Tiina Mölder: „Mäng on alati kontakti otsimine“

16. apr. 2024 Eleriin Miilman  Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala vilistlane  - Kommenteeri artiklit
Hetked lavastustest „Suur teadmatus“ (2022) ja „2 + 2 = 22“ (2019). Foto: Alan Proosa

ASSITEJ Eesti keskus annab alates 2021. aastast välja Väikese Printsi auhinda, millega tunnustatakse teatritegijat, kes on pikka aega silmapaistvalt ja pühendunult loonud noorele vaatajale. Tänavu pälvis tunnustuse lavastaja, koreograaf, tantsija ja liikumisõpetaja Tiina Mölder üllatavate, omanäoliste ja kõrgel tasemel lavastuste eest Zuga Ühendatud Tantsijatega. 

Väikese printsi auhinna laureaat Tiina Mölder.
Foto: Helen Reitsnik

Palju õnne tunnustuse puhul! Palun räägi, mis on praegu sinu kõige aktuaalsemad tegevused ja teemad?

Aitäh! Kuna meie peres kasvab mitu poega, on praegu kõige aktuaalsem nendega koos olemine. Vaatame filme, käime metsas, vahel mängime lauamänge ja räägime juttu. Hiljuti avastasime, kui lõbus on meil koos lugeda vahva sõdur Švejki juhtumistest. Lisaks meeldib mulle väga sõpradega kokku saada, metsas ja teatris käia, raamatuid lugeda. Alati on südamelähedased tantsimine ja liikumine.

Ühiskondlikest teemadest on minu jaoks praegu eriti aktuaalne keskkonnateema. Olen avastanud, kui suur kiskja on inimene, võttes endale loodusest palju rohkem kui vaja. Kusjuures ka mina olen ju üks neist. See teema laieneb üksteise hoidmisele, kooseksisteerimisele ja üksteise aktsepteerimisele: kuidas teha nii, et koos hakkama saada?

Ütlesid, et sulle on südamelähedased tantsimine ja liikumine. Jutusta oma tantsuteekonnast. Millised otsused ja valikud on su tänasesse toonud?

Kõige määravamad on olnud ikka kohtumised inimestega, sest inimesi mööda liigub elu. Ühtlasi on tähtis aeg, kuhu ma sündisin. Kui lõpetasin keskkooli, sai Eesti taas iseseisvaks, ülikooli lõpetamise ajal oli kõik juba muutumises ja lahti. Ühtäkki võis teha tantsumaja, tohtis hakata tantsulavastusi tegema ja tantsutruppi looma. Tohutu vabadus oli! Tollal tundus väga eriline, et võin ka tänaval tantsida. Et tants ei pea olema midagi püha, erilist ega kunstilist, vaid iga liigutus võib olla tants. See kõik tundus äge.

Lisaks on olnud olulised kohtumised Jarmo Karingu, Kaja Kannu ja Helen Reitsnikuga ning see, et me lõime Zuga Ühendatud Tantsijad. Praegu oleme Zugas koos Heleni, Kärt Tõnissoni, Päär Pärensoni ja Ajjar Ausmaga. Ka koostöö Christin Tauliga on tähtis. Neid märgilisi kohtumisi on veel palju.

Kui toona oli vabadus justkui tegutsemise lähtekoht, siis mida vabadus praegu sinu loomingus ja tantsus tähendab?

Tookord tundus, et vabadus tekkis vastukaaluks raamidele. Nüüd tunnen, et mul ongi loomingus hästi palju vabadust. Vabakutselisena on mul vabadus valida endale teema ja raamid, milles tegutseda. Muidugi arvestan seejuures inimestega, kellega koos me midagi loome.

Lisaks olen vaba riigi kodanik. Siinsamas meie kõrval käib sõda, aga oma riigis võime vabalt mõelda – see taustsüsteem on oluline. Samas, kui ma hakkan koreograafiat looma, vajan piire ja mingisugust struktuuri. Loomise vabaduses on vaja leida raamid, mille sees tegutsema asuda ja luua. Ainult suure vabadusega ei oskagi midagi peale hakata.

