Need depressiivsed maagümnaasiumid …
Miks peaksid tipud pealt vaatama, kuidas õpetaja paneb paika neid, kellest ei saa kunagi kedagi?
Kogu elu vastab põhiliselt kahele küsimusele: „Millest on tehtud ja kuidas seisab koos maailm?“ ja „Kuidas mina selles maailmas elama hakkan?“. Isiklikust kogemusest tean, et maagümnaasiumides küsitakse kõige enam just seda teist küsimust. Millised on minu konkreetsed käelised oskused, et ennast müüa või talutöödel abiks olla? Maal ei ole tarvis teada näiteks seda, et renessansidraama peategelased esitasid endale pidevalt küsimust, millest maailm koosneb.
Äsja ähvardab 48 gümnaasiumit põhikooliks muutmine. Sellega hoiaks riik kokku hea hulga raha. Küsimus on selles, kas maale on üldse vaja gümnaasiumivõrku. Kõik, kes kunagi on puutunud kokku õpetamisega, teavad hästi, mis tunne on seista hulga gümnaasiuminoorte ees, kellest enamik veeretab näpus telefoni.
Gümnaasium võimaldab muidu tegusale maanoorele veel kolm aastat lapsepõlve pikendust, mille jooksul kirjutad ikka ja jälle sarnastel teemadel kirjatükke, abiks tehisintellekt. Veel kolm aastat üks ja seesama: näitad koolitundides sõbrannale videosid TikTokis, mängid WhatsAppis Momoga ja kui pead tegema õpilasfirma, tuleb sul idee ehitada puuhalgudest moblale laadijaid, millest ükski tööle ei hakka.
Baudelaire, Rimbaud’ ja suur härg
„Ma tõesti ei teadnud, et see nii kaua kestab,“ pihtis mu õpilane maagümnaasiumist. „Ma tahan siit ära.“ Kas sa ei taha lapsepõlve pikendada? Ei taha. See õpilane võttis omale kirjatööde jaoks erilise ja mikroskoopilise kaustiku. Sinna asus kirjutama jutukesi ilmast ja tüdrukutest. Kuid tema jutukesed vaikisid poolelt sõnalt, edasi tulid tühjad lehed. „Kõrini!“ ütles meister. „Mul on teie koolist tõesti juba kama kaks. Et see kord juba ei lõpe!“
Maal on tugevad ja asjalikud poisid, kes ei taha midagi uurida, nagu gümnaasiumihariduses selgeks plaaniks on võetud. Üks noormees pakkus mulle pudelit viina, nagu meestele maal alati on pakutud. Tema tahtis, et ma jätaksin selle viina eest tunni ära ega räägiks põimlausest, ja mis veel hullem, lauselühenditest. Juba tema vanaisa ei õppinud põimlauset, selle asemel asis ta sirgetele kätele suure härja. Veise tõstmisest räägitakse suguvõsas uhkusega. Vaevalt oleks ta vanaisa härga üldse üles vinnanud, kui ta oleks koolis hoolsalt õppinud fakti, kas näiteks Baudelaire sõbrustas Rimbaud’ga.
Maale ei ole vaja gümnaasiume, vaid kodu- ja põllumajanduskoole, kus õpetatakse tubli talupere mudelit. Mitte mingeid klassikalisi teadmisi universitas’est ja academia’st! Heade käeliste oskustega maanoori on hädasti adra taha tarvis, isale appi. Siis tõstaks ka see tubli Mats Matsipoeg üles härja, mitte ainult ta vanaisa Mats.
Eliit ja mass õppigu eraldi
Gümnaasium on ajalooliselt õppeasutus, kus õpitakse seitset vaba kunsti ja mille kasvandikud on edaspidi tegevad teaduse ja vabade kunstide valdkonnas. Valdkonna praktikuna tean, et selleks on valmis kolmandik gümnaasiumiõppuritest. Üks kolmandik võtab gümnaasiumit lapsepõlve pikendusena ja kolmandast ei saa sotti, sest nad toovad põhjendusi, miks nad ei saa midagi teha. Omavalitsused maksavad nende eest pidevalt. Makstakse selle eest, et gümnaasiumiõpetajad saaksid maal tööd, ometi võiks need koolid muuta põhikoolideks ja ametit õppida soovijad saata kutsekoolidesse.
Tõelised ajud, tulevased akadeemikud, õppigu linnas eliitkoolides, kus on neile sobiv keskkond. Üks mu õpilastest esitas mulle pidevalt tarku küsimusi ja kirjutas puhast kulda. Tema tuleviku horisont on avar. Miks peaks selline inimene tunnist tundi pealt vaatama, kuidas õpetaja üritab siluda konflikti maapoistega? Miks ta peaks olema tunnistajaks sellele, kuidas noorhärrad ehk „väikesed printsid“ üritavad pedagoogile järjepannu tõestada, et internetist kopeeritud tekst ongi nende looming? Tark tüdruk minu klassist tegi kõike ise ja kirjutas paremini kui kutselised kirjanikud.
Juba keskajal teati, et tuleb luua absoluutselt töökindlad koolid neile, kes tahavad õppida ja maailma uurida. Tippudele üle kogu Eesti tuleks rajada õpilaskodud suurematesse linnadesse. Neile tuleks anda võimalus õppida oma ala suurimate meistrite käe all, me ei pea venitama keskpäraste maagümnaasiumite kummi.
Andekad kindlasti ei ole telefoni- ega konfliktisõltlased. Las näiteks Muhu vald maksab oma tipu õpingute eest Tartus. Aga maagümnaasiume nii suurel arvul pole vaja. Senised õpetajad, kes seal töötavad, profileerugu ümber ametikooli pedagoogideks.
