Keele- ja kultuuriteadlikkus koolis

Mõnes eestikeelses koolis on muu keele- ja kultuuritaustaga lapsed juba ülekaalus. Kuidas tagada kõigile võimetekohane areng ja keskkond, kus end väärtustatuna tunda? Sellele võiks kaasa aidata keele- ja kultuuriteadlikkus. 

Eesti õppekeelega koolis tähendaks see, et muukeelsete õpilaste keelt ja kultuuri väärtustatakse ning kasutatakse õpiressursina. Teadmised teistest keeltest ja kultuuridest õpetavad hindama ka eesti keelt ja kultuuri ning annavad võimaluse mõista maailma mitmekesisust.

Olenevalt suhtlusolukorrast kasutame keele eri variante – võib isegi öelda, eri keeli. Perekonna või sõpradega vesteldes on meie keel teistsugune kui näiteks pangaga suheldes või teadusartiklit kirjutades. Mõned keelevariandid omandame lapsepõlves, teised hariduse kaudu, ja mõnesid ei omandagi – meil pole neid vaja. Vähesed saavad aru digitehnoloogia erialatekstist, isegi tõsiteaduslikust bioloogiatekstist, ehkki koolis ju bioloogiat õpiti. Koolis leiab ka eestikeelne laps eest uudse mõtteviisi ja keelekasutuse, mis takistab sisu mõistmast. Uurimused on näidanud, et õpilaste halvad tulemused näiteks füüsikas ei tule sageli ainealaste võimete puudusest, vaid füüsikakeele keerukusest. Kui ainekeelele on rohkem tähelepanu pööratud, on tulemused paranenud. Ainekeele toestamisest võidavad kõik õpilased. 

Muukeelne laps omandab nagu eestikeelnegi keelevariante eri ajal ja eri kiirusega: igapäevakeele enamasti paari, akadeemilise (sh õppeainete) keele viie kuni seitsme aastaga. Igapäevasuhtluses ladus keeleoskus ei pruugi tähendada, et õpilane sama hästi akadeemilist keelt valdab. Kui keeleoskuse seda tasandit ei toetata, võib rääkija hätta jääda, aga näiliselt hea keeleoskuse tõttu tõlgendatakse seda akadeemiliste võimete probleemina. 

Keeleteadlik õpe arvestab õpilase varasemate teadmiste, kogemuste ja oskustega ning kohandab akadeemilise sisu arusaadavaks. Keeleteadlik õpetaja vaatab õpiteksti õpilase pilguga, mõistab teise keele omandamise eripära ja muukeelse õpilase ees seisvaid keelelisi väljakutseid. Ta toestab õpilast: selgitab ainekeele eripära, juhib tähelepanu olulisele, kasutab visuaalseid vahendeid, jagab nii kirjalikku kui suulist infot. Näiteks selgitab, et kui igapäevakeeles kaks pluss kaks on neli, siis matemaatikatunnis võrdub neli. Erilisi keeleteadmisi see õpetajalt ei eelda, igaüks tunneb oma aine keelekasutust ja suudab sellele tähelepanu pöörata.   

Mõistetav on eesti lapsevanemate hirm, et muu emakeelega laste rohkus, kogu see LAK-õpe ja keeleteadlik aineõpe toob kaasa lihtsustatud keelekasutuse, mis mõjub negatiivselt nende laste eesti keele arengule. Õnneks see nii ei ole. Keeleteadlik ainekäsitlus on keeleliselt rikas ja aineomane ning tagab, et õppija saab ainetekstidest aru ja suudab neid ka ise luua. Tänu vaheastmele, kus keerulisemat keelt selgitatakse, ei jää õpilasel midagi keele tõttu arusaamatuks – olgu ta siis eesti- või muukeelne. Õpilane saab ellu kaasa harjumuse keelele tähelepanu pöörata, oma keelt arendada ja seda mitmekülgselt kasutada. 

Õppekeelest erineva emakeelega laps on paratamatult keerulisemas olukorras: ka tema igapäeva- ja koolikeel on alles arengujärgus. Ta õpib korraga sisu ja omandab vahendeid selle käsitlemiseks. Kui täiskasvanu suudab tänu oma üldteadmistele enamasti aru saada ka tekstist, kus on tema jaoks tundmatuid keelendeid, siis lapsel üldjuhul vajalikke taustateadmisi pole. Tema jaoks on teema keeleline pool veelgi olulisem. Sõltuvalt õpilase üldisest keeletasemest ei pruugi keeleteadlikust aineõppest siiski piisata, vaja on ka eesti keele kui teise keele õpet ehk oluliselt teistsugust lähenemist eesti keelele kui emakeeletundides. 

Eesti keele kui teise keele tundide vajadus ei kao

Eesti keele kui teise keele õpe muutub isegi olulisemaks. Seda vajatakse nii eestikeelsele õppele üleminevates kui ka eestikeelsetes koolides, kus õpib üha enam muu emakeelega õpilasi. Isegi pärast kogu haridussüsteemi üleminekut eestikeelsele õppele tuleb kooli endiselt nii tagasipöördujaid kui uussisserändajaid. Pole mõeldav, et laps saadetakse näiteks seitsmendasse klassi ja loodetakse, et küll ta hakkama saab, keelekeskkond ju toetab. 

