Ei ole haridust ilma liikumishariduseta: kehalise kasvatuse uuest ainekavast

Uue ainekava jõustumise protsess on olnud pikk, kuid veel olulisem on, et muudatused jõuaksid õpilasteni, st et nad omandaksid motiveerivas keskkonnas terveks ja liikuvaks eluks vajaliku. Ainekava ja tugimaterjalide loomises on aastate jooksul osalenud väga palju inimesi. Lisaks on oma panuse andnud suur hulk koolitajaid.

„Ei ole haridust ilma liikumishariduseta“ – kõlab Euroopa Liikumisõpetuse Assotsiatsiooni tunnuslause. Võime rõõmustada, et Eesti haridussüsteemis on see nii olnud juba 19. saj teisest poolest, mil võimlemine viidi maarahvakoolidesse ja 1879. aastal ilmus Eesti Kirjameeste Seltsi toimetiste sarjas Juhan Kurriku „Turnimise raamat“.

Liikumisega seotud õppeaine on olnud Eesti õppekavades juba üle 150 aasta. Kui esialgu oli see suunatud peamiselt poistele, siis hiljem muutus kohustuslikuks ka tüdrukutele, seda koos kindla tundide arvu ja ainekavaga.

Sõltuvalt ajastust, riigikorrast, ühiskondlikest muutustest ja haridussuundadest on liikumishariduse õppeaine eesmärgid mõnevõrra erinenud, hõlmates nii sõjalis-kehalist ettevalmistust, igakülgset kehalist arendamist, kehalise aktiivsuse pakkumist kui ka tervise tugevdamist. On loomulik, et ühiskonna muutudes muutuvad ka hariduse eesmärgid ja sellega seoses ainekavad.

Viimase kümne aasta jooksul on Eesti ja ka teiste Euroopa riikide peamine suund kehalise kasvatuse ainekavade uuendamisel olnud rõhuasetuse viimine oskustele, teadmistele ja motivatsioonile, mis toetavad liikumisharjumuse ja tervisliku eluviisi kujunemist.

Valitsuse peaaegu aasta tagasi vastu võetud kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse ainekava hakati uuendama 2016. aastal. Esialgu selgitati uuringute, praktikate ja analüüside kaudu välja õppeaine olukord, selle tulemusena valmis liikumisõpetuse kontseptsioon. Kehalise kasvatuse ainekava uuendamine langes kokku üldiste haridussuundadega, arvestades nii muutuvat õpikäsitust kui ka haridusvaldkonna arengukava 2021–2035, ja teiste õppeainete ainekavade uuendamisega. Kuna muudeti ainult ainekavasid, mitte õppekavade üldosa, jäi kehalise kasvatuse ainetundide maht nii põhikooli kui ka gümnaasiumi ainekavades samaks: põhikooli I ja II kooliastmes 8 ja III kooliastmes 6 nädalatundi. Gümnaasiumi õppekavas on kehaline kasvatus viie kohustusliku kursusena. Peale kohustuslike kursuste peab kool pakkuma vähemalt kaht valikkursust.

Eesti koolides õpetavatest kehalise kasvatuse õpetajatest on ligi 80% nõutud erialase haridusega, õpetajais koolitatakse nii Tartu kui Tallinna ülikoolis. Tartu Ülikoolis on juba arendatud kehalise kasvatuse ja spordi õppekavasid lähtuvalt üldhariduskooli liikumisõpetuse ainekavadest.

1. Õppeaine põhieesmärk

On väga oluline, et kõik kehalise kasvatuse õpetaja erialal töötajad mõtestaksid enda jaoks lahti kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse eesmärgi. Inimeste arusaamu õppeaine eesmärgist on mõjutanud isiklik õppimise, õpetamise, liikumise ja sportimise kogemus. Uues ainekavas toodud eesmärgini on jõutud n-ö ühiskondliku kokkuleppena ja aastate jooksul tehtud uuringute tulemusena, sest nii õpetajatel kui ka organisatsioonidel on olnud võimalus anda sisendit ja tagasisidet ainekava kujunemiseks.

