Mida PISA test veel ütles ja ütlemata jättis?
PISA tulemusi ei maksa lihtsalt vaiba alla lükata või naeruvääristada, isegi kui need räägivad millestki, mida kuulda ei tahaks.
Veel enne seda, kui pühadeaeg kätte jõudis, saime 5. detsembril olla tunnistajaks moodsa tõenduspõhise hariduse tõelisele pidupäevale – tehti avalikuks assortii kõigi 81 osalenud riigi PISA testi tulemustest. Pidulaud oli ootuspäraselt rikkalik ning oma isule vastavalt said sealt noppida kõik huvilised, sõltumata sellest, kui tugev või nõrk on nende igapäevane kokkupuude nimetatud valdkonnaga. Nagu arvata oligi, poleemikat jagus.
PISA test näib olevat huvitav fenomen – seda kasutavad peksukotina isegi paljud need, kes muus osas on uuringute ja teaduspõhisuse usku. Ei tea mitmendat korda juba üritasid testi korraldajad skeptikuid veenda, et tegemist pole õpitu ülesütlemist mõõtva kontrolltööga, vaid hoopis praeguse hetke vist universaalseima probleemide lahendamise oskuse jõuprooviga – seda kõigi oma arvukate puuduste kiuste. Kas see veenmine ka vilja kandis või oli juba ette määratud läbi kukkuma, mine võta kinni.
Teated tegelikkusest tuleb läbi seedida
Tulemused, mida iganes need siis ütlema peaksid, olid Eesti õpilastel head, ja kes teab, missugused need veel võinuks olla, kui seda katsumust täie tõsidusega oleks võetud. Et aga kolmveerand õpilastest tunnistas, et oleks mõne välise motivaatori, näiteks hinde nimel märksa rohkem pingutanud, räägib oma keelt ja erilist tõlgendamisruumi ei jäta.
Tundub, et suur inimsoo ümberkasvatamise projekt pole andnud kaugeltki soovitud tulemusi ning keskmisel teismelisel trumpab väline motivaator jätkuvalt ja järjekindlalt sisemise üle. Ja seda sõltumata arvukate heausksete täiskasvanute meelehärmist.
Huvipakkuvamad hoopis olid need teabekillukesed siit ja sealt, millest kõva häälega ei räägitud. Hakatuseks olgu või haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna nõuniku Maie Kitsingu siiras imestus 5. detsembri pressikonverentsil, kui ta oli sunnitud avaldama, et õpilased kasutavad oma nutitelefone meelelahutuse eesmärgil kogunisti tundide ajal. „Kuidas see küll võimalik on, seda saame koolide käest edaspidi uurida,“ kõlasid nõuniku manitsussõnad uuringu tulemusi analüüsides. [1]
See on tõesti ennekuulmatu. Seda enam, et juba aastaid tagasi otsustati ministeeriumi kabinetiistungitel, et tänapäeva koolitunnid on huvitavad, atraktiivsed ja meeliülendavad. Et need on vaata et parem ja paeluvam meelelahutus kui meelelahutus ise.
Nõnda ei jää või vähemalt ei tohiks jääda õpilastel mahti isegi mõelda oma nutimängu, sotsiaalmeedia või Messengeri vestluse peale semuga teisest klassiruumist. Ja lõpuks on koolide käsutuses ju veel võimsad, lausa hirmuäratavad meetmed, mis üleannetuid korrarikkujaid rangelt distsiplineerivad – kokkulepped. Sest missugune teismeline ometi söandaks nendest üle astuda?
Pole vähimatki põhjust kahelda PISA testide eesmärgipärasuses, kui sealt vastu peegelduv teave suudab läbi valgustada kasvõi mõne pimetähni, mille peale kõrgelt jõustruktuuridest küll vaadatakse, kuid mida miskipärast ikkagi ei nähta. Teated tegelikkusest tuleb viimaks ikkagi läbi seedida, olgu need nii ebamugavad kui tahes. Ning tõepoolest, täpselt nii, nagu kasutavad nutitelefone täiskasvanud – ehk peaaegu teadvustamatult ja automaatselt –, nõndasamuti teeb seda üha kasvav hulk õpilasi, olgu tunnis, vahetunnis või kus iganes. Kui siin midagi uskumatut on, siis vaid see, et see mõnele endiselt üllatusena tuleb.
