Keeleõppe uskumused ja hoiakud ning nende muutmine

23. apr. 2024 Merilyn Meristo TLÜ võõrkeeleõpetaja magistrikava kuraator, prantsuse keele dotsent - Kommenteeri artiklit
Merilyn Meristo. Foto: erakogu

Miks mõned õpilased omandavad võõrkeelt paremini kui teised, kuigi nende intelligentsustase on sama? Vastus eduka või ebaõnnestunud keeleõpingute põhjuse kohta võib peituda õpilaste uskumustes. 

Igal õpilasel, kes tuleb võõrkeeletundi, on teatud uskumused ja hoiakud selle kohta, kuidas võõrkeeli tuleb õppida ja õpetada. Kuid enne kui rääkida keeleõppeuskumustest, heitkem kiirpilk uskumustele läbi ajaloo. 

Juba ligi sajand tagasi rääkis John Dewey põhiuskumustest, mis mõjutavad meie identiteeti, emotsioone ja järgnevaid uskumusi. Poola-juudi päritolu Ameerika psühholoog Milton Rokeach eristas 1960-ndatel süva- ja pindmisi uskumusi, kus esimesed tähistavad vastupidavamaid veendumusi, mis omakorda võivad mõjutada pindmiseid. Viimase kolmekümne aasta jooksul on tähelepanu all olnud võimekususkumuste uurimine, kus Carol Dweck koos kolleegidega on sõnastanud juurdekasvu- ja jäävususkumused. Juurdekasvuuskumuste kohaselt saab intelligentsust ja oma võimeid arendada, samas kui jäävususkumuste kohaselt on teatud võimed inimesele kaasasündinud ja muutumatud. Samal inimesel võivad korraga olla mõlemat tüüpi uskumused.  

Elaine Horwitz, kes juba 1980-ndatel uuris keeleõppe uskumusi, väidab, et keeleõppeuskumused võivad oluliselt mõjutada õppijate edu keeleõppes. Uskumused võivad varieeruda sõltuvalt vanusest, õppeastmest ja ametialasest staatusest. Nii õppijana kui ka õpetajana on oluline teadvustada, et uskumustel on võim mõjutada õppijate mõtlemist ja seega ka kogu õppeprotsessi. Kahe uskumuse tüübi peamine erinevus seisneb selles, et juurdekasvuuskumused väärtustavad pingutust ja keeleõppe käigus tehtavat tööd, samas kui jäävususkumused väärtustavad kaasasündinud keeleannet. Tagasilöökide korral on juurdekasvuuskumustega õppijad motiveeritumad end kokku võtma ja keeleõpinguid jätkama. 

Andest jääb väheks

Lähiminevikus keeleõppe uskumusi uurinud Kanada psühholoogi Kimberly Noelsi sõnul on oluline rõhutada positiivsete ja realistlike uskumuste tähtsust keeleõppe edukuses. Keeleõpe nõuab aega ja vaeva, edu ei tule pingutuseta. Ei ole realistlik eeldada, et võõrkeelt räägitakse vabalt pärast ühekuulist õppimist isegi suure pingutuse korral. Näiteks võib jäävususkumus − õpitava keele sihtriigis hakkab keel iseenesest külge − tekitada õppijas ootuse, et sihtriiki kohale jõudes ei peagi eriti pingutama. Uskumus, et keeleõppes on oluline omandada võimalikult aktsendivaba hääldus, võib langetada algaja keeleõppija motivatsiooni ja tekitada pingeid. Pea kõigil keeleõppijatel on suurem või väiksem aktsent ja hääldusvigu tehakse ka kõrgemal keeletasemel. Seepärast aitavadki realistlikud ja positiivsed uskumused tulla õppijatel toime tagasilöökidest tingitud frustratsiooniga ja tagada pikaajalise motivatsiooni. 

Lisaks mõjutavad keeleõppe tulemusi uskumused andekuse kohta. Keeleõpe võib olla raske töö või kergesti saavutatav, olenevalt õppija mõtteviisist. Jäävususkumuste kohaselt ei pea inimesed võõrkeele äraõppimiseks kõvasti pingutama, sest neil on keelte jaoks eriline anne, samas kui juurdekasvuuskumus rõhutab õppija enda pingutuse olulisust. Ainult oma loomulikku talenti uskudes on oht, et õppija võtab keeleõpet liiga kergelt (näiteks ei õpi enne kontrolltööd), panustab vähe ning võib ebaõnnestuda, mis omakorda toob kaasa pettumuse ja frustratsiooni. Ka on leitud, et ebaõnnestumise põhjuseks kipuvad nad pidama loomuliku ande puudumist. Õpetaja omakorda võib pidada sellist õppijat lihtsalt laisaks ja tekkida võib mõlemapoolne mittemõistmine. Teisalt jällegi, kui õppija ei usu, et tal on keeleannet, võib juhtuda, et ta ei hakka proovimagi. See tähendab, et inimene ei usu oma võimetesse. Kui õppijad usuvad, et kõrge keeletaseme omandamiseks on vaja loomupärast annet, peavad nad oma eesmärgi saavutamisel uskuma, et neil on see anne olemas. Siinkohal on oluline täpsustada, mida keeleanne keeleõppes üldse tähendab. Tegemist on enamasti kõrgema metakeelelise teadlikkusega, mis teisisõnu tähendab, et õppija oskab näha oma emakeele ja õpitava keele seoseid, ja juhul kui ta on varem mõnda võõrkeelt juba õppinud, oskab võrrelda eri keelesüsteeme, tuletada lingvistilisi vorme ja sõnade tähendusi, isegi kui ta vahel eksib.