Põhikooli kehalise kasvatuse/liikumisõpetuse eesmärk on toetada õpilaste positiivset hoiakut liikumise suhtes ning kujundada neis eakohast liikumispädevust, s.o motivatsiooni, teadmisi, oskusi ja harjumust iga päev aktiivselt liikuda, tegeleda liikumisharrastusega ning suhtuda liikumisse positiivselt.

Gümnaasiumis on eelnevale lisaks eesmärk kujundada ennastjuhtivat inimest, kes tegeleb liikumisharrastusega iseseisvalt ja mõistab vastutust enda tervise hoidmise eest.

Eesmärkide teadvustamine on oluline, sest see annab aluse kogu õpetaja tegevusele. Kohe tekivad järgmised küsimused.

• Mil viisil toetan õpilastes liikumiseks olulist motivatsiooni?
• Mil viisil omandavad õpilased iseseisvaks liikumiseks vajalikke oskusi?
• Mil viisil omandavad õpilased iseseisvaks liikumiseks vajalikke teadmisi?
• Mil viisil saan toetada õpilase harjumust liikuda ka väljaspool tundi?
• Mil viisil saan toetada positiivse hoiaku kujunemist liikumise suhtes?
• Mil viisil toetan õpilase vastutuse kujunemist enda tervise hoidmisel?
• Mil viisil toetan ennastjuhtiva inimese kujunemist?
• Mil viisin ma hindan, et toetada õpilase personaalset arengut ja sisemist motivatsiooni?

Uus kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse ainekava on otseselt seotud maailmas väga levinud kehalise kirjaoskuse mõistega. Kehaline kirjaoskus rõhutab iga inimese võimekust elada igas vanuses tervislikult ja omandada selleks vajalikud oskused, motivatsioon ja teadmised. Kehalise kirjaoskuse ja kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse põhimõtetes rõhutatakse üha rohkem vajadust arvestada õpilaste individuaalsete ja sotsiaalsete teguritega, kuna see viib suurema tõenäosusega iseseisva liikumisharjumuse tekkimisele.

Kui individuaalsed ja sotsiaalsed tingimused õppimiseks on loodud, omandatakse liikumisoskusi ja arendatakse kehalisi võimeid tõhusamalt.

2. Ainekava ja selle rakendamine

Uus ainekava on tervise, elukestva liikumisharjumuse ja -motivatsiooni keskne, tuues õpitulemustena ainekavas esile need eri valdkondade oskused ja teadmised, mida on aktiivne olemiseks vaja.

Liikumispädevust kujundatakse kõigis kooliastmeis taotletavate õpitulemuste kaudu viies liikumisvaldkonnas: liikumisoskused; tervis ja kehalised võimed; kehaline aktiivsus; liikumine ja kultuur; vaimne ja kehaline tasakaal.

Rohkem infot valdkondade ja nende õpitulemuste kohta leiate nii põhikooli kui ka gümnaasiumi kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse ainekavast ja liikumisõpetuse kodulehelt https://liikumisopetus.ee/.

Kui loodame, et ainekava muutustest sünnib kasu (liikumise väärtustamine, liikumisharjumuse teke, senisest rohkem liikumisrõõmu, positiivsed hoiakud ja kvaliteetsem õpetamine jne), tuleb vaadata ainekava muutusi kompleksselt.

Lisaks muutunud õpitulemustele on ülimalt tähtis nüüdisaegne õpisisu, õpilase arengut toetav metoodika ja tunni organiseerimine:

