KÕRVALPILK ⟩ Mihkel Kärmase sõnul on kogu Eesti nagu Metsküla kool

23. apr. 2024 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - Kommenteeri artiklit

Teleajakirjanik Mihkel Kärmas lõpetas Gustav Adolfi Gümnaasiumi prantsuse keele eriklassi 1992., rahareformi aastal. Foonil olmeline kasinus, mistõttu mingitel perioodidel koolimaju korralikult ei köetud, pääsesid inimesed juba otsapidi läände. Oli segane aeg. 

Mihkel Kärmas. Illustratsioon: Kristi Markov

Kas sulle meeldis koolis käia?

Lühike vastus on, et pigem jah. Eks seal oli eri perioode, sealhulgas ka selline, mida võib tagantjärele koolikiusamisena käsitleda. Olin hea õpilane, sain hakkama. Valdavalt õppisin neljadele-viitele. Ei mäleta, kas mul tunnistusel üldse mõni kolm kunagi oli. 

Meil oli värvikas klass, mille liikmed on väga põnevaid eluradu mööda käinud. Põhjustasime mitmele õpetajale kindlasti korraliku trauma, aga need kõige hullemad fruktid tegid hiljem ka tegusid. Olime kõurikutena päris raju sats, kompasime kõvasti piire selles Nõukogude aja lõpuperioodi ja vabaneva Eesti haridussüsteemis.

Hoolimata sellest, et GAG oli toona formaalselt piirkonnakool, oli seal naljakas kooslus: süvendatud humanitaarliin ja süvendatud reaalliin, mille kõrvale tekkis mingil hetkel üks spordiklass. Põhikooli ajal oli lisaks veel üks klass, kus käisid nii-öelda rajoonilapsed. Ütleme, et sellised eluvõitluses karastunud tüübid kusagilt Kopli liinidelt. Vanuse poolest umbes 5. klassi kutid, kes olid 2. klassi istuma jäänud ning kes meiesuguseid tuuseldasid siis ja kringlisse keerasid. Hoolimata sellest, et koolis oli ka proletaarset seltskonda (ma tean, see kõlab väga halvasti!), oli GAG isegi Nõukogude ajal, kuidas tänapäeval öeldaksegi, õppimiskallakuga kool.

Millised ained sulle meeldisid? Millised olid rasked?

12. klassi alguseni arvasin, et minust saab prantsuse filoloog või prantsuse keele õpetaja, ehk siis vastus on, et keeled. Aga siis juhtus see, et hakkas ilmuma ajaleht Äripäev ja mind tabas äratundmine, et oo, võiks hoopis majandust õppida, sest see annab võimaluse tegeleda hiljem millega iganes. Ja tegin üsna lühikese etteteatamisega märkimisväärse kannapöörde ning kandideerisin EBS-i ja Tallinna Tehnikaülikooli. EBS-i ei saanud ma matemaatikaeksami tõttu sisse, aga kuna lõpetasin keskkooli hõbemedaliga, andis see piisava tõuke saamaks sisse TTÜ-sse. Olgugi et ka seal läks kõvasti matemaatikat vaja. Käisin veel eraldi ettevalmistuskursustel, tänu millele sooritasingi gümnaasiumi matemaatika lõpueksami lõdva randmega. 

Oled sa kunagi oma valikuid kahetsenud? Mõelnud, et oleksid võinud ikka prantsuse keelt edasi õppida?

Pigem ei. Loomulikult on kahju, et 12 aastat süvendatud prantsuse keele õppimist on suuresti maha visatud. Selge see, et midagi on meelde jäänud ja suure surmaga saab hakkama. Kujutan ette ja hellitan lootust, et vajadusel on võimalik keel suhteliselt kähku meelde tuletada. Seda ma aga ei mäleta, et oleksin millalgi konkreetselt mõelnud pöörduda tagasi filoloogia või pedagoogika valdkonda. Mul oli ka õnne – üks asi viis teiseni ja natuke olin ka õigel ajal õiges kohas. Majandusest sattusin ju üsna kohe ajakirjandusse ja nii see läks. 

Nimetasid koolikiusamist. Kas oled nõus täpsustama?