Teadlased nõustuvad, et inimestel võivad olla erinevad loomulikud võimed, kuid igal õppijal on võime kasvatada ja arendada oma oskusi, kui tal on selleks sobiv kontekst ja keskkonna tugi ning ta on valmis panustama oma aega ja pühendumist. 

Keeleärevus takistab

Jäävususkumused, et reaalainetes tugevad õpilased on keeleõppes nõrgemad või et naised on keeleõppes paremad kui mehed, ei toeta kumbagi osapoolt. Reaalainetes tugevad õpilased või meesõppijad ei hakkagi pingutama, sest on niikuinii keeleõppes nõrgemad, ning vastupidi: reaalainetes nõrgemad ja naisõppijad jäävad justkui lootma enda eristaatusele, mis neid kahjuks kuidagi edasi ei aita. Iga õppeprotsessi osa on tegelda ebaõnnestumiste ja tagasilöökidega. On oluline, et õpilased suudaksid oma õppeprotsessi analüüsida, st mõista, miks keelevead tekkisid ja kuidas neid edaspidi vältida. 

Ebaõnnestumised võivad tekitada ärevust, mis jällegi takistab edasist keeleõpet. Õpilaste reaktsioonid, mis sõltuvad nende uskumustest, määravad nende keeleõppe tõhususe. Juurdekasvuuskumustega õppijad tajuvad ebaõnnestumisi väljakutsetena, mida peetakse õppimiseks ja kasvamiseks kasulikuks. Jäävususkumustega õppija näeb probleemide allikat väljaspool, süüdistab väliseid tegureid ega võta vastutust, seetõttu reageerib ta kriitikale negatiivselt ja tekkida võib keeleärevus (sh häbitunne ja negatiivne enesetaju), mis omakorda takistab tõhusat keeleõpet, sest ärevus on ennast süvendav sündroom, põhjustades muretsemist ja närvilisust vigade tegemise pärast. On oht sattuda nõiaringi, kus hakatakse vältima võimalusi keelt harjutada.

Kas õpitav keel on kerge või raske? Kui keegi peab õpitavat keelt kergeks, on oht, et tekivad ebarealistlikud ootused, et keele saab selgeks pingutamata. Kui aga kiiret tulemust ei saavutata, võib õpimotivatsioon kahaneda, ning vastupidi, õpitava keele raskeks pidamine võib vähendada usku oma võimetesse ja pärssida motivatsiooni. Teisalt ongi selliseid õppijaid, kes omandavad keelt kergemini. Samas nad ei pruugi ise seda keelt kergeks pidada. 

Eespool oli juttu metakeelelisest teadlikkusest, kus õppija suudab eelneva õpitu ja kogemuse põhjal mõista ja kasutada õpitava keele struktuure. Kui samas keeleõpperühmas on koos eri keeletaseme ja metakeelelise teadlikkusega õppijad, siis on keeleõpetaja ülesanne toetada selgitustega, et iga õppija on erinev ja areneb talle sobivas tempos. Enda võrdlemine teistega ei aita keeleõppes kaasa, sest me paraku ei näe, kui palju teised keeleõppijad tegelikult pingutavad. 

Mitmed uuringud, sh Eesti kontekstis, on viidanud keeleõppijate kehvadele metakognitiivsetele oskustele. Tõhusate keeleõppestrateegiate õpetamine toetab juurdekasvuuskumusi. Ja nagu eespool juba juttu oli, ennustavad keeleõppijatele suuremat edu just juurdekasvuuskumused. Noelsi ja kolleegide uuringud on näidanud, et sellised keeleõppijad tajuvad keeletundides suuremat kaasatust ja saavutavad kõrgema keeleoskuse.

Õpetajate jaoks on oluline mõista oma õpilaste keeleõppeuskumusi, et vajadusel sekkuda ja jagada selgitusi. Vähem oluline ei ole õpetajate uskumuste mõistmine, mis aitab mõtestada klassiruumis toimuvaid tegevusi ja otsustusprotsesse. Teadlased peavad uskumusi inimkäitumise filtriks ja reflektiivse õpetamise oluliseks tunnuseks, kus õpetaja analüüsib oma uskumusi, seades neid vajadusel kahtluse alla, et paremini mõista oma õpetamist. Seega on uskumustel tähtis roll õpetaja professionaalses arengus, sest oma praktika muutmine võib vajada ka muutusi uskumustes. Rebecca Oxford rõhutab, et kui keeleõppijate uskumused on vastuolus õpetaja omadega, võib see pärssida keeleõpet. Siinkohal ongi paslik kutsuda keeleõpetajaid üles juurdlema oma keeleõppeuskumuste üle. 

Kimberly Noels lükkab ümber levinud arusaama, et uskumuste muutmine on väga pikk protsess. See võib küll aega võtta, aga on tähtis teada, et õpetaja väljaütlemised ja sõnastus on siin võtmetähtsusega. Väikeste edusammude märkamine ja nende saavutamiseks tehtavate pingutuste pidev tunnustus toetavad juurdekasvuuskumuste teket ja säilimist. Õpetaja hooletult pillatud lause (näiteks andekuse puudumise kohta) võib aga väga pikaks ajaks pärssida keeleõppija motivatsiooni edasi pingutada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!