Mitte ei saa aru, miks peab õige keele vastu olema

2. apr. 2024 Mahta Mõhk endine emakeeleõpetaja, pensionär - Kommenteeri artiklit

Minule kui endisele emakeeleõpetajale teeb rõõmu, et lisaks 14. märtsi emakeelepäevale (aastast 1996) on nüüd põhjus sinimustvalge heisata ka 30. jaanuaril (alates 2023) – eesti kirjanduse ja Tammsaare auks. Ehk tuletavad väärikad tähtpäevad veel kord meelde, et vaid meie ise saame selle eest hea seista, et kõneldakse ja kirjutatakse ilusas eesti keeles. 

Lugesin hiljaaegu uuesti Viivi Luige „Kuldset krooni“ – ikka nauditav lugemine. Eriliselt jäid mulle seekord silma tema sõnad kirjatehnika kohta (lk 264). 

Meie jutt keerleb siiski pigem kirjatähtede kui käsikirjade ümber. Härra Heepe paneb järsku söögiriistad kõrvale ja küsib tungivalt, mida ma arvan kirjatehnikast ja kas ma olen seda koolis õppinud. Kui ma kinnitan, et olen, lööb ta nägu särama. Ta rõõmustab: „Siis tunnete te ju kirja vaimu!“

Olen minagi koolis kirjatehnikat õppinud ja sellega vaevagi näinud. Võin öelda, et minu tollane õpetaja pani mind ja kogu klassi ilusast käekirjast ja selgest ütlemisest lugu pidama. Ma söandan öelda sarnaselt lugupeetava kirjanikuga, et kirja vaimu tabamine on mulle maailma mõistmiseks palju kaasa andnud. Eelkõige aga oskuse asju mitme kandi pealt vaadelda ja märgata sedagi, mis esmapilgul ehk kohe ei paista. Seda võiks ka süvaempaatiaks nimetada ja küll oleks praegu just seda oskust Eestis vaja. 

Mõni aeg tagasi sattus kirjatehnika vajalikkus ka kooliteemade sekka – et see on ikka kurnav, pingutusi nõudev ja tarbetu. Haridusest kõneldes ei peaks küll lähtuma sellest, mis kellelegi meeldib või ei meeldi või oma kooliajast meelde on tulnud, vaid ikka sellest, mis lapse tasakaalustatud arengule tarvilik ja kasulik. Teadjaid inimesi siiski veel on, kes emotsiooni pealt asju maha tegema kippujaid rahulikumale rajale saaksid tagasi aidata. Kuid eelkõige tähendab ilus käekiri inimese head koordinatsiooni. 

Kasin keeleoskus muudab sisu hädiseks

Eluaegne harjumus, nii minul kui ka taadil, kuulata uudiseid ning lugeda ajalehti pakub vahel ka rõõmustavat, kuigi ikka mõru maiguga koos. Tõeliselt rõõmustas auväärt Uno Liivaku kirjatöö „Eetrikute keel ja kõne“ Sirbis (01.03.2024). On õige, et kirjutatu iseloomustab kirjutajat: sellist analüüsi koos kaalutletud näidetega annab otsida nn tõsisest teaduskirjandusestki. Asjatundlikkust on võimatu varjata ning eluaeg selge ütlemisega keelemehele pole ka kõik varasemad tööd ja aastad vaid kiidusõnu ning tunnustust toonud. Seda enam võiks see olla kõikide keeleõpetajate – nii praeguste kui tulevaste – kohustuslik lugemisvara. Kas või käsitletud eetrikute ehk raadioajakirjanike üle mõtisklemiseks. 

Liivaku ütleb: 

Ei siin ega allpool seata kahtluse alla keele muutumise möödapääsmatust, isegi vajalikkust, küll aga muutusi, mis vähendavad keele võimekust nii suhtlus- kui ka tunnetusvahendina … 

Eetrikute ja kuulajate sõnavara erineb. Üldjuhul teavad eetrikud rohkem võõrsõnu, kuid ei oska hinnata kuulajate suutlikkust neist aru saada. Võõrsõnarohkus on lugupidamatus kuulajate vastu. Eelistada tuleks omasõnu, mida kuulajad tunnevad … Kui öeldu ei ole seesama, mis mõeldu, tekib mõttevääratus. Sõnastussaamatusi pole õnnestunud kahjuks vältida kunagi ega kusagil. Ometi mõõdab nende esinemissagedus rääkijate mõtteselgust.

Just seda viimast vaja ongi, kui soovitakse midagi tõsiselt arutada ja targalt otsustada. 