Olen nüüdseks jõudnud näha küllalt erinevaid koole ja klasse, et kinnitada selle nähtuse üldkehtivust. Pole mingit vahet, kes on klassi ees ja mida tehakse, olgu see siis nooruke õpetajahakatis rakendamas avastusõpet või meisterlik korüfee andmas loengut, telefonid segavad keskendumist vahetpidamata, kus rohkem, kus vähem. Minu enda tundides mõistagi ka, samas kui enamik meist õpib üsna kiiresti, et kui iga telefonikasutuse pärast jagelema minna, siis ei jõuaks õppetunniga üldse kuhugi.
Ja nõnda siis istubki õpetaja tunnis nagu eesel kahe heinakuhja vahel: telefone ju asjatult kasutada ei tohiks, teisal aga nõuab ajavaim digivärki, vidina kasutamist õpivahendina, „info otsimist“, interaktiivsust ja muud sellist.
Halvaendeline ja hingemattev nõutus
Möödunud aasta juuli lõpus avaldatud UNESCO raport kutsub aga hoopis üles piirama digitehnoloogiate kasutamist koolides. [2] Tuginedes peaaegu lugematu hulga teadustööde sünteesile, on dokumendi järeldus juba oma ebaluses paljuütlev: „Mõningal määral digitehnoloogiat võib teatud kontekstides toetada teatud õpitulemusi.“ Kuid selle kriitikavaba hurraa-kasutuse pahupool on nüüdseks selge vist juba ka ÜRO-le. Raportis viidatakse üha kasvavale hulgale riikidele, kes on oma koolisüsteemis isiklikud nutitelefonid rohkemal või vähemal määral keelustanud, alates Itaaliast ja Hollandist ning lõpetades Kolumbia ja – üllatus-üllatus – Singapuriga, mille noorukid PISA testis just puhta töö tegid.
Kuidas siis tuvastada, missugune on see õige aeg, koht ja viis digivahendite poole pöörduda? Ei tea. Või teisipidi – mis on see valem integreerimaks Aasia edukate haridustiigrite – Jaapani, Singapuri, Lõuna-Korea – ranget tunni- ja digidistsipliini õhtumaise liberaalsusega koolis, ja veel nõnda, et õpitulemused püsiksid eelnevate eeskujul tugevad, ent karmist soorituspingest tingitud lõiv vaimsele tervisele jääks maksmata?
Tõenduspõhiselt räägivad kuu aja eest avaldatud graafikud väga otseselt ja kuivalt, et vastus eelnevale küsimusele on halvaendeline ja hingemattev nõutus. Muul moel ei ole paraku võimalik selgitada arenguid, mis räägivad üheselt õpitulemuste langustrendist peaaegu kogu arenenud maailmas, ja sealjuures kõigi kolme põhioskuse – lugemise, matemaatika ja loodusteaduslike probleemide lahendamise – lõikes. Erilist lohutust ei paku ka tõik, et paljukirutud koroonapandeemia polnud siinkohal ainukordse sündmuse õnnetuks päästikuks, mille taha pugeda, vaid pigem sellele eelnenud arengute katalüsaatoriks.
Iseküsimus on, kas ja kui palju need pikaajalised ja üsna murettekitavad suundumused edaspidi üldse kandepinda leiavad ning mil määral söandatakse neist rääkida ja nende üle ausameelselt arutleda. Sest lõppeks taandub kõik ju põhimõttelistele, kuid samas üliväga helladele küsimustele nendesamuste uuringus osalenud riikide ortodokssetest ühiskondlikest tõekspidamistest. Meist rikkamad lääneriigid näiteks pidid jälle läbi sõrmede vaatama tõsiasjale, et kõigi pingutuste ja läbivalt lootusrikka retoorika kiuste ei ole kellelgi endiselt ette näidata tõendatud valemit isegi sellest, kuidas väga mitmekesise rahvusliku ja kultuurilise koosseisu õpetamise puhul õpitulemuste langust kasvõi pidurdada, rääkimata nende tõusule pööramisest. [3]
Rikaste lääneriikide jälgedes
Aga Eestis?Eesti paistis teatavasti silma sellega, et esiteks, nagu öeldud, olid tulemused keskeltläbi siiski head ja langenud keskmistest hoolimata oli langus siiski väiksem kui enamikus riikides; teiseks, et kodune taust kipub oma kasvava osakaaluga üha enam murendama egalitaarse ühtluskooli põhimõtet; ja kolmandaks torkas kõigi kolme erioskuse seas silma just loodusteaduslike probleemilahendusoskuste vähikäik juba mitmendat PISA-tsüklit järjest. [4]
Selle viimase puhul viidati esmalt võimalusele – ja seda õigusega –, et küllap on vastavatel konkreetsetel erialadel väljaõppe saanud õpetajate ring lihtsalt aastatega ahtakeseks jäänud. Mis aga veel silma jäi ja millele minule nähtavalt pole veel viidatud, on üks teine asjaolu. Nimelt kaitsti möödunud sügisel Tartu Ülikoolis doktoritöö, mille eesmärk oligi heita valgust PISA testide sihtrühma ehk Eesti põhikooli õpilaste motiveeritusele õppida loodusaineid. Autor leidis, et vastupidiselt kõigele sellele, mida kuulutavad õpetajatele ülikoolikateedrid, ministeerium ja kõikvõimalikud koolitajad, ei innusta õpilaste sisemist motivatsiooni sugugi mitte koostöised ja eksperimentaalsed tegevused, mida nii innukalt innovatsiooni pähe propageeritakse. [5]
Selgus, et asjalood on hoopis vastupidi ja Eesti õpilasi motiveerivad tunnis õppima ennekõike traditsioonilised õppemeetodid. Mis järeldusi siit teha annab? Äkki on meie õpilased lihtsalt ajast maha jäänud ega ole, sunnikud, senimaani aru saanud, mis neile – teaduse alusel! – meeldima peaks?
