Õpetajal ülekoormus, õpilasel alakoormus
Meil on vaja õpetajate täiendkoolitust andekuse märkamiseks ja adekvaatseks kohtlemiseks. Asjatundlikult on vaja aga nõustada ka lapsevanemaid.
Õpetaja palgamure taustal on üles tulnud ka laialt levinud õpetaja ülekoormuse probleem. Enamikul on tööd liiga palju, palk aga pole kvalifikatsiooni ja koormuse vääriline.
Õpilastel on mõnikord aga koormust liiga vähe. Mitte et ülesandeid oleks liiga vähe, vaid need tunduvad liiga lihtsad. Selliseid õpilasi pole küll liiga palju, aga ikkagi on see ressursi raiskamine ja potentsiaali pidurdamine. Jutt on võimekatest, kes jõuavad palju kiiremini edasi kui klassi- või eakaaslased. Sel puhul aitab rikastamine või kiirendamine, mis mõlemad tooksid õpetajale tööd juurde.
Kiirendamisest rääkides mõtleme eelkõige, kui kiiresti saavutab auto kiiruse 100 km/h. Kiirendamisest lapse arenguga seoses on meil räägitud vähem. Ega see mujalgi väga vana teema ole. Saksamaal näiteks hakati kiirendamisest rohkem rääkima aastat 30 tagasi, 1990-ndate teises pooles.
Lapse arengu kiirendamiseks muudetakse tema õpitingimusi: pakutakse õppe-või ainekava rikastamiseks täiendavat-laiendavat-süvendavat lisamaterjali, pannakse ta enneaegselt kooli või lubatakse ühest klassist teise üle hüpata. Näiteks Saksamaa Niedersachseni liidumaal (47 km2, 8 mln elanikku) oli kuni üheksakümnendate keskpaigani ülehüppamisi aastas alla 50, 1996. a juba 100 ja aastal 2000 üle 300. Või teistpidi arvutades: 2005. aastaks oli ülehüppajate osakaal eri liidumaades kuni 0,1% koolis käivate laste koguarvust. Tõsi, mõnes teises liidumaas oli ülehüppajate osakaal ligi kümme korda väiksem ehk 0,01%, mis näitab, et palju sõltub hariduspoliitikast.
Miks siis on kiirendamine selliselt populaarsust kogunud? Küsimusele vastamiseks tuleb minna võimete ja andekuse teema juurde. Sellest, et lapsed on eri pikkusega, saavad kõik aru, sest see on silmaga näha. Seda, et ühed suudavad kiiremini joosta kui teised, näeb samuti silmaga ja see on stopperiga mõõdetav. Muusikast, kunstist ja teiste juhtimisest võiks veel hulga näiteid tuua. Selle taga on võimed või anded, mida on lastel, ja muidugi ka täiskasvanutel, erineval määral. Koolis tuleb enim esile intellektuaalne andekus, mille avamiseks võimaluste loomisega kool peamiselt tegelebki. Kui võimed on erinevad, siis on enamasti erinev ka kiirus, millega koolis pakutavat omandatakse. Ühed omandavad teadmisi-oskusi (oluliselt) kiiremini kui teised. See ilmneb väga selgesti juba esimeses kooliastmes.
Saksamaal on enamikus liidumaades algastmes liitklassid (peenema nimega – eri aastakäikusid haarav algaste). Seda nominaalselt kaheaastast õpet võib läbida nii ühe, kahe kui ka kolme aastaga, sõltuvalt sellest, kui kiiresti laps õpib. Eeliseks on siin see, et õpe on individualiseeritum, suuremad lapsed saavad väiksemate jaoks õpetaja rollis olla ja väiksemad õpivad nii õpetajalt kui suurematelt. Ega selles ju midagi väga uut pole – liitklassid on Eesti maakoolides olnud pikalt igapäevane asi, ja siingi olid suuremad lapsed noorematele abiks, ainult kiiremast üleviimisest pole väga teada.
