Vähene keeleoskus ei näita lugupidamatust Eesti ja eestlaste vastu

1. veebr. 2024 Anna-Olga Luga Narva elanik, Sillamäe keelekohviku (2016‒2019) korraldaja, Tartu Ülikooli vilistlane - 9 kommentaari
Foto: Scanpix Baltics / Sergei Stepanov / ERR

Kas õpetajad, kes hoolimata jõupingutustest ei valda eesti keelt piisavalt, sooritamaks C1-eksamit, kasvatavad Eesti suhtes vaenulikke kodanikke? Kindlasti mitte!

Lugedes Kadri Paas arvamusartiklit „Vene õpetajad tuleb Eesti kestmise huvides koolidest lahti lasta“ valdas mind häbitunne vene õpetajate ees. Olen lõpetanud ülikooli erialal humanitaarainete õpetaja mitmekeelses keskkonnas ja soovin Ida-Virumaal elava eesti keele õpetajana sel teemal sõna sekka öelda.

Loodan siiralt, et kõik need vene õpetajad, kes armastavad Eesti riiki, ei ole seda artiklit lugenud ega loe ka, sest selles kutsub autor üles neid koolist lahti laskma, kuna nad (väidetavalt) ei pea Eestist lugu. Minu arvates ei pea Eestist lugu see, kes ühiskonda rahvuse alusel lõhestab ja süüdistab kõiki venekeelseid õpetajaid ebaõiglaselt ja alusetult.

Artiklis oli palju süüdistusi, aga puuduvad argumendid, millest võiks kindlalt järeldada, et just lasteaed, põhikool ja gümnaasium annavad Eestisse suhtumisele „viimase lihvi“. Leian, et sellised alusetud väited tekivadki juhul, kui autor ei oska või ei taha eristada oma subjektiivseid eelarvamusi teadaolevatest faktidest. 

Õpetajate ja keelekeskkonna puudumine

Uuringud näitavad, et keelekeskkonnal on lapse keeleoskuse arengus oluline roll ning vajaliku keelekeskkonnata ei saa isegi emakeel normaalselt areneda. Nii emakeele kui ka teise keele arenguks on vaja, et laps kuuleks ja saaks seda kasutada võimalikult erinevas kontekstis.

Mart Rannut, Ülle Rannut ja Anna Verschik viitavad 2003. aastal ilmunud sotsiolingvistika ja keelepoliitika õpikus Colin Bakerile (1995), kes nendib samuti, et keelt kasutatakse ja keelt õpitakse sotsiaalsetes kontekstides, mis erinevad üksteisest ulatuse, keelekeskkonna, suhtumise ja eesmärkide poolest. Kui alguses laps, edaspidi õpilane ja üliõpilane ei puutu koolivälisel ajal eesti keelega kokku, siis tekibki olukord, kus eesti keel ei ole tema elukeskkonna loomulik osa, vaid päheõpitud tekst, nagu kuulus lause inglise keeles: „London is a capital of Great Britan“.

Narva kümneaastased lapsed on lugenud mulle peast eesti luuletusi, mille sisust nad aru ei saa. Nad ei oska ka poes küsida: „Kui palju mänguasi maksab?“, aga kulutavad iga päev usinalt aega kodutööde tegemisele. Siin oleme vast ikka ühel nõul, et selline keeleoskamatus ei ole mingi eestimeelsuse puudumine, vaid eesti keele õpetamise metoodika omapära, mis tuleb üle vaadata.

2012‒2014 Sillamäe lasteaedades praktikal olles veendusin, kui õnnelikud olid venekeelsed õpetajad minu tuleku üle – nad said lasteaialastele demonstreerida kedagi, kes räägib eesti keelt. Vene lapsed olid aastakümneid näinud, et eesti keelt räägib vaid nende eesti keele õpetaja, kogu ülejäänud argikeskkonnas puudus eesti keel täiesti: seda ei olnud (ja ei ole enamasti ka praegu) kuulda poes ega tänaval, huviringis ega raviasutuses, pidudel ega võistlustel. Aastast aastasse kordub lastel enam-vähem sama hommikuring ja nad omandavad juurde mõned sõnad, mida neil ei ole edaspidi kuskil kasutada.

