Töökogemuse ja üldhariduse ühildamise vajadusest: näiteid õpetajate ja koolide praktikast

Kuidas saaksid koolid ja õpetajad aidata olemasolevat ja tulevikus tekkivat töökogemuste lõhet vähendada ja ennetada?

Kes meist poleks kuulnud tööandjate, poliitikute ja haridusteadlaste muret, et koolis õpitud oskused ja teadmised ei vasta tööl ja nii-öelda „päris“ elus nõutavatele pädevustele? Sellega seoses räägitakse „oskuste lõhest“. 

Formaalharidus, mis koosneb üld-, kutse- ja kõrgharidusest, ei suuda tihti sammu pidada kiirete muutustega majanduses ja ühiskonnas, mistõttu muutub üha olulisemaks õppimine väljaspool kooli: tööl, huvihariduses, muuseumides ning teistes kultuuri- ja mäluasutustes. Aga ka informaalsete reaalsete või virtuaalsete kontaktide kaudu teatud oskusi omavate inimestega või iseõppimise teel. Tallinna Ülikooli haridus- ja kasvatusteadlased eesotsas Inge Timoštšuki, Krista Loogma, Triin Roosalu ja Maria Ersiga tegelevad seetõttu praegu Euroopa Twinningu projektis „Formaalhariduse ja töökohalõppe lõimimise teadusuuringute edendamine“ just küsimustega, kuidas koolis ja töökohal õppimist paremini lõimida.

Projektis tegime intervjuud õpetajate (edaspidi Õ), õppe- ja arendusjuhtidega (A) ning tööandjatega, kellelt küsisime, kuidas nad töömaailma koolitundidesse ja õppekavasse lõimivad ja mil moel aitavad kaasa noorte töökogemuse omandamisele ja mõtestamisele.

Õpilase töökogemus statistikas ja kogemuste lõhe

On tõsiasi, et suurel osal 6.–12. klassi õpilastest on juba mingisugune töökogemus, olgu siis palgatöö, vabatahtliku töö või mitmesuguste ajutiste koolivaheaja töödega, tööga õpilasmalevas või oma firmas. 2022. aasta Tallinna Ülikooli õpilasuuring näitas, et 9207 küsitletud õpilasest 62%-l oli mingit liiki töökogemus väljastpoolt kooli. Samas pole juurdepääs tööpraktikale või tööampsudele sugugi kõigile võrdne. Kogemuste lõhe, mis võib tulevikus mõjutada karjäärivalikut ning -võimalusi, ilmneb ka rahvuse pinnal ja sugude lõikes, aga väljendub tõenäoliselt ka regionaalsete erinevustena. 

2022. aasta õpilasuuringu järgi oli eestikeelsete koolide 6.–12. klassi õpilastest ligi 64%-l töökogemus, aga venekeelsete või eesti-vene segakeelega koolide õpilastest oli see vaid 34%-l. Kuna venekeelsete koolide valim oli eestikeelsete koolide omast palju väiksem (697 õpilast võrreldes 8510 eestikeelse kooli õpilasega), siis peab selle üldistusega olema muidugi ettevaatlik. 

Poistel oli pisut enam töökogemust kui tüdrukutel, kuid erinevus polnud suur. Õpilased pääsevad töökohtadele ligi tihti tänu oma perekonna sotsiaalsele kapitalile, mis kipub majanduslikult hästi kindlustatud perekondadel olema suurem, suurendades seega veelgi kogemuste lõhet.

Vajadus rikkalikke kogemusi pakkuvate autentsete õpikeskkondade järele

Küsimus pole ainult õpilaste tööeluks ettevalmistamises vajalike hoiakute, teadmiste ja oskustega, vaid tihti tähendab väljaspool kooli autentses keskkonnas õppimine ka motiveerivamat või mõtestatumat õppimist, mis võib isegi vähendada koolist väljalangemist ja toetada õppija identiteeti ja tegevusvõimekust kui võimet kujundada oma elu teadlike otsustega. Eesti liiga suure passiivsete mittetöötavate ja haridusteed mittejätkavate noorte (nn NEET-noorte) valguses, keda on igas eagrupis Eesti haridus- ja noorteprogrammi 2021–2024 andmetel umbes 10%, on just motiveerivamate ja elulähedasemate, rikkalikke kogemusi pakkuvate õpikeskkondade kujundamine määrav.

