Eesti hariduse üks teravamaid probleeme: õpetamise ja juhtimise kvaliteet

20. veebr. 2024 Raivo Juurak toimetaja - 3 kommentaari

Õpetajate ja koolijuhtide oskused jätavad soovida, selgub Praxise uuringust „Vaimse tervise ja hariduse valdkonna probleemid ning lahendused“. (www.praxis.ee/tood/vaimse-tervise-ja-hariduse-valdkonna-probleemid-ning-lahendused)

Uuringu tellis Praxiselt erafirma Tulevikufond Taavet + Sten. Fond on varemgi haridusalgatusi erakapitaliga toetanud, kõige piltlikum näide on kood/Jõhvi rajamine. Praxiselt uuringut tellides soovis fond selgitada, missugust hariduse valdkonda peaks erakapital edaspidi eelkõige toetama ehk kus oleks haridusel erakapitalist kõige rohkem kasu. 

Uuringu lõppraportis soovitatakse erakapitalil toetada ennekõike õpetajakoolitust ja koolijuhtide õppimist, sest õpetamise ja juhtimise kvaliteet koolis on õpetajate ja ekspertide arvates üks olulisi põhjusi, miks õpetajad on ülekoormatud ja väsinud ning lahkuvad koolist. Lisaks märgitakse, et ebatõhus õpetamine kurnab õpilasi, tekitades neil vaimseid probleeme jne. Praxise uuringus viidatakse, et ka TALIS-e 2019. aasta uuringus toodi välja, et Eesti õpetajad kasutavad suhteliselt vähe tõhusaid õppemeetodeid. Just praegu, veebruaris algas TALIS 2024 uuring, kus pea 4000 õpetajat ja 200 koolidirektorit saavad taas oma arvamuse õpetamise kvaliteedi kohta välja õelda.

Jaanuari keskel arutleti Vabamus Praxise uuringu tulemuste üle. Osalesid Eesti hariduse pikaajalised eratoetajad Taavet Hinrikus, Sten Tamkivi, Martin Villig ning paljude nende toetatud haridusalgatuste esindajad (Noored Kooli, Tagasi Kooli, Praktikal, Haridusfond jt). 

Ulla Kamp pakub välja, et erasektor võiks võimaldada koolijuhil endale abilisi  palgata. Fotod: Raivo Juurak

ÕPETAMISE KVALITEEDI ARUTELU

Praxise tegevjuht Urmo Kübar märkisarutelu sisse juhatades, et Eesti õpetajad on PISA tipus ja meil on eetrisse lastud telesaade „Maailma targim rahvas“, kuid üllataval kombel ei ole õpetajad ise õpetamise kvaliteediga rahul. Miks see nii on, küsis Urmo Kübar hariduspsühholoog Grete Arrolt ja Tallinna Kesklinna Põhikooli direktorilt Ulla Kampilt.

Millega te selgitate õpetajate rahulolematust?

Grete Arro vastas, et ilmselt kõige uuemad teadmised õppimisprotsessi kohta, mida kognitiivne psühholoogia, arengu- ja dialoogipsühholoogia pakuvad, ei jõua õpetajateni ja see häirib neid. Need teadusharud uuenevad väga kiiresti. Tegelikult ei jõua uued teadmised ka ülikoolide õppekavadesse ja üliõpilasteni piisavalt kiiresti, lisaks on õpetajakoolituses hariduspsühholoogiat õpetajate jaoks üldse liiga vähe. Seega ei ole õpetajatel kindlustunnet, et nad teevad koolis kõike õigesti. Kui arstid õpivad inimese organismi tundma aastaid, siis inimpsüühika loodetakse õpetajatele selgeks teha väga ruttu. Tegelikult on lapse aju mõjutamine võib-olla kõige keerulisem asi maailmas ja seda on vaja tundma õppida väga põhjalikult, tõdes Arro.

Õpetajad ei ole süüdi, et neile pole piisavalt hariduspsühholoogiat õpetatud, rõhutas Arro, kuid kahjuks mõnigi kord koolis ei teata, millised tegevused klassiruumis või ka kodus on sellised, mis aitavad lapsel uue arusaamise või pikaajalise mälusisu tekkimiseni jõuda. Tagajärg on see, et nii õpetajad kui ka lapsed teevad tohutult palju ebatõhusat tööd. See suurendab nii õpetajate kui laste töökoormust, kuid ei vii neid edasi. Näiteks mõnda tegevust nimetatakse kinnistamiseks, kuid enamasti ei kinnista see mitte midagi, tõi Arro näite. 

