Töötan, kuni on midagi jagada
Keemiaõpetaja Helgi Muoni tähistab 28. märtsil 80. sünnipäeva. Särtsakas ja elurõõmus õpetaja annab silmad ette poole noorematelegi ja jõuab tunde anda nii Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumis (KJPG) kui ka TalTechi Tartu kolledžis, jõuab oma koduski hädalisi aidata. Tänavu valis üks abituuriumiklass tutipäeval viimast tundi andma just Helgi Muoni, oma lemmikõpetaja.
Keemiatunni juurde käivad ikka katsed. Kuigi olen KJPG avaras keemialaboris üksi, teeb Helgi Muoni kolm näidiskatset. Viimaseks lausa mustkunsti – mu käele kallatud kollakas vedelik omandab reaktiivi lisamisel verekarva tooni. Ühe õpilase meedikust ema on sellega igatahes haneks tõmmatud!
Ülikoolis töötanud ja doktorikraadi kaitsnud Muoni peabki koolitundides katsete tegemist ja teooria sidumist päriseluga tähtsaks. Läbi aegade on tema õpilased teinud põnevaid uurimistöid, osalenud rahvusvahelistes projektides ja olnud edukad olümpiaadidel. Nõudlik õpetaja pole kellelgi lasknud lati alt läbi joosta.
Juba üheksa aastat tagasi tunnustas Tartu linn teid elutööpreemiaga, aga rabate ikka edasi. Keemikuna oskate ehk öelda, mis on elujõu valem?
Inimesed töötavad seni, kuni neil on midagi anda. Ma pole veel kõike ära jaganud, mida oskan.
Arstiteaduskonda sisse astudes on keemiaeksam. Mida vastab see, kes pole kompetentset õpet saanud? Kõik taandub õpetajale. Nii ma nõusoleku andsin ja tulebki veel tööd teha.
Ma tunnen ennast oma ametis hästi. Direktor ütles, et võin jätkata seni, kuni mulle meeldib. Vastasin, et olgu ta valmis ka minu 100. sünnipäeva tähistama.
Kuivõrd on lapsed aastakümnete jooksul muutunud? Kiputakse ju ütlema, et hullemaks on läinud.
Ma ei ütleks küll nii. Pigem ei oska õpetajad läheneda nii, et lastel aine vastu huvi tekiks. Aga muidugi on ka segavaid asjaolusid palju, alates nutiseadmetest. Õpetaja pole enam esimene huvitava info jagaja. Räägitakse, et õpetajad ja nende metoodika on vananenud. Ei oskagi öelda, kas keegi on selles süüdi. Aga õpetajate ainealast koolitamist peaaegu polegi.
Teie õpilased on öelnud, et oskate keemiat armastama panna ja hoolite oma õpilastest. Ikka on võileib, kohv või kook varuks, et Maslow’ järgi oleks olemas baas, kust tippu pürgima hakata. Kas olete kohanud ka tõrksaid, kelleni te ei jõuagi?
Tahaksin muidugi kõigini jõuda, aga ei jõua. Kui klassis on 38 õpilast, siis on päris selge, et kõigile pole jumal andnud kahe kõrva vahele nii palju, et ta suudaks kõike omandada. On ka neid, kelleni võileib ei ulatugi.
Mul käis kodus õpilane, kel enne söötsin kõhu täis ja siis üritasin teda olümpiaadiks ette valmistada. Poiss pidi tegema ka teistes ainetes olümpiaade, sest kõik õpetajad olid ta avastanud.
Kui kolleeg palub, et keedaksin enne tundi tema poisile kõigepealt kohvi, sest ta on öö läbi paadimootorit parandanud, siis keedangi.
Klassijuhatajana suutsite panna lapsed ja vanemad enda asemel tööle, meenutab 1999. aasta lend. Kuidas see õnnestus?
Vanematega koostöö oli väga tore. Sain need lapsed enda kätte juba 8. klassis. Käisime nendega palju ringi, näiteks Jänedal, paljud polnud enne seda rongiga sõitnudki. Elasime ühikas. Läksin siis ühte tuppa ja oh rõõmu, liitrine valge viin peaaegu tühjaks joodud. Kui möödus 20 aastat lõpetamisest, ütlesid nad kokkutulekul, et see polnud ainuke pudel.
Juhtus ka selline asi, et üks poiss trükkis ise tunnistusi ja müüs neid raha eest klassikaaslastele, kel olid halvad hinded. Minu allkiri peal ja puha. Aga toredad lapsed olid.
Armastate tundides katseid teha ja otsite mööda Eestit vajalikke vahendeid. Paljudes koolides ei tehtagi enam katseid.
Olen töötanud ülikoolis ja mul on keemikute seas palju tuttavaid. Kui laboreid likvideerima hakati, siis küsiti, mida mul vaja on.
