Kõrgharidusega hea õpetaja on väljasuremisohus

6. veebr. 2024 Angela Täpsi Juuru Eduard Vilde Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja - 14 kommentaari
Angela Täpsi.

Ühest küljest ma ei tunne, et oleksin viimased neli aastat oma elust üldse tööl käinud. Olen emakeeleõpetaja väikeses maakoolis. Ma tahan igal hommikul tööle minna, mulle meeldib tunde ette valmistada, isegi töid parandan ja tagasisidestan hea meelega. Ma lihtsalt armastan seda, mida teen. Nagu hobi! Hobi, millega tegelen hiliste öötundideni, ka nädalavahetustel. Aga miks ma siis streikisin? Miks ma rahul ei ole?

Ma ei ole rahul, sest hobiga tegelemine ei kata kulusid, seda ei väärtustata piisavalt ja see röövib kogu mu vaba aja. Kui tahan pangast kodulaenu, siis saan eitava vastuse. Kui tahan panna lapse veel ühte huviringi, siis pean mõtlema lisateenistuse peale. Ma ei saa endale lubada õpetajaametit kui ainsat sissetulekuallikat. 

Samal ajal kuulen, kuidas teised kõrgharidusega tuttavad saavad töötasu, mille jaoks õpetaja peaks vähemalt kahel kohal töötama. Miks on nende töötunnid väärtuslikumad? Ma tõesti tunnen, et tahan oma töös hea olla. Aga mille nimel? Mingi aeg on võimalik teha vabatahtlikku tööd. Aga kui normaalselt ära elada ei ole võimalik, tuleb tegeleda veel mitme asjaga, et sissetulekuid suurendada, siis paratamatult langeb ka motivatsioon. 

Noored õpetajad, keda mina tean, on targad inimesed. Selliseid tahan küll enda lapsi õpetama. Paraku teeb tark inimene tarku valikuid. Kui mingil eluperioodil vajab pere suuremat tulu, siis tuleb ka õpetajaametist loobuda. Kui töö väga meeldib, siis tuleb seda teha kiberaske südamega. Kas ongi siis nii, et õpetajana saavad töötada vaid privilegeeritud inimesed? Õpetajate toas kuulsin esimesel tööaastal nalja: „Miks õpetajad omavahel abielluda ei saa? Sest keegi peab selle lõbu kinni ka maksma.“

Töötasu ei ole muidugi ainuke kisendav aspekt selles ametis. Suhtumine! Ikka ja jälle kogen, et õpetajasse suhtutakse kui teenindajasse. Suhtumine on mäda nii riigi kui üksikisiku tasandil. 

Koormust võiks ka lahata. Eriti emakeeleõpetajana. Aga ma ei tee seda, sest homsed tunnid on vaja ette valmistada. Muutuma peab hoiak õpetajatesse, õpetajate töökoormus ja ka töötasu. Kõrgharidusega hea õpetaja sureb praegustes tingimustes välja. Tulevaste maksumaksjate hinnaga.

Nüüd, kui üleriigiline streik on läbi, olen selle tulemuses pettunud. Kas õpetajate töötasu alammäära 4,1% tõus ja lubadus läbirääkimisteks ongi see, mida hea õpetaja väärib? Loodan, et see on esimene samm suuremate muudatuste teel, mitte lõpptulemus. Vabatahtlikult me ometi välja ei sure!


14 kommentaari teemale “Kõrgharidusega hea õpetaja on väljasuremisohus”

  1. Marii ütleb:

    Õige,aga “riik” on umbmäärane süüdistuse objekt.Haridusministeeriumi lõputud reformid(“uuendused”) on meie hariduse kihva keeranud.Lahkusin koolist 1994 ja sinnani olid asjad korras(distsipliin,riietus,programmid,kaasavat õpet ei olnud jne jne). Olnud 15 aastat Eestist eemal, tulin samasse kooli asendama end.kolleegi ja olin rabatud : õpilaste ülbe käitumine,õpetajaid sinatati,riides nagu matkal,ebamäärased välismaalt tellitud ingl. keele õpikud,mis peavad sobima nii araablasele kui eestlasele .Kui alustasin õpetajana 1982,siis olid kõik õpetajad diplomeeritud spetsialistid,nüüd bakalaurused,s.t.lõpetamata kõrgem, või üldse vaid põhiharidus või keskharidus. Haridusministeeriumi läbiviidud muutused on viinud tänase olukorrani,kus advokaadid ähvardavad kooli ja õpetajaid. Palgaraha pole kaugeltki see,mis on haridusega õpetajad koolidest välja ajanud.Keerata praegust olukorda tagasi normaalsusesse,huvitav…

