Õpetajate streik – Eesti koolikultuuri lakmuspaber

29. jaan. 2024 Indrek Nägelik Kiviõli 1. Keskkooli õpetaja - Kommenteeri artiklit
Indrek Nägelik.

Kui viimastel aastatel on meedias rõhutatud, et head kriisi ei tohi raisku lasta, siis sama peaks kehtima ka õpetajate streigi kohta.

Lugedes Põhjaranniku 22. jaanuari artiklit „Tööseisak koolides: „Mulle väga meeldib streik!““ hakkasin analüüsima, mida saaksime sellest streigist õpetajate või ühiskonnana õppida.

Õpetaja on Eestis autonoomne, kuni see on riigile sobilik

Omavahelises vestluses, Õpetajate Lehes, sotsiaalmeedias ning haridusministeeriumi materjalideski mainitakse õpetajatest rääkides tihti kooli autonoomsust. Koolile ja õpetajale on ette antud riiklik õppekava ja üldpädevused ning on iga kooli ja õpetaja enda otsustada, kuidas õpilasega arvestades parimal viisil õppekavas toodud õpiväljunditeni jõuda. Tuleb tõdeda, et PGS-is autonoomiat siiski kordagi ei mainita.

Sama võiks eeldada streigi ja õpetajate töötingimuste kohta ‒ õpetajad saavad ise valida, kas jõuda palgatõusu ja töötingimuste paranemiseni streikimise, arutelude või mõne muu meetodi abil. Kahjuks polnud HTM õpetajate sellise autonoomiaga rahul ning juba streigivõimaluse kerkimisel kiirustas ministeerium seda ebaseaduslikuks kuulutama. Kui see ei toiminud, võttis ministeerium seisukoha, et kuna seadus ei nõua streigi ajal palga maksmist, siis tuleb ametlike infokanalite kaudu utsitada koolipidajaid seda mitte tegema. Samuti keerati riigikoolide palgakraanid streikivate õpetajate jaoks kategooriliselt ja kindlalt kinni. Tasakaaluks kutsus küll siseminister Lauri Läänemets oma erakonnakaaslastest omavalitsusjuhte õpetajatele streigi ajal palka edasi maksma.

Leian, et HTM jättis kasutamata unikaalse võimaluse selgitada välja, milline on Eesti hariduse tervis. Kui sätestada seadusega näiteks esimese streigipäeva tasustamine, võiks selle abil teada saada, kui paljud õpetajad streigivad ainult töötasu pärast ning kui paljusid motiveerib klassi ette astuma miski muu.

Mis puudutab Ida-Virumaad, siis enamik kolleege, kellega olen streigist vestelnud ning kes ise ei streigi, nimetavad mittestreikimise põhjuseks majanduslikke kaalutlusi.

Kogukonnad, despoodid ja sovetimentaliteet

Mis puudutab mind ja minu kolleege, siis meil Kiviõli 1. Keskkoolis streikis vähemalt ühe päeva umbes pool õpetajatest. Tahan seejuures kiita oma kooli juhtkonda ning streigijuhti, sest vähemalt minul ei olnud kordagi tunnet, et mind keelataks või ässitatakse streikima, otse vastupidi. Edastatud info oli alati neutraalne ning hoiak toetav, olenemata tehtud valikust. Sarnane oli streikijate olukord näiteks Kohtla-Järve Slaavi põhikoolis, kus streikis tervelt 70% õpetajatest. Nagu koolijuht Vladimirova ka ütleb: „Võin eeldada, et see juhtus seetõttu, et koolis on sõbralik, avatud, konstruktiivne töökeskkond. Keegi ei sundinud kedagi osalema, aga keegi ei seganud ka. Meil on mitmekesine meeskond: palju on eestlasi ja venelasi, paljud on kakskeelsed, on noori, on neid, kes tulevad Eesti erinevatest piirkondadest. Võib-olla on see ka põhjus, miks toimub avatud dialoog. Õpetajad näevad juhtkonna tuge, olen valmis streigi ajal korraldama koolis tegevusi ka ilma nendeta.“