Meeldiv oli ka uudis Rein Veidemanni tunnustamisest Jaan Krossi auhinnaga. Aga tema tänukõne leidmine näoraamatust üllatas küll ebameeldivalt. Selgus, et Sirp keeldunud seda avaldamast, sest polevat ruumi. Kultuurilehes pole kultuuri jaoks ruumi? Lugesin kõnet ja mõistsin, mis auväärt emeriitprofessorile muret teeb. Kurb, aga tal on õigus nagu mitmel korral varemaltki. Oleme küll võitnud vabaduse, kuid kaotanud kokkukuuluvuse ehk ühiskonna. Iga uus loobumine ja tarbetuks kuulutamine tähendab aga paraku kultuurikatkestust.

Jahmatava sõnastussaamatuse leidsin aga Delfist: „Ukraina haavatud jäid Avdijivkast taganemise ajal maha. Pärast meeleheitlikke kõnesid lähedastega tapsid nad saabunud venelased.“ (Pealkiri Delfis 20.02.2024, toimetaja Lauri Laugen). Kes keda tappis? Kes siis ellu jäi(d)? Eksida ei tohi ka lausrumalusest ja keeleoskus ei tähenda vaid klahve klõbistades sõnade rittaajamist. 

Kuidas mõjub rumala kirjutaja „toodang“ tundlike ja traagiliste teemade käsitlemisel, ei vaja vist lisaselgitusi. Või tänapäeval siiski? Ajakirjaniku eetika pole vähese osavõtjaskonnaga uimaselt veniv kohustusliku aine loeng ülikooli auditooriumis. See on ellusuhtumise ja maailma kujutamise alus, eriliselt delikaatne kreedo, mis peaks suunama ajakirjanikul iga rea sündi. Muidu pole mõtet, õigustki seda ametit pidada, sest lohakus ja suva toodavad mõttetut ning häirivat müra. Ajakirjaniku amet võib ju näida peen ning ahvatlev, sinna pääseb tänapäeval ju ka eriti koolipinki nühkimata. Ent kui võimed ikka virvatuledele alla jäävad, peaks leidma jõukohasema tegevuse. Kumb siis: „Tappa, mitte ellu jätta!“ või “Tappa mitte, ellu jätta!“? Või on seegi ükskõik? Kasin keeleoskus muudab niigi kesise sisu veel hädisemaks.

Larbid, dekoratiivdemokraatia ja rahuloluskoor

„Huvitav“ lugemine tuli ka Tarvastu kandist. Väidetavalt on tegu pressiteatega ja kirjas on: „See pressiteade on valminud Euroopa Liidu rahalise abiga.“ Kas pressiteadet ilma Euroopa raha abita enam kokku ei saadagi? Kirjutatakse larpidest, mille kohta inglise keeles öeldakse Live Action Role Play (lühendina LARP) ja mida seletatakse kui „seikluslikku rollimängu“. Väljamaa värk ja kindlasti enneolematu kraam, mida nüüd Mulgimaale ja Peipsi veerde ehk Tarvastu ja Värska gümnaasiumisse „sisse veetakse“. Õpilarp olevat aga koguni „meetod keskkonnateemadest rääkimiseks koolides“. Kui siiani lihtsalt kõneldi, et loodust tuleb hoida ja prügi maha ei visata, tegeldi rollimängude kui loomuliku õppeprotsessi osaga, siis nüüd tõuseb päikegi ilmselt mujalt kui seni, sest õpitakse kasutama „mängulisi õppeviise“. 

Kui vaimustavaid „väljamaa tooteid“ kodukandis vastu võetakse, tuleks nimepanekul mitte õunte pealt vaadata, vaid emakeeleoskajad appi kutsuda ning pilk sõnaraamatusse heita. Et ei sünniks tobedat nalja ja nn projekti saaks kuigivõrdki tõsiselt võtta. Tegusõna „larpima“ tähendused (kõnekeelsed) seletavas sõnaraamatus on: 1. vedelat toitu (ahnelt) sööma; (ahnelt) jooma, nt Larbi kõht, kere täis. 2. (midagi teha) lõhkuma, vehkima, lahmima, nt Kui pole autot, larbi jala.

Veebist leiab ka Briti saarte larbitarkust, 15 reeglit ja larp-üritusi alates 1999. Ajaloolarpe on muidugi kõige rohkem ja kõikvõimalike pealkirjadega. Aga mõtlen ikka sellele, kui palju ja mida nende larpidega õpitakse. Kui õpistiile silmas pidada, siis on lapsi, kellele selline tingel-tangel tekitab stressi ja vastumeelsust aine suhtes. Kõik ei ole tulevased külateatri staarid. Millegipärast polnud matemaatikalarpe pikas reas ainsamatki, ju on keeruline ruutvõrrandiks või logaritmiks kehastuda ning mõõgavõitlust ja odaga suskimist ka asja juurde ei käinud.

Kuulsin veel ühe „lummavat“ sõna – dekoratiivdemokraatia. Seda kasutas meie vallavanem kaasamisest rääkides. Minule tähendab see järjekordseid õpilasi, kellele emakeelne lugemine ja õigekiri raskusi valmistab. Aga eks ma püüa neid aidata, meie vallas on vähemalt nii palju aru saadud, et pensionärid on ressurss, mida saab vahel kasutada.