Ebavajalike asjade õppimine halvendab laste vaimset tervist. „Kool on lastele praegu kahjulik, aga ei pea selline olema,“ nentis Arro. Teame halvasti seda, kuidas korraldada õppimist nii, et lapsed pingutaksid hea meelega ja neil oleks koolis tore. Tihti ei teata ka seda, kuidas hoida motivatsiooni või olla lihtsalt inimlik inimene – sest kui sa seda ei ole, siis ükskõik, mida sa teed, miski ei aita, ütles Arro.

Kuidas saaks erasektor siin aidata? Kas tuleks toetada juba toimivaid algatusi?

On juba päris palju haridusalgatusi, kuid õpetamise kvaliteeti mõjutavad neist vähesed, sedastas Grete Arro. Näiteks videoloengud õpetamist koolis tõhusamaks ei muuda. Kui sa oled inimene tänavalt ja tahad saada endokrinoloogiks, siis paari videoloengu vaatamisest ei piisa, selgitas Arro. Üks lahendus oleks see, kui erasektor aitaks õpetajat kauem ülikoolis hoida, et ta saaks pikemalt ja põhjalikumalt õppida, ütles Arro. Ta pidas pikemat õppimist võimalikuks. Näiteks viis aastat tagasi poleks keegi uskunud, et Eestis on kunagi kliimaministeerium, aga praegu on. Miks ei võiks siis õpetajalgi olla viie aasta pärast rohkem aega uurida, kuidas õpiprotsess lapse ajus toimub ja kuidas seda protsessi õppeainetega kohandada. Erasektor võiks just siin appi tulla ja õpetajale õppeaega juurde osta, arvas Arro. Kui õpetaja teab, kuidas psüühika töötab, siis ei ole ta koolis ühegi asjaga hädas, nentis ta. 

Kas ülikool on valmis hariduspsühholoogiat praegusest rohkem õpetama?

Arro vastas, et tema oleks valmis seda õpetama hommikust õhtuni, kuid ainete ja valdkondade õppekavasid peaks siis niimoodi muutma, et hariduspsühholoogiat oleks võimalik suuremas mahus õpetada. Hariduspsühholoogid on viis aastat seda taotlenud, aga ilmselt veel mitte piisavalt, nentis Arro. Kuid nad proovivad veel, sest praeguse mahuga ei ole lihtsalt võimalik kogu hariduspsühholoogia teemat selgeks õpetada. 

Kas lahenduseks oleks mingi uus algatus? Noored Kooli töötab uut moodi.

Paralleelsete struktuuride loomine läheb kalliks ja neid on ka raske mehitada arvas Arro. Noored Kooli on suhteliselt hästi hakkama saanud, kuid nende probleem on sama mis ülikooli õpetajakoolitusel – neil ei ole piisavalt aega õppimise psühholoogiasse süveneda. Teine probleem on see, et uute algatuste usaldusväärsust tuleb hakata nullist ehitama. Tallinna Ülikoolis avati hiljuti hariduspsühholoogia keskus, mainis Grete Arro ja lisas, et seegi on uus algatus, mille vastu tuleb usaldus alles tekitada. Aga võib-olla on siiski hariduspsühholoogia keskus üks instrument või sild, mida erakapitalil tasuks toetada. Kui õpetaja saab hariduspsühholoogiat senisest põhjalikumalt õppida, siis on ju lootust, et ta oskab tänu sellele oma töökoormust vähendada, loobudes näiteks selle õpetamisest, mida mitte kellelegi vaja ei ole.

Võib-olla peaks erasektor toetama pigem uuenduste eestvedajaid?

Hariduspsühholoogid on valmis endast kõik andma, kinnitas Arro. Paraku ootab erakapital kiireid tulemusi, kuid tegelikult on vaja teha suuri süsteemseid muutusi, mis võtavad palju aega. Kuid Eesti on väike riik, kõik tunnevad siin üksteist ja kiired lahendused peaksid olema võimalikud. 