Nendes koolides tundub vähemalt suuremas osas valitsevat avatud töökeskkond ning arvamuste paljusus, demokraatia. Mis võib toimuda aga nendes koolides, kus streikijaid ei ole või peaaegu üldse ei ole? Sellele aitab pilgu heita artikkel „Vene pilk / Jevgenia Parv: mida kaugemal Narvast, seda julgemad õpetajad“ (Eesti Päevaleht, 27.01) Põhjuseid võib olla kolm: 1) pooltel Narva õpetajatel on streikimist keelav kollektiivleping; 2) Nõukogude-aegne mentaliteet, mis tähendab õpetajate survestamist; või hoopis 3) minnalaskmismeeleolu, sest kes keelenõuet ei täida, võib õpetajaametist sügisel nagunii ilma jääda.

Eelnevad seletused kirjeldasid kaht tüüpi koole: kogukonnakoole, kus tundub toimivat demokraatia ja arvamuste mitmekesisus, ning vene koole, kus paljuski valitseb sovetimentaliteet oma despootlikus või resigneerunud vormis. Vaatlemata on veel koolid, mis ei tundu kuuluvat kumbagi kategooriasse.

Vähemalt kirjade järgi peaks tegu olema eestikeelsete, eestimeelsete ja igati eesrindlike munitsipaalkoolide ja riigigümnaasiumitega. Kas tõesti on ministeeriumi käsi nii tugevalt riigikoolide kõril, et seal streikida ei julgeta? Narva Eesti Gümnaasiumis ja Kiviõli 1. Keskkoolis ju ometi streigitakse? Kas värskete riigikoolide juhtkonnad soovivad ministeeriumi ees lihtsalt pugeda? Kas neis koolides puudub avatud ning arvamuste paljususel põhinev demokraatlik suhtlus? Kas poetakse peitu Ida-Virus kehtiva kõrgema palgatoetuse taha? Viimase puhul on tegu argumentum ad hominem’iga, sest seeläbi survestaks näiteks minusugust nooremapoolset õpetajat justkui igavesest ajaks igavesti Ida-Virumaale õpetajaks jääma, sest ülejäänud Eestis on palk ju madalam. Kas neid koole juhivad lihtsalt despootlikud koolijuhid? Neile küsimustele on kahjuks raske vastata, seda saavad teha ainult asjaosalised ise.

Mida õppida streigil osalenute arvust?

Nagu näha, on õpetajal võimalik ainuüksi Ida-Virumaal sattuda väga erinevasse töökeskkonda. Töökeskkond mõjutab nii töötavat õpetajat kui õpetaja kaudu ka õpikeskkonda. Näiteks aitab mitmekesisem ning arvamuste paljususele avatud kollektiiv õpetajatel tööstressiga toime tulla ning tekitab ka samas asutuses pikemalt töötada. Seega, tulevane õpetaja, karjääripööraja või töökohta vahetav tegevõpetaja: kui lähed järgmine kord töövestlusele, siis küsi intervjueerijalt, kui paljud nende kooli õpetajad 2024. aasta jaanuaris streikisid ning miks. Vastus võib selle kooli töökeskkonnast nii mõndagi kõnelda.

Ja sina, käesoleva aasta kevadel põhikooli lõpetav üheksandik, kes sa soovid minna gümnaasiumisse, või lapsevanem, kes sa soovid oma panna lapse esimesse klassi. Vaata põhjalikult üle artiklist „Tööseisak koolides: „Mulle väga meeldib streik!““ leitav streigiülevaade ning mõtle, millist õpetajat sa endale või oma lapsele tahad Kas õpetajat, kes on olenemata olukorrast vaba väljendama oma argumenteeritud seisukohta ning seisma oma õiguste eest, või õpetajat, kes võib olla teatud juhtudel oma otsustes põhjendamatult piiratud, suunatud või lausa survestatud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!