Meenutan helget renessansiaega, mil targemad saadeti orduriigi metseenide kulul õppima Stettini või Prahasse. Toona ei tulnud keegi selle peale, et saata Euroopasse tudeerima neid, kes sõidutasid lauaplaadil tindipurjekaid ‒ see oleks ehk praeguse telefonikeerutamise keskaegne ekvivalent. Valgustatud eliit ja pöörane mass ei saa kunagi olla koos. Kuid praegustes oludes on nad koos. Pealegi raisatakse nii riigi raha. Tõelised gümnasistid peaksid õppima muidugi linnas, soovitavalt väljaspool Eestit. Kõik Eesti piiridest välja ei mahu, tehkem siis nende elu Eestiski elamisväärseks.
Kord küsis Joosep Toots: miks peaks tõelised preilid pealt vaatama, kuidas maadeldakse lumes hobustega? Mina küsin: miks peaksid tipud pealt vaatama, kuidas õpetaja paneb paika neid, kellest ei saa kunagi kedagi?
Päris valusalt lõikav sarkasm. Tegelikult on muidugi nii linnas kui maal tuhmimaid ja säravamaid, töökamaid ja lorumaid. Telefoninäppijaid ja “miks-ma-pean-seda-ülesannet-tegema” leidub nii ühtede kui teiste seas. Noorus on eneseotsimise aeg, mõni jääbki eluks ajaks otsima. Maailm läheb ju järjest eest ära; enam ei ole vaja töölisi, vaid tööampsajaid, mitte härjatõstjaid, vaid suunamudijaid.
Maagümnaasiumid ei kao ära mitte sellepärast, et maalapsi peaks keegi vähem hariduse vääriliseks, vaid sellepärast, et ära kadus Siberi rahvastelt röövitud odava naftaga köetud kolhoosimajandus koos ülikoolide riikliku suunamisega.
Kas tohib olla nii pinnapealselt üldistav? Maakana läksin Tartusse ülikooli ja siis avastasin neid suurlinna peldikuid ja kööktube. Inimesed pole suutnud oma koju pesemis- ja tualettruume luua. Ühiselamud on sipelgaid täis. Sauna pole mõni inimene kunagi saanud. Lapsed on lasteaias täisid täis! Minu maagümnaasium oli kenasti remonditud, linna koolimajas puhus tuul. Õpilased olid suupeale kukkunud. Paljudel maanoortel on selge siht, aga vaeva peavad nägema topelt, tutvusi peab looma, õppima valetama ja varastama. Linnas elad ülikooli lõpuni vanematekodus ja elu on lill. Kui muidugi välja kannatatakse üksteist.
Paljudel langevad maalt linna tulles hinded, sest kogu energia läheb kohanemise, ellujäämise peale. Kaovad ära ka sidemed kodukohaga ja jäädakse juurtetuks. Iga noor ja iga pere peaks ise saama otsustada, millal on aeg pesast välja lennata. Turvatunne algab kodust. Linnas oled hall mass ja võid kergelt valele teele sattuda. Jah töövõimalusi on linnas rohkem, ka suuremad raamatukogud, teatrid jms. Aga õppimiseks on vaja süveneda enda sisse, õppida rahulikult ja tasakaalukalt. Nii palju suurkujusid on pärit maalt. Linnas on gümnaasiumis juba 40 inimest klassis, enamus naised. Katsuge seal normaalseid suhteid luua, selles konkurentsis psüühiliselt terveks jääda. Vägisi tahetakse gümnaasiumist ülikooli teha. Kuhu küll nii kiire on? Ja P.S Elron ei saa praegugi reisijate veoga hakkama, inimesed ei mahu rongi ära. Milleks oma noori närve rikkuda!
Hea õpetaja, head õpetajad!
Elus on asjad niimoodi, et täis kõhuga inimesed ei tunneta enamasti tühja kõhuga inimese olukorda.
Mõned näited. meie peavoolumeedias levitatakse narratiivi, et Eestis ei jätku õpetajaid! Samas on ju arvukalt maapiirkondades väikeseid põhikoole, kus õpetajad väikese osakoormusega tööl!Hiljuti ilmus meedias artikkel, mida pole aastaid avaldatud,et sadu haritud pedagooge ei leia tööd või ei tööta oma erialal! Miks,see on eraldi teema! Meie auulis pole tööd leidnud 3 magistriharidusega õpetajat!
Samuti on aastaid tehtud ühiskonnas ajupesu, et koolides on liiga palju eakaid õpetajaid!Aga kunagi! pole mainitud, et pensioniiga algab 65 eluaastast!
Ja veel! Väga moodne on avastada uus õpetajate karjäärimudel!See on juba olnud, ja tekitas palju paksu pahandust ja skeemitamst! Minu arvates piisab sellest, kui magistriharidusega või sellega võrdsustatud haridusega õpetajad saaksid näiteks 100 eurot kõrgemat palka , kui bakad!
Ja kes tahab veel oma karjääriredelil tõusta, selleks on võimalusi tohutult! Näiteks Riigikogu,Euroopa Komisjoni struktuurid, Euroopa Parlamendi struktuurid, NATO struktuurid jne.Kuni Presidendiks kandideerimiseni välja!
Kirjutajal on ühelt poolt õigus, aga teiselt poolt on see üldistus.
Meil oleks vaja suurt haridusjuhti, kes korrastaks meie koolivõrgu nii, et noored saaksid omandada haridust vastavalt oma võimetele.
Ja tõesti, meil on vaja rohkem kutse- ehk ametikoole, kus omanda konkreetne elukutse kui seda, et 3 aastat veeretatakse mobla näpuotsas – see on tõesti piinlik…