Kuid kasutuskeskkonna puudumisest hoolimata oli kõikides haridusasutustes hoiak, et keelt tuleb õppida ‒ keegi ei häälestanud õppeasutustes lapsi selles vaimus, et Eestis saab ka ilma hakkama. Olla siin õpetaja tähendas tuua lastele lähemale ka Eestit. Ida-Virumaa venekeelsed lapsevanemad õpivad eesti laule ja luuletusi, eesti tekste ja sõnu oma laste kaudu. Tähistatakse eesti pühasid ja tuntakse eesti rahvussümboolikat.

Põhimure on laste keeleõpetamisel teine: eesti keeles kardetakse rääkida, kardetakse vigu teha, lapsi hinnatakse eesti keele tundides tihtilugu väga (ütleksin isegi liiga) rangelt, aga selle põhjus ei ole õpetajate „venemeelsus“, vaid tihtilugu natuke vanaaegne metoodika, mis põhineb grammatika tuupimisel, ja võib-olla ka oskamatus häälestada lapsi, et kõnelemise ees ei ole vaja hirmu tunda.

Jutud vaenulikust meelsusest vene koolides on laim, mida oli valus lugeda. Olen venekeelses linnas elanud 1996. aastast. Juba tol ajal oli mureks eestlaste puudus linnas üldiselt ja õpetajate hulgas eriti. Keegi eestlastest ei viitsinud vene kooli eesti keele õpetajaks tulla, seetõttu vedaski ainult meie eesti keele rühmal: meile tuli meie enda kooli värske lõpetaja õpetajaks oma ülikooliõpingute kõrvalt, teisel rühmal aga eesti keele õpetajat ei olnudki – iga natukese aja tagant oli keegi ajutiselt, siis jälle läks ära, mingi aja pärast tuli jälle uus, ja nii kestis kuus aastat, kusjuures iga uus õpetaja alustas otsast peale. Seetõttu oli 2004. aastal gümnaasiumilõpetajate tase drastiliselt erinev: mul oli isegi aimu vältevaheldusest ja käändkondadest, minu klassikaaslastel peatus aga aeg kusagil nimetava, omastava ja osastava käände vahel.

Varem olid Sillamäe ja Narva koolides ajad, kus eesti keele tunde ei olnudki, sest puudus õpetaja. Ja kes on selles süüdi? Nüüd on lihtne nimetada seda olukorda „vaenulikuks meelsuseks“, aga eestlaste hulgas on Ida-Virumaale kolimine isegi tänapäeval veel „liiga suur eneseohverdus“, et teha seda puhtast patriotismist ja soovist Eestimaa kogukondi ühtlustada. 

Aastakümnete jooksul julgevad Sillamäele ja Narva kolida vaid vähesed, aga need inimesed on siin kuldaväärt!

Suure soojusega meenutan Ivo Postit, kes viis aastaid Narva kolledžis läbi kakskeelseid mälumänge. See oli kõige väärtuslikum projekt kogukondade ühinemiseks, sest mängida said venelased ja eestlased üheskoos. Aga kui ta ära sõitis, jätkusid linnas vaid venekeelsed mälumängud ja minu juurde tulid eestlased, kes tahtsid küll edasi mängida, aga said seda teha ainult vene keeles. Nüüd peetakse Narvas taas eestikeelseid mälumänge, aga nende käivitamiseks kulus mitu aastat, kuni leiti uus ettevõtlik eestlane.

Kui vaatame rahvaloenduse statistikat, siis näeme, et Sillamäel ja Narvas on eestlaste osakaal jäänud aastakümnete lõikes enam-vähem samaks: 2000. aastal oli eestlasi Sillamäel 4,2% (721) ja 2021. aastal 5,5% (690). Narvaski pole eestlaste osakaal eriti muutunud: 2000. aastal 4,9% (3331) ja 2021. aastal 5,8% (3107).

Seega saame järeldada, et eestlaste osakaal keelekeskkonnas ei ole oluliselt muutunud ja loomulik keelepraktika kaubanduskeskustes, apteekides, tänavatel või huviringides puudub.

