Harvesteri mõtteviis koolide saatuse üle otsustamisel
Kui taas vabaks saanud Eesti end hariduslikult üles ehitama asus, oli rohkete foorumite ja kõnekoosolekute refrääniks ligipääs haridusele ning kodulähedane põhikool. Need olid peaaegu seesama mis elementaarne inimõigus. Hariduseusk on olnud peamine meie olemist kandev alus ning eestluse põhjendus siin ilmas on tema keel ja kultuur.
Aastakümned on möödunud, mure nii olemise aluste, kultuuri kui hariduse pärast isegi kasvab. Igal sügisel ilmub nimekiri koolidest, mille uksed lähevad jäädavalt kinni või kaob ülemine aste. Läinud talvel olime tunnistajaks kaugemate valdade kultuurimajade ja raamatukogude sulgemisele. Maal olevat vähe inimesi, sest pole töökohti. Töökohti pole, sest puudub ettevõtlus. Viimane ei arene muuseas ka seepärast, et kinnisvarafirmad ei ehita väljapoole suuri tõmbekeskusi üürimaju ning tööjõudu pole kuhugi elama panna.
Inimesed lahkuvad, sest maalt on lahkunud ka riik – täpsemalt riigi toetatud infrastruktuur, apteegid, arstipunktid, postkontorid. Ning kauplused, pangakontoritest-automaatidest rääkimata. Maaelu on luksus ja julgete riskivõtjate eneseteostus. Nad on kolhoosiajale järgnenud kaoses rajanud asunikutalu ja omaenese ettevõtte, saanud lapsi. Ent maal on ka teistmoodi inimesi, kes on kaotanud elatusvahendid, suutlikkuse ning lootuse.
Ebapiisavast regionaalpoliitikast oleme saanud lugeda ja kuulda kõik need aastad. Sekka on avaldatud tõsiseltvõetavaid ettepanekuid, kuidas mujal maailmas viljeldavaid regionaalseid erisusi arvestav poliitika võiks meiegi maakohtadesse elu ning õitsengu tagasi tuua. Ühtki neist ettepanekutest pole minu mäletamist mööda isegi arutatud.
Maakooli ei saa mõõta ainult numbritega
Kui uue koalitsiooni haridusminister teatas üldsusele, et riik asub rahastama väikseid 6-klassilisi koole inimeste elukohtade lähedal, võis mõni küsida, on see unes või ilmsi, et praegustes oludes sellist rahalise kattega hoolivust ilmutatakse. Nüüd hakkab tasapisi selguma selle õilsa lubaduse taga olnud tegelik kavatsus. Ja nimelt, põhikoolide ülemise astme kaotamisel hakkab allesjäänud kuut klassi rahastama riik, ent põhikooli säilimisel jääks kõik vaesuvate omavalitsuste õlgadele. Nii tehaksegi see ära omade kätega.
Kuna harvester juba on saanud meie „loodushoiu“ sümboliks, laieneb nüri harvesteri meetod ka koolidele. Maakoolide puhul räägitakse peamiselt numbritest – peade arvust ja rahast. Muu ei tundu olevat argument kui ehk koolidele kadu kuulutamise põhjendusena välja käidud müütiline hariduse kvaliteet. On jäänud mulje, et ütlejad ei vaevugi kohtadel käima, et kvaliteedis veenduda, ja pole suudetud ka selgesõnaliselt määratleda, milles see kvaliteet peaks väljenduma. Väide on vale, seda tõestab Metsküla kooli saaga, mille säilimine on kui armastuse manifestatsioon külma hävitava poliitkirve vastu. Kui poleks kvaliteeti, ei hoiaks kogukond ega eestlaskond seda kooli. Hiljuti sai üks sealseid õpilasi taas aineolümpiaadi peavõidu. Kui võime huvitaks kvaliteet, siis uuritaks, miks nii sealt kui muudestki maakoolidest tulevad võistlustel ja olümpiaadidel silma paistvad noored.
Siinkirjutaja maakoolis käimise kogemus langes eelmise sajandi 1960. aastatesse. Koeru kool Aruküla mõisahoones oli kodust viie kilomeetri kaugusel. Viis korda päevas sõitis Ervitalt Koeru buss, hoides ühendust rajoonilinna Paidega. Hommikul täitus buss pampude ja suuskadega koolilastest. Ja tuli tagasi nii, et aega tuli parajaks teha kas kuskil koolimajas või siis alevi vahel hängides. Mitmed huviringid algasid siis, kui buss juba läinud, koolipeod jäid minu jaoks ära ning koolikaaslastega, kes ei sõitnud sama bussiga, muul ajal tegemist ei olnud. On meeles mure ja ilmajäämistunne bussiaegade pärast, mis lõikasid katki su päeva. Aga hea ja armas oli seal koolis, talvehommikuti praksus tuli ahjudes ja köögis tehti head kosutavat lõunat, sest kooli varustasid ümberkaudsed majandid.
