Kas me oleme suusarahvas?

9. jaan. 2024 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Nõmme lumepargis harjutatakse lumelauaga laskumist. Raja äärde jääv mänd on polsterdatud, sest vahel liigub lumelaud ka omatahtsi. Fotod: Raivo Juurak

Soomes tähendab talvine koolivaheaeg suusavaheaega, kuid Eestis vist nii öelda ei saa?

Kui õppisin Tartu Pedagoogilises Koolis, siis laskis õpetaja Irina Sereditsakaja meil esmaspäevastes tundides vene keeles jutustada, mida me nädalavahetusel tegime ja kuidas seda kommenteerime. Mäletan, et ühel ilusal talvisel päeval rääkisin klassi ees, kuidas olin terve pühapäeva mööda Tartu ümbruse suusaradu sõitnud. Kommentaarina (etteheitena) märkisin, et nägin pühapäevastel suusaradadel väga palju vanemaid inimesi, aga omavanuseid kooliõpilasi ainult üksikuid.

Kas vahepealsete aastatega on midagi muutunud? Mitte eriti! Ka nüüd näeb nädalavahetustel suusatamas peamiselt keskealisi ja vanemaid inimesi. Koolilapsed suusatavad enamasti kehalise kasvatuse tunnis. 

Suusarada, mis tõmbab magnetina enda poole suuskadeta inimesi.

Vaatame näiteks Vanaka ja Sütiste parkmetsa Nõmmel. Mõlemad sobivad suusatamiseks ideaalselt, kuid näha on seal vaid üksikuid suusajälgi. Paljudel ümbruskonna koolilastel oleks võimalus panna lausa koduukse ees suusad alla ja vahelduva paaristõukega metsa liuelda. Kuid nad ei tee seda. Seal ei ole ühtki suusarada. Kui tallad sinna ise mõne suusaraja sisse, siis tuleb ainult paar inimest, ja muidugi vanemad inimesed. Kooliealisi näeb seal pigem kelkude kui suuskadega. 

Ma ei tea, kas oleme üldse suusarahvas. Suhtumine suusaradadesse seda igatahes ei näita. Näen juba mitmendat aastat, kuidas Vanaka parkmetsas on iga uus suusarada juba järgmisel päeval saabastega auklikuks tallatud. Isegi kui see asub korralikult puhastatud kõnniteest eemal, sumbatakse läbi lume ja kõnnitakse edasi mööda suusarada. Kuni selleni välja, et vanaema veab kelgu peal istuvat lapselast mööda suusarada enda järel ja lapsed ehitavad lumememme otse keset suusarada. Aukartust suusaradade ees märgata pole.

Käisin eelmisel kolmapäeval Nõmme lumepargis vaatamas, kuidas on lood professionaalse suusatamisega. Nägin mitut õpperühma treeneri käe all lumelauaga laskumist harjutamas, ehkki külma oli 18 kraadi. Tähendab, et huvilised on siiski olemas. Sain teada, et vaheaja lõppedes hakkab kümmekond Tallinna kooli regulaarselt Nõmme lumepargis kehalise kasvatuse tunde läbi viima, ja kõige järjekindlam on selles Nõmme põhikool. 

Lumepark on väga hea koht neile, kes tahavad sportlaseks saada, ja neid näis külmast hoolimata jätkuvat. Tore, et selline koolituskeskus olemas on. Saame uusi Levandeid ja Ilveseid. Aga mis saab tavalisest suusatamisest, mille puhul pannakse suusad kodumaja ukse ees alla ja minnakse – ilma piletit ostmata! – kodumetsa suusaradadele?  

Tallasin detsembris omal algatusel Nõmme metsa alla paari kilomeetri pikkuse suusaraja, et meelitada nii vanu kui noori sinna sõitma. Vanaka vahetus läheduses asub ju paar kooli ka. Reklaamiks tegin väikese slow-TV video, kus vaataja näeb ainult enda ees aeglaselt looklevat suusarada ja midagi muud ei juhtu. Panin video haridusfoorumi FB-gruppi, lisades manitsuse, et aeg on suusad välja otsida. Aga ei midagi – ühtki suusatajat välja ei ilmunud. Küll aga oli märgata, et suusaraja tallajate arv mõnevõrra kasvas. 

Olgu märgitud, et Nõmme linnaosas on ka suurepärased õhtuti valgustatud suusarajad. Need asuvad Glehni parkmetsas ja sealt edasi. Igal hommikul sõidab traktor sealsed suusarajad ideaalseks. Saab ka suuski laenutada. Seda arvestades oleme küll suusarahvas ja selle sõna parimas tähenduses. Aga nende professionaalsete suusaradade juurde peab sõitma auto või bussiga, peab leidma vaba parkimiskoha, mis pole lihtne, termosega kohvi kaasas võtma jne. Ja kui sul juhtuvad olema odavad suusad ja juhuslik määre all, siis võid kuulda resoluutset korraldust „Alt ära!“ või „Rada vabaks!“. Sportlased tahavad mööda sõita! Vehid siis ise ka elu eest, nii et nahk märg, ja vahetad finišisse jõudes märjad riided kuivade vastu. Sellega harjub muidugi ära, kuid mõtlema paneb ikkagi see, et ega sellel ideaalselgi suusarajal kooliõpilasi eriti näe.

Endine kahevõistleja Mart Massur on mures, et paljudel kooliõpilastele on suuskade asemel nüüd arvuti.

Jäin Nõmme lumepargis vestlema väikest hüppemäge korrastava endise kahevõistleja Mart Massuriga. Ta tallas maandumisnõlva lund tihedaks, sest kohev lumi pidurdab maandujat liiga järsult ja nii võib kukkuda. Selgus, et Massur on just selline inimene, kes pani lapsena suusad koduukse ees alla ja sõitis metsa. Ta õppis Nõmme põhikoolis ja käis läheduses asuva hüppetorni juures suusatamas juba teise klassi poisina. Tasapisi jõudis ta nii kaugele, et suure hüppemäe peal mõõdeti talle hüppe pikkuseks 54 meetrit ja kahevõistluses tuli ta mitu korda Eesti meistriks, nii individuaalselt kui ka meeskondlikult. 

Näeme, et koduukse ees suuski alla pannes võib jõuda väga heade sportlike tulemusteni.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!