Olematu tulemusega keelekursused

Kersti Kaljulaid lausus Eesti Vabariigi 99. aastapäevale pühendatud kõnes, et keelt ei kaitse käskude ja keeldudega – keel on kaitstud vaid siis, kui seda edukalt õpetatakse siinviibivatele keelt mitte oskavatele inimestele. Mida rohkematele ja mida rohkem, seda parem. Senimaani on aga väga raske leida õpetajaid Ida-Virumaa koolidesse, isegi mõnes keeltekoolis on eesti keele õpetajaid puudu. Tean ka praegu põhikooli, kus võetaks päevapealt eesti keele õpetaja tööle.

Keeleõppe ja keelepraktika halb kättesaadavus oli ka põhjus, miks avati 2019. aastal Tallinnas ja Narvas eesti keele majad. 28 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist avaldas Kultuurministeerium põhjuse, miks eestlastel jääb mulje, nagu ei õpikski kohalikud vene emakeelega inimesed eesti keelt: „Et rääkida keelt vabalt, ei piisa kursuste läbimisest. Praktika näitab, et isoleeritud õpe keelekursustel ei anna soovitud tulemust. Kui pärast kursuste läbimist ei ole võimalik iga päev keelt kasutada, ununeb see väga kiiresti. Keeleoskuse hoidmiseks ja arendamiseks oleks abi just keelemajadest, mis soodustaksid ka sotsiaalsete kontaktide ja võrgustike teket eesti keelt emakeelena kõnelevate ning eri emakeelega elanike vahel.“

Kadri Paas unustab vene õpetajaid süüdistades, et huvi eesti keele õppimise ja praktiseerimise vastu on olnud aastakümneid venelaste hulgas väga suur. See asjaolu ei lähe kokku nende väidetavalt üleoleva suhtumisega eesti keelde, sest kui inimesed tõesti arvaksid, et neil eesti keelt vaja ei lähe, ei saaks kõigil eesti keele majade üritustel kohad ruttu täis ja aastakümneid ei kestaks olukord, kus eesti keelt õppida soovijad jooksevad INSA kursustele võidu, sest nõudlus eriti B2- ja C1-kursuste järele ületab pakutava alati mitu korda. 

Kui aga rääkida tasulisest õppest, siis näiteks C1-kursuse hind Tallinnas on 2400 eurot 450 akadeemilise tunni ees. Olukorras, kus autor tunnistab ise, et õpetajate palk on madal ja „ametiühingu ja valitsuse kemplus teemal, kas magistriharidusega õpetaja alampalk on mõnikümmend eurot üle või alla 1900 euro, on mõttetu“, on väga vale seostada majanduslikku võimatust kallist keelekursust osta soovimatusega keelt õppida.

Lisaks tuleb märkida, et aastatel 1991‒2017 puudus keelekursuste üle riiklik kontroll, see viis olukorrani, kus inimesed leidsid ja maksid suuri rahasummasid, et oma keeleoskust parandada, kuid kursuste kvaliteet ei olnud tagatud. Minuni on jõudnud näiteid selle kohta, et kursusi viisid läbi pedagoogilise hariduseta eestlased, kes ise küll valdasid keelt, kuid ei olnud võimelised midagi selgitama või tegid lihtsalt õpilastega aega parajaks, visates näiteks paberipallikesi prügikasti. Loomulikult lendas sinna ka kursustele kulutatud raha, sest mingit positiivset tulemust sellisel õppetegevusel olla ei saanud.

Keeleoskus ei ole lojaalsuse mõõdupuu

Keeleoskuse taseme seostamine eestlastest lugupidamisega on alusetu. Korraldasin vabatahtlikuna Sillamäe keelekohvikut 2016.‒2019. aastani ja kõik eestlased, kes ulatusid mulle selles abikäe (õnneks oli neid sadu üle Eesti), tulles samuti vabatahtlikena venelaste juurde keelepraktikat pakkuma, võivad kinnitada, et kasinast väljendusoskusest hoolimata oli vene inimestel palju armastust eesti keele, eesti kultuuri ja ka Eesti riigi vastu.