  2. Algo Jääger ütleb:

    Ôpetaja oli kuni Eesti taasiseisvuseni hinnatud, lugupeetud inimene. Rahva kasvataja J õpetaja.Tänu õpetajatele ja kirikuõpetajatele on Meil kooliharidus väljakujunenud ja me kirjaoskuse tase oli hea. Ôpetajat peeti maasoolaks. Nõuka ajal kujunes välja palgaastmestik Taasiseseisvumise reformistid, revolutsionäärid peksid kõik puruks nagu tehti Seda Oktoobrirevolutsiooni käigus. Nűüd siis hakatakse jalgratast leiutama. Ôpetaja on ōpetaja, Mitte klienditeeninaja poekassas. Isegi temasse peab austusega suhtuma! Liigne libastunud liberalism on teinud õpetajast nö. katsu,keda võib tűmitada õpilane ja ta vanem. Olen olnud klassi ees, kutseōpet jaganud koolis. Koolitatud täiskasvanud, kes suhtusid minusse erinevalt.Elus on ka Minu esimene õpetaja, kes on olnud kooli juht Tema tsunib samuti nn.kaasaegset koolisűsteemi ja korraldust,mida ei saa pidada arukas päriselt.

  3. Margot ütleb:

    Õige kirjutus.Olen 30 aastat lasteaia õpetaja ja pension ei küüni 700 €, olen nüüd vaegkuulja see selleks .Õpetajate pensionid ka väikesed.Tekib küsimus kas on mõtet endast nii palju anda? Ei ole mõtet!

  4. Kristiina Allekõrs ütleb:

    Õpetaja peabki aru saama, et tänapäeval peabki olema teenindaja ja lapsekeskne ning lapse tahtmisega arvestama. Ei saa nii palju sundida või norida riietuse kallal ja nõuda. Ma olen 37. See kuidas koroona ajal said esimesena süstid ja ikka nõudsid distantsõpet, viiruse meetmeid oli kohutav. Lastele ei mõtle üldse.

  5. Inna Tolli ütleb:

    Minu abikaasa vanaisa ,Martin Tolli ja tema abikaasa Kristiine Tolli olid EV ajal Tahkurannas õpetajad.Palk oli nii suur,et ehitasid Vaskrääma talu,elamu ja kõrvalhooned ja rentisid seda välja.Kristiine jäi koduseks,riik arvas,et ühest perest kaks õpetajat saavad liiga palju palka.

  6. Indrek Nuga ütleb:

    Võrdlus vanasti olevaga on selgelt olemas. Samas, ei saa keegi teada, kas tänapäeva keskkonnas üleskasvanud laps mahutukski vaimselt sellisesse keskkonda, milles vanem generatsioon kasvanud on. Vanema generatsiooni ajal oli söögivalikut ja võimalusi vähe – lapsed sõid koolisööklas tublisti. Toidutraumasid oli harva. Õpetaja oli lugupeetud enamasti ning klassis ei valitsenud kaos. Õpetajal oli võimu – ta võis öelda lapsele, kes riietus koolis ebamoraalselt, et mine koju ja riietu ümber. Ta võis visata klassist välja ja võtta asju endale, mis segasid õppetööd. Oli õpetajaid, kes suutsid end kehtestada ja oli ka neid, kes kasutasid võimu kurjasti. Õpetajat oli sel ajal vaja, sest lapsed tahtsid saada edukaks ja harituks. Tänapäeval peab õpetaja toime tulema nutisüsteemidega nagu lapsevanemadki. Ka sellega, et teda võidakse küberkiusama hakata. Programmid arvutites tuleb selgeks teha. Tähelepanuvajaduse ja keskendumishäiretega laste arv aina kasvab tänu nutiseadmetega üles kasvatamisele ning raske on sundida lapsi isegi kõige kergemaid raamatuid lugema, sest nad lihtsalt ei suuda. Läänelik ühiskond on jõudnud siia ja kanda kinnitanud. Siin me siis nüüd olemegi, proovime kõik kohaneda ja kohta leida selles ühiskonnas kus vana nõukaaegne osa pole veel lahkuda jõudnud täielikult, kuid läänelik nutiajastu ühiskond on tulnud, et jääda. Ja siin kogu selle valiku juures on vastutajaks iga inimene ise, mitte nagu vanasti, kus ühsikond justkui määras ära, milleks või kelleks üks õpilane saab. Nüüd otsustatakse ise, aga vastutada ei taheta. Keegi peab süüdi olema, kui laps ei õpi ja ei oska ja ei suuda ega tahagi. Võtame õpetaja ette. Vanasti oli õpetajat vaja ja amet oli lugupeetud kuid siis kui õpetajast sai teenindaja – see muutis kõik. Tulevikust arusaamiseks tuleb vaadata sinna, kust selline ühiskonna mudel siia sisse imbunud on – sügavale läände ikka. Olen mõelnud ka õpetajaks hakkamisele, kuid mind tõeliselt hirmutab see keskendumishäiretega ning küberkiusu täis noorsugu. Ma ei tuleks sellega ilmselt toime. Respekteerin neid, kes on õpetajad tänapäeval.

  7. Mnjaa ütleb:

    Mina ja abikaasa oleme magistrikraadiga õpetajaharidusega inimesed. Elasime Tallinnas Kolde puiestee lähedal kehvakeses korteris, läheduses olid eelmise iseseisvuse ajal õpetajatele ehitatud kivist suure krundiga ridaelamud. Mõistsime aastal 2004, et selles riigis ei suuda me õpetajatena kunagi omale sellist elamist lubada. Tahate meid tagasi ōpetajaks Tallinna? Pakkuge meile sellist eluaset ja äraelamist võimaldavat palka ja me tuleks kasvõi kohe.