Esimese labori tegin Kivilinna gümnaasiumis. Siin on minu teine labor ja kolmas on tehnikaülikooli Tartu kolledžis, kus loen ehituskeemiat. Nüüd likvideerime seda, sest õppekavast on praktilised tööd ära võetud. Sealt saab parimad palad siia kolida.
Üks häda on see, et koolides pole enam laborante. Õpetajate jõud ei käi praktiliste tööde ettevalmistamisest üle.
Seostan õpitavat eluga, toon mitmesuguseid näiteid. Näiteks miks arvutimängus lastakse õhku raske vee tehas. Rääkisin ka oma viiendas klassis õppivale lapselapsele, mis on raske vesi. Selle peale ta hõiskas: „Jess, nüüd ma tean, miks lasen mängus õhku raske vee tehase.“
Kemikaalide kõrval kasutan koduseid vahendeid, nagu äädikhape, söögisooda.
Räägin, et kogu meie organism on keemia. Küsin ka, miks on nina punane, kui viina juuakse.
Olete kirjutanud hulga keskkonnaalaseid ja kooli õppekava toetavaid projekte, juhendanud edukalt õpilaste uurimistöid ja neid olümpiaadideks ette valmistanud. Paljud õpetajad ei viitsi niimoodi rabeleda.
GLOBE’i programmis olen olnud 24 aastat ja teinud õpilastega veemõõtmisi ja uurimistöid. Korraldasime koos kolleegiga GLOBE’i uurimistööde konverentsi. HTM saatis õpetajaid selle eest kahel aastal Austriasse konverentsile. Olen viinud õpilased Norrasse GLOBE’i koolidega kohtuma.
Balti mere projekti raames olen pool Euroopat läbi käinud.
Kivilinna gümnaasiumis tegin keskkonnaklubi Scarabaeus, millest kasvasid välja keskkonnaklassid. Liikusime palju ringi, tegime koostööd eri riikidega. Tõin kooli ka tervishoiu suuna. Kutsusin külla arste, kes on olnud minu õpilased.
Uue gümnaasiumi tekkega kadus nii keskkonna- kui tervishoiusuund ja asemele tulid paljud ägedad moodulid.
Kuidas ikkagi noori õpetajaid kooli saada?
Olen pessimistlik. Ei kujuta ette, mis noori kooli tooks. Kui palgale null juurde panna? Ei usu, et aitab. Vana kooli õpetajad on harjunud tegema tasuta nii-öelda ühiskondlikult kasulikku tööd. Tänapäeval kell kukub ja õpetaja jookseb majast ära, sest selle töö eest pole makstud.
Ma ei tea, kus on lahendus. Äkki aitaks sundsuunamine? Ka arstidel.
Aga koolis kinni hoida inimest, kes ei saa hakkama, ka ei tasu. Õpetajaks peab tahtma ja sündima. Kõige tähtsam on, et õpetajal oleksid teadmised.
Helgi Muoni
- 1967–1976 õpetaja Jõgeva Keskkoolis.
- 1976–1993 õppejõud Tartu Ülikoolis.
- 1993–2014 õpetaja Tartu Kivilinna Gümnaasiumis.
- Alates 2014 õpetaja Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumis.
- Alates 2005 õppejõud TalTechi Tartu kolledžis.
- 1975 kaitses doktorikraadi.
ARVAMUS
Anna-Liisa Blaubrük, KJPG õpetaja, Helgi Muoni õpilane:
Suure pere ema ja vanaemana on Helgile esmatähtsad tema oma lapsed ja kohe nende järel õpilased. Ta on valmis nii öötundide arvelt kui nädalavahetustel oma keemiahuvilistega keemilisi pähkleid lahendama, olgu huvi põhjuseks siis see, et keemia on põnev, või hoopis see, et keemia on ületamatult raske.
Helgi võtab õpilasi vastu kodus köögilaua taga, sinna voorib neid nii kaugemalt kui ka lähedaste kolleegide omasid.
Mina tegin keemia riigieksami pigem põhjusel, et kõik muu oleks olnud veelgi keerulisem. Aga tegin ära, üle Eesti keskmise. Järelikult on Helgi ikka väga hea õpetaja.
Kui ta hakkab rääkima endistest õpilastest häid või ka keerulisemaid lugusid, on tal silmad kohe veekalkvel. Ei teagi, kas selle põhjus on tõsiasi, et silmad on vales kohas, otse südame peal, või on ta nii emotsionaalne inimene.
Meenutades kunagisi ÜPUI-aastaid – palju õnne sünnipäevaks, Helgi Muoni, ja tugevat tervist! Elame veel!
Palju-palju õnne, tervist ja jaksu vaimustavale õpetajale ja eeskujule!