Kui Eestis alustasid tööd eesti keele majad, lõpetasin oma keelekohviku tegevuse: arvasin, et lõpuks on tekkinud kohad, kus eestlased ja venelased saavad kokku, et lõpeb see vastandumine, umbusaldus ja kuri sildistamine. Aga seisukoht, et mis nende venelastega ikka jamada, hunt vaatab ikka metsa ja venelane Venemaa poole, näitab, et teiste sildistamisel ja kurjusel pole ajapiire, kuna sellised asjad tulevad inimeste seest, nagu ka abivalmidus, empaatiavõime ja oskus probleemi õiglaselt määratleda.

Oleme näinud, et ka eestlased või laitmatu keeleoskusega inimesed on kahtlustatud oma riigi reetmises, seega ei saa enam väita, et keeleoskus või keeleoskamatus on ainsad ja õiged lojaalsuse mõõdupuud.

Tunnustan 2012. aastal loodud organisatsiooni VeniVidiVici, mille peamine suund on organiseerida õpilasvahetusi ning e-keelepraktikat – nende ettevõtmine on aidanud noorte integratsioonile väga palju kaasa. Samas peab nentima, et nende vahetused algavad alles 7. klassist. Kes siis vastutab selle eest, et ka nooremad lapsed puutuksid eesti lastega kokku? Kes tegeleb keelekeskkonna mitmekesistamisega alates lasteaiast kuni 6. klassini, kui lapsed on veel avatumad ja vastuvõtlikumad uuele infole? Kes tegeleb näiteks ka lasteaiaõpetajate tööalase Eesti-sisese lähetusega, et neilgi oleks võimalik eestikeelses keskkonnas oma keeleoskust lihvida? Kui jätkuvalt vigases eesti keeles omavahel rääkida, siis keeleoskus ei parane.

Inimesed pöörduvad senimaani minu poole oma kursustega seotud muredega. Näiteks üks linnavalitsus korraldas eelmisel aastal C1-kursuse haridustöötajatele ja kümnest kursuse lõpetanust ei ole ükski õppija C1-keeleeksamit sooritanud. Kui ei soorita ka paari kuu pärast, jäävad nad tööst ilma.

Jõutakse tragikoomiliste lahendusteni: üks inimene tunnistas, et on juba valmis oma vene mehest lahutama, et abielluda eestlasega – äkki siis saab lõppude lõpuks keele selgeks. Kõik muu on ta juba ära proovinud: on läbinud kursused, hommikul alustab päeva Postimehega, mille tellis endale koju, siis käib tööl ja kordab iseseisvalt uusi eesti sõnu, vahepeal käib veel ühes eesti ülikoolis õppimas, osaleb Eesti Keele Maja korraldatud Keeleruletis  ja lõpetab oma päeva ERR-i unejuttudega. Kuid vaatamata kõikidele jõupingutustele ei valda tema ja ka paljud teised ülimotiveeritud õpetajad eesti keelt vabalt ja/või piisavalt selleks, et sooritada C1-eksam. Kas seda saab nendele süüks panna ja lisaks süüdistada neid, et nemad kasvatavadki meile „valesid kodanikke“?

Loodan, et Eestis leidub südamlikke ja mõistlikke inimesi, kes saavad aru, et ühine ja tugev Eesti põhineb koostöövalmis inimestel. Inimestel, kes oskavad teineteist mitte sildistada, vaid kuulata ja üheskoos luua kättesaadavaid võimalusi riigikeele omandamiseks igas vanuses. Ainult tänu nende hoolivale suhtumisele on võimalik eesti keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade.


9 kommentaari teemale “Vähene keeleoskus ei näita lugupidamatust Eesti ja eestlaste vastu”

  1. Piret Kivi ütleb:

    Jeesus Kristus löödi risti, kui ta oli 33 aastat vana. Terve tema eluea pole siin olnud N.Liidu kirsasaabast. Lisaks oli võimalik ka okupatsiooni ajal eesti keelt õppida ja kasutada. Mäletan sellest ajast nii mõndagi venelast, kellega suhtlesin eesti keeles. Ühel polnud isegi osaliselt hambaid suus ning ta oli lihttööline! See õpetajate ving ja hala hakkab tõsiselt ära tüütama.

    Heidan pilgu värsketele uudistele. Tartu kohtumajas möllas Zorro või putinist. Eeldatavalt putinist. Sinimägede lahingu mälestusmärke on järjekordselt rüvetatud. Keegi on need kurjamid üles kasvatanud. Kuskil on nad koolis käinud.

