Haridussektoris suureneb digiväsimus

16. jaan. 2024 Birgy Lorenz PhD, TalTechi IT-kolledži vanemteadur, Pelgulinna Gümnaasiumi IT-juht ja õpetaja - 5 kommentaari
Birgy Lorenz.

Eesti haridussektoris on PISA tulemuste valguses esile kerkinud mure digitaalse kirjaoskuse pärast. Uuring näitab, et digiseadmeid kasutatakse meelelahutuseks, aga ei rakendata piisavalt hariduses. Eesti on kaotanud oma liidripositsiooni teiste riikide seas. Kus on koolides digitehnoloogia kasutamisel pudelikael ja kasutamata potentsiaal?

Kui hüppelatt on maasse kaevatud, saab sealt kergesti üle joosta

Eesti õpilased kasutavad digitehnoloogiat peamiselt midagi lihtsat tehes, näiteks infot otsides või dokumente koostades (digipädevus), kuid neil jääb puudu aktiivsetest ja loovatest, aga ka kõrgematest informaatikapädevusi suurendavatest tegevustest, sest keegi seda neile ei õpeta (puuduvad pädevad õpetajad). See on eriti märgatav matemaatikas ja keeleõppes, kuid ka informaatikaõppele või programmeerimisele ligipääsetavuses. Probleemi süvendab õpetajate ebapiisav pädevus, tehnoloogiliste vahendite alakasutamine ainetundides või lihtsalt õpetajate puudus. Üllatavalt on koolijuhid olukorraga rahul, hoolimata sellest, et paljudes koolides ja ainetundides kasutatakse digitehnoloogiat vähe.

Samamoodi ei ole Eesti edulugu toetanud VõtaOmaSeadeKaasa lahendus, sest see ei ole taganud õpetajatele häid töötingimusi. Kui aineõpetajatel puuduvad ainealased ja baasdigipädevused ja/või pole tunnis kiiresti kasutusele võetavat standardset ettevalmistatud tehnikat/tarkvara, siis on lihtsam õpetada õpilasi krihvli ja tahvliga või näidates seinale Youtube’i videoid. Kui õpilane ei kasuta tunnis tehnikat aktiivselt, siis ei erine see väga meelelahutuslikust viibimisest TikTokis. Kasulik oleks õpitut samas tunnis rakendada, aga kui igal õpilasel on oma lukuaugu nutiseade (loe: väikseekraaniline seade, millega ei saa teha tööks vajalikke operatsioone), mille kasutamisel on 101 probleemi (loe: pole netimahtu, pole äppi, seade on umbes), ei saa nende lahendamisega ainetunni ajal hakkama ei õpetajad ega õpilased ise. Nii kasutataksegi digivõimalusi tunnis vähe või valel moel.  

Liigne istumine on surmaga samaväärne

Õppijad veedavad suure osa ajast digimaailmas, mis põhjustab väsimust ja segab õppimist. Lisaks on õpilaste infopädevus piiratud, kuna nad usaldavad sageli internetist leitud teavet seda kriitiliselt hindamata. 

Kuigi Eesti inimuuringu aruanne 2023 toob välja, et internetis saavad hakkama (toimetavad kiiremini, satuvad vähem netikelmuste otsa ja oskavad sellekohaseid probleeme lahendada) paremini need, kes seal kauem aega veedavad, siis pidevalt ühenduses olemine tõstab ärevust (FOMO – Fear of missing out) ega võimalda minna kulgemisse/voogu (FLOW), mis on eduka õppimise alus. Ei ole tõestatud, et nutiseadmest vaadeldud lõputu meelelahutuslik sisuvoog muudaks sind pädevamaks päriselus. Meelelahutusele suunatud digikasutuse aeg ja puudulik keskendumine õppetööle mõjutavad nii õpilaste akadeemilist sooritust kui ka vaimset tervist.

Väravast ei saa läbi enne, kui see on avatud

Lahendused on tegelikult teada – et ületada tekkinud lõhe, on vaja riigi ja kohalike omavalitsuste koostööd. Oluline on investeerida digitaalsesse infrastruktuuri, nüüdisajastada ja fookustada õpetajate digikoolitusi ning õpetamismaterjale, ilmselt võtta jõuliselt kasutusse ka tehisintellekti abi. 

Ei oleks vale muuta informaatikapädevuste omandamine kohustuslikuks ja tulemusi ka mõõta. Kui reageerime kiiresti, siis on võimalik peatada Eesti õppijate koha langus tulevastes PISA pingeridades ja ka teiste rahvusvaheliste uuringute võrdluses, enne kui vana rasv otsa saab. 

