Kui tervet üleminekut ei suuda …

16. jaan. 2024 Raivo Juurak toimetaja - 1 Kommentaar
Merje Kaaret ja Hiie Asser arutamas, missuguseid märksõnu peab üleminekukooli õpetaja meeles pidama. Fotod: Raivo Juurak

Kuidas näevad meie vene õppekeelega koolid välja kuue aasta pärast? Võib-olla annab sellest aimu Tartu Annelinna Gümnaasium, kus on jõutud ülemineku lõpusirgele. 

Annelinna gümnaasiumi direktor Hiie Asser märgib, et nende teekond täieliku eestikeelse õppeni on kestnud palju kauem kui kuus aastat. Vene õpilaste eesti keeles õpetamisega katsetati selles koolis juba Nõukogude ajal ja päris ametlikult hakati esimesi kümblusõpilasi lapsevanemate sooviavalduste alusel vastu võtma 32 aastat tagasi ehk üks aasta pärast Eesti taasiseseisvumist.

Praeguseks õpib Annelinna gümnaasiumi põhikooliklassides juba kaks kolmandikku õpilastest eesti keeles, järele on jäänud vaid mõned paralleelklassid, kus õpitakse eesti keeles ainult pooli aineid, kuid eelolevast sügisest alates läheb kogu kool üle täielikule eestikeelsele õppele. 

Direktor Hiie Asser meenutab, et Annelinna koolis on avatud aastakümnete jooksul kümblusklasse lapsevanemate sooviavalduste alusel – nad valisid kas osalise või täieliku keelekümbluse. Kui Tartu linnavalitsus muutis aasta tagasi eestikeelse õppe kohustuslikuks, siis hoiti Annelinna gümnaasiumis mõnda aega hinge kinni, sest ei teatud, kuidas lapsevanemad sellesse suhtuvad, et nende soovi ega nõusolekut enam ei küsitagi. 

Mitte keegi siiski ei protestinud ega teatanud, et on eestikeelse õppe vastu. Pigem arutati selle üle, kuidas saaks lapsi, kes pole varem eesti keeles õppinud, eestikeelses õppes parimal moel toetada. Selleks otsustati moodustada Annelinna gümnaasiumi seitsmendates klassides matemaatika tasemerühmad, et nõrgema eesti keele oskusega õpilasi saaks õpetada lihtsamas eesti keeles ja vastava metoodikaga. Nii loodetakse üleminek enam-vähem lubatud graafikus ellu viia. 

Hiie Asser toonitab, et piltlikult öeldes on Tartus linn Annelinna gümnaasiumi eest pool tööd ära teinud, sest Tartus suheldakse eesti keeles ning vene lapsevanemad ja lapsedki näevad eesti keele oskamise vajalikkust. Mida aga teha Narvas, kus eestikeelset suhtluskeskkonda pole? 

Narva puhul meenutab Asser kirjandusklassikat: kui kogu rehkendust ei jõua, siis tee pool. Tema arvates võivad mõned vene koolid teha ka väiksemaid samme, kui pikki ei suuda, kuid need sammud peavad olema võimalikult ausad ja kindlameelsed, sest siis tuleb ka edu. Kõige rohkem tuleb karta seda, et elu paberil kujuneb ilusamaks, kui on tegelikult.

Hiie Asser toob välja mõned märksõnad, mida üleminekul meeles pidada.

Julgust on üleminekukoolides mitmes mõttes vaja, toonitab ta. Eesti õpetajad peavad julgema õpetada vene lapsi. Neid ei tohi hirmutada see, et vene õpilased oskavad eesti keelt väga erineval tasemel. Neil peab olema julgust olla jälle alustava õpetaja rollis, sest nad alles õpivad vene laste eesti keeles õpetamist. Aga elamiseks ongi julgust vaja, tõdeb Asser.

Kogukond peab ülemineku idee omaks võtma, lisab Hiie Asser. Kuni peredes käib vaikne võitlus eestikeelse õppe vastu, seni ei tule ka edu klassiruumis. Lapsevanemad peavad aru saama, et eesti keelele üleminek on vajalik ja võimalik. See eeldab kooli laiaulatuslikku koostööd lapsevanematega.

Kool peab leidma õpetajad, kes eesti keeles õpetaksid, neid koolitama, neile õppematerjalid leidma, neid klassiruumi tegevustes toetama. Lisaks tuleb korraldada õpilaste klassivälist tegevust nii, et see aitaks neil eesti keelt omandada.