Suurte muutuste eelis on see, selgitas Arro, et kogu ühiskond liiguks siis samm-sammult selle arusaamise suunas, et hariduspsühholoogia ei ole mingi salateadus ja et teatud viisil õpetamine ja teatud viisil üles ehitatud kooliõhustik on teaduslikult põhjendatud ning kõigile kasuks. Kui kõik täiskasvanud on hariduspsühholoogiliselt pädevamad, siis saaks saavutada koolis igas teemas tipptulemusi. 

Martin Villig, Ulla Kamp, Grete Arro ja Urmo Kübar vestlusringis.

KOOLIJUHTIMISE KVALITEEDI ARUTELU

Urmo Kübar märkis, et juba on väga palju eraalgatusi, mis parandaksid koolis õhkkonda (Kiva, Arengusammud jt), kuid need on kasutusel vaid vähestes koolides.

Miks paljud koolid neid algatusi omaks ei võta? 

Tallinna Kesklinna Põhikooli direktor Ulla Kamp pakkusüheks põhjuseks seda, etõpetajad ja õpilasedki ei pruugi olla nende eraalgatuste kasutusele võtmiseks valmis. Koolis peab valitsema stabiilne õhkkond ja kui uus programm võib stabiilsust häirida, siis ehk ongi parem esialgu oodata, arvas Kamp. Kuid probleem võib olla ka selles, et koolijuht ei pea neid programme vajalikuks. Selliseid koolijuhte ikka on, kelle ainus eesmärk on õpilased 1. septembrist kuni kevadeni lihtsalt koolis hoida, nentis Kamp. Et võiks oma kooliga kuhugi välja jõuda, see mõte on neile võõras, sest kõik justkui toimib niigi. Probleem võib olla ka selles, et kooli toetavaid programme on nii palju, et koolijuht ei suuda otsustada, millisest alustada, ja kardab läbi kukkuda.. Koolijuhil peab julgust olema, rõhutas Ulla Kamp. 

Uut õhkkonda looks koolis ka juhtimisstruktuuri nüüdisajastamine, lisas Kamp. Tippettevõtetesse praktikale suunatud koolijuhid on märkinud üllatusega, et direktor ei tegelegi seal personali-, haldus- ja paljude muude küsimustega. Võib-olla saaks eraraha toel muuta kooli juhtimisstruktuuri nii, et oleks võimalik palgata olulistesse valdkondadesse spetsialiste, nii et koolijuht ei peaks enam kõigega ise tegelema. Võiks ju olla eraldi inimene, kes käiks õpetajate tunde vaatlemas ja tegeleks nende professionaalse arenguga, täpsustas Kamp. Eraldi turundustaustaga inimest on kooli samuti vaja. 

Kas toetada tuleks lühi- või pikaajalisi algatusi? 

Erasektori toetust peaks jätkuma vähemalt aastaks, arvas Ulla Kamp. Näiteks õpetajate täienduskoolitused saaksid siis toimuda aasta läbi ühe ja sama teema ja eesmärgiga, olgu selleks õpetaja kui juhi suhtlemisoskus vms. Pikaajalise algatuse puhul on lihtsam teha ka koostööd ülikooliga. Lisaboonuseks on, et õpetaja saaks ülikoolilt tunnistuse selle kohta, mis ta on aasta jooksul selgeks saanud. 

Grete Arro lisas, et tema arvates tuleks lühiajalised koolitused kriminaliseerida, sest need on ennekõike üheskoos küpsiste söömine, millest pole õppe kvaliteedile mingit kasu. Õpetaja ja koolijuht peaksid olema väga ettevaatlikud, kui keegi pakub ühepäevast koolitust. Ei tohi mõelda nii, et kes kõige oskuslikumalt ja aktiivsemalt koolitust pakub, selle koolitus on ka kõige parem, hoiatas Arro.

Kui palju peaks ülikoolis hariduspsühholoogiat olema?

