Püha Graali kohtlemine

Pakume lugemiseks väikese artikliseeria, milles püüame vaadelda lähemalt hariduse/kasvatuse vallas viimastel aastakümnetel muutunud sõnavara. Arutleme toimunud muutuste ja paradigmavahetuse üle, keelekasutuse ja tegelikkuse vahekorra üle, lähemalt tulevad vaatluse alla hariduse, õppimise, toetamise jne mõisted, nagu nad end meie kultuuriruumis praeguseks sisse on seadnud.

Samast seeriast enne:
„Sõnavara tegelikkust vormiv mõju ja meelevahetus“, Tiiu Kuurme, ÕpL 23.04.2024

Sõnavara taasloob tegelikkust, mida see esindab, ning põhjust on küsida, milliseks on selles jäänud inimese osa.

Haridus on olnud eestlaste Püha Graal, värav paremasse ilma, marssalikepike põues, see, mis sünnitas meist rahvuse. Rahvuslik liikumine sai sündida tänu haritlaskonna olemasolule, haritlaste tegevuse kaudu sai eestlastest rahvus, kandepinnaks tuhanded koolmeistrid üle maa ning rahvamajad kui kultuurikolded. 

Millist haridust igatseti, kui üks talulastest teiste toel linna suurkooli saadeti? Tollastes kirjutistes nimetati haridust vaimuvalguseks. Ilus oleks ka nüüd uskuda, et vaimuvalguse igatsus oligi see, miks musta madala laega taredes vaid elu praktilise poole edenemisega ei lepitud ning lisaks põllutöökoolidele jõuti klassikalistesse gümnaasiumidesse. 

Läbi eri ajastute on haridusele antud mitmeid tähendusi, nagu imago dei ehk pürgimus jumalanäolisuse poole, cultura animi ehk hinge viljelemine, harmoonilise tervikliku inimese kujunemine, avar maailmamõistmine … Teadlaskond on hariduse mitmetahulises mõistes eristanud nii protsessi kui tulemust – alati ollakse kuskil ja samas ollakse ka teel. Argiteadvuses on haridust mõistetud kui teadmiste-oskuste-vilumuste summat. Eesti keele kõnelejad on pidanud oluliseks tekitada lausa kaks mõistet: haridus ja haritus. Kui esimene neist märgistab inimese kellekski saadud atestaatide pinnal, siis teine näitab inimese laadi, tema tarkusega vääristumise astet. Haritu ehk siis tark on inimene seeläbi, kuhu küünib tema vaim ning kui suuremeelne on tema iseloom.

Haridus kui kõikide jõudude lähe

Omaette mõisteks on kujunenud saksakeelne Bildung – see on saksa klassikalise filosoofia pinnasel kujunenud humanistliku mõttetraditsiooni üks keskseid mõisteid, mis tähistades haridust, sisaldab püüdmist õilistuda parimaga, mille jaoks meil kui inimliigil on Loojast kaasa antud arengupotentsiaal. Saa selleks, kes oled – see kuulus kutsung rändas ühe mõtleja tekstidest teiste omadesse sajandeid. Bildung tähistas inimarengut vaimsuse suunas, teadvuse avardumist, inimlikkuse teostumist tema parimates võimalustes, inimese vääristumist kultuuri sisuga, iseseisva moraalisubjekti kujunemist, eluaegset enesetäiustamise teekonda. 

Veel kordub haridusest kirjutajate tekstides fraas „inimese saamine Inimeseks“. Sündimise fakti läbi oled inimene niikuinii, ent ees on pikk kujunemislugu. Inimene on avatud võimalus tõusta enesest kõrgemale, õilistuda, arendada oma vaimu ja suutmisi. Antiikautoritelt pärit harmoonilise inimese idee jõudis isegi kommunistliku kasvatuse ideoloogiasse, algupäraselt tähistades küll inimese eemaldumise probleemi kosmose harmooniast. Saadakse selleks, kelleks end tehakse, ning appi tuleb kultuur oma parima sisuga. 

Kristliku inimkäsituse alusel oleme sündinud pärispatuga ja meil on eeldusi kulgeda eri radu, ka pahelisuse täiuseni arendamise teel. Kasvatus, mis on olnud aegade algusest haridusprotsesse toetamas, pidi aitama seda vältida. Wilhelm Humboldti jaoks oli haridus kõikide jõudude lähe, algimpulss, inimese ja maailma ühendusse astumine, mis loob aluse iseend määratlevale individuaalsusele, kelle osaks on enese läbi rikastada ka inimkonda. Haridusprotsessides jõutakse küpse täiskasvanulikkuseni. Selle peamine tunnusjoon on võime vastutada enese, lähikonna ja maailma eest. Haridus on ühtaegu nii piiride tunnistamine kui nende ületamine. Inimeseks saanud inimene on vaba inimene, ta väljub võõrastepoolsest äramääratusest. Eestlane on sellist inimest nimetanud targaks. 