Õpetaja on see, kellest eestikeelsele haridusele ülemineku edukus kõige rohkem sõltub, rõhutab Hiie Asser. Seega on vaja õpetajat, kes ei oleks ainult tark ja julge, vaid ka atraktiivne, fantaasiaküllane, spontaanne ja üldse huvitav isiksus, kes saab aru, kuidas muukeelsed lapsed eesti keelt tajuvad ja omandavad. Õpetaja aval ja sõbralik suhtumine on isegi olulisem kui see, kas tal on pedagoogiline ettevalmistus või mitte. Piisab, kui ta valdab eesti keelt, suhtub kooli ja ilmaellu adekvaatselt ning oskab jälgida, missugused õpetamismeetodid vene lapsi kõige paremini edasi aitavad, tõdeb Asser.

Eesti emakeelega õpilasi on üleminekukoolidesse samuti väga vaja, nendib Hiie Asser, kuigi seda pole lihtne korraldada. Annelinna gümnaasiumis on neid paarikümne ringis. Kool „kutsub jõuliselt“ eesti emakeelega õpilasi enda juurde õppima ja igal sügisel tulebki kümnendasse klassi kümmekond eesti põhikooli lõpetanut. 

Miks on eesti emakeelega õpilased üleminekukoolis nii tähtsad? Hiie Asser selgitab, et kui Annelinna gümnaasiumisse tuli esimene eesti keelt emakeelena rääkiv tüdruk, siis ei läinud õpetajad enam tundides kogemata vene keelele üle, vaid kasutasid ainult eesti keelt. Kui see oleks kuidagi võimalik, siis võiks ka Narvas olla igas klassis mõni eesti keelt emakeelena rääkiv õpilane, sest see aitaks eestikeelse õppega palju kiiremini edasi minna. „Meil on eesti emakeelega õpilased hoitud nagu linnupojakesed,“ lisab Hiie Asser.

HEV-lapsed ja õpiraskustega õpilased ei tohi eesti keelest ilma jääda, märgib Asser. Kanada teadlased on avastanud, et keelekümbluse meetod sobib ka HEV-lastele – nemadki suudavad omandada uut keelt, kuid muidugi vastavalt oma üldisele vaimsele tasemele. 

Samas vajavad vene emakeelega HEV-lapsed üleminekuperioodil vene keelt valdavaid psühholooge, logopeede jt tugispetsialiste. Annelinna gümnaasiumis nad on. Nad saavad vene keeles lastega kergesti kontakti ja tekitavad neis kindlustunnet, mis on pingelisel üleminekuperioodil väga oluline. Tõsi, tihti öeldakse, et HEV-lapsed peaksid õppima oma emakeeles, sest siis on neil lihtsam. Kuid mis siis saab, kui nad kooliseinte vahelt väljuvad ja eesti keelt ei oska, küsib Asser. 

Positiivne hoiak on ülemineku käigus väga oluline nii Tartus kui Narvas. Õpilaste baasvajaduste märkamine ja nendega arvestamine on üleminekukoolis veel palju tähtsam kui tavakoolis, kinnitab Annelinna gümnaasiumi direktor Hiie Asser. 

Vastastikune küsimuste esitamine 4. klassi eesti keele tunnis.

Alustava õpetajana vene koolis

Mida kogeb eesti õpetaja vene koolis, sellest räägib lähemalt Tartu Annelinna Gümnaasiumi eesti keele kui teise keele õpetaja Merje Kaaret. 

Ta alustas Annelinna gümnaasiumis õpetajatööd poolteist aastat tagasi „Noored kooli“ õpetajana. See tähendab, et eelnevat õpetamiskogemust tal vene lapsi eesti keeles õpetama hakates ei olnud. Ometi julges ta vene kooli tulla ja seal isegi Ukraina lapsi eesti keeles õpetama hakata. Võiks öelda, et Merje Kaaret sobiks eeskujuks neile eesti emakeelega inimestele, kes on mõelnud, et äkki võiks vene kooli õpetajaks minna.

Merje Kaareti tunde vaadates ei jää muljet, et ta õpetab vene lapsi eesti keeles alles teist aastat. Ta on heatahtlik. Kui õpilased nalja teevad, siis ta naljatab vastu. Ta räägib tundides ainult eesti keeles. Pealtvaatajal läheb isegi meelest ära, et õpilased on vene kodukeelega. Alles siis, kui nad Ukraina klassikaaslasele õpetaja juttu kiiresti vene keelde tõlgivad, tuleb meelde, et see on ikkagi vene klass. 

Merje Kaareti tunnid on hästi läbi mõeldud – ühte ja sama teemat võtab ta läbi nelja-viie nurga alt. Ta kasutab aktiivõppe meetodeid, sealhulgas õppemänge. Kes vaatab Merje Kaareti tundide videosalvestusi, neile võib jääda mulje, et vene lapsi eesti keeles õpetada on lihtne – kui õpetad nii, nagu tema seda teeb. 

