Raamatulood: Punaste kaelarättidega krutskipoisid

16. jaan. 2024 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit
Priit Põhjala.

Jaan Rannap (1931–2023) jäi oma kirjanduslikest saavutustest kõneldes ikka pigem tagasihoidlikuks. Aga nii diskreetne, kui ta ise oma loomingu suhtes oligi, kuulub ta igatahes eesti lastekirjanduse suurmeistrite hulka, kelle välmitud tegelaste seast oskab iga raamatusõber juba mitmendat põlvkonda järjest nimetada ka oma lemmiku. Üht vaimustab uudishimulik ahvipoiss Topi või tubli tuletõrjekoer Nublu, teist kotkapoeg Valgesulg või Jefreitor Jõmm, kolmandat vanaema-vanaisa juures suvevaheaega veetev plikatirts Maari. 

Hulga lugejate, ka minu suurim sümpaatia kuulub aga Rannapi koolipoistele, kes astuvad üles tema krestomaatilistes koolilugude kogumikes „Salu Juhan ja ta sõbrad“ (1964) ning „Agu Sihvka annab aru“ (1973). Nii esimest kui ka teist on korduvalt välja antud – varieeruva lugude arvuga, eraldi ja üheskoos, ent traditsiooniliselt ikka Edgar Valteri piltidega; erandiks „Agu Sihvka“ kolmas trükk (2007), kus on Valdek Alberi illustratsioonid. 

Kahest raamatust, nagu kinnitab ka trükkide arv, on menukam olnud „Agu Sihvka“, mille peatükkidest enamik on teadupärast hoopis seletuskirjad, mida heast tahtest hoolimata alalõpmata jamadesse sattuv Sihvka peab kirjutama oma „ülemustele“: direktorile, klassijuhatajale, kooli arstile, orkestrijuhile ja teistele. Õieti on ju tegemist puhtakujulise epistolaarse teosega, ja teisi sarnaseid eesti lastekirjanduses kohe ei meenugi, kui Aino Perviku „Kallis härra Q“ välja arvata. Epistolaarse vormiga on seotud ka raamatu esimene lause „Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli …“, mis kordub enamiku peatükkide alguses ja on küll vist vähemalt sama tuntud kui Oskar Lutsu „Kevade“ esilause.

Seletuskirjades heidab kuuenda klassi pioneer Agu Sihvka valgust enda ja oma sõprade Kauri, Kiilikese, Obukaku ja teiste pöörastele plaanidele ja ettevõtmistele, mis sageli tõukuvad soovist kusagilt õpitud tarkusi päris elus proovile panna. Tahes-tahtmata meenutab rüblikuloomusega, kuid samas heatahtlik ja terane Agu Sihvka igast küljest üht teist kuulsat pioneerikaelarätiga krutskipoissi, Ottokar Dommat. „Salu Juhan“ on „Agu Sihvkast“ tooni võrra tõsisem ja keerulisem, tegelasedki on juba paar aastat vanemad kaheksanda klassi poisid, kuid ka elava fantaasiaga Juhani ja tema semude koolipäevadesse jagub küllaga naljakaid juhtumusi ja sekeldusi, vempe ja viperusi.

Nii „Agu Sihvka“ kui ka „Salu Juhani“ sündmustik on paigutatud maalähedasse väikesesse asulasse ja väikesesse kooli, millel oli minu, suure pealinnakooli õpilase jaoks eriline võlu. „Agu Sihvka“ näitel on sellest kõnelenud ka lastekirjanduse uurija Mare Müürsepp („Et kõik ausalt ära rääkida …“, Postimees, 18.11.2023): „Lisaks Sihvka ja sõprade karakteritele võlub lugejat lugude atmosfäär – maa- või väikelinnakool mitmekesise ja turvalise ümbrusega: kooliaed, internaat, koolivälised täiskasvanud oma tegemiste ja veidrustega, võimalus koolis tembutada kasvõi ööpäev ringi, oht või õnn õpetajatega tänaval kohtuda ja lasta neil seikluspinget võimendada.“

Leidub neidki, kes arvavad, et kogu sellest toredusest hoolimata on Rannapi koolilood oma aja ära elanud ja tänapäeva lastele arusaamatud, isegi traumeerivad – kõnelevad need ju, keela ja kaitse, Nõukogude aja pioneeridest! Sedasorti arvajatel meie lastekirjanduse vallas aga palju kaalu ei ole, nii et õnneks nad ei saa keelates, maha vaikides või ümber kirjutades võtta lastelt väärt võimalust – tutvuda hea kirjanduse kaudu oma vanavanemate aegse koolielu ja meie ajalooga üldisemalt.

Liiatigi on kõik need koolilastest „seltsimehed“ ja „agitaatorid“, kogu pioneeriasjandus tervikuna Rannapi lugudes ju lihtsalt ajastuomane paratamatu foon, mille pedagoogilisi põhimõtteid ja jäiku arusaamu, totrat bürokraatiat ja loosunglikkust autor mitte ei propageeri, vaid endale iseloomuliku, praegugi värskelt ja mõnusalt mõjuva huumoriga ikka ja jälle naeruvääristada võtab – olgu lugeja vaid mihkel sellest aru saama.

Kui 2021. aastal „Salu Juhani“ raamatu taas avaldasin, ei tulnud mul ega autoril niisiis pähegi hakata seal midagi tsenseerima ja ajakohastama: rublasid eurodeks või pioneere skautideks tegema. Rannap palus vaid tagakaanel selgitada, et raamatu nimitegelane käis koolis siis, kui kanti punaseid kaelarätte ja suurem osa ettevõtmisi oli seotud pioneeritööga – ja et „sellele vaatamata jäid koolilapsed ikka lasteks oma vempude ja mängudega“. Koolielu ja -laste head tundmist ja veenvat kujutamist ajast ja ideoloogilistest oludest sõltumata – just seda, nagu lastekirjanduse uurijad on aina esile tõstnud, oskabki Rannap aga eriliselt hästi.


Kord kuus tutvustab toimetaja ja semiootik Priit Põhjala vanemaid ning uuemaid laste- ja noorteraamatuid, mis on väärt meelespidamist ja ülelugemist. 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!