Katrin Soika: mõtteid keemia õpetamisest

5. märts 2024 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Rühmapõhine õpe keemiatunnis. Esiplaanil õpilane, kes uurib iseseisvalt tunni teemast erinevat materjali. Fotod: Raivo Juurak ja GAG

Käesolevas artiklis analüüsitakse õpetaja Katrin Soika videosse võetud keemiatundi. Autor selgitab, miks see tund tal just niisugune on.

Gustav Adolfi Gümnaasiumi doktorikraadiga keemiaõpetaja Katrin Soika on töötanud õpetajana juba 26 aastat (keemiaõpetajana 20 aastat) ja aja jooksul on tal tekkinud kogemuste pank, mis võimaldab kergemini leida lahendusi, mis õpilastele sobivad. Ta on lugenud palju teadusartikleid, märgates lõpuks, et mõnedki neist ei ole teda töös aidanud. Põhjuseks peab ta seda, et iga meetodi edukus sõltub väga palju õpilastest klassis, samuti vanuseastmest ja teemast, mida õpitakse. Kuna klassid on alati erinevad, siis ei ole võimalik anda õpetajaks õppijatele ühtainust retsepti, mida saaks teadmiste ja vilumuste saavutamiseks edukalt kasutada, tõdeb Soika. Teine probleem on see, et parimgi meetod mõnele õpilasele ei sobi.

Miks te õpetate videosse salvestatud tunnis just nii? Palliviskamine. Töö rühmades. Osa õpilasi uurib tunni ajal iseseisvalt midagi muud.

Katrin Soika tõdeb, et rühmapõhine õpe kaasab rohkem õpilasi, toob nad õpetajale lähemale ning kujundab ka nende sotsiaalseid oskusi.

Katrin Soika: Selles 9. klassi tunnis visatakse palli, sest olen kogenud, et püüdmine/viskamine jmt aktiveerivad õpilase tähelepanu. Olen rõhutanud, et kui ei ole sinu kord vastata, siis mõtle ikkagi vastusele. Mõnikord lasen õpilastel üksteisele midagi visata/vastata jmt. Vahel oleme teinud tunni alguses ka muid liikumisülesandeid, seejärel on sageli lihtsam individuaalsele õppetegevusele keskenduda. 

Tööd rühmades praktiseerin tavaliselt teadmiste kinnistamisel ja praktiliste tööde läbiviimisel. Rühmades töötavad õpilased täiendavad üksteise teadmisi. Teemat paremini mõistev õpilane saab sageli õpetaja rolli. Õpilased proovivad leida probleemidele vastuseid koos ning kui ei leia põhjust/lahendust, siis kutsuvad mind appi. 

Ainepõhine diskussioon rühmades on haaravam kui õpetaja arutelu üheainsa õpilasega. Rühmaõppe puhul saan selgitada asju tervele rühmale ja mul on õpilastega vahetum kokkupuude kui klassi ees diskuteerides. Töö rühmades paneb õpilasi kaasa mõtlema ja kaasab rohkem õpilasi.

Videotunnis korrati varasemaid teemasid Tarsia puslet kokku pannes. Tarsia puslet saab kasutada eri õppeainetes, kuid Eestis kasutatakse seda pigem harva. Tarsiaga saab õpetaja luua täpselt sellise pusle, mis ta õpilastele ja tunnile sobib. Selleks sobivad programmid ja keskkonnad leiab näiteks linkidelt www.mmlsoft.com/index.php/products/tarsia ja www.tarsiamaker.co.uk/. Mina eelistan esimest, sest seal saab lisada indekseid, laenguid jmt.

Varasemalt õpitu kordamine Tarsia pusle abil.

Miks tegutsevad mõned õpilased selles tunnis omaette?

Suures klassis on väga erineva tasemega õpilasi. Mõned on omandanud näiteks aine hulga teadmised lisatundides juba 7. klassis. Teiste jaoks on 9. klassiski aine hulga teema väga keerukas. Ei ole mõttekas lasta neil, kes juba oskavad aine hulga mõistet keerukamates ülesannetes rakendada, lahendada ülesandeid, mis ei pane neid pingutama. Õppimise käigus peavad tekkima uued teadmised ning seosed. Samas teavad kõik õpetajad, et kõigile õpilastele ülesannete diferentseerimiseks ei ole õpetajal aega ega jõudu. Seepärast leppisime edasijõudnud õpilastega kokku, et kui teema neid ei köida ning nad teavad, et seda nad juba oskavad, leiavad nad endale tunnis ise teema, mis neile meeldib. Selleks on koolis raamatuid, ülesannete kogusid. Ülesandeid saavad õpilased ka teaduskooli lehelt / viktoriinidelt / võistlustelt jm. Tean, et ma ei ole suuteline niimoodi iseseisvalt õppivate õpilaste kõigile küsimustele tunnis kohe vastama, kuid annan endast parima. Õpilased teavad, et kui nad tegelevad tunni teemast erineva teemaga, siis vastutavad nad ise oma edasijõudmise eest. Kontrolltöödes kontrollin, kas nad on omandanud teadmised, mida õppekava eeldab.

Kuidas te saavutate, et rühmas ei arutata hoopis kõrvalisi asju?