Aga sama hästi võib see ka teisipidi olla. Teadagi, et suur osa sellest, millega käib kaasas „klassikalise“ või „traditsioonilise“ taak, on pidanud uuemate mõttevoolude tuules juba niigi kõvasti kriitikat ja koguni naeruvääristamist taluma.
Küll aga annab viimase kümne aasta tõenduspõhine taandareng õpilaste loodusteaduslikes teadmistes ja ka mujal PISA mõõdikutes siiski põhjust küsida, kas ja kuivõrd on need teooriad, mille raames meie koolielu edeneb, ikkagi sõnaselgelt tõenduspõhised ja kui palju on nende taga hoopis kellegi maailmavaatelist soovmõtlemist, mille ühisosa päriseluga on kohati üpris küsitav. Nõndasamuti paneb muigama ka tervete haridusteaduskondade endi käitumine, kes ei lase kunagi käest võimalust kuulutada oma hea tööga saavutatud kõrgeid kohti rahvusvahelistes edetabelites – et siis hiljem manitseda üldsust koolide tulemuspõhise reastamise eest, kuna see tekitavat ebatervet konkurentsi, suurendavat ebavõrdsust, pärssivat sisemist motivatsiooni ja muud sellist.
Oma järjekindlast tööst ja pingutusest hoolimata, ning veel enam äsjaste tulemuste valguses võiks siiski jaguda julgust tõdemaks, et paraku on ka haridusteadus kui selline jõudnud täielikku intellektuaalsesse pankrotti ja ilusast teooriast hoolimata pole suudetud jõuda päriselt rakendatavate, kasulike teadmisteni. Kas siis see, või on kogu OECD nime kandev riikide ühendus täis ebakompetentseid ja juhme õpetajaid, kes nui neljaks ei suuda ülikoolide poolt kandikul pakutavat teadmust ellu rakendada. Kumb on tõenäolisem? Praegune olukord viitab teadmiste teesklemisele ja mängimisele, mitte aga nende omamisele.
Viimaste PISA tulemuste valguses tundub, et sammume Eestis järjekindlalt rikaste lääneriikide jälgedes, kelle probleemid on laias laastus samad: õpitulemuste langus, haridusliku ebavõrdsuse kasv ja üha suurenev sõltuvus perekondlikust taustast, digivahenditega veedetud aja suuremine, mis omakorda olevat selges seoses vaimse tervise probleemidega, jne. Suurim küsimus tundubki olevat, kas Eesti koolil on veel lootust jääda tõesti Eesti kooliks, Eesti ühtluskooliks, või ootab sedagi ees pikaldane lahustumine üleüldises keskpärasuses.
Küll said aga ümber lükatud mõned visalt oma elu elavad müüdid, mõned juba mitmendat korda järjest. Viimase hea näide on õpilaste nn õnnelikkus, mis Eesti kooli pihta suunatud pahatahtliku kriitika ettekäändel puhutakse kunstlikult suureks, et saaks ikka ja jälle salvata: targad, aga õnnetud. Õnnetuid on, neid on üksjagu ja nad ei kao kuhugi – ent nende proportsioon on teiste maailma riikidega võrreldes tagasihoidlik, mistõttu on ka eeltoodud suurejoonelised üldistused viljatud.