Kiusamine oli selle pinnalt, et mu ema on poolatar. Olin teistsugune ja nii nagu ikka torkab erinevus silma. See kiusamine toimus vast viiendast seitsmenda klassini. Ei olnud midagi üliekstreemset, aga ikkagi nii, et mu isa pidi selle klassi lastevanemate koosolekul jutuks võtma. Mingi klaarimine oli, millega seoses mõned inimesed, kellest praeguseks on saanud väga lugupeetud tegelased, on hiljem omakorda võtnud mingites artiklites ja intervjuudes jutuks, et natuke nagu kripeldab. See jääb meelde, aga pole nii, et ei suhtleks nende inimestega hiljem. Ja ka keskkoolis ajasime tegelikult ühte asja, nii et see ei ole nii mustvalge. 

Millised suhted sul õpetajatega olid? Kui palju mõjutasid sind need inimesed, kes sind õpetasid?

Kuna olin keeltes kaunikesti tubli, sain ka keeleõpetajatega hästi läbi. Istusin eespingis ja lõksutasin lõugu. Aga et olnuks pedagooge, kes oleksid elu lõpuni meelde jäänud või kelle kohta ütleksin, et oli elumuutev kokkupuude, ei saa ma öelda. Minu õpetajate seas oli väga erineva käekirja ja koolkonna esindajaid. Oli staažikaid, küpses vanuses ja vaat et esimese vabariigi aegse koolitusega pedagooge ning ka selliseid, kes tulid väljaspoolt establishment’i, olid vähem formaalsed ja käisid koolivälisel ajal õpilastega kinos või pidudel. 

Mida pead tagantjärele vaadates kõige väärtuslikumaks, mille koolist kaasa said, et sinust kujunes just selline inimene, nagu praegu oled? 

Ma pole kindel, kas see on konkreetselt kooliga seotud, pigem kahtlustan mitme asja koosmõju. Pigem on elu see, mis sind suunab, kui tahad. 

Milline on Eesti kool praegu?

See on nii suur teema! Väga üldises plaanis on vähe olulisemaid teemasid kui haridus. Maailm on praeguseks pöörelnud punkti, kus esiplaanil on julgeolek. Enne aga, kui agressioonideks läks, oli kaks olulist asja: keskkonnakaitse ja haridus. Haridusest hakkab kõik pihta. Alustades kas või sellest, et haritumad inimesed sõidavad ennast vähem autoga sodiks ja elavad keskeltläbi tervemat elu ja – võib-olla on see küll stereotüüp – võiksid olla õnnelikumad ja produktiivsemad. Selles mõttes on haridus kindlasti number üks või number kaks prioriteet. 

Vastates nüüd konkreetsemalt küsimusele, mis seis on, siis minu meelest on seis veel üsna hea. Võrreldes enda koolikogemusega tundub lausa paradiislik. Aga ka mina oskan numbreid lugeda ja usun inimesi, kes ütlevad, et Eesti haridussüsteem ei ole sellisel kujul jätkusuutlik. Aga seda võib öelda kogu Eesti riigi kohta. Nii et ega mingit võluvitsa ole. 

Mida peaks siis tegema? Kui vana pole jätkusuutlik, mida oleks vaja muuta?

Mõtlen korra, kui pessimistlikku juttu nüüd ajama hakkan. Me tegeleme kogu aeg justkui taganemisvõitlusega. 

Ütlen seda hästi jõhkra analoogiaga: räägime praegu hästi palju Metsküla koolist, aga globaalses plaanis on kogu Eesti üks Metsküla kool. See on arusaamatu luksus ja inimesed peaksid olema iga päev poolenisti katarsises, et saame sellest luksusest osa. Räägime siin sinuga eesti keeles, meil on Eesti Rahvusringhääling … ja vaid miljon eesti keelt kõnelevat inimest! See on uskumatu, erakordne ime! Kui kaua suudame seda imet üleval hoida, võib eri moodi prognoosida või hinnata, aga suures plaanis on kõik see, millega tegeleme, pigem kahanemise pidurdamine. Teisiti öeldes oleme kõik jäätükil, mis sulab meie jalge all. Eri inimestel ja kogukondadel on juhtumisi lihtsalt erineva suurusega jäätükid. Aga ega inimkond otsa lõpe. Võivad muutuda geograafilised piirid, kultuurilised piirid ja see, mis keeles omavahel suhtleme, aga seda kõike ei maksa võtta traagiliselt, eks ju! 

