Miks ma olen reservis?
Olen reservõpetaja. Toetudes Arenguseire Keskuse lühiraportile „Õpetajate reserv Eestis“, kuulun päris mitme kriteeriumi põhjal reservi väärtuslikumasse ossa ehk gruppi, kes jõuab tagasi kooli tööle suurema tõenäosusega.
Lahkusin koolist vaid aasta tagasi. Uuringud näitavad, et suurim tõenäosus on naasta esimese viie aasta jooksul. Elan Tallinnas, kus on suurim õpetajate puudus ja õpetajate ülekoormus. Olen humanitaar, seega ei ole ma tööturul just tikutulega tagaotsitu, kõrgepalgalised ametikohad ei janune mu järele ning õpetajapalk on priskem kui ajakirjanikul ja raamatuillustraatoril kokku. Ka see, et töötan endiselt otsapidi hariduse valdkonnas, on asjaolu, mis peaks soodustama uuesti õpetajaks hakkamist.
Töötasin põhikooli kunstiõpetajana. Koormusega ca 24 tundi nädalas, lisaks klassijuhatajatöö ja paar ringitundi. Pea pooled tundidest andsin väikestele, umbes kümnest lapsest koosnevatele rühmadele. Õhtuti ei pidanud ma kirjandeid parandama ega kontrolltöid hindama.
Kui kuulen jutte hirmsatest teismelistest ning lapsevanemate poolt ahistatud õpetajatest, on mul kaunis raske nendega samastuda. Õpetasin koolis, kus töötada oli tore. Seal valdavalt ei näppinud lapsed tunni ajal telefone, kui ma neil seda õppeülesande raames just ise teha ei palunud, sest telefone oli keelatud kasutada. Vahetundides ei kisatud koridorides. Ja mis eriti imekspandav – kui lahkusin tunni ajal klassist, ei alanud seal säärane möll, justkui oleks keeval katlal kaas pealt võetud, vaid nokitseti oma töö kallal edasi (ilmselt mängiti salaja ka telefonis, aga vaikselt). Kogu pea 900 õpilasega kooli peale oli vaid üks-kaks paskaaki, kelle puhul hingesopis soovisin, et nad mu tunnist puuduksid. Paraku oli neil raudne tervis ja tungiv koolis käimise soov. Mul olid väga head suhted õpilastega. Igatsen neid senini. Mul olid toredad kolleegid. Suhtlen nendega tänaseni. Kui olin juba koolist lahkunud ja õpilased kambakesi ootamatult mu raamatuesitlusele ilmusid, võttis silmad märjaks.
Miks ma siis enam ei õpeta, kui see kõik nii tore oli? Ma ei lahkunud koolist sellepärast, et õpetajatöö poleks mulle meeldinud või sobinud. Töölt ära tulekul oli mitu põhjust, millest soovin siin vaid ühe, kuid olulise välja tuua. See oli liiga suur tunnikoormus, millega kaasnes pidev väsimus. Ilmselt ei oska ma end säästa, võib-olla ei peagi kogu aeg ereda leegiga põlema ning endast kõike välja andma, aga nii oli. Mõtlesin korduvalt, et kui tunnikoormus oleks neli tundi päevas, suudaksin särada, inspireerida, kaasata ja suhelda ning minu süütenöör ei kuluks viimase tunni ajaks plahvatusohtlikult lühikeseks. Mul oli kahju klassidest, kes pidid minuga töötama päeva seitsmendas või isegi kaheksandas tunnis, sest selleks ajaks oli mu pilk juba suhteliselt tuhm. Neil muidugi ka. Kui õpetad päevas kuut kuni kaheksat klassitäit lapsi, suhtled vähemalt 100 kuni 160 lapsega. Iga päev töölt koju jõudes mu pea sõna otseses mõttes surises. Tavaliselt vegeteerisin kogu õhtupooliku pooloimetuna diivanil ning ootasin reedeid ja koolivaheaegasid suurema igatsusega kui lapsed ise. Kui oleksin siis veel pidanud mõnda kirjandit tagasisidestama … Õpetajatöö kõrvalt ei jätkunud mul piisavalt auru tegelda millegi muuga. Imetlen kõiki õpetajaid, kes seda suudavad, ja õnneks on neid palju.
Samas on siiski veel üks oluline aspekt, mis õpetajate reservi raporti kohaselt peaks hõlbustama minu kooli naasmist – minu juht ja kolleegid tegid minu lahkumise nii soojaks ja kergeks, kui said. Neelasid alla ka selle, et lahkusin keset kooliaastat (uus töökoht ei oodanud) ning olid sõbrad edasi. Sestap tunnengi tänulikkust ja seda, et olen selle kooliga endiselt seotud.
Olen päris kindel, et töötan tulevikus õpetajana. Kui leian viisi teha seda moel, et mul jääb auru ka teiste asjadega tegelda ning töö ei võta mult kogu energiat.
Tuleb jälle meelde sõna asendustegevus.
Selle asemel, et õpetajatele korralikku palka maksta ja karjäärimudel paika panna, tegelevad bürokraadid asendustegevusega. Õpetajate reserv ongi sellepärast reserv, et nad ei taha töötada õpetajana praegustel tingimustel. Eelmised kampaaniad olid vist noored kooli ja vist meelitati kedagi veel paariks päevaks kooli.
Veel tahaks lisada, et väikeste gümnaasiumide sulgemine on ka asendutegevus.