Õpetajate nägemus õpilaste töökogemusest

Õpetajate sõnul käivad gümnasistidest juba väga paljud tööl: tavaliselt on tegemist lihtsama tööga, eelkõige teeninduse valdkonnas. Ja kuigi tööandjad ei kohtle alaealisi alati nagu päristöölisi, „vaid et ongi mingisugune alamkategooria nagu mingi lihtsalt siuke abitööline või siuke jooksupoiss“ (Õ2), ei motiveeri õpilasi tööle minema ühe õpetaja hinnangul sugugi alati võimalus teenida raha: „Et nüüd perekonnal on kuidagi raske, et nüüd peab minema tööle, tundubki, et nad lähevad tööle pigem kogemuse pärast pigem nagu enda pärast“ (Õ2). 

Samas on ka neid, keda huvitab eelkõige oma raha teenimine ja sellega kaasnev sõltumatus vanematest. „Ja kusjuures investeerimise eesmärgil.“ (A1) Tundub, et Eesti õpilased on rahaasjades üsna taibukad, mida kinnitab ka 2018. aasta PISA uuring, kus Eesti õpilased saavutasid rahatarkuses maailmas esimese koha. Siiski on neid, kes kohe leiavad endale mingi mõtestatud, „nutikama“ töö, suhteliselt vähe ja tihti ei soovi nad sel juhul, et teised nende töötamisest teada saaksid: „(…) sest siin oli üks poiss, tegi just seda, no vaata meil on need uurimustööd ja praktilised tööd, on ju, ka praktilise töö sellise IT teemadel ja siis tuli välja, et sellega teenibki nagu raha, põhimõtteliselt. (…) nii et ta ei tahtnud, et teised nagu teada saaksid sellest.“ Võib-olla oli tegemist alustava ettevõtjaga, kes tahtis vältida kadedaid pilke?

Ettevõtlusõpe koolis ja tööl õppimise kogemuse mõtestamine

Paljude koolide õppekavasse kuulub tänapäeval ettevõtlusõpe, kus on võimalik proovida kätt õpilasfirma asutamisel. Isegi kui see kogemus pole õpilastele alati meeltmööda, on see õpetajate sõnul väärtuslik, et ära tunda, mis kellelegi sobib. Soome töölõppeuurijad on leidnud, et õppijad väärtustavad tööl õppides eelkõige võimalust olla töökollektiivi aktiivne liige, mis tähendab, et neil peavad olema jõukohased, kuid pingutust nõudvad ülesanded, võimalus iseseisvalt toimetada, aga saada ka piisavalt tuge ja juhendamist. 

Siiski on tööl võimalik omandada ka halbu harjumusi ja suhtumist, seetõttu on väga oluline tööl õpitut, sealhulgas halbu kogemusi mõtestada. Ettevõtlusõppes on üks mõtestamise viise kirjutada aastaaruandeid, mis noored peavad Junior Achievementile esitama. Üks intervjueeritud õpetaja kasutab meetodit, kus õpilased annavad tagasisidet üksteise õpilasfirmade aruannetele.

Tööl õppimise kogemust saaks mõtestada ka 11. klassi uurimistöödes või muudes kooli projektides: näiteks kuulub osa koolide õppekavasse töövarjuks käimine või vabatahtlik töö, „aga kindlasti võiks õpetaja teadlikumalt tähelepanu sellele (töökogemuse mõtestamisele) pöörata.“ (Õ2.) 

Seda ei peaks tingimata nägema kui järjekordset lisaülesannet õpetajatele, vaid kui võimalust jagada vastutust kooliväliste partneritega õpilaste üldpädevuste kujundamisel. Õpetajad on ikka oma õpilastelt vahel küsinud, milliseid üldpädevusi nad tööl käies õpivad, ning valdavalt mainiti suhtlusoskusi, aga ka koostööd ja teistega arvestamist, kuna enamik töötab kooli ajal teenindusvaldkonnas. Õpetajate hinnangul on üks tähtis väärtus, mida tööl käies arendatakse, kohusetunne. „Et mul on see kohustus, ma olen täna lubanud, see tähendab seda, et ma pean tegema … mingeid mööndusi mingile muule asjale“ (Õ2). See omakorda on seotud oskusega oma aega juhtida.