Vestluse tase rühmatöö ajal sõltub õpilastest ja õpilasgruppidest. Kui käia õpilasrühmade juures ning sekkuda vajadusel nende vestlusesse, siis mõistavad õpilased, et peaksid teemast rääkima. Meil on ka kokkulepe, et kui pusle saab kenasti kokku pandud ning nad oskavad minu küsimustele vastata, siis võib kogu rühm saada suurepärase jooksva hinde. Ma arvan, et see motiveerib neid. Sellise meetodi rakendamisel ei annakski negatiivseid hinnanguid. Rühmapõhises õppes praktiseerivad õpilased lisaks aineteadmistele ka oma sotsiaalseid oskusi jmt. Näiteks on õpilased ise öelnud, et Tarsia meetodi rakendamisel on nad lihtsalt sunnitud üksteiselt teadmisi saama. Mõnikord juhtub nii, et rühmas on üks väga tubli õpilane, kes suudab suurema osa tööst üksinda ära teha. Sellisel juhul on oluline uurida, kas tema rühmakaaslased ikka samuti õppisid protsessist või mitte.

Kuidas teil just niisugune õpetamisstiil välja kujunes?

Meenutan, millised tunnid mulle endale koolis meeldisid. Proovin vältida meetodeid, mis tekitasid minus koolis ärevust või ebamugavustunnet. Teiseks proovin tundi ette valmistades mõelda, millisena see mu lapsele meeldiks. Olen ka päriselt olnud oma laste keemiaõpetaja. Kui ma olen ühes isikus ema ja õpetaja, siis näen, mis meetodid neile sobivad ja mis mitte. Toonitan siinkohal, et arvestan kõige selle juures ikkagi ka RÕK-i, ainekava ja kooli eesmärkidega. 

Mis on teie pedagoogiline kreedo?

See, et õppimise eesmärk ei ole hinne, et õppimine peab pakkuma väljakutseid, kuid olema meeldiv tegevus.

Mida tuleks Eestis keemia õpetamises muuta?

Keemiatunde andes võiksime mõelda, et tegevust ei pea alati protokollima ja õpetaja ei suuda kõiki õpilase tegevusi hinnata. Peame julgema jätta õpilastele mõtlemisruumi ning ainult keemilise reaktsiooni koostamise oskus ei näita keemia mõistmise taset. 

Töövihikud ei ole mõeldud selleks, et neid otsast lõpuni täita – seal on õpetajatele valik ülesandeid, mille seast võib valida, mida soovitakse teha. Pean silmas ka õppekavas tehtud muutusi. Olen kogenud, et õppekava eelmised muudatused, mis tehti 2011. aastal, ei ole jõudnud kõigi keemiaõpetajateni. Nad jätkavad vanaviisi, kusjuures tunnevad, et õpilased ei omanda piisavalt ning praktilisteks tegevusteks ei jää aega. Peame leidma selleks aega.

Mida teha, et senisest rohkem inimesi tahaks keemiaõpetajaks hakata?

See on väga raske küsimus. Arvan, et meie ühiskonnas praegu toimuv diskussioon annab märku, milliseid muutusi on vaja, et inimesed tahaksid olla õpetaja. Mida rohkem on soovijaid, seda rohkem on soovijate hulgas neid, kes tahaksid õpetada keemiat. Keemiaõpetaja töö on mõnikord keerukas seetõttu, et tuleb leida aega praktiliste tööde ettevalmistamiseks, planeerimiseks, vahendite korrastamiseks jmt. Paljudes koolides ei ole enam laborante ja kogu see töö on samuti keemiaõpetaja õlgadel. Usun, et laborant aitaks koolis loodusainete õpetajate töökoormust vähendada. Kui klassis on palju HEV-õpilasi, kellel on probleeme tööülesannete täitmise või oma käitumise jälgimisega, siis võiksid tundides olla abiõpetajad/assistendid. Riik või omavalitsus peaks panustama ka loodusainete õpetamise vahenditesse. Praktilised tegevused on kulukad.

Minult küsitakse sageli, miks ma olen õpetaja, kui on nii palju probleeme. Streigi ajal küsisid õpilased, kuidas nad siis keemia selgeks saavad, kui õpetajad streigivad. Küsiti ka, miks ma streigin, kas mul ei ole koolis nendega hea olla. Ma tunnen, et õpetajaamet on minu kutsumus, armastan seda tööd. Võtsin streigist osa, sest olen igal aastal TLÜ loodusteaduste õpetaja eriala vastuvõtul näinud, kui suur on meie koolide probleem loodusainete õpetajate kohtade täitmisel. Olen tõeliselt mures. 

Mõned gümnasistidest, kes meie kooli jõuavad, ei ole kunagi süüdanud põhikoolis piirituslampi, sest neil ei ole olnud keemiaõpetajat või on õpetajad pidevalt vahetunud. Näen kodus, kui palju probleeme põhjustab õpilasele aineõpetajate sage vahetumine. Meie koolidel on vaja stabiilsust ja õpetajal kindlustunnet. Õpetaja peab tundma, et tema töö on väärtuslik ja ta saab usaldada neid, kes langetavad tema tööks vajalikke otsuseid. Tallinnas töötaval õpetajal peab olema võimalus osta oma palga eest endale kodu ja võimaldada oma lastele huviharidust, reise jmt. Õpetaja, kellel on palju kogemusi ja kes on aastaid töötanud, peaks saama oma aastatega kogutud teadmiste ja meetodite pagasi eest suuremat palka, kuid ka alustaval õpetajal peab olema palk selline, mis noori kooli meelitaks.


Vaata ka Katrin Soika keemiatunni videosalvestust


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!