Mul on lihtne rääkida, kuna ise õppisin koolis, mis oli tollal väidetavalt Tallinna suurim. Mind ei kohuta suurte koolide teema. Aegade algusest on inimesed võtnud jalutuskepi kätte või hüpanud heinavankrile ja sõitnud näiteks Piiterisse kooli. Miks see siis nüüd nii ületamatu on? Mingid eksperdid ütlevad, et betooni ja ruutmeetreid on liiga palju per laps ja per õpetaja. Ei oska vastu vaielda. Kuniks keegi ütleb mõne parema idee, kust raha kokku hoida.

Teine teema on igasugused nutikad lahendused. Alles ükspäev pajatati uudistes sellest, kuidas hakkame eksameid tegema AI-le. Elusa õpetaja asemel räägid arvutiga ja tema hindab sind. Jällegi – kas see on hea? Aga kui tahame, et saaksime anda eksameid eesti keeles, mitte ei tuleks meile vastu hiinakeelne õpetaja, peame sellega äkki leppima. Võime olla millegagi harjunud ja kujutada ette, milline meie elu peaks olema, aga paraku on elus kindel see üks asi, et midagi ei ole kindlat. Või et miski ei püsi muutumatuna. Vaat selline filosoofiline laialivalguv vastus. 

Mida muudaksid Eesti haridussüsteemis?

Katsu sa midagi muuta! Nii kui midagi suuremat teed, võid arvestada, et pool publikust on barrikaadidel ja ütleb, et issand jumal, selline rumalus ei tulnud meie ajal kellelegi pähegi. Siis on kõik nädalalõpusaated täis tarkust, et kuidas see on nonsens, raha põleb ja lapsed rumalad. Meil oli ju hiljuti suur skandaal, kui taheti põhikooli lõpueksamid ära kaotada. Seda kisa ei jõudnud ära kuulata! 

Ma ei oska peensusteni kaasa rääkida, aga ühele asjale olen mõelnud küll. Tuleks püüda kõrghariduse ja teaduse vallas läbi valgustada, mida seal rahaga ikkagi täpselt tehakse. Kõikides muudes eluvaldkondades esineb aeg-ajalt pahandusi, et keegi kusagil raiskab raha või on rumal, aga teadlased on meil kas erakordselt eetilised ja kompetentsed või me lihtsalt ei näe, et ka seal tehakse rumalusi. Tundub olevat natuke nii, et kuidas me saame öelda, et kõrghariduseski midagi lonkab või peaks midagi kokku tõmbama. Ütlen seda kõike, uskudes, et näiteks suurtes riikides – võtame kasvõi Stanfordi ülikooli USA-s, mille eelarve on umbes sama suur kui Eesti riigil – raisatakse ja põletatakse raha tõenäoliselt veel palju rohkem kui meil. Pole midagi teha, peab proovima läbi valgustada ja mõningaid valusaid otsuseid teha. Tuletan siinkohal meelde, et olen väga hariduse prioriteerimise ja sinna investeerimise poolt.

Akadeemiline õppeedukus on muidugi oluline, aga minu kogemus ütleb, et kaugeltki mitte oivikud pole need, kes hiljem elus väga hästi hakkama saavad. Rohkem sõltub see inimese enda pealehakkamisest ja huvist elu vastu. Kahetsusväärsel kombel näen igavesti vägeva CV-ga inimesi, kes lähenevad juba 30. eluaastale, on õppinud udupeentes ülikoolides, aga ei tea endiselt, mida suureks saades teha tahavad.

Milline on hea õpetaja? 

Muidugi peab pedagoog materjali valdama, aga minu meelest on veel olulisem osata luua õhkkonda, mis tekitab soovi õppida. Ilus ja lihtne öelda, väga keeruline teha. Eriti kui räägime, et hakkame klasse ja koole liitma. Ideaalis ei õpi õpilased mitte sinu, vaid enda jaoks.

Milline on sinu sõnum õpetajatele? 

Ärge heitke meelt!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!