Kuivõrd koolid sallivad õpilaste töölkäimist?

Koolide suhtumine õpilaste töölkäimisse tundub olevat ambivalentne. Ühest küljest võetakse seda kui „normaalset osa nagu nii-öelda suureks saamise juures“, kuni see ei sega õppimist: „Et noh, et ikkagi su hinded peaksid korras olema, siis, siis võid endale lubada töölkäimist, eks ju.“ (Õ2)

Ühes koolis kaaluti isegi seda, kas arvestada töölkäimise kogemust valikainena, nagu on tehtud trennide või ülikoolikursustega, aga seda teed ei ole siiski mindud: „Sellepärast et meil on hirm selles osas, et veel rohkem läheb neid tööle, sest me tegelikult oleme näinud neid kurbasid praktikaid siiski, kus õppijad lähevad tööle ja ei saa enam õpingutega hakkama ja on ka välja langenud koolist.“ (A1) Koolides kardetakse ka, et töölkäimine muutub mõnele õpilasele atraktiivsemaks kui koolis õppimine, sest nad saavad töötamise eest raha. See-eest vabatahtlikku tööd igati soositakse. Vabatahtlikuks käiakse näiteks loomade varjupaigas, koristustalgutel, lasteaedades ja vanuritele ette lugemas.

Karjäärivalikut soodustavad valikained ja töövarjutamine

Ent on ka teisi võimalusi, kuidas toetada õpilaste valdkondlikke oskusi ja üldpädevusi kooli- ja töömaailma lõimides ning seega aidata kaasa nende karjäärivalikule. Mitmed gümnaasiumid teevad eri õppesuundade raames koostööd ülikoolide, muuseumide, haiglate, lasteasutuste või kohalike ettevõtjaga. Kusjuures ettevõtete puhul tuleb initsiatiiv vahel hoopis ettevõtetelt endalt, kes soovivad tekitada õpilastes huvi enda valdkonna vastu. 

Näiteks kahes Pärnu koolis pakub üks IT-ettevõte valikainet. Ettevõte ise selgitab seda nii: „Aga, ja lisaks võib-olla tooksin siin selle välja, et me oleme ka oma siukse mänguarenduse väikese programmi tööle pannud ka ühte Pärnu keskkooli. Et keskkooli õpilased saavad valikainena siis valida ka mänguarendused, et nemad küll on nii juuniorid, et neid me tööle ei võta, aga me vähemalt üritame inimestes seda huvi ja kõlapinda tekitada, et mis, millised valikud neil tulevikus olla võiksid.“

Ettevõtjad tulevad õpetajate sõnul ka enamasti hea meelega ettevõtlustundidesse, kui neid kutsuda, et inspireerida noori ettevõtlusega tegelema. Ka muud valikained võivad suunata karjäärivalikut. Näiteks on võimalik Pärnu Ühisgümnaasiumis võtta koostöös tervishoiu kõrgkooli ja Pärnu haiglaga meditsiinikursust, mis sisaldab ka praktilist õpet.

„Et tegelikult see mingis mõttes hoiab ka noore aega kokku, et ta teeb selle kursuse läbi, saab teada, kas ta kavatseb kunagi arstiks õppida või mitte…“ (Õ2). Kuna paljud õpilased teevad oma edasiõppimise valikud üsna ähmase ettekujutuse põhjal õpitavast ametist, aitab praktiline kogemus mingite ametitega vältida õpingute katkestamist valitud eriala sobimatuse tõttu.