Kui jätame reageerimata, siis tuleb ka tulevikus vaadata peeglisse ja vastata jätkuvalt järgmistele küsimustele. Kuidas praegune digikasutus koolis toetab infoühiskonnas hakkamasaamist? Millal hakkab tehnoloogia kasutamine meelelahutuseks varjutama õppijate hariduslikku potentsiaali? Kelle otsustamatuse tõttu ei suudeta tagada head digiharidust Eestimaa igas koolis? Kas kõik pered peaksid kolima Tartusse, Tallinna või Harjumaale, et tagada oma lapse edukas tulevik ja kõrgepalgaline töö? Kas tüdrukuks olemine tähendab, et IT-valdkonda õppima/tööle asumiseks või infoühiskonnas enda sõnumi kuuldavaks tegemiseks tuleb tal teha kaks korda enam tööd kui poistel?  

Meie kõikide olevik ja tulevik on infoühiskonnas. See sobib Eesti riigile, mis on digitaliseerimise valdkonnas väidetavalt eestkõneleja ja teejuht. Ehk on aeg saada selleks ka digihariduses?


5 kommentaari teemale “Haridussektoris suureneb digiväsimus”

  1. Urmas ütleb:

    Autor eksib – kooli põhiprotsess on õppe- ja kasvatustöö, IT on vahend. IT tuleb kasutada õppetöös vaid seal, kus see on efektiivsem muude vahenditega võrreldes. IT-ga ei tohi üle pingutada. Meil on IT saanud eesmärgiks omaette, surve on tugev.
    On palju väga häid õpetajaid, kes kasutavad arvutit vaid tundide ettevalmistamiseks ja bürokraatiaks ning õpilaste tulemused on hiilgavad.

  2. Mailis ütleb:

    Et siis nüüd ärgatakse üles?
    Dr. Peep Leppik on juba aastaid rääkinud, et arengupsühholoogilisi protsesse ei saa asendada digitaalsete substantsidega. Selle peale ainult naerdi.

  3. Birgy Lorenz ütleb:

    Urmas tule ka infoühiskonda:)
    Probleemid koolis tehnika kasutusega on olematud, sest vahendeid pole. Ja laste vahendid on kasutusel pigem madalamaks tasemeks, mille AI üle võtab. Kuskohast see üleskasvav noor siis saab kõrgema taseme oskuseid kui kool seda ei õpeta?

  4. Urmas H ütleb:

    Kommentaar minu arvates liiga üldistav ja ebaõiglane nii IT kui ka õpetajate suhtes. Kooli põhiprotsess on tõesti õppe- ja kasvatustöö, kuid IT ei ole ainult vahend, vaid ka osa sellest protsessist. IT võimaldab õpetada ja õppida uuel ja huvitaval viisil, mis arendab nii õpilaste kui ka õpetajate digipädevusi ja loovust. IT ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, mis toetab teisi eesmärke, nagu elukestev õpe, koostöö, kriitiline mõtlemine ja probleemilahendus.

    Ma ei eita, et IT-ga võib ka üle pingutada ja et see ei asenda teisi õppemeetodeid. Kuid ma ei nõustu, et IT kasutamine õppetöös sõltub ainult sellest, kas see on efektiivsem kui muud vahendid. See sõltub ka sellest, millised on õppeained, õpilased, õpetajad ja olukorrad. Mõnikord võib IT olla efektiivsem, mõnikord mitte. Mõnikord võib IT olla lõbusam, mõnikord mitte. Mõnikord võib IT olla vajalikum, mõnikord mitte. Oluline on leida tasakaal ja paindlikkus.

    Ma tunnustan väga häid õpetajaid, kes kasutavad arvutit vaid tundide ettevalmistamiseks ja bürokraatiaks ning saavutavad hiilgavaid tulemusi. Kuid ma ei arva, et nad oleksid paremad kui need õpetajad, kes kasutavad arvutit ka õppetöös ja julgustavad oma õpilasi seda tegema. Ma arvan, et nad on lihtsalt erinevad ja et mõlemad lähenemised on väärtuslikud ja vajalikud. Ma arvan, et me peaksime austama ja toetama kõiki õpetajaid, kes teevad oma tööd hästi ja südamega, olenemata sellest, kui palju nad kasutavad IT-d.

  5. Rasmus Kits ütleb:

    Täiendan Birgyle juurde, et IT on lisaks vahendile (digipädevus ja selle rakendamine) ja valdkond, mida saab õppida (Informaatika).

    Nii, nagu matemaatikat ei õpetata koolis ainult selles, et osata loodusõpetuses või keemias lihtsaid algebratehteid teha, ei õpetada koolis digipädevusi ainult selleks, et neid teistes ainevaldkondades rakendada.

    See on muidugi huvitav ootus ja eeldus, et IKT (digipädevuse) kasutamist saab põhjendada ainult siis, kui see muudab midagi efektiivsemaks. See ei pea tegelikkuses nii olema. IKT võib olla ka midagi muud ja midagi uut, mitte millegi olemasoleva asendus.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!