3. Muutused

Muutused kehalise kasvatuse ainekavas on seotud

1. ainekava õpitulemuste ja -sisu rõhuasetusega – õpitulemused on lahti kirjutatud oskuste ja teadmistena, mis on kogu õppeprotsessi planeerimise aluseks;
2. õpilaste kaasamise ja kaasa mõtlema suunamisega. Oluline on saada hea kogemus, omandada oskused, nii et tekiks kompetentsuse tunne, õpitut mõistetaks ja suudetaks end analüüsida;
3. iga õpilase arenguga. See viib rõhuasetuse õppeprotsessi väärtustamisele, st mil viisil õpilane püsivalt ja aktiivselt osaleb õppeprotsessis vastavalt enda algtasemele ja areneb edasi;
4. sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste ja üldpädevuste väärtustamisega;
5. koolikeskkonnas õpitu ja vabal ajal kasutatava vahekorraga;
6. koolide paindlikkusega luua omanäolised ja elluviidavad ainekavad;
7. õppeaine nimetusega.

Kehtiv ainekava on võetud vastu kehalise kasvatuse nime all, kuid selle sisu ütleb, et tuleb rakendada liikumisõpetuse põhimõtteid. Seega on koolid vabad otsustama, kuidas õppeainet nimetada. Haridus- ja Teadusministeeriumi kinnitusel võib nimetada õppeainet nii kehaliseks kasvatuseks kui ka liikumisõpetuseks ja võimalus nime muuta on mitmed koolid ka kasutanud.

Nime muutuse arutelud said alguse juba Eesti spordikongressil 2010. aastal, kui Tallinna Ülikooli õppejõud Kaarel Zilmer selle teema esile tõi. Vaadates ka välisriikide ainekavasid, paistab silma, et riigid püüavad leida õppeainele nimetust, mis peegeldaks õppeaine sisu ja eesmärke võimalikult hästi. Näiteks Tšehhis on aine nimi „Inimene ja tervis“ ning Rootsis „Tervis ja sport“.

4. Sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused ning üldpädevus

Ajalooliselt on kehalise kasvatuse ainekavad asetanud rõhu õpilaste lühema- või pikemaajalise kehalise aktiivsuse või võimekuse toetamisele. Kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse ainekava paneb aga fookuse õpilase arengu muudele aspektidele, nagu teadlikkus, enesekindlus, kognitiivne, emotsionaalne, isiklik ja sotsiaalne areng. Need kõik on olulised, et toetada noort tulema praeguses ühiskonnas toime.

Sotsiaalsed, emotsionaalsed oskused ja üldpädevus

Suure osa 20. sajandist domineerisid koolis õpetajakesksed õpetamismeetodid, õpilased ei olnud kuigi iseseisvad ja otsustasid ise vähe, kuid tänapäeval on fookuses õpilaskeskne lähenemine, mille puhul on oluline, et õpetaja arvestab õpilase tunnetusprotsesside, motivatsiooni iseärasuste ja arengutasemega. Seetõttu on oluline pöörata kehalises kasvatuses / liikumisõpetuses tähelepanu sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arendamisele. Need oskused mõjutavad seda, kuidas inimene reguleerib oma mõtteid, emotsioone ja käitumist. See hõlmab empaatiat, motivatsiooni, koostööd, enesetõhusust ja juhtimisoskusi (OECD – Social and Emotional Skills). Kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse ainekava kõikide valdkondade õpitulemused on eelnevaga tugevalt seotud. Näiteks valdkonna „Vaimne ja kehaline tasakaal“ III kooliastme õpitulemus on: õpilane märkab õpetaja toetusel emotsioone ja nendega toimetulemist soodustavaid tegevusi. Lisaks on sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste toetamine seotud riiklikus õppekavas toodud üldpädevuste ja lõiminguga.