Kolm või neli semestrit, arvas Grete Arro. Praeguse kuue ainepunkti puhul räägitakse väga lühidalt, et on olemas õpistrateegiad ja muud olulised asjad, mida peab sügavuti teadma ja – nägemiseni! Tegelikult tuleks õpitavaid õpistrateegiaid koolis ka katsetada ja pikemalt harjutada. Seejärel tuleks strateegiate teadmine ehitada ainedidaktika sisse ja külge. Arro ütles, et ainedidaktik ja hariduspsühholoog peaksid klammerduma „nagu pandakarud teineteise külge“ ja auditooriumis üheskoos aine sisu vastavalt sellele üles ehitama, kuidas lapse aju õpib. Hariduspsühholoog ei oska ilma ainedidaktikuta mõnigi kord tuua tudengitele olulisi näiteid selle kohta, kuidas saab õppimispsühholoogia teadmisi nende õppeaine õpetamisel kasutada, sellepärast ongi vaja koostööd ainedidaktikuga, selgitas Arro. 

Õpetajatele on vaja rohkem õppimise aega, et nad saaksid oma uusi teadmisi mentorite käe all katsetada. Võib-olla vajab Tallinna Ülikool harjutuskooli, nagu on Helsingi Ülikoolil, ütles Grete Arro, mis tähendaks juba suuremat reformi.

Vaade publikule. Esiplaanil Omari Loid (Praktikal), Mona Mägi Soomer (Noored Kooli) ja Taavet Hinrikus (Taavet + Sten).

KÜSIMUSED SAALIST

Kas lapsevanematele ei võiks teha videoloengute sarju? Näiteks ennastjuhtiva õppija teemal. 

Videoloeng ei õpeta midagi ega kedagi, vastas Grete Arro. See on illusioon, et kui ma vaatasin mingit videot, siis ma õppisin, lugesin midagi läbi ja õppisin. Midagi ei õppinud. Tegelikult on internet hariduse teemal tehtud videoid täis, kuid õppinud on neist väga vähesed. Videoloengud saavad olla õppeprotsessi üks osa, kuid piisavaks süvenemiseks üksi videotest abi ei ole. 

Kas me ei peaks alustama muutusi pigem lasteaiast ja lapsevanematest? 

Hariduspsühholoogidele on nii aineõpetajate, klassiõpetajate kui ka lasteaiaõpetajate haridus võrdselt oluline, kinnitas Grete Arro, kuid paljud probleemid ilmnevad tõesti juba enne kooli ja lasteaias peab tähelepanelik olema. Kuid Arro arvates on praegune lasteaed kriipsu võrra paremas seisus kui üldhariduskool. 

Hariduspsühholoogidel on alusharidusega seoses mõned mõtted. Näiteks Montessorit võiks akadeemiliseski õpetajakoolituses senisest rohkem olla. Mis lapsevanematesse puutub, siis osa koole on neid kaasanud mõnusaid koolikogukondi luues ja võib-olla on ka kohalikel omavalitsustel selle juures mingisugune võimalus lapsevanemaid mõjutada. Mõni kool on algatanud koostöö ka nende lapsevanematega, kes omal algatusel kooli ei tule. 

Soomlased on hariduspsühholoogias Eestist ees, kuid PISA tulemustes taga. Millega seda seletada?

PISA järgi on Eesti noored loodusainetes väga tublid, kuid väga vähesed neist lähevad ülikooli füüsikat või keemiat õppima – kas see on hea tulemus, küsis Grete Arro. PISA järgi on Eesti lapse päeva kõige turvalisem osa tema koolitee, aga kuidas on Soome laste turvalisusega? Arro lisas, et Eve Kikas on aastakümneid uurinud, kuidas Eesti kool toimib, ja tema uuringud näitavad midagi muud kui PISA. Ei ole nii, et üksainus mõõdik selgitab absoluutselt kõike, rõhutas Arro ja lisas, et soomlased ei pruugi olla nii hädas, kui meile paistab.

Kas koolijuhid saaksid jätta ebavajalikud tegevused koolis tegemata? 

Koolijuht peab olema mõnes mõttes superõpetaja, võib-olla kõige parem õpetaja kogu koolis, vastas Arro. Koolijuht peab teadma õppimise ja laste arengu toetamise kohta kõike. Ta peab olema iga õpetaja tugi, mitte aga näiteks haldusjuht, nagu ta tihti on. Koolijuht peab väga hästi teadma, kuidas ja millal lapse aju õpib. Kui tal on need teadmised, siis ta julgeb teatud asjad ka tegemata jätta. Tallinna Ülikooli haridusjuhtimise õppekavas on koolijuhtidele hariduspsühholoogiat 12 ainepunkti mahus ehk rohkem kui õpetajatel. See loob eelduse, et koolijuht mõistab õppeprotsessi päris hästi, ja ta peaks julgema ebavajalikku ära jätta. 