Soome kasvatusfilosoofi Reijo Wileniuse jaoks on haridus see, kui inimene järjest rohkem teab, kes ta on, kus ta on, mida ta teeb ja mida tal teha tuleb. Ehk siis kujunemine valgustatud subjektiks. Hariduse ja inimese identiteedi seotust on käsitlenud rohked mõtlejad. Kokku võttes, haridus on miski, mis kuulub inimese juurde, saab tema sisuks. Ja harituks saamise võimalused leiab inimene eest kultuuris. 

Hariduse mõiste polegi mulle teada keeltes üks-üheselt ühest keelest teise tõlgitav. Kui sakslaste Bildung on kuju ja vormi võtmine, siis ingliskeelse maailma education (pärineb ladinakeelsest educare – esile tooma, kasvatama) sisaldab suuremat tähendusrikkust kui eestlaste haridus ja soomlaste sivistys. Ehk ingliskeelne mõiste mahutab nii meie hariduse kui kasvatuse. 

Ka eestlaste haridus pole samane soomlaste sivistys-mõistega, mille etümoloogiline päritolu viitab linade pleegitamisele – jämedakoelisest peeneks ja valgeks. Saab väita, et kui ingliskeelne maailm ajab läbi ühe mõistega, siis soomeugrilastel läheb vaja nii haridust kui kasvatust: sivistys ja kasvatus; Bildung und Erziehung; obrazovanije i vospitanije.

Sõnavaraline haridusuniversum

Kuidas koheldakse meil nüüd seda Püha Graali, meile rahvusliku eneseteadvuse ja identiteedi andjat? Eesti haridusseaduses nähakse haridusena üksnes selle institutsionaliseeritud poolt: Käesoleva seaduse raames on haridus õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib. Nii et haridus nähakse ette õppeprogrammidega, sisaldades vaid seda, mida ühiskond on ette näinud, tunnustab ja kontrollib. 

Tänapäeval on hariduse mõiste avalikus kõnepruugis suuremat sorti mahuti – hajuv, ujuv, veniv, ulatudes õppesisudest kuluartikli ning kohamääruseni. Haridus paikneb ühiskonnas ja jõuab meediatekstidesse näiteks nii: läksin tööle alusharidusse; minu süda on hariduses; haridusse tuli 2000 ukrainlast; haridusse suunati lisaraha, tehisintellekt jõudis haridusse, mul on kolm kõrgharidust, tulin haridusest ära. 

Haridus valgub mahutis laiali: ta on kohamäärus, sihtmärk, õigus, kohustus, kapital ja kinnisvara (koolimajad), sooritus, pilet parnassile, diplom, õppekavade sisu, teadmised, tase jne. Haridusel on omanik. Süsteemina on ta riigi omanduses, omanikuks saab ka nõutud astmed läbinud hoolas kodanik, kes enamasti ei söanda öelda, et ta on haritud, vaid ütleb: „Mul on kesk-, kõrg- või muu haridus.“ Haridus on midagi väljaspool inimest. Võib öelda, et on suudetud luua terve haridusuniversum, kus on järjest rohkem tublisid inimesi enesele koha sisse võtnud. 

Hariduse mõistega on ühte seotud peaaegu kogu ühiskond kõigega, mis seal sees leidub: hariduskulud, haridusinvesteeringud, haridusinnovatsioon, haridusstrateegia, hariduskorraldus, haridusökonoomia, haridusteenus, haridusamet, haridusosakond, hariduspoliitika, haridustasemed, hariduse digitaliseerimine, haridusõigus, huviharidus, mitmekultuuriline haridus, kaasav haridus, eestikeelne haridus, tasemeharidus, haridustehnoloogia, kultuurharidus, hariduspsühholoogia, hariduse hindamine, haridusametnik, hariduse kättesaadavus, hariduslik ebavõrdsus, hariduse tõhusus jne. Huvitaval kombel ei suutnud ma sellest universumist leida üht alati inimesega kokku kuulunud ja sajandeid inimest ning tema kujunemist saatnud ilmingut, see on moraal ja eetika. 

Mõne sõnamoodustise puhul võib noriva meelelaadiga inimesel tekkida küsimusi: konkurentsivõimeline haridus (et siis abstraktne ilming on aktiivselt millekski võimeline?), haridusjuhtimine (mis see on, mida juhitakse? Või juhib haridus ise kedagi?), haridusgerontoloogia (miks mitte hariduspedagoogika?). Mõeldes angloameerika kultuuriruumist siia imporditud hariduspsühholoogiale, tahaks küsida, milline eeltoodud hariduse rohketest tähendustest vajab psühholoogiat. 