Mis on sinu arvates liikumises ja kehas sellist, mida näiteks sõnas või ka teistes väljendusvahendites pole?

Sõnal on peaaegu alati tähendus. Liikumine, kui pole tegu žestide või viisiga kedagi mõjutada, võib olla puhtalt abstraktne, vaba ja voolav ning tähendus tekib sõltuvalt kontekstist. Kellegi liikumine võib äratada minu kehameele ja kehalise taju.

Millised on tantsus need hetked, mida tahaksid ise kogeda ja teistega jagada? Millised neist on jäänud meelde?

Hiljuti nägin Fine 5 tantsuteatri lavastust „Võimu võim“, kus Helen Reitsnikul oli soolo. Ta tõesti tantsis kuidagi oma olemusega ja oli selles hetkes kohal – see liigutas mind. Täpsus, nii mõtte- kui ka tegevustäpsus võlub ja võtab kaasa. Yorgos Lanthimose film „Vaesekesed“ köitis oma pöörase fantaasia-, mõtte- ja esteetilise maailma ning mänguga. Ruslan Stepanovi tantsulavastus „Küsi minu kehalt“ oli haarav oma täpse kohalolekuga.

Mäng laiemas tähenduses on põnev fenomen, mida aina avastada. Oled rääkinud nii perega kui ka lavastuslikust mängimisest. Kas oled täheldanud, kuidas mäng inimese kasvades teiseneb?

Mängutunne jääb ikka samaks. Mängulisi hetki tekib ju läbi elu: see võib toimuda läbimõeldult või kogemata, ka pilguvahetuses ja suhtluses. Mängus tekib alati mingi põnevus: kui mäng toimib, on lõbus, kui mitte, on igav. Aga mängutahe säilib. Võivad muutuda keskkond ja rollid, kuid soov teistega suhelda jääb. Tuleb lihtsalt otsida, milline mäng kedagi kõnetab ja kellega millist mängu mängida.

Mäng on alati kontakti otsimine. Teinekord saab alguse näiteks kivitoksimise mäng: seisad kellegagi kõrvuti, üks toksab jalaga kivi, siis teine, jälle esimene ning mäng ongi spontaanselt sündinud. Kui tahta leida kontakti teise inimesega, tihtipeale just noortega, on mäng hea vahend kedagi tegutsema või liikuma ärgitada. Mäng algab ja inimesed juba liiguvadki, midagi toimub. Vaja on leida õige mäng.

Millised teemad ja vormid sind noorele vaatajale lavastusi tehes köidavad?

Zugaga hakkasime lastele looma koosmängimisest enda lastega. Fantaasiamängud, võlumaailm, muinasjutud: milleks neid saab keerata, kuidas nende kaudu oma lugu jutustada, milliseid visuaale kasutada?

Oleme alati tahtnud just mängu kaudu huvi äratada ja publiku oma maailma kaasa kutsuda. See ei tähenda, et tingimata peab füüsiliselt osalema, ka jälgides võib mängu sattuda.

Teemad on tulnud eeskätt enda huvidest, tunnetest ja meeleoludest lähtuvalt. Praegu oleme Zugaga loomas uut lavastust „Ilma“, mille fookuses on keskkonnateema. Tahame mõista, kuidas sellest üldse rääkida või milliseid tundeid ja mõtteid võiks lavastus tekitada neis inimestes, kes sellest osa saavad.

Mis küsimusi veel noorele vaatajale luues tekib? Milles seisneb noorele vaatajale loomise erilisus, võimalused ja piirangud?

Mäng on ikka mäng, erinevus ongi selles, mis ja kuidas. Näiteks kui kutsuda kaheaastast last rongimängu mängima, on nii tema kui ka tema vanemate jaoks suur elamus juba see, kui laps on äkitselt nõus teiste lastega kaasa minema, nendega ühte ritta istuma ja koos midagi tegema. Kolmeteistaastasele peab võib-olla pakkuma hoopis väikest provokatsiooni, võimalust kaasa mõelda, valikuid teha, temaga tuleb rääkida hoopis teistest asjadest. Aga meeled on meil kõigil igas vanuses samad. Näiteks võib nii kuue- kui ka viieteistaastasele olla huvitav liikuda silmad kinni mingi hääle järgi või kellegi toel. Muidugi oleneb, mis kontekstis või kellega koos. Hea lugu paneb kaasa elama nii vanema kui noorema vaataja.