Selleks kasutatakse ka töövarjutamist või lühiajalist tööpraktikat. Ühes koolis on kolmandal gümnaasiumiaastal kohustuslik kolmepäevane praktika vabalt valitud ettevõttes. „Mis mina olen alati neile soovitanud, et nad valiksid täpselt selle valdkonna, mis on see, mida nad on ise mõelnud, et noh läheksid õppima või näeksid ennast seal töötavana, et nad saaksid selle reaalse kogemuse, et kas see on nii äge, kui see asi tundub.“ (Õ2). 

Praktikakoha leidmisel peavad õpilased ise ilmutama ettevõtlikkust, sest meie intervjueeritud õpetajatel ei olnud konkreetset koostööd ettevõtetega või kokkuleppeid praktikabaaside osas: „Aga jah, sellist nagu läbimõeldud koostööd oma ettevõtetega täna ei ole, aga see, see kindlasti tuleks teemaks, kui oleks, nagu see, see praktika vajadus laiem…“ (Õ1). Pigem on koolidel tekkinud võrgustik organisatsioonidest, kes vajavad vabatahtlike abi ja kellega on olnud head kogemused. Ühes koolis on vabatahtlik töö isegi küpsuseksami läbimise eeldus: vähemalt 30% ulatuses peab lõpetajatel olema ette näidata vabatahtliku töö kogemus, kusjuures õpilased peavad seda kogemust esitlustel reflekteerima omandatud 21. sajandi oskuste võtmes (A1). 

Kogukonnapädevuste arendamine kohalikele oluliste probleemide lahendamisel

Vabatahtlik töö on tihti seotud ka kogukonnale oluliste probleemide lahendamisega, mis on seotud meie-tunde tekitamise ja nn kogukondlike pädevuste arendamisega. Samas arendatakse projektide käigus ka praktilisi tööoskusi. Selliseid kogemusi on võimalik omandada juba algklassides, nagu on näha ühe ettevõtliku tehnoloogiaõpetaja näitest. Are kooli õpetaja Mairo Sepp (nimi lisatud õpetaja loal) kirjeldab enda projekti nii:

„Ma just lõpetasin ühe rahastatud projekti 6. klassi õpilastega, mille käigus õpetati õpilastele taaskasutust, tehti väljasõite sorteerimisjaama, (taaskasutamise) töökotta jne. Aga praktiline osa oli siis see, et tegime omanäolisi sorteerimisprügikaste noortemajja, kooli jne. Üldiselt me üritame üsna palju kogukonnaga teha, hetkel teeme lõpetajate poolt annetatud tammest mälestuseks ühele õpetajale kooli juurde pinki. Loomade varjupaika ronimispuid jne. Hetke neljas klass on siiamaani teinud ühe koera (lintsae õppimise töö). Lennuki (lisandub puurimine / lintsae lõiked). Hetkel teevad vist tanki … poiste värk. Aga eks tänapäeval on ikkagi nii, et teeme vastavalt seda, mis materjali ma kerjata suudan.

Kokkuvõttes võib hakata töömaailma koolide õppekavadega siduma juba varakult. Kui algklassides õpitakse elukutseid tundma eelkõige vanemate töökohtade ning tublide õpetajate kaudu, kes viivad lapsi koolist välja asutustesse või kutsuvad külalisi oma tööst rääkima, siis vanuse kasvades on võimalik üha rohkem omandada ka praktilisi tööoskusi. 

Selleks sobivad projektid, kus tehakse midagi kasulikku oma kogukonnale, või vabatahtlik töö, kus on võimalik kombineerida oskuste omandamist heategevusega. Mõlemal juhul on võimalik rõõmu tunda omandatud oskustest ja teiste aitamisest. Ja viimaks võib panna end proovile ka palgatööl, õppides seega oma aega planeerima, mitmeid konkreetseid töö- ja üldoskusi ning ka rahaga ümberkäimist. 

Kuni õpilaste prioriteedid on paigas ja nende töötamine ei sega õppimist või ei käi muul moel üle jõu, on see loomulik suureks saamise osa, nagu ütles üks õpetaja. Koolid ja õpetajad saavad aga mitmel moel vähendada ja ennetada sellega seoses kogemuste lõhet ning toetada õpilaste refleksioonioskusi oma töökogemuste mõtestamisel ja lõimimisel üldharidusega.