Merje Kaaret ise ütleb, et tal on kooliga vedanud, sest suuresti on siin eesti õppekeelele juba üle mindud. Siia tööle tulles sai ta kohe rääkida eesti keeles nii kolleegidega kui õpilastega, sealhulgas Ukraina õpilastega. Oluline info liigub selles koolis eesti keeles, koosolekuid peetakse eesti keeles. Annelinna gümnaasiumis on eesti keeles õpetamiseks olemas õppematerjalid, osatakse kasutada pildi- ja kehakeelt jne. Vene keelt ei ole ta kasutanud üheski tunnis.

Sügisesel lapsevanemate koosolekul sai ta kõigest rääkida eesti keeles. Lapsevanemad tegid küll keelevigu, kuid ei kartnud eesti keelt kasutada. Eesti keelele üleminekusse suhtuvad nad hästi.

Juhtkonna toetus alustavale õpetajale on olnud Annelinna gümnaasiumis silmaga näha, märgib Merje Kaaret. Siin märgatakse õpetajate saavutusi, peetakse meeles sünnipäevi jms. Aineõpetajad töötavad ühes kabinetis ja alustav õpetaja saab sealt tuge, aidatakse rõõmuga, jagatakse õppematerjale jms. Õpetajate toas on kohviaparaat ja vahetundides koguneb selle juurde alati seltskond nii eesti kui vene emakeelega õpetajaid, kelle vestlustes on huvitav ja arendav osaleda.

Merje Kaaret märgib, et talle meeldib Annelinna gümnaasiumi keeleline mitmekesisus. Mingi sündmuse tähistamisel kuuleb seal lisaks eesti ja vene keelele ka ukraina ja inglise keelt, mida räägivad nii õpilased kui ka õpetajad. Merje tütar käis ühel õhtupoolikul teda Annelinna gümnaasiumis vaatamas ja temalegi see paljukeelsus meeldis. Talle meeldis ka Annelinna gümnaasiumi koolimaja väga hea disain: vahetunnis saab pingpongi mängida, koridoris üles pandud kiigel õõtsuda, diivanil lugeda jne. Teistes Tartu koolides vist polegi koridorides kiikesid. 

Mida tuleks eesti õpetajal vene koolis õpetades meeles pidada?

Merje Kaaret toob välja järgmisi mõtteid. 

Julgus, pealehakkamine ja loovus peaksid olema kesksed märksõnad. Kui mõni meetod ei tööta, siis mõtle midagi muud välja. Just Ukraina lastega töötades nägi ta kõige selgemalt, et uute lahenduste otsimine viib edasi. Ta ei kartnud neile oma eksimusi tunnistada ja õpilased said aru, et õpetajagi alles õpib. 

Turvaline õhkkond klassis on väga oluline. Kui õpetaja suudab luua klassis keskkonna, kuhu laps tahab tulla, siis on juba palju lihtsam teda eesti keeles õpetada.

Järjekindlus on tähtis. Kui oled läinud ainega liiga pikkade sammudega edasi, siis tunnista seda endale, astu natuke tagasi, selgita välja, mida on vaja korrata ja lastele meelde tuletada, ja mine siis jälle edasi.

Väikesigi võite tuleb tähistada. Kui klassis kellelgi mingi väike asi õnnestub, siis kiida teda. Kogu aeg ei pea mõtlema suurele lõppeesmärgile.

Keelekeskkonda saab ka ise luua. Hea näide on „Noored kooli“ õpetajate suvelaager Narvas, kus vene lapsed said kaks nädalat eesti keeles suhelda. Laagris oli näha, kuidas vene lapsed eesti keelega harjusid ja seda üha julgemalt kasutasid. Sinna oli nii suur tung, et enamik soovijaid laagrisse ei mahtunudki. Seega tuleks selliseid laagreid rohkem teha.

Raivo Juurak

Merje Kaareti eesti keele tund vene lastele (4. klass)

Merje Kaareti eesti keele tund ukraina lastele (11. klass)

Ukraina õpilaste eestikeelne vestlus vahetunnis. (11. klass)

Hiie Asseri ja Merje Kaareti vestlus ülemineku teemal



Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kui tervet üleminekut ei suuda …”

  1. Piret Kivi ütleb:

    Oh Jumal, jälle need “eesti emakeelega õpilased”. Enne woke-ajastut oli tegemist eestlastega. Sest miks kasutada pikka ja lohisevat väljendit, kui on olemas üks sõna? Ainuke põhjus saab olla soov eestlased olematusse manada.

    Nüüd on seega tegemist keelatud sõnaga. Üldiselt saan ma äärmiselt kurjaks, kui keegi kutsub mind eesti emakeelega isikuks. Enamasti pole ju selleks vajadust. Olen ikkagi eestlane. Eestlase emakeel on eesti keel.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!