VAIMSE TERVISE TEEMA ARUTELU

Maris Vainre (Praxis) ja Anna-Kaisa Oidermaa (Peaasi.ee) tõid Vabamu mõttehommikul peetud kahekõnes samuti näiteid inimese psüühika tundmise vajalikkusest. Nende kogemuse põhjal kurnab õpetaja vaimu kõige rohkem asendamatuse tunne. Mõni õpetaja arvab, et ei tohi äragi surra, kuni ta ei tea, kes tema asemele astub, ütles Anna-Kaisa Oidermaa. Õpetajate asendamatuse tundest vabastamiseks peab koolijuht rakendama koolis mentorlust, tuutorlust, kovisiooni ja muid koostööviise, rõhutas Oidermaa, mitte aga kutsuma psühholoogi, kui õpetajatel on vaimse heaoluga probleeme. Sotsiaalministeerium töötab praegu välja vaimse tervise hoidmise juhendit, millest koolid võiksid hakata oma töötajate heaolu hoidmisel lähtuma, lisas Maris Vainre.

Mis on Peaasja vaimse tervise vitamiinid, küsis Oidermaa ja sai vastuseks: uni, positiivsed emotsioonid, head suhted, materiaalne turvatunne. Kahjuks magab  mõni noor õpetaja ainult neli-viis tundi ja loomulikult ei suuda ta siis klassis särada, kommenteeris neid vastuseid Oidermaa.


Praxise uuringu soovitusi erainvestoritele

  • Investeerige ainedidaktikat ja üldpedagoogikat ühendavate koolituste programmi väljatöötamisse.
  • Toetage õpetajatele õpipartnereid rakendavat Arengusammude programmi. 
  • Töötage välja ja arendage personaalseid digikonsultatsioone ning digimaterjale õpetajatele.
  • Toetage „Alustavat õpetajat toetavat kooli“, Edumus Schooli ja Videoõpsi.
  • Toetage VEPA käitumisoskuste mängu ja KiVa programmi levikut koolides.

Tsitaate Praxise uuringus läbi viidud fookusgrupi intervjuudest

  • Õppekava mahukus on üks suur takistus. Õpetaja tunneb tohutut survet õpilasi sellest läbi vedades. Kui ta ei tea, mis on oluline ja mis mitte, siis tal on väga raske oma professionaalset praktikat analüüsida.
  • Kurname õpetajaid, kurname õpilasi. Aga siin on jällegi arusaamade erinevus: on koolkonnad, kes sellest aru saada ei taha. 
  • Kusagil on kannatus sisse kirjutatud – peab ikka raske olema, peab tundma, et oled koolis. Heaolutunne on patt. See on mõttemaailma küsimus, mis peab ühiskonnas muutuma.
  • Kahjuks on meie haridussüsteemis ja koolikultuuris endiselt uju-või-upu-sündroom. 
  • Ametis olevad õpetajad teevad selle ameti lisanduvatele õpetajatele eemaletõukavaks ehk raskemad ülesanded, ebameeldivamad protsessid saavad kraesse noored alustavad õpetajad.
  • Meie õpetajate õpetamiskvaliteet on väga erinev ja meie koolides on endiselt selliseid õpetajaid, kes ei mõju laste vaimsele tervisele hästi. 
  • Meie koolides on praegu suur probleem see, et aineõpetus ja inimese õpetamine, kasvatamine, toetamine ei lähe kokku. 
  • Ainedidaktika on ülikoolides endiselt paljuski n-ö aine armastamise tasemel, seal ei ole seda n-ö õppimise ja arengu armastamist ja austamist.
  • Tööandjal on lihtsam küsida psühholoogi, kes teeks töötaja korda, kui tegelda töökoormuse küsimustega.
  • Ennetustöö ei ole ju see, mis karjub … Nii lähebki kogu mahv probleemide lahendamisele.
  • Uued õpetajad, kes õpivad õpetajateks, lahkuvad koolist. See näitab, et midagi on koolis nii halvasti, et õpetaja ei pea seal vastu.
  • Toetage sotsiaal-emotsionaalseid oskusi arendavate ja kiusamist ennetavate programmide (nt VEPA käitumisoskuste mäng ja KiVa) levikut koolides.