Teine huvitav näidik on seotud õpilaste kodutööde mahuga, mis ajakirjandust lugedes näib olevat üle mõistuse suur [6], teiste riikidega võrreldes aga pigem skaala tagumises, tagasihoidlikumas otsas. See on üks kummaline vastuolu, mille seletamiseks julgen pakkuda hüpoteesi, mille kontrollimist ootaksin suure huviga. Selleks tuleb aga pöörduda tagasi eespool räägitud digiteemani, sest just sinna võib olla koer maetud. Pakun, et üha suuremal osal õpilastest läheb tunni aeg keskendumisraskuste tõttu lihtsalt tühja ning just selletõttu tuleb neil kodus kulutada ääretult palju aega koolitöödele – aga et koduülesandeid puhtobjektiivselt rohkem oleks, on kaheldav.
Kõik eelnev pole kaitsekõne sellele ühele testile; on ju üheselt selge, et nagu ei suuda seda ükski mõõdik, ei saa ka PISA test anda ammendavaid vastuseid selle kohta, mida me nimetame hariduseks. Kuid ei ole ka õige neid tulemusi lihtsalt vaiba alla lükata või naeruvääristada, isegi siis, kui need räägivad millestki, mida õigupoolest kuulda ei tahaks. Omal ajal olevat Saksa filosoof G. W. F. Hegel – ärritunud tõsiasjast, et faktid tema lennukate teooriatega ei ühtinud – öelnud: „Seda halvem faktidele!“ See oli tema kui eraisiku õigus nii öelda. Kas aga niisamuti saab öelda tervete riikide üldhariduse kohta, selles ma kahtlen.
[2] https://www.unesco.org/en/articles/smartphones-school-only-when-they-clearly-support-learning
[3] https://maailm.postimees.ee/7914186/marika-villa-pisa-ja-pisarad
Ülim aeg keelata koolides mobiiltelefonide kasutamine igasugusel eesmärgil, muidugi v.a eriolukordadel helistamiseks.
Mobiilid segavad õpetajate tööd ja häirivad lapsi keskendumisel, see peaks küll tänaseks selge olema!
Praeguste õpilaste pärisosaks saab nagunii töötamine digikeskkonnas, miks peaks siis keeldusid välja mõtlema suunamaks laste õpet ja õpetamist nii-öelda – tagasi kriffli-tahvli ja arvelaua aega. Vastupidi. Õppeained on vaja viia digikeskkonda (näiteks – kõrgkoolides kasutatakse ÕIS-i(õppeinfosüsteemi) Moodle keskkonda. Vägagi mitmete õppeaine edastamise ja aine omandamise kontrolli võimalustega keskkond.)Pole ju üleamatu vajadusel luua uus digitaalne õpikeskkond lapse haridustee esimesest astmest põhihariduse lõpuni ja miks ka mitte keskhariduse omandamiseni. See oleks isegi lihtsam, kiirem ja lastesõbralikum (inimlikum) kui laste pidev digiseadmetest eemale tõrjumine ja nende keelamine. Ega – Kui mägi ikka ei tule Muhamedi juurde , tuleb Muhamedil jalgu sirutada ja mäe juurde minna (Türgi vanasõna). Eestis öeldakse veel – Jõe teisele kaldale saamiseks tuleb jõgi ületada.
Lp. Trumm!
Täiskasvanu võib muidugi töötada digikeskkonnas, aga selles lapse ja täiskasvanu vahe ongi, et lapse tegevuse juures on märksõnaks ARENDAMINE… Täiskasvanu näitab just oma arengutaset!
Nutika-arvuti puhul on lapsel valdav psüühiline protsess tajumine, mis kõige tähtsam loomariigis. Inimese mõisteline MÕTLEMINE vajab arendamist läbi info mällu salvestamise ja mõtlemisoperatsioonide. Eesti laste arukuse langus on ometi juba teaduslikult tõestatud.
Digiseadmed on LAPSELE mõtlemise surm!
Enamike väidetega nõustun, aga eelviimases lõigus pakutud hüpotees pigem siiski ei kehti. Paljud kodused ülesanded on täiesti eraldiseisvad mitte lihtsalt tunnis tehtu lõpetamine või kinnistamine. Kui eesti keeles käsitletakse tunnis mõnda grammatikareeglit, võib koduseks ülesandeks järgmiseks tunniks olla hoopis kirjand kirjutada. Muusikas võidakse tunnis laulda ja rütmipille mängida, aga koduseks ülesandeks määratakse hoopis leheküljed töövihikust. Lisaks on põhikooli programmis loovtöö ja gümnaasiumi omas uurimistöö, mis ongi kodus läbitav õppeaine.