  8. Mõtlev õpetaja ütleb:

    Õpetajad (ja kommenteerijad)!

    Eestist on ju kadunud õpetajate kõrgharidus, sest meie ülikoolidest on kadunud ju selleks vajalik TEADUS ja rakenduslikud ained. Ka kommenteerija Allekõrs – võtke käsile arengupsühholoogia, siis kirjutate ka uue arvamuse…

  9. Henno ütleb:

    Kuidas meil õppekavade uuendamine ? Palgatakse inimesed kes tõstavad teemasid ühelt kursuselt teisele ja vastupidi. Ja ongi kogu uuendus. Keegi saab raha ja kõrgepalgaline ametnik saab ette kanda järjekordse asendustegevuse edakast läbiviimisest.

  10. Mariann ütleb:

    Olen 35a.õpetaja ja olnud oma töös õnnelik. Õnn kadus, kui haridust hakati reformima. Oli vist K. Küttis Viljandist, kes tahtis märki maha panna ja ennast ajaloos kangelaseks teha. Siis kaasamine. Kõik kaotavad sellest, kuid neil on õigused. Sinna ongi koer maetud! Kõigil on ainult õigused. Et need on korrelatsioonis kohustustega, seda keegi ei järgi. Lastel ja vanematel on alati õigus ja ainult õigused. Kool vastutab kõige eest ja omab vaid kohustusi. Siingi lapsevanem pahandab, et laps pidi epideemia ajal õppima !! Õpetaja peab õpetama, kui laps ei õpi ja ei oska,siis õpetaja pole õigesti õpetanud. Koole aina suurendatakse. Samas, laste erivajadused suurenevad ja nad vajavad väikeklasse, tugiisikuid suurde klassi jm. Kui oleks väiksemad koolid ja klassid, oleks väärtuskasvatus, õpetaja jõuaks lapseni,laps õpetajani jne jne. Kuidas keegi ei saa nendest lihtsatest asjadest aru!

  11. kah õpetaja ütleb:

    Mõtleva Õpetaja ja Mariannega nõus.

  12. Eva ütleb:

    Millalgi 2011. või 2012. aastal oli meedias arvutus: kui perekonnas on kaks õpetajat ja kaks last, siis on nad vaesed!
    (Seda Eesti oma standardite järgi.)
    Ega paremuse suunas pole vist midagi nihkunud?

  13. Annika ütleb:

    Kummaline on mõelda, et kõrgharidusega (ja sageli mitme kõrgharidusega) õpetaja saab vähem palka kui mõni põhi- ja keskharidusega riigikogulane. Kurb, aga see selleks. Oma õpingute ajast Tartu Ülikoolis mäletan, et tõelist õpetajaharidust kui sellist saime ainult praktikal olles. Muud ained olid ausalt öeldes “augutäide”. Meile andsid mõnikord tunde bioloogid ja muude hoopis teiste erialade doktorandid! Naeran siiani, mõeldes, et need, keda ülikooli ajal peeti eesti keele ja kirjanduse õpetaja magistriõppes parimateks üliõpilasteks, ei saanud reaalsetes tundides õpilastega üldse hakkama. Õppejõud aga kiitsid teda lakkamatult. Miks? Sest üks asi on teadus ja teooria, teine asi aga praktika. Paberil näevad paljud asjad ilusamad välja kui reaalsuses, sest õpilased on ju erinevad. Meil räägitakse nii palju individuaalsest lähenemisest, erisuste ja erinevuste rikastavast mõjust, aga lõpuks on ikka nii, et need õpilased, kes raamidesse ei paigutu, pole isegi eelkooli eriti oodatud, sest meil on ju edetabelid ja pingeread. Kuidas need ideed ja tegelikkus küll omavahel kokku sobivad? Ei sobigi. Tänu sellele on mõnede koolide kodulehtedel kenasti kirjas, et on olemas väikeklassid jms, tegelikkuses pole aga ei tugipersonali ega väikeklasse.

  14. Luule Vaht ütleb:

    Suurt kahju on tekitanud meie laste haridustasemele ka liialt lihtne võimalus vabastada laps vanema poolt õppetööst. Seetõttu tekib õppeaasta jooksul palju lünki ja kevadel selgub, et suvetööd ootavad 5-7 aines. Ja siis hakkab üks mõttetu sibamine – ja näe imet! Kahe nädalaga “tehtud” ja klass lõpetatud. Kuidas saab kasvatada nii vastutus- ja kohusetunnet? Kes võtab tööle inimese, kes iga väiksema asja pärast puudub töölt? Kurb on vaadata kolleege, kes suvel enesetäiendamise asemel koostavad täiendava õppetöö kavasid ja planeerivad “klientidele” järele vastamise ja konsultatsioonide aegu. Kool ei ole soovikontsert!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!