Kuidas saaks tõhusamalt õpetada?

URMAS HEINASTE, Facebooki grupi Eesti Haridusfoorum kõnejuht

Urmas Heinaste.

Märksõna on koostöö õpetajate vahel, aga ka õpetajate koostöö psühholoogidega. On vaja suhelda, mitte lihtsalt koos tööd teha ja juhtkonna (või spetsialistidega) otsuste vastuvõtmiseks kokku tulla. Tartus tekitas „Tulukese“ projekt minus korraks lootust õpetajate koostööle, kuid näib et see jäigi projektiks. Ka kodu ja kooli koostöö käsiraamat „Rõõmuga kooli“ tekitas lootust, kuid jäi ainult paberile. Väga vähe on õpetajate õpiringe. Õpetajad ei peaks pärast tundide lõppu põgenema koju töötama, vaid kogu tööaja koolis koostööd tegema. Tunniplaanis peaks olema spetsiaalsed õpetajate koostöö tunnid. Tänu koostööle langeks palju dubleerivat tegevust ära ja saaks hakata päriselt õppeaineid sisuliselt lõimima. Kui ma lähen praeguse süsteemi juures matemaatika- või eesti keele õpetaja juurde ja soovin nendega informaatika õpetamist lõimida, siis minu soov segab neid ja annab neile koormust juurde, sest neil on oma „kodus välja töötatud“ töökavad juba olemas ja nad ei soovi ega saa neid minu pärast jooksvalt muutma hakata. Sest on töökavad, tunniplaan ja hindamine, igavesest ajast igavesti. 

VILJAR ARO, Kuressaare Hariduse Kooli direktor

Viljar Aro.

Õpetamise kvaliteedi tõstmiseks on vaja

  • magistrikraadiga õpetajate arvu olulist kasvu,
  • arengupsühholoogia paremat tundmist ja igapäevast rakendamist nii koolis kui kodus,
  • õpetajate tihedat ja konkurentsivaba koostööd, ainete lõimimist, koostöö- ja praktikapäevi, olümpiaadidel, võistlustel ja konkurssidel osalemist,
  • rikkalikku huvitegevust ja oma kooli tunnet süvendavaid traditsioone,
  • lastevanemate kaasamist, eelkõige keskastmes,
  • õpilase pingutusvõime ning nn õnneliku lapsepõlve tasakaalu,
  • nutitelefoni kasutamise üleriigilist reguleerimist,
  • erakapitali investeeringuid haridustehnoloogiatesse,
  • erakapitali toetust (nt stipendiume) uuenduslikele haridusprojektidele.

TEIBI TORM, Tagasi Kooli asutaja ja tegevjuht

Teibi Torm.

Meil on vaja julgust lasta lahti usust, et rohkem infot võrdub targemad lapsed. Vastasel korral näeme varsti, et õpilased streigivad. Tähtajatult.

Muutuse loomiseks alustaksin sellest, et ainekavades tuleb väga selgelt määratleda, mis on põhi- ja mis lisateadmised. Praegu annab mõni õpetaja lastele kõik raamatud kohustuslikus korras ette, muutes nii kõik põhiteadmisteks. Teine õpetaja lubab aga õpilastel kõik raamatud ise valida, muutes nii kõik lisateadmisteks.

Teiseks seaksin õppekavas selged piirid: näiteks 50 protsenti koolipäevast on aineõpe ja teine 50 protsenti eluoskused, inimeseks olemine ja huvipõhine õpe. Sellised piirid võivad tunduda kunstlikud aga annaksid selgema signaali, et eluoskused on aineteadmiste kõrval võrdselt olulised. Eelnev saab olla muutustes abiks siis, kui hakkame koolimudelitega katsetama. Selleks palkaksin koolidesse poolteist korda rohkem õpetajaid. Üks koolijuht otsis hiljuti oma õpetajate seast inimest, kes saaks olla teistele mentoriks. Selgus, et ühelgi õpetajal ei olnud selleks aega. Koolidel on vaja paindlikkust ja turvavõrku. Kui algul saaks 20 protsentigi koolidest rohkem õpetajaid tööle võtta. Erasektor võiks neid katsetusi rahastada, sest riik pigem ei taha katsetada ja rahastab kindlalt toimivaid lahendusi. 