Veel üks uus termin sattus ette – eksploratiivne hindamine. Oluline selles olevat õpilaste ja kooli rahuloluskoor. Mitte ei saa aru, mille suhtes või millega võrreldes? Kes peab millega rahul olema? Milliste komponentide alusel rahulolu hinnatakse? Kes on hindajad? Kas koolis teavad kõik selle sõna tähendust? See olevat paljudes koolides süsteemselt seiratud … Kas rahulolu tähendab ühtlasi ka kvaliteeti? Ja kui, siis mille kvaliteeti?

Viskame ära võõra ja tarbetu!

21. märtsi Maalehes on aga kirjas, et „Lehma heaolu annab rohkem piima“. Tahaks aru saada, aga ei saa. Suurema piimatoodangu tagavad ikka hea loomatõug ja korralik sööt, heaolu loosungist vaevalt siin abi on. Pealegi ei anna heaolu kohe kindlasti tilkagi piima.

Selgest keelest on korduvalt rääkinud õiguskantsler Ülle Madise, kes õnneks võttis sõna ka EKI ja uue ÕS-i kohta. Ta ütles: kui ÕS 2025 ei valmi kirjakeele ühtsust ja selgust tagavaid soovitusi sisaldava normi alusena, on tegemist õigusrikkumisega. Olen samuti seda meelt, et keelenorm on ju siiani aidanud meil eesti keelt kultuurkeelena säilitada. Aili Künstleri kirjutis Sirbis (15.03) võtab nn uusarengud ehk EKI praeguse tegevuse tagajärjed kokku: eesti keel sunnitakse manduma köögikeeleks. 

Mõtlesin ka emakeelepäeva etteütluse peale, mille konstrueeritud Tartu-kesksusega võiks ehk veel leppida, aga viimane lause pani hoopis uues suunas mõtlema: „… Tartus on alati midagi viltu.“ Äkki mõeldi suuruuendusi ja nende eestkõnelejaid? Minu ülikooliaegadel oli Tartus kõik meeldiv ja arusaadav.

Liina Lindström ja Lydia Risberg rahvusülikoolist arvavad oma artiklis „Sõnaraamat on oma aja ja koostajate nägu“ (Postimees, 15.03): „Keel ei ole üks ja õige, vaid kõikidel inimestel on keelega oma kogemused, mis on muutuvad ajas, sest iga uus keeleline kogemus teisendab või värskendab inimese teadmisi keelest.“ Kas siis teadlased ei erista kirja- ja kõnekeelt ega tea, milleks keelenorm on? 

Mis nägu on meie ajal ja sõnaraamatu koostajatel, paistab paraku üsna selgelt välja EKI praeguse direktori Arvi Tavastiga tehtud intervjuust (08.03, ERR), kus ta väidab, et ainus lahendus olevat keeletüliga „elama õppida“. – „Alati leidub neid, kellele meie töö ei meeldi, aga sellest pole midagi. Palju on ka neid, kellele meeldib. Tunneme tülitsemise asemel parem sellest rõõmu.“ Millest siis rõõmu tunda – keeletülist, keelekriisist? Ja kelle jaoks on EKI kodulehel kirjas „Instituudi ülesanne on tagada eesti kirjakeele norm, mille seaduse järgi sätestab instituudi uusim õigekeelsussõnaraamat“? 

Ülle Madise ütleb (Postimees 15.03) artiklis „Eesti keele kaitseks“: „Kirjakeele normi mõte on, et sõnadel on kokkulepitud tähendused, on olemas grammatikareeglid, hea ja selge stiili nõue. Vaid nii püsib eesti keel kultuurkeelena, hariduse ja teaduse keelena.“

Ka Martin Ehala peab keeleselgust oluliseks (Postimees, 15.03): „(Vajame) seda selgemaid reegleid, mida keerulisem on ühiskond. Seetõttu tuleb keelekorraldust vaadata osana standardiseerimisest. Kaasamisideoloogiatest vaimustunud moodsad keeleuuendajad seda lihtsat tõde ei mõista.“ Mitte ei saa aru, miks peab õige keele vastu olema.

Praegu on tõesti nii, et ega ÕS-i tegijad ega teised suuruuendajad hooli, kui keegi pisutki asjade võimaliku untsumineku eest hoiatab. Ajalukku on läinud teatavasti nii templite ehitajad kui ka nende põletajad. Aga kevad on juba kohal, ehk viivad vihmad pori ja muu soovimatu rämpsu minema. 

Digikoristuspäeval saaks ka eesti keelest välja selle, mis võõras ja tarbetu. Räägime-kirjutame ikka nii, et saame üksteisest ühtmoodi aru, siis ehk on kokkuleppedki võimalikud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!