Põhikoolis olid paralleelklassid. Igas õpilases märkasid õpetajad tema eripära ja annet. Ning ka probleeme. Õpilased tegid sporti ja õppisid matkatarkusi ning looduses toimetulemist, suvel olid kohustuslikud aiatööpäevad kooli aias. Sai mitmeid kordi käidud rajooni aineolümpiaadidel ja võistlustel, korra ka vabariiklikul olümpiaadil. Ilma probleemideta läbisin viimases põhikooli klassis konkursi Tartusse kirjanduse erikooli.
Need õdusad turvalised aastad said soojaks mälestuseks ja arvan end teadvat, milline on see tunne, mis eristab maakoolis käimist suurte linnakoolide tingõpilaseks olemisest. Paljud maakoolid on praegugi kaunites renoveeritud mõisates, ent kuuldavasti on mõnegi kohal juba harvesteri vari.
Kool kui vaimne julgeolek
Mida tähendavad maakoolid meie rahvale, kes eal ei saa suureks arvult? Aga võiks saada suureks vaimult. Nad on kaugelt enamat kui koht, kus noored „läbivad“ riiklikku õppekava. Kool on paikkonna identiteedi tugisammas, kooli olemasolu annab kohale vaimse mõõtme, olles seotud rahvamajade tegemiste ning raamatukoguga. Koolid algatavad kogukonda liitvaid ettevõtmisi, hoiavad koos muude alles jäänud asutustega alal maaintelligentsi. Koolides käivad esinejad suurematest linnadest, koolides toimuvad peod, koolitused ja kogukonnaüritused. Sünnivad ideed, näitused, laadad, traditsioonid, tähtpäevade tähistamised. Koolid hoiavad kodupaiga eripära ja toovad kohale turiste, hoides kultuuriloolist teadmist Eestist. Seda eriti oma mõisa lugu uurinud mõisakoolide pered. Õpilased jagavad vastutust oma kodukandi eest koos täiskasvanutega ja õpivad nendega koos asju tehes praktilisi tarkusi. Kuivõrd maakoolid hoiavad alal elu ja inimesi, on nad julgeolekutagatis kriisiolukordadeks.
Viimases haridusstrateegias on seatud eesmärgiks personaalsed õpirajad. Kas need on tõenäolisemad 38 või 16 õpilasega klassis? PISA uuringud on ilmutanud, et Eesti paistab võrdluses teiste riikidega silma just selles, et seesama hariduse kvaliteet on üle riigi võrdlemisi ühtlane. Ministeeriumi poolelt sooviks näha neid arvandmeid, mis väljendaksid maakoolide madalamat kvaliteeti ning maaõpetajate madalat kvalifikatsiooni. Ka seda, kui palju esineb võrdluses ebaloomulikult suureks paisutatud linnakoolidega vaimse tervise häireid ja on väljalangejaid. Ja kui see nii kuskil ongi, siis mida on teinud ministeerium, et see nii ei oleks? Olen kogenud, kuis kaugetest paikadest tulevad õpetajad ülikooli magistriõppesse end täiendama.
Vaid harva on kõneks lapsed, keda kooli sulgemine kõige enam puudutab. Mida tähendab neile kooli kadumine, millised on nende väljavaated, mis muutub nende eluviisis? Riikide seadusandluseüleses laste õiguste konventsioonis on kirjas, et kõik lapsi puudutavad otsused eeldavad ka kõnelusi ning kokkuleppeid lastega. Kas midagi sellist on olnud? Soomlaste läinudkevadises raportis maakoolide kaotamise tagajärgedest 1990. aastail oli keskseks teemaks, et tõsiselt rikuti laste õigusi. Oma koole sulgenud vallad vaid kaotasid – ettevõtteid, elanikke, mainet, maksuraha, ning nende kulud kultuurile ja haridusele jäid üldjoontes samaks või suurenesid. Mitte kordagi pole avalikes juttudes välja tulnud, milline on praegu ja milline saab olema põhiseadusega kõigile lastele tagatud õigus, juurdepääs haridusele ning kelle vastutusel. Kui palju sõidu- ning ootamise tunde võetakse laste elust, kui paljust jäävad nad ilma, ehk teisisõnu, rikutakse laste ja noorte võrdse kohtlemise printsiipi. Ja kuidas on koolide sulgemine vastavuses autostumise vähendamise poliitikaga?