5. Õpilase motivatsiooni toetamine

Üle 20 aastat on nii Eestis kui rahvusvaheliselt uuritud motiveeriva õpikeskkonna põhimõtteid kehalises kasvatuses, toetudes isemääramisteooriale. Selgeks on saanud, et kui toetada kehalise kasvatuse õppekeskkonnas õpilaste baaspsühholoogilisi vajadusi, nagu autonoomsus, kompetentsus ja seotus, kasvab nende sisemine motivatsioon osaleda aktiivselt tunnis ja olla liikuv ka vabal ajal. Seetõttu ei räägita kehalise kasvatuse uuenemise juures ainult muutunud ainekavast, vaid ka selle rakendamisest õpilast motiveerival viisil. Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis tehtud uuringud on näidanud, et koolides, kus neid põhimõtteid rakendatakse, on õpilased kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse tunnis motiveeritumad, väärtustavad rohkem isiklikku kasu, mõistavad liikumistegevuste kasulikku mõju endale ja soovivad olla aktiivsed ka väljaspool kooli. Motiveeriva õpetamise ja õppimise kohta saab rohkem lugeda liikumisõpetuse kodulehelt: Õppimine ja õpetamine liikumisõpetuses. Sisemise motivatsiooni tekkeks on oluline, et õpilane tunnetab enda kompetentsust ning mõistab selle kaudu, et liikumine on tema jaoks ja ta saab sellega hakkama. Tänu sellele teeb ta kehalise aktiivsuse valikuid ka vabal ajal.

Õppekorraldus

Kvaliteetse kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse korraldamiseks on väga oluline, et see toimuks nii õpilast kui ka õpetajat toetavas keskkonnas. Allpool on toodud ainekava töörühma soovitused koolidele kvaliteetse õppe korraldamiseks.

Grupi suurus

Kehalises kasvatuses / liikumisõpetuses omandavad õpilased praktilisi liikumisoskusi liikumistegevuste kaudu. See tähendab, et nii õpetaja kui ka õpilane viibivad tunnis pidevalt muutuvas ja mürarikkas keskkonnas. Et õpitaks turvalises, õppimist toetavas, individuaalsust ja erivajadusi arvestavas õpikeskkonnas, on oluline, et kvaliteetse kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse tunnid oleks korraldatud rühmades, kuhu kuulub põhikoolis 12–14 ja gümnaasiumis 18–20 õpilast. Grupid võivad olla moodustatud erinevatel alustel, arvestades õppetegevusi, keskkondi, huvisid jne. Gruppide optimaalne suurus kehalises kasvatuses / liikumisõpetuses on otseselt seotud

• vigastuste ennetamisega,
• kõikide õpilaste aktiivse kaasamisega tegevusse,
• õpilaste reaalse tegevusaja suurenemisega organiseerimisaja arvelt, mis kaasneb liiga suure grupi puhul,
• vahendite ja liikumiseks vaja mineva ruumi olemasoluga õpilase kohta,
• suurenenud võimalustega harjutamiseks ja õppimiseks;
• suurenenud võimalustega individuaalseks õpetamiseks, erivajaduste märkamiseks ja tagasiside andmiseks,
• tingimustega riietusruumis ja pesemisvõimalustega.

Õppimist ja õpetamist toetava õppekeskkonna loomisel soovitame alustada kooli tunniplaani loomist liikumisõpetuse tundide planeerimisest. See on seotud nii riietumis- ja pesemisvõimalustega, mõistliku arvu õpilastega võimlas kui ka vahendite olemasoluga. 

Õpilase tundides osalemine

Võrreldes varasemaga on ainekavas eraldi käsitletud õpilase tunnist vabastuse ja terviseliikumise teemat, mille kohaselt kõik õpilased, kelle tervislik seisund on lubanud kooli tulla, osalevad ka kehalise kasvatuse/liikumisõpetuse tunnis nii, et õpetaja rakendab neid tegevusse eesmärgipäraselt, arvestades nende kehalist ja vaimset seisundit, ning vajadusel kohandab tegevust ja koormust õpilastele sobivaks.

Õpitulemuste omandamine ja selle kaudu aktiivne osalemine tunnis on oluline kõikidele õpilastele, sh trennis käijatele. Trennis käimine ei taga kõikide õpitulemuste saavutamist, kuna liikumisõpetus keskendub ka mitmekülgsete oskuste, terviseteadmiste, eneseanalüüsi- ja sotsiaal-emotsionaalsete oskuste omandamisele.