VIRGE ONG, Sõmeru Põhikooli direktor

Virge Ong.

Olen ettevõtliku õppe ja ennastjuhtiva õpilase usku. Seega pean õpetaja rolliks välja mõelda, kuidas saaks õpilane, arvestades tema kõiki eripärasid, õpitavad teemad võimalikult iseseisvalt selgeks õppida. Märksõnad on õppija võimestamine ja õpetaja julgus teha asju teistmoodi. Ettevõtlik õpe toob sära silma ja õpetamise ning õppimise rõõmu mõlemale osapoolele, sest see lähtub õppijast ja tema uudishimust, õpetaja märkab, loob võimalused, suunab, innustab ja tunnustab. 

Ettevõtjad saavad õpilasi oma ettevõttes vastu võtta, korraldades kogemuskülastusi, töövarjutamisi või lubades külastuste käigus õpilastel oma käega midagi valmis teha. Ettevõtjad saavad oma teadmisi ja tarkust kooli tuua, jagades oma edulugusid õpilastega ning näidates neile, et ka tavaline töö on väärt tegemist. Ettevõtjad saavad kujundada õpilastes ettevõtlikku hoiakut ning tulevikuvaadet. 

Selline on minu arusaam paremast heast õpetamisest ja kvaliteetsest haridusest. Paraku mõistetakse head haridust väga erinevalt. Näiteks maailmakooli Mondo veebilehel kirjutatakse: „Kvaliteetne ja tulevikku vaatav haridus annab inimestele mõjuvõimu, teadmised ja sihikindluse muuta nii oma elu kui ka ühiskonda. Kvaliteetne haridus on alus, et elu paremaks muutuks.“ Samal ajal defineeritakse head haridust tihti lihtsalt kui õpilase võimetele vastavat õppimist, jättes muud eesmärgid kõrvale. 

ERLI AASAMETS, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor

Erli Aasamets.

Parema meelega väldiksin „hariduse kvaliteedi“ teemal sõna sekka ütlemist, sest selle üle arutlejate hulgas ei ole ühist arusaama sellest, mis on hea õpetamise ja kvaliteetse hariduse sisu. Kui mõistame neid erinevalt, siis püüame siiras usus parandada väga erinevaid asju.

Hariduse, kultuuri, muusika, vorsti või kingade kvaliteet sõltub väga palju sellest, mida keegi väärtustab ehk inimeste väärtushinnangutest, ja seepärast peetaksegi heaks hariduseks väga erinevaid asju. Ühiskonnal peaks olema kvaliteetsest haridusest ka ühine arusaam.


3 kommentaari teemale “Eesti hariduse üks teravamaid probleeme: õpetamise ja juhtimise kvaliteet”

  1. Mõtlev Õpetaja ütleb:

    Praxise järeldused on kooli- ja teadusekauged, sest pole esitatud
    õpetamist tundvate inimeste poolt…

    Ka lapsevanemad ei tunne ju arengupsühholoogiat ja didaktikat, nende kaasamine ei aita midagi – mäng demokraatiaga…

    Tänased koolidirektorid, keda koolitatakse pankades, ei tunne enamuses samuti pedagoogikat ja õpetamisprotsessi…

    Miks see nii tänases Eestis ikka on? Kooli toimimise aluseks 21. sajandil on ju TEADUS.

  2. Mõtlev Õpetaja ütleb:

    P.S.
    Aga pika loo PEALKIRI on igati õige ja ajakohane…

  3. Leeni Simm, pensionil õpetaja ütleb:

    Pikas arutelus on kaks iva:
    1)… ainekavades tuleb selgelt määratleda, mis on põhi- ja mis on lisateadmised (Teibi Torm),
    2) magistriharidusega õpetaja saab sellise oma ainekava koostöös teiste õpetajatega ise koostada!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!