    Eestimaal elavad venelased on valdavalt siia tulnud ebaseaduslikult. Pärast okupatsiooni on hea tava minna tagasi koju. Paljud eestlased lepiksid selle asemel ka teekonnaga illegaal, resident ja võib-olla isegi EV kodanik. Eestimaa hävitamise ja eesti keele mõnitamisega eestlased aga enam ei lepi. Eesti ei ole väike Venemaa. Kui soovite elada venekeelses maailmas, siis kolige Venemaale. Seal on elu hea, turvaline ja kodune.

    “Veni, vidi, vici” olevat Caesari ütlus. Imperialism ja õpilasvahetused? Olen tugevas segaduses. Caesar oli muidugi ise väga kõva keeleteadlane. Ta tappis ka miljon galli. Olen õppinud ühte väikest romaani keelt, kus puudub siiani juulikuu. Kas see Caesari programm on sünge ähvardus, et kavatsetakse hävitada miljon eestlast? Sest seda ju see Eestimaa jätkuv venestamine teeb.

  2. Anna-Olga ütleb:

    Piret, ma mõistan Teie muret eesti mälestusmärkide rüvetamise üle ja ka soovi seda selgitada sellega, et küll eesti õpetaja käe all seda ei juhtuks. Kuid kahjuks vandalismil üle maailma on sotsiaalsed põhjused. Saaremaal on näiteks vaid eesti koolid, vägagi eestimeelsed õpetajad ja ikka sealt tulevad uudised: “PIME LINNAOSA ⟩ Vandaalid lõhkusid tänavavalgustuse anduri” või selles on jälle venelased süüdi?

    Mis puudutab “Eestimaa hävitamist”, siis jällegi: venelased ei ole valitsuses niivõrd juhtuvatel positsioonidel, et võiks neid kõikides Eesti hädades süüdistada, kuigi see on väga ahvatlev, eksju? 😉

    Eriti siis, kui Eesti on ka Euroopa Liidus, siis selline üldistav suhtumine ja vaenu õhutamine rahvuslikel teemadel ei ole enam korrektne, eriti haritud inimese puhul.

  3. Piret Kivi ütleb:

    Tänavavalgustuse andur ja eestlaste Termopüülide lahing on teineteisest märgatavalt kaugemal kui siga ja kägu. On näha, et vene koolides sellest aru ei saada. Samuti ei saada aru, millal ei ole enam tegemist lihtlabase vandalismiga, vaid millegi palju enamaga.

    Hävitada saab riiki ka massiga ja halva poliitikaga. Ida-Virumaa eestlastel ei ole enam varsti kuhugi oma lapsi kooli panna. Meie poolvenelasest haridusminister soovib eesti koolid üle ujutada venelaste massidega. Eestlastele soovib ta jätta pastlad ja kandle. Tema endisest töökohast püüti aga kinni pesueht Vene (NB! Vene, mitte vene) spioon. Ei teagi, kas nutta, naerda või minna hulluks.

    Kasutada Euroopa Liitu ja “rahvuslikke teemasid”, et õigustada suurvene šovinismi vohamist Eestimaa pinnal, võtab muidugi sõnatuks. Euroopa Liidu kontekstis tähendavad rahvusteemad midagi hoopis muud. Muuhulgas seda, et avalikus ruumis elatakse riigikeeles ning (pool)umbkeelsed inimesed teatavates kohtades olla ei tohi. Mäletan, kuidas olin Saksamaal ja kuulsin oma kõrvaga, kuidas mittesakslastest töötajad (türklased) rääkisid poes omavahel saksa keeles. Eestis räägivad vene müüjad omavahel vene keeles ning sageli on nende eesti keele oskus napp või isegi olematu. See ei ole normaalne. Euroopa Liidu kontekst tähendab ikkagi esiteks riigikeelt ning alles seejärel soovi korral muid keeli. Eestis ei ole Euroopa Liidu konteksti. On suurvene šovinism, vägivald eestlaste vastu ning salakaval kaeblemine, et miks veel ei saa, aga kohe varsti saab. See “kohe varsti” on nüüd ja praegu. Vene õpetajaskonna hala mõjub aga pärast nii pikka aega võikalt.