Õppetööks vajalikud vahendid

Õpitulemuste saavutamiseks on oluline, et õppeaines oleks piisavalt vahendeid vastavalt kooli liikumiseõpetuse ainekava tegevustele. Et koolil ja omavalitsusel oleks võimalik vahendite kulu eelarvesse planeerida, soovitame koostada kooli liikumisõpetuse visiooni, mille põhjal on hea koostada vajalike vahendite nimekiri koos eelarvega. Sel juhul on koolil/omavalitsusel võimalik liikumiseks vajalikke vahendeid eelarvesse planeerida mitme aasta lõikes.

Tundide arv

Lisaks õppekava kohustuslikele tundidele soovitame koolil pakkuda põhikoolis liikumisega seotud valikaineid. See toetab õpilaste kehalise aktiivsuse tõusu ja sellega seoses nende tervise tugevdamist.

Põhikoolis soovitame jagada tunnid nädalate, kooliastmete ja klasside lõikes nii, et liikumisõpetuse tunnid toimuksid regulaarselt mitmel päeval. See tagab õpilastele regulaarse võimaluse kehaliseks aktiivsuseks. Soovitus toetub Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusele, et noored peaksid liikuma vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega iga päev.

Gümnaasiumis on lisaks õppekava kohustuslikele tundidele oluline pakkuda liikumisega seotud valikkursusi. See võimaldab toetada õpilaste kehalise aktiivsuse tõusu, liikumisharjumusi ja sellega seoses nende tervise tugevdamist.

Lisaks soovitame, et viis kursust toimuks järjest kolme aasta lõikes igal nädalal kontakttundidena. See annab õpilastele regulaarse võimaluse olla kehaliselt aktiivne ja jõuda kõikide õpitulemusteni.

6. Hindamine

Nii põhikooli- kui gümnaasiumiseadus, põhikooli kui ka gümnaasiumi riiklik õppekava, kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse ainekava toovad välja hindamise põhimõtted.

Motiveeriva õpikeskkonna ja hindamissüsteemi kujundamisel kehalises/kasvatuses liikumisõpetuses on oluline kasutada nii kujundava kui ka kokkuvõtva hindamise põhimõtteid nii, et see annaks õpilasele edasiviivat tagasisidet ja oleks otseselt seotud õppimise toetamisega.

Hindama peab õpitulemustest lähtuvalt ja õpilane peab teadma, mida, millal ja miks hinnatakse. Hindamine peaks väärtustama õppimise protsessi. Teada on, et ühekordse soorituse hinded, mis ei toeta õppimist, on seotud välise motivatsiooni toetamisega, millel ei ole pikaajalist mõju ja mis sellega seoses ei vii liikumisõpetuse peamise eesmärgini. Seepärast peaksid sellised hindamisviisid nagu etteantud normi täitmine või hinde kujunemine klassi keskmise tulemuse järgi koolisüsteemist kaduma.

Õpitulemustepõhiseks tagasisidestamiseks on töörühm välja töötatud hindamismaatriksid, mis võimaldavad õpilasel näha, kus ta oma oskuste ja teadmistega õpitulemuste suhtes on. Hindamismaatriksid on lahti kirjutatud kõikide valdkondade õpitulemuste kohta neljal tasemel.

Rohkem infot motiveeriva hindamise kohta leiate liikumisõpetuse kodulehelt Õppimist toetav hindamine.

7. Koolitused

2019. aastast on Tartu Ülikooli liikumislabor ja Eesti Kehalise Kasvatuse Liit korraldanud seoses uue ainekavaga regulaarselt koolitusi. Tartu Ülikooli liikumislabori juhtimisel toimus 2023. aastal 35 koolitust ligi 900 osalisega. Eesti Kehalise Kasvatuse Liidu õpetajate suvekursuse programm 2023. aasta augustis oli seotud uue ainekavaga. Koolitused on keskendunud nii uue ainekava sisule, kooli ainekava koostamisele kui ka liikumisõpetuse tundidele.