Olen tähele pannud, et Shakespeare’i näidendite põhjal valminud lavastused meeldivad paljudele noortele. Näiteks Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikoolis on mitu lõpulavastust tehtud Shakespeare’i või mõne teise klassiku näidendite põhjal. Üht neist vaatas seitsmeaastasena ka mu noorem poeg ja sellest sai tema lemmiklavastus. Teda köitsid mõõklemine, vaimukused ja armukolmnurk. Oluline on pakkuda vaatajale midagi, millele ta saab kaasa elada või kaasa tunda. Äratada vaataja kaastunne ja empaatia. 

Mis sind innustab, sütitab ja tegevuses hoiab?

Inimesed hoiavadki. Lähedased, sõbrad ja kolleegid, kellega ma koostööd teen ning õpilased Vanalinna Hariduskolleegiumis ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, kellega ma tundides kohtun. Nemad hoiavad mind tegevuses, sest tahaks neid sütitada ja mitte alt vedada. Ka kõiksugused kohtumised innustavad. Näiteks käisime hiljuti Haapsalus koolinoorte teatripäeval töötuba tegemas. Lapsed, kes meie töötuppa tulid, olid nii rõõmsad, et saavad liikuda, mängida ja vabad olla. See mõjus väga inspireerivalt.

Mis sul praegu loomisel on ja ees ootab? 

Loome Zugaga keskkonnateemalist lavastust „Ilma“, mis esietendub sügisel Sõltumatu Tantsu Laval ja osaleb ka novembris NAKS-i festivalil, mis on rahvusvaheline noore vaataja teatri festival. Prognoosi järgi tuleb see lavastus vanusele 10+, aga tavaliselt läheb nii, et lavastuse valmides ka publiku vanusepiirid laienevad. Kindlasti võib vanema õe-vennaga kaasa tulla ka noorem pere liige ning kahekümne viie aastane on samuti väga oodatud. Loodame tekitada olukorra, kus vaatajad saavad mängu sisse astuda, aga võivad ka rahulikult mängu vaadelda.

Samuti esietendub sügisel Eesti Tantsuagentuuri saalis Helena Krinali liikumislavastus „Hoolekande raskus“, kus osalen tantsijana koos Helena Reitsniku ja Ajjar Ausmaga. Sama seltskonnaga lavastas Krinal ka „Müra“ ja „Häbi“. Lisaks valmistame Christin Tauliga ette lavastust Eesti Noorsooteatri järgmiseks hooajaks. Tegemist on 2–5-aastastele lastele mõeldud osaluslavastusega, mis on seotud joonte vedamise ja liikumisega. 

Väga põnev! Aitäh sulle, rohkelt indu ja kestvat kevadeootust! 

Tänan, ja aitäh selle kohtumise eest! 


  • „Suur teadmatus“ (2022, Sõltumatu Tantsu Laval (STL); osales samal aastal NAKS-i festivalil)
  • „Uperpall“ (2022, Eesti Noorsooteatris)
  • „2 + 2 = 22“ (2019, STL; Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna nominent)
  • „meeleKolu“ (2016, STL)
  • „KÄIK“ (2014, STL)
  • „VÕLUVÄRK“ (2011, Kanuti Gildi SAAL-is)
  • „Zuga zuug zuh-zuh-zuh“ (2009, Kanuti Gildi SAAL-is)
  • „ZUGA lastekas“ (2004, Kanuti Gildi SAAL-is)

Lisaks töötoad (näiteks liikumispausid, heliliikumistöötoad, liikumise töötuba peredele, lavastustega seotud liikumise töötoad, KUMU-s liikumise töötoad (seotud KUMU haridusprogammiga näitustel Melanie Bonajo „Keha ütleb jah” ja Jeremy Shaw „Phase Shifting Index”)).


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!