Suhtluslüngaga ülesanded panevad õppijad rääkima

27. veebr. 2024 Mare Kitsnik Tartu Ülikooli Narva kolledži eesti keele kui teise keele kaasprofessor - Kommenteeri artiklit
Eesti keeles rääkimise harjutamine paaridena – suhtluslünkadega ülesannete abil. Kõik paarid vestlevad omavahel samaaegselt. Fotod: Raivo Juurak

Ärge kartke muukeelseid õpilasi õpetades nende keelevigu. Selle asemel korraldage õppimine nii, et igaüks neist räägiks tunnis rohkem kui õpetaja.

Õpetasin eelmisel õppeaastal üht täiskasvanute B1-taseme eesti keele kursust. Seal osales ka 16-aastane noormees, kes oli põhikooli B1-taseme lõpueksamil saanud 34 punkti sajast (B1-tase algab 60 punktist). Kursuse alguses vaatas ta mulle suurte silmadega otsa ja ütles: „Eesti keel on väga raske!“ See oli ka peaaegu kõik, mida ta eesti keeles öelda suutis. Kahjuks pole tegemist erandiga. Eksamite infosüsteemi andmetel ei suutnud 2023. aastal 48% põhikoolilõpetajaist saada B1-taset. See tähendab, et nad ei osanud igapäevast lihtsat suhtluskeelt. Hiljuti kuulsin, et kaitsevägi korraldab keelekursusi noormeestele, kes eesti keelega kuidagi toime ei tule. 

Miks põhikoolilõpetajad eesti keelt ei räägi? 

Põhjuseid on mitmeid, kuid nende loetlemine meid ei aita. Ehk on aga mingi võluvahend, mille abil kõik eesti keeles suhtlema hakkaksid? Paljud loodavad, et selleks on üleminek täielikult eestikeelsele õppele. Mina kardan, et ainult sellest ei piisa. Tunnivaatlused on näidanud, et eestikeelses tunnis võib muukeelne õpilane saada hakkama suud avamata. Õpilased kuulavad tunnis õpetaja juttu, loevad tekste ja täidavad töölehti. Rühmatöödes saab sujuvalt oma emakeelele üle minna ja ainult töö kokkuvõtte eesti keeles esitada. Õpetaja küsimustele vastates on võimalik lasta aktiivsematel kaaslastel domineerida ja ise mitte juttu sekkuda. Nii võib mõne muukeelse õpilase eesti keeles rääkimise maht olla väga väike või lausa null. Siis on ka loomulik, et koolilõpetaja ei suuda eesti keeles rääkida ja peab seda hirmraskeks.

Kuidas väikelapsed nii ruttu rääkima hakkavad?

Kõigepealt peab aru saama, mida üldse rääkimisoskuseks pidada. Kas vastamine küsimustele, mille vastuseid kõik teavad (Mis päev täna on? Kas päike paistab?) on rääkimisoskus? Kas päheõpitud dialoogide (nt A: Palun üks kohv. B: Kas must või koorega? A: Koorega palun) esitamine on rääkimisoskus? Kas kirjapandud teksti ettelugemine on rääkimisoskus? 

Toodud näited võivad olla vajalikud õppimise algetapil, kuid tegelikus elus toimetulekuks sellest ei piisa. Elus on vaja pidevalt kellegi poole pöörduda, vestlust algatada ja üleval hoida, eri suhtlusfunktsioone väljendada (nt selgitada, paluda, kritiseerida, kiita, väidelda jpm). Peamine on aga see, et elus ei ole kunagi täpselt teada, mida sulle öeldakse või kuidas sinust aru saadakse. Seega ei ole ka võimalik eelnevalt päheõpitud vastuseid kasutada, vaid peab ise ütlused looma. Eluline suhtlus toimub kiiresti ja vestlejatel ei ole ka aega oma keelekasutust pikalt läbi mõelda. 

Kui rääkimine on nii keeruline, kuidas siis väiksed lapsed oma esimest keelt nii ruttu rääkima õpivad? Nad viibivad pidevalt keele sees ning tahavad ümbritsejatega suhelda. Nad kuulevad mingeid väljendeid (nt lähme õue, ei taha) väga sageli ning hakkavad neist konteksti toel aru saama. Seejärel proovivad nad neid ka ise kasutada. Kõik rõõmustavad nende katsetuste üle ja keegi ei pahanda, kui nad ütlevad midagi valesti. Kokkuvõttes omandavad lapsed rääkimisoskuse alateadlikult ja üsna kiiresti. Keeleõpe jätkub muidugi ka emakeeles kogu elu. Koolis õpitakse keerukamaid formaate (nt esinemine, arutlemine, väitlemine), kuid needki omandatakse päriselt ikka praktilise harjutamisega.