Koolituse korraldajatena on TÜ liikumislabor saanud õpetajatelt olulist tagasisidet koolitusvajaduste kohta. Kindlasti peaks olema riiklik prioriteet, et uue ainekava koolitustele jõuaksid kõik kehalist kasvatust / liikumisõpetust õpetavad õpetajad. Koolituste statistikast on ilmnenud huvitav ja mõtlemisainet pakkuv tähelepanek, et 80% koolitustel osalejatest on naisõpetajad.

Ettepoole vaatavalt võib öelda, et talvevaheajal korraldab TÜ liikumislabor veel neli ainekavakoolitust Eesti eri kohtades. Lisaks läbisid 17 õpetajat 2023. aastal koolitajate koolituse ja on tellimisel valmis kõikidele soovijatele uuest ainekavast teadmisi jagama. Rohkem infot liikumisõpetuse kodulehelt: Liikumisõpetuse koolitused. Ainekava teemasid käsitletakse ka Eesti Kehalise Kasvatuse Liidu korraldatavatel õpetajate talipäevadel Kurgjärvel 19.–21. jaanuarini.

8. Toetavad materjalid

Paralleelselt ainekava arendusega on töörühm ja õpetajad mõelnud sellele, millised on need õppematerjalid, mis toetavad kooli ja õpetajaid ainekava rakendamisel. Materjalide koondamiseks on loodud liikumisõpetuse koduleht https://liikumisopetus.ee/, mis toob välja olulise nii uue ainekava kohta kui toetab huvilist ka õpetamisega seotud teemadel.

Kodulehel olev materjalide puu on ehitatud üles ainekava valdkondades olevate oskuste järgi. Selle põhjal on igal huvilisel võimalik otsida just vajalike oskuse kohta materjali. Juba on sinna kogutud nii videoid, töölehti, postreid, eneseanalüüse jms. Kodulehte täiendatakse pidevalt.

9. Vajadused

Ainekava on oluline kokkulepe, milliste oskuste, hoiakute ja teadmistega inimesi me kujundame. Seal on toodud õpitulemused, mis on kogu õppeprotsessi planeerimise aluseks. Ainekava väärtustamine, lugemine, teadvustamine ja selle järgi töötamine annab võimaluse realiseeruda väga olulistel eesmärkidel, millega toetame terve rahva kujunemist. Samas näitavad nii Eesti kui ka rahvusvahelised uuringud ja kogemused, et ainekavade uuenduste juures on väga suureks ohuks sisu ja rakendamise ebakõla. Seega tekivad järgmised küsimused.

• Mis on veel need sammud, mis julgustavad ja toetavad õpetajaid ainekava rakendamisel?
• Mis toetab õpetajaid, kes ei ole veel ainekava omaks võtnud? Kuigi alates 2016. aastast on tegevõpetajatel olnud võimalik ainekava koostamisel osaleda (kas andes sisendit või tagasisidet), on õpetajaid, kes tajuvad seda n-ö ülevalt tulnud asjana, mis ei nendega ei seostu?
• Mis on see, mis toetab omanäoliste ja reaalselt ellurakendatavate kooli ainekavade realiseerumist?
• Milliseid täiendkoolitusi õpetajad vajavad? Kas riik soovib ja suudab luua süsteemi, mis pakub järgnevate aastate jooksul kehalise kasvatuse / liikumisõpetuse õpetajate enesearengule tuge?
• Kui kiiresti näitavad tulemusi Tartu Ülikooli õpetajakoolituse õppekavade muudatused ja millist tuge pakkuda tudengitele lähtuvalt uuest ainekavast?

Koolitustelt saadud tagasiside kaudu on õpetajad andnud olulist sisendit enda vajaduste kohta uue ainekava rakendumisel. Nendeks on: tööaeg kooli ainekava koostamiseks; koolitustel osalemise võimaldamine kooli juhtkonna poolt, õppeaine õpikud, palju praktilisi koolitusi uute kooli sobivate mängude ja tegevuste kohta, koolitused ainekava koostamise kohta, kooli juhtkonna ja omavalitsuse tugi vahendite soetamiseks ja füüsilise liikumiskeskkonna arendamisel, ruumipuudus, liiga suured klassid, õpetajate omavahelise koostööaja puudumine, liikumise tähtsustamine kooli tasandil, lapsevanemate ja juhtkonna toetus, välisriikide koolitused enesearenguks.

