilased.

Meeldejäävaid hetki minu õpetajatöös on olnud hästi palju. Ühelt poolt on nendeks õpilaste väikesed eneseületused, ausad ja siirad mõtteavaldused, usalduse väljendus, aga ka edukas osalemine konkurssidel. Teiselt poolt jäävad meelde enda õnnestumised õpetajana, näiteks mõni äge tund, mis on silmad särama pannud nii endal kui ka õpilastel, rõõm mõne korraldatud ürituse õnnestumisest. Kirjanduse õpetajana on vaieldamatult suurim töövõit see, kui õpilane, kes on aastaid väitnud, et talle lugeda ei meeldi, leiab ikkagi selle ühe teose, mida ta on tõsiselt nautinud. Ja õnneks on neid hetki mu õpetajateel täitsa mitu olnud.

Viimasest õppeaastast on üks eriliselt mällu talletunud hetk, kui peatusin kabinetiukse ees, mille taga kaks minu endist õpilast, nüüdset kolleegi, istusid ja ajasid tööjuttu. Hästi lihtne hetk. Mõelda vaid, minu, noore õpetaja kaks õpilast eri lendudest on leidnud tee kooli. See mõte, et olen nende õpetajaks kasvamise juures olnud ja ehk kuidagi nende elukutsevalikus rolli mänginud, on võimas. 

Soovitus teistele õpetajatele: Ära planeeri oma päeva ega nädalat üle. Mitte et mul see alati õnnestuks, aga üha teadlikumalt vaatan, et ma oma nädalasse üle mõne „suure asja“ ei võtaks. Ja teiseks – igat olukorda, töist tihedat aega soovitan hakata purema n-ö väikeste ampsudega. 

Unistan haridusmaailmast, kus piir kooli ja päriselu vahel on õrnem, kus suundume ainekesksusest lõimituma õppe poole ja õpetajatena mõistame, et aineteadmiste kõrval on palju tähtsamat, mida õpilastele edasi anda – seda heaks inimeseks olemise, elus hakkamasaamise oskust. 

Kommentaar päevakajalisel teemal

Milline on teie arvates õpetaja maine Eestis? 

Mina tunnen, et õpetaja maine Eestis, või vähemalt siin Saaremaal, on üsna hea. Ma ei tahaks arvata, et elan silmaklappidega, aga tunnen seda inimestega suheldes, tajun seda kogukonnas, oma tutvusringkonnas, koolis. Meie kooli tuleb pea igal aastal noori õpetajaid juurde ja nad jäävad siia ka püsima, kusjuures säravate silmadega. Nad ikka veel nendivad, et koolis on äge, töö noortega on äge. Ma arvan sedasama.

Nagu mu abikaasa tabavalt ütles, on madal pigem selle keskkonna maine, kus õpetaja töötab. Seda tingib suur töökoormus, millest väga palju räägitakse, aina lisanduvad tööülesanded, ühiskonna ootused, palk. Mina ei tõmbaks võrdusmärki maine ja palganumbri vahele. Ma arvan, et põhjus, miks noori piisavalt kooli ei tule või miks noored siin kaua ei püsi, peitubki pigem töökoormuses, mitte maines. Koolidel on siin endal võimalik palju ära teha ja mina tunnen, et meie koolis ollakse õigel teel. Õpetajate hea vaimne tervis, puhkehetked, normaalsem koormus, konkreetsem tööpäeva lõpp on see, mille poole püüdleme. 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!