Argikeele saab keelekeskkonda sukeldudes ehk päris kiiresti selgeks, aga eeldada, et sama käib ka akadeemilise ja ainekeele kohta, on liigne optimism. Infotulv on liiga suur, enamik sellest jääb õpilase lähima arengu tsoonist välja. Võiksime eeskuju võtta põhjanaabritelt: Soome koolis osaleb muukeelne õpilane esmalt soome keele kui teise keele rühmas. Algul omandatakse põhiteadmisi keelest, keeleoskuse arenedes tegeletakse ka koolikeele ja ainetekstidega. Samas ei unustata õpilase lõimimist kooliellu: igaühele määratakse kohe eakohane klass. Seal käib õpilane esialgu niisama teistega tutvumas, edasi osaleb üha enam ka ainetundides, kuni liitub oma klassiga kõigis tundides. Üldjuhul õpitakse sellises rühmas aasta, ent iga õpilase arengut jälgitakse individuaalselt. Kui kolleegidega Soomes sellist rühma külastasime, kohtusime eesti noormehega, kes oli just saanud teada, et saab oma klassiga ühineda, ehkki oli rühmas olnud vaid paar kuud.

Keele- või ainetunnist keele omandamiseks ei piisa, isegi tervenisti eestikeelses koolis. Keelt on vaja ka kuulda-kasutada reaalsetes suhtlusolukordades, ka väljaspool kooli. Mida enam mõistetavat keelesisendit, seda kiirem ja kergem on omandamine. See ei tähenda muidugi, et muude keelte kasutamine tuleks koolis keelata, ent üldvaates peaks seal siiski olema tugev eestikeelne keskkond. Sellele pole õpilastevaheline muukeelne suhtlus ohuks, pigem aitab end vahepeal vabaks lasta, et siis õppetöös, sh eesti keele õppimises, edukam olla. Õpetaja võiks aidata õpilasel keelekeskkonna olulisust mõista, suunata seda ise otsima ja tunnetama oma vastutust keele omandamises. Eesti keelekeskkonda võib ju leida kõikjalt: ringidest, trennidest, filmidest, muusikast, internetist jne. Igaüks valib enda jaoks sobiva.

Saame ka ühiskonnana olla keeleteadlikumad: anda põhjust eesti keelt õppida ja keeleõppijat toetada. Eesti keelest saab kõikjal Eestis ühine suhtluskeel siis, kui meie eesti keele kõnelejatena ise selle võimalikkusse usume. Ükskõik kui konarlikus eesti keeles meie poole ka ei pöörduta, vastakem eesti keeles. 

Eesti keele õppijad kurdavad, et nendega eesti keelt ei räägita. Kas see on viisakus – nagu endale kinnitame – või oleme lihtsalt kärsitud ega viitsi vaeva näha? Keeleõppijaga eesti keeles rääkimine nõuab pingutust ja soovi teda toetada. Ehk tahame hoopis oma keeleoskusega uhkeldada? Mida enam tekitame vajadust eesti keelt osata ja tunnetame oma missiooni keeleõppijat toetada, seda enam on edukaid eesti keele omandajaid. Keegi ei saa õpitavat keelt kohe hästi osata, alustada tuleb halvast oskusest, ja meie peame looma võimaluse alustada.  

Toetada tuleb ka muukeelse õpilase emakeelt: teise keele omandamine toetub esimesele. Uuringud on näidanud, et kui emakeel on tugev, on lihtsam omandada ka teisi keeli, üldse õppida. Keeleteadlikkus tähendab muuhulgas muukeelse lapse emakeele väärtustamist, näiteks tema keeleoskuse kasutamist ainetunnis. Talle võib anda ülesande otsida tunnis käsitletu kohta oma emakeeles lisainfot ja seda klassile eesti keeles tutvustada. Ühtlasi areneb vahendamisoskus, mis on Euroopa keeleõppe raamdokumendi sõsarväljaandes toodud välja ühe olulise keelepädevusena.

Keeleoskus sisaldab ka teadmisi kultuurist

Suhtluspädevuse saavutamiseks ei piisa ainuüksi keelest, oluline on tunda ka sellega seotud kultuuri; mitte niivõrd kõrgkultuuri kui vestluskäitumist, igapäevaharjumusi, kombeid, tavasid ja konnotatsioone. Peaks teadma, kuidas tervitada, keda sinatada-teietada jne. Meile harjumuspärane võib näiliselt kultuuriliselt lähedasele inimeselegi tunduda uskumatu. Olen välisüliõpilastelt küsinud, mis neid Eestis enim üllatas. Sakslasi lööb tummaks komme viia imikud ka käreda külmaga õue magama või see, et algkoolilapsed iseseisvalt koolis ja trennis käivad. 

Hea keeleoskus võib teinekord sujuvat suhtlust isegi takistada: mida parem on keeleõppija keeletase, seda enam meile harjumuspärast käitumist temalt eeldame. 

Kultuuriteadlikkus tähendab ühelt poolt seda, et tuntakse ja tajutakse oma kultuuri, aga huvitutakse ka teistest. Eesti kool on eestikeelne ja -meelne, ent muu emakeelega õpilaste keel ja kultuur peaks samuti näha olema. See pole häbiväärne saladus, mida koolis varjatakse. Igaüks peaks saama oma kultuuri üle uhke olla, see on oluline osa identiteedist ning toetab ka austust eesti kultuuri vastu. Kultuuriteadlik õpetaja leiab võimaluse kultuuri esile tõsta, keskendub pigem ühisele, ent põnevad on näited erinevastki. Eesti koolis valitseb eesti kultuuriruum, ent teame, et meie tavad ja harjumused pole ainuvõimalikud. Teise kultuuri esindajast ei tohiks muidugi saada näituseeksemplari, kes iga uue teema puhul oma erinevusi rõhutama pannakse. See peaks olema soov ja võimalus, mitte kohustus. 

Kuidas keele- ja kultuuriteadlikult õpetada, selle kohta saab täpsemalt infot näiteks Tallinna Ülikooli koolitustelt; toetamaks õpetajaid eestikeelsele õppele üleminekul oleme töötanud välja teisigi koolitusi.