1.PISA sotsiaalmajandusliku staatuse blokis ütleb 9% õpilastest, et on rahapuuduses olnud söömata. Näljasena eriti ei õpi, sest tühi kõht nõuab süüa kohe ja mitte helges tulevikus.
Lahendus ei ole kooli käes.
2.perekondlik taust (sh suhtumine haridusse, vanemate haridus ja amet, raamatute arv etc) on alati olnud üks õpiedukuse olulisimaid mõjureid. Katsed seda muuta on samaväärne nõudmisega, et vanemad ei hooliks oma lastest. Kool saab siin suhtumisi positiivsemaks muuta, kui perekond just aktiivselt vastu ei tööta.
3. paraku üritatakse kaasava hariduse ja haridusõigluse sildi all just positiivse eelhoiakuga laste võimete väljaarendamist pärssida. Nemad jäävad tagaplaanile, kui aeg kulub teistele.
4. digitehnoloogia võib olla kasulik, aga võib kergesti muuta õpilase passiivseks tarbijaks, luues arusaamise illusiooni. Arusaamiseks on aga vaja aktiivset kaasamõtlemist. See on enamusele alati veidi igav ega viitsi hästi.
5. kõik algab lugemisest. Kui igavavõitu oma sõnadega kokkuvõtmine jms trenn on jäänud tegemata, ei pruugi funktsionaalset kirjaoskust olla. Ei saa siis matemaatikaülesandest aru, loodusteadustest rääkimata.
Siis on nagu siinsamas lehes ühes detsembrikuises kommentaaris: 8.kl õpilase ema õpib peatüki ajaloost ja jutustab mitu korda lapsele ümber. Laps ise ei suuda olulist ebaolulisest eristada ega saa tekstist aru. Milleks sel juhul kool, kui teadmiste edasiandmine käib viisil, mida harrastati enne kirjaoskust.
Paraku kipub sädelev ekraan raamatutest eemale meelitama, kujundades lugemis- ja arusaamisharjumusi ekraani järgi. Mitte nii loogilisena, mitte nii süvitsi.
Tegelikult ei meeldi lastele digikeskkonnad lihtsalt iseenesest. Neile meeldivad näiteks videod (tiktok on eriti sõltuvusttekitav, 2 tundi läheb nii et ei saa arugi – olen isegi proovinud, tõesti võid täiesti mõttetuid asju vaadata kaks tundi), mängud (samuti tekitab eriti just väikestes poistes sõltuvust), sõpradega suhtlemine jne.Muidugi tehakse ka arukamaid asju – nt mängitakse malet. Aga ikkagi sellepärast, et neile meeldib male (ja paljudele ilmselt meeldib rohkem mängida päris inimesega).
Enamikule ei meeldiks teha Moodle keskkonnas grammatikaülesandeid, lugemisülesandeid, isegi mitte video-ülesandeid, mängud meeldivad kõige rohkem – aga jällegi mingi piirini. Sellised ülesanded meeldivad neile, kellele meeldib iseseisvalt õppida (ehk tublimatele), aga mitte neile, kellel on telefonisõltuvus või lihtsalt kulutavad seal liiga palju aega (ehk pigem nõrgematele).
Paljudel lastel on kool väheseid suhtlemiskohti ja kui klassis on head suhted, siis nad tegelikult naudivad seda. Mina olen võõrkeeleõpetaja ja õpilaste lemmiktunnid on need, kus me räägime ja arutame (ükskõik kass klassiga koos või rühmas), mitte need, kus me digivahendeid kasutame.
Kui ma enda peale mõtlen, siis ma olin üsna introvertne ja ei osanud hästi suhelda, aga ma õppisin selle 12. klassi lõpuks enam-vähem selgeks. Kui kõik mu koolielu oleks olnud digitaalne, siis ma arvan, et ma ei suudaks hetkel töötada õpetajana.
See Moodle on suures osas hädavariant. Võimalik, et näiteks matemaatikas on natuke parem, aga kindlasti mitte humanitaarainetes, mis on samuti väga olulised. Mul olid ülikoolis Moodle kursused, minu meelest nad olid kõik väga sarnased, üsna igavad ja nad lihtsalt tuli ära teha. Loenguid ja seminare nautisin ma kordades rohkem.