10. Kooli ainekava koostamine

Tervete ja liikuvate inimeste kujunemiseks, on väga oluline, et iga kool koostab lähtuvalt riiklikest ainekavadest omanäolise ja reaalselt elluviidava ainekava. Selleks on oluline, et kooli ainekavas kajastuksid tegevused, kuidas õpitulemusteni jõutakse, need oleksid võimalusel kolleegidega läbi räägitud ja neid oleks tutvustatud nii õpilastele kui ka lastevanematele. Kooli ainekava koostamisel on abiks juhend- ja näidismaterjalid nii õppeprotsessi kirjelduse kui ka ainekava koostamise juhendi järgi: https://liikumisopetus.ee/.

11. Uue ainekava rakendamise positiivsed näited

Eesti koolides on juba väga palju õpetajaid, kes on hakanud aastate jooksul uue ainekava põhimõtteid koolielus rakendama. Üks neist on olnud Muraste kooli liikumisõpetuse õpetaja Sigrid Tilk, kes on seda teinud süsteemselt ja kõiki asjaosalisi kaasavalt. Tema kirjeldab liikumisõpetuse õpetamist koolis järgnevalt: „Toimub terviklik õppeprotsessi juhtimine läbi viie erineva valdkonna, õpilaste aktiivse liikumise tähtsustamine, kvaliteetne tunnikorraldus, mitmekülgne õppesisu, motiveeriv hindamissüsteem (numbrivaba ehk kujundav hindamine), õpilase arengu jälgimine ja selle fikseerimine (rahvusvaheliste kehaliste võimete testide tegemine ja hinnang tervise seisukohast), õpilase eneseanalüüside kasutusele võtmine, koostööpartnerite kaasamine uute oskuste ja spordialade õpetamisel, liikumisõpetuse tutvustus kogukonnale ja KOV-ile – vanemate toetus ja KOV-ilt suuremate ressursside saamine uute õppevahendite soetamiseks (sh tehnoloogilised vahendid), tundide organiseerimine väljaspool kooli, oskuspõhine, mitte spordialade keskne õpetamine (mis vajab veel harjumist), õuealal liikumisvõimaluste arendamine ja õuevahetunniks spordivahendite soetamine (laste vaba aja aktiivsuse tõstmiseks ja oskuste iseseisvaks harjutamiseks).

Kogemusi uue ainekava rakendumisest jagatakse ka eesootavatel koolitustel.

Töörühma liikmed eri aegadel: Ingrit Keerma (Eesti Kehalise Kasvatuse Liidu juhatuse liige; Kuusalu Keskkooli õpetaja), Raini Stamm (lektor, Tallinna Ülikool), Meelis Stamm (Peetri Lasteaed-Algkooli õpetaja), Tiina Veider (Laagri Kooli õpetaja), Anu Sööt (lektor, Tartu Ülikool), Katrin Reinup (Viljandi Gümnaasiumi õpetaja), Kristiina Jürisson (Viljandi Gümnaasiumi õpetaja), Ain Jürisson (Viljandi Gümnaasiumi õpetaja), Siret Kruk (Eesti Eriolümpia), Anne Välja (õpetaja), Pille Juus (Audentese Erakooli õpetaja).

Liikumisõpetuse materjalide arendajad, piloteerijad, koolitajad: Karin Vassil (Kostivere Kool), Sigrid Tilk (Muraste Kool), Sille Vaiksaar.

Liikumisõpetuse idee ellukutsuja: Kaarel Zilmer (lektor, Tallinna Ülikool).

Tagasisidet andnud õpetajad ja organisatsioonid. Koolitustel osalenud õpetajad. Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituut ja TÜ liikumislabor. Eesti Kehalise Kasvatuse Liit