Mare Kitsnik: „Suhtluslüngaga ülesannetes on igal rääkijal mingi info, mida teine ei tea, ja see ärgitab päriselt suhtlema.“

Mis on suhtluslüngaga ülesanded?

Teist keelt õppides peavad õppijad samuti saama kõigepealt rohkelt keelt kuulda ja seejärel palju ise rääkida. Rääkimine ei tähenda, et õpetaja esitab küsimusi ning iga õpilane saab mõne sõnaga vastata. Rääkimine ei tähenda ka seda, et ainult mõned aktiivsemad õppijad räägivad, teised aga on vait. Heas keeletunnis räägib iga õppija rohkem kui õpetaja! 

Ei piisa aga ainult palju rääkimisest, oluline on ka, mida räägitakse. Sõnavara ja grammatika õppimiseks võib teha suulisi ülesandeid või õppida pähe lühikesi dialooge. Sellega ei tohi aga mingil juhul piirduda. Päris rääkimisoskus areneb suhtluslüngaga ülesannetes. Nendes on igal rääkijal mingi info, mida teised ei tea, ja see ärgitabki päriselt suhtlema. Ülesanded on vastavalt tasemele eri keerukusega. B1-tasemel on näiteks kahel õppijal sama toa pilt, millel on aga osa asju eri kohas. Näiteks on esimesel pildil lillepott aknalaual, teisel aga riiuli ees. Õppijate ülesanne on leida erinevused ilma teineteisele pilte näitamata. Suhtluslüngaga ülesannetes kasutatakse sageli ka rollikaarte. Näiteks on ühe õppija kaardil kirjas, et kinos on äge uus film ja ta tahaks sõpra seda vaatama kutsuda. Teise õppija kaardil on aga öeldud, et teine sõber kutsus teda samaks ajaks basseini ujuma. Õppijad peavad omavahel vestlema ning olukorrale lahenduse leidma. 

Selliste ülesannetega õpitakse kaaslast kuulama ning suhtlema, kasutades meelesolevat sõnavara ja grammatikat. Väga head on rääkima meelitamiseks põnevad ja lõbusad ülesanded, näiteks improformaadis ja mängustatud elementidega. Rääkimismahtu saab suurendada, lastes õppijail rääkida paarides kõik korraga. Teatud keelevead on seejuures normaalsed ning õppijad arutavad neid ise, kui öeldust hästi aru ei saa. Suhtluslüngaga ülesanded arendavad rääkimisjulgust ja -sujuvust, mida ongi vaja, et keelega ka tegelikus elus toime tulla. 

Kuidas noorteseriaal õppijad rääkima aitas?

Aasta tagasi pakkusin tudengeile magistritöö teemana välja ülesandekomplekti loomise mõne eesti noortefilmi juurde. Nii valmiski Victoria Toome magistritöö filmiseriaali „Miks mitte?!“ põhjal (https://hdl.handle.net/10062/92244). Seriaalil on kümme 28 minuti pikkust osa, milles räägitakse gümnaasiumis õppivast Annast, tema klassikaaslastest, sõpradest ja perest, kelle kõigi elus juhtub palju. Seriaali iga osa juurde on loodud 7–9 ülesannet, milles oli suur rõhk aktiivsel rääkimisel. Näiteks pidid õppijad klassis küsimuslipikute või piltidega ringi käima ning vaadatud osa eri paarilistega lühidalt arutama. Vahel tuli töötada ka rühmades ning mõnikord olla mõne filmitegelase rollis. Peamiselt oli tegu vaba rääkimisega, milles õpilased pidid ise vestlust algatama ja ülal hoidma, ilma õpetaja toeta. 

Ülesandekomplekti katsetas üks tore õpetaja üheksanda klassi õpperühmas, keda ta õpetas esimest aastat. Varem oli see rühm õppinud traditsiooniliselt ning enamik õppijaid oskas keelt pigem kehvasti. Katsetamise alguses nägi õpetaja, et film õpilastele meeldis, kuid ülesanded olid raskevõitu. Õppijad ei olnud harjunud kogu aeg eesti keeles rääkima ja nii palju ise mõtlema. Ka õpetaja ise kahtles, kas ülesanded aitavad ikka tõhusalt eksamiks valmistuda. Kokku kulus filmi ja ülesannete komplekti peale neli kuud väärtuslikust eksamieelsest ajast. Katsetamine lõppes jaanuaris ning edasi õppis rühm endistviisi. Puänt saabus aga mai lõpus põhikoolieksamil. Õpetaja oli tõeliselt üllatunud, et kõigil selle rühma õpilastel läks rääkimisosa väga hästi. Kõik tugevamad õpilased said maksimumpunktid ning ka nõrgemad õpilased rääkisid julgelt ja isegi vigu esines neil vähe. Kõige nõrgema õpilase rääkimisosa tulemus oli 75% maksimumist. Võib uskuda, et aktiivsed ja elulised suhtluslüngaga ülesanded lükkasid õppijad turvatsoonist välja ja panid nad suhtlema.