Ühest eriti tihti korduvast mõistest on saanud abinõu, fraas, mille abil õigustada mingitest muudest ajenditest tingitud tegevusi. See on hariduse kvaliteet, millest leitakse õigustus maakoolide sulgemiseks, ametnikkonna lisandumiseks, üksuste liitmiseks või lahutamiseks. Kedagi ei huvita selle noore inimese tulevane kvaliteet, kel koolitee võib katki jääda või tervist kahjustavalt pikaks kujuneda. Ega ka mitte suletava maakooli õppe tegelik kvaliteet. Mõistet hariduse kvaliteet ei kasutata seal, kus põhjust oleks, näiteks kui klassis on 38 õpilast, kui vääriskirjanduse asemel võib iga õpilane lugeda, mida tahab, kui kõrgkoolidest kaob filosoofia ehk terve mõtlemiskultuur, kui riigieksamil saab läbi kahe punktiga jms.

Haridus oli pikki aegu riigiga nõrgalt seotud, olles seotud kirikuga. Õieti oligi rahvakoolide ja kirjakeele koidikul üks juhtivaid motiive, et igaüks ise ja vahetult jumala sõnaga võiks tutvuda. Modernismi edenedes on hariduse valdkonda järjest enam riigistatud ja institutsionaliseeritud, kriitilise koolkonna esindajad ütleksid, et haridus on esemestatud. 

Millisesse haridusse eestlane usub ja mis on kaduma läinud?

Ametlikus kõnepruugis jaotatakse haridus formaalseks, informaalseks ja mitteformaalseks. Iidne algselt inimesega seonduv fenomen on tükeldatud tähendusüksusteks tema institutsionaalse toimumiskoha ehk mingi institutsiooniga seotusealusel. Ehk siis haridus ongi määratletud koha kaudu. 

Eesti keele seletav sõnaraamat annab meile sõna formaalne vasteks: „sisulise tähtsuseta, ainult vormitäiteks tehtud v. olemasolev; ametlik, paberlik, mittetegelik. Teine tähendus: vormist lähtuv, vormiline“. Kas midagi sellist me oma lastele koolides soovimegi? Või äkki oleks pidanud mõtlema enne inglise keelest toorelt tõlgitud mõiste käiku laskmist ka oma keele tähendusnüanssidele? 

Haridus paikneb kuskil, ta on mateeria, digiprogrammid, ese, silt, sisend pakendatud teadmisi, õppeprogrammid, tema kallal saab toimetada, teda pakendada, käidelda, formateerida, liigendada, testida, võrrelda, mõõta, tema külge teisi valdkondi liita, tema abil inimesi lahterdada. Haridusele on kujunenud oma taristu, mis paljudele tööd ja leiba annab. 

Modernistliku ühiskonna arenguloogika on toiminud sarnasel viisil paljude valdkondadega, ehk nagu on öelnud soomerootsi mõtleja Georg Henrik von Wright: „Inimene on takerdanud omaenese loodud vahendite võrku.“ Mõeldes sellele kõigele, milleks on haridus saanud neoliberaliseerunud postindustriaalmaailmas, siis – kas sedalaadi hariduse usku ongi eestlased? Millesse eestlane usub, kui kõneks on praegune hariduse mõiste, ja mis tema haridususku alal hoiaks? 

Kas peaksime muretsema? Ilmselt peaksime, sest miski on läinud kaduma. Vahest on see inimene? Oleme tunnistajaks, kui kirglikult ja kulukalt hooldab süsteem iseennast, ning jätkuvalt pole inimesel seal hea olla. Väljapoole jõuab teateid igiomastest pahedest nagu kius, vägivaldsus, alandamine, petturlus, hirmutamine, omakasu, manipuleerimine jne. Süsteem ise aga logiseb edasi. 

Väga harva kuuleb veel kuskil mõistet haritlane. Meil üsna palju haridusele mõelnud mehe Ülo Vooglaiu määratlustes on haridus olemas nii kultuuris kui inimeses – kui valmisolekute jada, kultuuri funktsioon ja subjekti karakteristik. On koole, kus saadakse läbi täiesti ilma bürokraatia ja seda tähistava sõnavarata, ametisse on aga võetud isik, kes viimast eemale tõrjub. 

Kultuuripärand on meile andnud lahenduse – see on Bildung’i ideestik. Siit ammutasid eestlased eneseusu. Miks pole see teostunud või on teostunud vaid poolikult, ka selle üle on arutletud. Tänastes kriisides, millele käibiv haridussõnavara koos selle loodud tegelikkusega kindlasti lahendust ei too, oleks põhjust mõelda suurelt, mõelda inimesele ja inimkonna tulevikule, ning keskenduda sellele, mis on siin olulisim. Selleks aga toogem ülikoolidesse tagasi mõtteteadus, filosoofia, ja luba mõelda käibeideoloogiatest kriitiliselt.