Teadaolevalt meil ei õpi ega tööta ligi 20 000 põhiharidusega jäänud noort vanuseni 26 eluaastat. Pole teada, mis põhjustel, aga on vihjeid, et kõigi jaoks polegi materiaalselt võimalik kaugemale kooli minna. On ka teada märtsikuine põhikoolilõpetajate ja nende vanemate mure, kas nende laps üldse kuhugi edasi pääseb. Seni on linnade lapsi, kes kohalikesse gümnaasiumidesse ei pääsenud, võtnud vastu needsamad maa- või alevigümnaasiumid. Gümnaasiumidel aga puudub õpilaskodu loomise kohustus. Sealsamas soovitakse õppimiskohustus viia 18. eluaastani. Kuidas on see võimalik, kui kättesaadavas ulatuses kaovad koolid?
Alternatiivsed võimalused – vaadake maailmas ringi!
Riiklust ja valitsemist on seotud ikka maa ja rahva arengu ning elu edendamisega, mitte selle kahandamisega. Millegipärast pole seni avalikkuse ette jõudnud ideed, kuidas tuua maale inimesi, arendada ettevõtlust ja hoida koole ning maakultuuri. Aga just see on võimuorganite põhiseaduslik kohustus.
Vahest tuleks mõelda paindlikele võimalustele, kuidas muuta toredad lapsesõbralikud põhikoolid ning maagümnaasiumid ihaldusväärseks, et maale peresid ja lapsi juurde tuleks. Õppijate arvu suurendaks, kui koolil oleks oma profiil, võimalus omandada mingi valdkond süvendatult, nagu on see praegu Noarootsis ja Nõos. Lisaks on võimalik rohkem integreerida põhikooli- ja gümnaasiumiõpet kutseõppega. Kõrval võiks olla kohalike ettevõtjate tugi ja noorte praktika kohalikes ettevõtetes. Valikaineid saaks üks õpetaja õpetada eri koolides tsükkelõppe meetodil või siis õpiksid neid mitme kooli lapsed koos. On digilahendused. Need, kes linnades gümnaasiumidesse ei pääse, võiksid elada õpilaskodus ning õppida ja eneses selgust saada mõnes rahulikus maagümnaasiumis. Väheneks stress, suureneks motivatsioon, paraneks vaimne seisund, kujuneks sõpruskond. Mõni maagümnaasium võiks sarnaselt Taani efterschool’idega kujuneda lisaks gümnaasiumiastmele ka aastaseks põhikooli ja gümnaasiumi vaheastmeks, kus noored saaksid süvendatult tegelda millegagi, mis neid huvitab; saada eneses selgust, harjutada sotsiaalseid kunste ning õppida maailma asju pedagoogidest mentorite juhendamisel. Taanis maksavad nende koolide õpikuludest 25% vanemad. Hariduskulusid hoiab ju kokku, kui need noored valivad oma edasise tee juba teadlikult. Nendest nii mõnigi ei karda enam maale elama minna ettevõtlust edendama. Küllap leidub leidlikkust maakoolide eripäraseks arenguks muuski mõttes, kui maailmas ringi vaadata.
Valitsemisvastutus tähendab, et võimul olijate asi on, mis saab maakohast, kust riik on lahkunud. Kas sinna jäänutel on enam põhjust maksta riigimakse teistega võrdselt? Mis saab lastest ning õpetajatest, kes on oma kodu ja kooli armastanud ja hoidnud elus vaimutuld. Tegelikkuses ei vastuta tagajärgede eest keegi, gastroleerivad vallaisad kaovad uutele jahimaadele ja ametnikel tõstetakse vildakate seaduste varjus palka. Ei kohta teadaandeid, et sulgemisotsuste tegijad käiksid kohapeal inimestega rääkimas, vestleksid õpilastega, kohalike ettevõtjatega, kaaluksid eri argumente ja väljapääsuteid. Nüüd on valla esindajatega lubatud küll vestelda, aga kadunud on usaldus. Sest nn kaasamise kogemus on näidanud, et võimude vääramatut otsust ei muuda miski. Kas oleme nüüd teel tagasi 19. sajandisse? Äkki tuleks soovida ka uut rahvuslikku liikumist?
Suurepärane artikkel! Soovitan kõigil lugeda, eriti aga võimu juures tegutsejatele oleks see lausa kohustuslik.
Suur tänu artikli eest, teie sulest tuleb alati mõtlemapanevat lugemist!
Õige jutt.Koole häävitakse,lastest ei mõelda ültse.Väga kahju,lapsed haridust ei saa.Ilusad suured koolid seisavad tühjjana,lapsed peavad sõitma teise valda 20km kaugusele.Kas see pole nende mõnitamine.Ja nnüüd sügisel tahavad et sõidaks juba 54km kaugusele kooli Avinurmele.Kallaste lapsed ja Avinurmele,kas pole suur rumalus.Kallastel suur uhke kool koos kodaga seisavad tühjana.Absurdne asi.