Varane koolipanek
Enneaegse koolipaneku küsimus kütab küllap meeli paljudes perekondades, kus lapsed koolikohustusele lähenevad. Üldine koolikohustus algab ju teatud arvestuspäevast. See arvestuspäev on Eestis praegu 1. oktoober ja kooli tuleb minna neil, kes enne 1. oktoobrit saavad seitsmeaastaseks. St need, kes alles septembris saavad seitsmeaastaseks, lähevad kooli kuueaastaselt, aga need kuueaastased, kes 2. oktoobril saavad seitse, sellel aastal kooli minema ei pea. Vahe on väga väike, aga kuskile peab piiri tõmbama. Saksamaal on seda piiri nüüd lõdvendatud ja kooli lubatakse võtta direktori otsusel ka viieaastaselt, aga eelnevalt tuleb lapse kooliküpsust hinnata. Mõned lapsed oskavad juba neljaselt lugeda, ilma et neid oleks spetsiaalselt õpetatud, aga oluline on ka sotsiaalne küpsus ja suutlikkus vaikselt paigal püsida ja kuulata.
Miks praktilises elus üldse kiirendamismeetmeid kasutatakse? Selgub, et sugugi mitte teadmisest, et võimed ja omandamiskiirus on erinevad, vaid sellepärast, et tekivad probleemid. Koolis tekivad probleemid siis, kui see, mida õpetaja ja laiemalt õppeprogramm nõuab, on liiga lihtne või liiga raske. Kui on liiga raske ja keeruline, siis on hinded halvad. Töötame individuaalselt, jätame suvetööle või klassikursust kordama. Või konstateerime, et tegemist on erivajadusega lapsega, ja paigutame ta erivajadustega laste klassi, kus on vaid viis õpilast ja õpetajat jagub ühe õpilase kohta tunduvalt rohkem kui tavaklassis.
Tavaklassis kiirelt edasi jõudjatega on teine lugu. Kui see, mida programm selles klassis nõuab, on liiga lihtne, siis oleme rõõmsad, et õpilane saab hea hinde. Aga lapsel on igav, ta segab tundi või tekivad tal psühhosomaatilised vaevused: pea- või kõhuvalu, palavik. Selle peale hakkavad nii vanemad kui õpetaja tegutsema, põhjuseid ja lahendusi otsima. Aga peamine on siin see, et lapsel kaob huvi kooli vastu ja tal ei kujune töö- ega pingutusharjumust.
Ülehüppamine
Paljudel juhtudel aitab üleviimine järgmisse klassi, kus nõutakse hoopis rohkem ja õpilane saab kokku õppematerjaliga, mis pakub talle rohkem huvi. Siin on muidugi oluline psühhosotsiaalne aspekt – kuidas kõrgemasse klassi viidud last seal vastu võetakse. Saksa kogemus ütleb, et üldjuhul vaatavad andekad endast vanemate poole ja nende suhtlusringis on enne ülehüppamistki vanemate klasside õpilasi. Siiski tuleb sellist ülehüppamist väga hoolikalt ette valmistada. Ja ka pärast ülehüppamist võib vaja minna rikastamist.
Rikastamine
Muidugi võib kiiresti õppijatele anda ka lisaülesandeid. Mitte samasuguseid ülesandeid rohkem, vaid keerulisemaid. Võib kiiremaid-huvilisemaid õpilasi välja noppida ja neile eraldi tegevust pakkuda või koguni mõnes aines järgmise klassi tundidesse viia. Rikastada saab ka kooliväliselt – näiteks teaduskeskustes või mäluasutustes. Kui rikastamine tekitab palju rikkust siis tekib küsimus, kas tuleks/võiks kaaluda ülehüppamist või lasevad arenenud õpioskused individuaalselt õppides jääda samasse sotsiaalsesse keskkonda.
Kiirendamine aitab niisiis ületada probleeme koolielus ja õppimises. Kiirendamine võib aidata vältida mugandumist ja saavutuspinge tõstmine motiveerib parandama oma õppimis- ja töötamisvõtteid, -harjumusi ja -strateegiaid. See võimaldab kiiremini ja suuremal määral realiseerida potentsiaali, mis kiiresti õppijatel ilmselt on.