Kuidas õpetajaid ja õppematerjale arendada?

Õpetaja on õpetamise võtmeisik, kelle hoiakutest ja oskustest õppimise tõhusus peamiselt sõltub. Sel aastal õpetasin Narva kolledžis eriala keeleõpetaja mitmekeelses koolis tudengitele eesti keele õppe metoodikat. Aine maht on vaid üheksa punkti, mida on heade õpetajate koolitamiseks kindlasti väga vähe. Lähiajal on meil kavas õppekava arendus, kuid püüdsin muidugi ka praeguse kava järgi õpetada võimalikult tõhusalt. Rääkimisoskuse õpetamiseks tegin lisaks teooriale mitu praktilist töötuba. Seal said tudengid päris palju aktiivseid, suhtluslüngaga ja mänguelementidega ülesandeid läbi proovida. Kodutööna katsetasid nad neid ka oma õppijatega. Tagasiside näitas, et need ülesanded tõstsid märgatavalt motivatsiooni ja panid nad rääkima. Usun, et just selline ise kogemine ja oma õpilaste rõõmu ning edu nägemine mõjutab ka õpetajaid. 

Rääkimisoskuse arendamise metoodika osas võib pidada kõige uuenduslikumaks õpikuid, milles on kasutatud palju mängustatud-improvisatsioonilisi ülesandeid, nt „Sõnajalaõis B2.1 ja B2.2“ (https://www.koolibri.ee/et/raamatud/sonajalaois-gumnaasiumi-eesti-keele-kui-teise-keele-opik-1osa-b21/8167) ja „Naljaga pooleks B1“ (https://rahvaraamat.ee/p/naljaga-eesti-keele-õpik-b1-tasemele-i-osa/1592121/et?isbn=9789949925841). 

Õppemetoodikat on vaja senisest hoopis rohkem ka teaduslikult uurida. Viimasel ajal uurin oma doktorandi ja magistrantidega rääkimisoskust arendavate õppetegevuste seost rääkimisoskuse arengu ja rääkimismotivatsiooniga (https://doi.org/10.22601/PET.2023.08.08; https://doi.org/10.5128/ERYa19.08). 

Ja lõpuks – kas noormees hakkas rääkima?

Noormees, kellest artikli alguses rääkisin, sooritas pärast sajatunnist õppimist õppekomplekti „Naljaga pooleks“ järgi B1-taseme eksami 64 punktile. Veelgi olulisem on aga see, et ta vabanes hirmust, muutus rõõmsaks ja avas end. Võluvahendina kasutasin loomuliku keele kuulamist, huvitavaid suhtluslüngaga ülesandeid ning toetavat ja lõbusat õhkkonda. Nii ei jää õppijail muud üle kui rääkima hakata!


  • Töötage kogu õpperühmaga. Iga õpilane saab õpetajalt ühe pildi filmist. 
  • Käi ringi ja leia endale paariline. Näita talle oma pilti ja räägi, kes on pildil, kus ta on, mida teeb ja mida tunneb. 
  • Paariline esitab ühe küsimuse, vasta küsimusele. Kui mõlemad on oma pildist rääkinud, vahetage pildid omavahel. 
  • Otsi uus paariline ja korda tegevust. 

  • Õppijad töötavad paarides. Iga paar saab õpetajalt paberlipikud. Igale lipikule on kirjutatud üks õpitav sõna. Pange lipikud lauale kirjaga allapoole.
  • Õppijad saavad endale rollid, nt juuksur ja klient, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti, ning hakkavad tegema dialoogi. 
  • Juuksuri rollis olev õppija võtab ühe lipiku ja kasutab sellel olevat sõna (nt üllatus) oma ütluses (See on tõeline üllatus, et teid jälle siin näen). Kliendi rollis olev õppija võtab samuti ühe lipiku ja kasutab sellel olevat sõna (nt häirima) oma ütluses (nt See häirib mind ennast ka, aga midagi pole teha, vaadake mu juukseid). Samamoodi jätkatakse.


Paarisõpe ja suhtluslüngaga ülesanded


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!