  4. Juulia ütleb:

    Piret, mul on täna kurb uudis Teile: see, kes keelab inimestel omavahel rääkida nende ühises emakeeles, on pesueht šovinist ega erine nendest vandaalidest, kes rüvetab mälestusmärke.

  5. Piret Kivi ütleb:

    Soovitan reisida pisut Lääne-Euroopas, k.a. kohtades, kus on palju muulasi. Keegi ei keela suhtlust emakeeles või mõnes muus meelepärases keeles. Töökohtades ja muudes sarnastes paikades on aga reeglid. Ka mina olen nendele reeglitele allunud. Nagu ka paljud muud eestlased, kes on välismaal tööd teinud. See, et Eesti Vabariigis räägivad vene müüjad omavahel TÖÖPOSTIL vene keeles, ei ole euroopalik ega normaalne. Tegemist on suurvene šovinismiga. Lääne-Euroopas nii ei käituta. Eesti riigikeel on eesti keel.

  6. K.p ütleb:

    Nõustun Piretiga. Olen ise elanud Saksamaal ja seal rääkisid ka türklased omavahel saksa keeles, näiteks töö juures, isegi väikesed lapsed. Minu jaoks oli see hämmastus, sest meil nii pole.

  7. Juulia ütleb:

    Ma ei pane kunagi tähele, mis keelt räägivad omavahel inimesed, kes ei räägi praegu minuga. See on nende asi. See ei mõjuta nende töö tulemuslikkust, kui nad räägivad omavahel emakeelt (võimalik, et soodustab). Kuid ma olin ikka ükskord imestunud, kuuldes, et 2 töötajat rääkisid Rootsi poes omavahel eesti keeles – see oli meeldiv üllatus, oli väga hea meel kuulda välisriigis kodumaa keelt.
    Teid ärritab vene keelt. Olete venelaste ja vene keele peale nii ärritunud, et pole märganudki, et ise olete šovinistiks muutunud.

  8. Piret Kivi ütleb:

    Ma ei saaks olla šovinist isegi siis, kui ma seda palavalt sooviksin. Eestlasi on selleks kaugelt liiga vähe. Kui meid oleks ca 20 miljonit, siis hakkaks juba nagu midagi looma.
    Šovinism on rangelt suurte rahvaste teema. Sai see sõna alguse Prantsusmaalt ehk ka ühest impeeriumiriigist.

    Eestimaal elavad venelased on suures osas kahjuks šovinistid. Seda tõestab ka edukalt see lõim. Nad soovivad elada Eestis nagu Venemaal. Nende tõttu on Eestis piirkondi, kus eestlased end enam koduselt ei tunne.

    Eeldan, et selle lõime venelased on kuidagi seotud haridusvaldkonna ja/või koolidega. Jätkake samas vaimus! Nii saavadki eestlased näha, millised te tegelikult olete ning milline vaim vohab vene koolides.

    Kui ühiskonnas valitseb keelte paljusus, siis talutakse võõrkeeli rohkem. Kui kohtan Rootsis kahte eestlast, kes kõnelevad omavahel eesti keeles, siis on see veider eksootika. Eestis kuuleb liiga tihti, kuidas töötajad räägivad omavahel poes vene keeles. See on väga kibe karikas ning kuna mina sellest rüübata ei soovi, siis väldin poode, kus selline asi on endeemiline. Ma ei ole Eestis välismaalane.

    Kordan, kuna enne jäi arusaamatuks, et Lääne-Euroopas on väga tavaline, et tööl ei tohi omavahelises suhtluses kasutada muid keeli. Ka mina olen sellistele reeglitele allunud. Suuršovinistidest venelased aga seda teha ei taha. Ei ole hullu, nende jaoks on olemas Venemaa. Ei ole kaugel.

  9. Henno ütleb:

    1.Piretiga nõus.
    2.Kristiina Kallas on üks väheseid ministreid , kes üritab ka sisuliselt haridusasju paremaks muuta.
    3. Õppige Pärnakatelt. Sügisest ei võeta viimasesse linna venekeelsesse põhikooli õpilasi mitte keelepõhiselt , vaid piirkonnapõhiselt.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!