Siinkohal tuleks tulla selles jutus seni välditud andekuse teemani. Andekus on vaimne potentsiaal, mis avaldub (tulevikus) keskmisest oluliselt paremates tulemustes. Selle potentsiaali avamine maksimaalses ulatuses on nii isiklik moraalne kohustus kui ühiskonna rikkuse alus. Intellektuaalne andekus jaotub teatavasti Gaussi nn kellukakõvera järgi, kus keskmisi on kõige rohkem ja äärmusi vähem. Ega andekus polegi mingi tempel, mida otsette lüüa, vaid kokkuleppe küsimus, kas pidada andekateks neid, kus kuuluvad pingerea ülemise 1, 2 või 10% hulka. Saksamaal näiteks kasutatakse andekuse määratlemisel teatud gradatsiooni, mis tõlkes võiks kõlada nii: andekas (neid on ca 5%), kõrgandekas (2%) ja erakordselt andekas (0,1%).
Andekuspotentsiaali realiseerimisel on aga väga olulised nii isikuomadused kui keskkond. Isikuomadused, nagu püsivus või sihikindlus, aitavad ka mõõdukalt andekal tihti paremaid tulemusi saavutada kui mõnel erakordselt andekal, kes on juhtumisi ka erakordselt pinnapealne. Isiksust muuta on küllaltki keerukas, aga õppimiseks soodsat või koguni optimaalset keskkonda luua on võimalik, kuigi see vajab nii teadmisi kui vahendeid.
Vaja on õpetajate täiendkoolitust andekuse märkamiseks ja adekvaatseks kohtlemiseks, sh sobiva arendusmaterjali või võtete kasutamiseks. Vaja on asjatundlikult nõustada vanemaid, kellel on oma lastega sedasorti probleeme. Kõige selle jaoks on muidugi vaja täiendavaid vahendeid, otse öeldes – veel lisaraha haridusse. Praegu see küll eriti hästi ei kõla.
Küllap on nii õpetajate kui tavakodanike hulgas palju neid, kes nõustuvad selle saksa õpetajaga, kes arvas, et pole olemas andekaid lapsi, on ainult ambitsioonikad vanemad (kes arvavad, et nende laps on kõige võimekam). Ja andekatele on niigi palju antud, milleks neile veel midagi täiendavalt anda. Aga anda tuleb selleks, et nemad saaksid hiljem palju rohkem meile kõigile tagasi anda.
29. veebruaril toimub Tartu Ülikooli peahoones (Ülikooli 18, auditooriumis 140) kogemuskoolitus „Kiirendamine andeka õppija arengut toetava meetodina“, millele on osalema oodatud koolide juhtkondade liikmed, tugispetsialistid, õpetajad jt. Eriti on oodatud osalejad koolidest, kus on kiirendamise rakendamine kaalumisel mõne konkreetse õppija puhul.
Koolitusel jagavad oma kogemusi kiirendamise rakendamisest (klassi vahelejätmine, kaks klassi ühe aastaga) Tartu Miina Härma Gümnaasiumi õppejuht Terje Hallik ja matemaatikaõpetaja Tiiu Sasi ning Elva Gümnaasiumi õppenõustaja Maiu Nurmoja. Oma vaate annavad ka protsessi läbi teinud õpilaste vanemad. Kiirendamise üldistest printsiipidest teeb teoreetilise sissejuhatuse Viire Sepp.
Koolitus on osalejatele tasuta, kuid vajalik on registreerimine.
Kogemuskoolitust korraldab MTÜ Eesti Talendikeskus Haridus- ja Teadusministeeriumi toetusel.
Kiirkorras üleviimine aasta võrra ei ole probleem. Kui rohkem, võivad tekkida sotsialiseerumisprobleemid.
Parim vahend on eliitkool, kus kõik alustavad enam-vähem samal tasemel. Vähemalt mitte allpool teatud taset ja kõigil on kodune hoiak õppimist soosiv.
Eks ajapikku selgu, kui andekas keegi on ja milles on.
Seal on ka rohkem võimalusi kõige huvitunumaid toetada ja ka tagant tsurkida.
Lapse enda huvi peab arvestama.
On wunderkinde, kes varakult said sedavõrd kiirendatud, et täiskasvanuks saades oli neil kõrini ja tegid kannapöörde.