Vene laps ei nuta

23. apr. 2024 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Keelekümblusrühmale tüüpiline hommikuring, kus korratakse olulisi asju. Fotod: Raivo Juurak

Ringi liigub legend, justkui õpiksid vene lapsed nuttes eesti keelt. Vindi lasteaia kogemus näitab, et keelekümbluse meetodil õppides ei nuta keegi.

Külastasin mõni aeg tagasi Vindi lasteaia Sipsiku rühma. Jõudsin kohale enne hommikuringi ja sain jälgida, millega lapsed enne tõsisema õppetöö algust tegelevad. Enamik kohale jõudnud lapsi läks kohe aknalaua juurde, võttis sealt omatehtud aabitsa ning hakkas seda lehitsema ja ka lugema. See tähendab, et nad hakkasid omal algatusel eesti keelt kordama. Üks laps vaatas oma o-tähega lehekülge, kuhu oli joonistatud „orav“, ja ütles: „Это мой ORAV“. Pöördus siis oma naabri poole ja kordas: „Смотри, у меня ORAV есть!“ Sõber aga näitas oma a-tähega lehekülge ja vastas: „A у меня AUTO, нормальненкая, нормальненкая!“ Kolmas laps lisas: „У меня AHV!“ Kõrval istuv laps vaatas ahvist joonistatud pilti ja ütles: „Не похоже на AHV, скорее какой-то KASS.“ Niimoodi vestlesid lapsed hommikul enne õppetöö algust.

Kes on pessimistlikult häälestatud, võib öelda, et lapsed räägivad ju omavahel vene keeles. Räägivadki! Aga samal ajal loevad eesti sõnu ja teavad nende tähendust. Tegelikult on imetlusväärne, kui hästi Sipsiku rühma 6-aastased lapsed eesti keelest aru saavad ja missuguseid sõnu teavad. Kui üks laps küsis teistelt, kuidas on eesti keeles „сто двенадцать“, siis vastas mitu last pikemalt mõtlemata: „Sada kaksteist.“

Õpetaja Niina Robbe keeleõppekogemus

Sipsiku rühma õpetaja Niina Robbe.

Sipsikute rühma õpetaja Niina Robbe ütleb, et tähtede tundmine ja lugemine on vaid jäämäe tipp, põhiline on ikkagi vene lapsed eesti keeles rääkima saada. See võtab aega. Kuna keelekümbluse puhul räägib õpetaja lastega ainult eesti keeles, siis algul ei räägi vene lapsed eesti keelt üldse – lihtsalt kuulavad õpetaja eestikeelset juttu ja püüvad aru saada. Mõnel lapsel kestab selline kuulamise ja vaikimise periood isegi kuni aasta. Teine hakkab aga juba enne jõule üksikuid väljendeid ja ka terveid lauseid ütlema. Samas on mõni laps õpetaja Robbet üllatanud sellega, et piltlikult öeldes neljapäeval sosistab mõne eesti sõna õpetajale arglikult kõrva, kuid esmaspäeval räägib eesti keeles vabalt ja rikkaliku sõnavaraga. 

„Kui õpetaja on laste sõber, siis tahavad nad temaga rääkida, ja nii tuleb eesti keel kiiremini,“ selgitab õpetaja Robbe. Kuid natuke tuleb ka survet avaldada. Kui teatud eesti sõnu ja väljendeid on juba õpitud, siis lapsed lihtsalt peavad neid kasutama. Algul kõnnib mõni laps siis õpetaja juurest minema, kuid soov temaga oma mõtteid jagada on ikkagi nii suur, et ta tuleb varsti tagasi ja ütlebki eesti keeles, mis tal öelda oli. Tavaliselt nad küsivad sõpradelt, kuidas midagi eesti keeles öelda, ja kordavad seda siis õpetajale. „Võib ju tunduda, et laps räägib nagu papagoi, kuid ka teiste juttu korrates tema keelelihased töötavad juba vastavalt eesti keelele ja vaikselt hakkab ka arusaamine tulema“, selgitab õpetaja Robbe. 

Mälestusi lasteaiast

Niina Robbe emakeel on vene keel. Tema vanemad töötasid Kohila paberivabrikus, kus nad said vene keelega hakkama. Ta mäletab väga hästi, kuidas ta Kohila lasteaias Mutionu laulu õppis. Näiteks fraas „kadakpõõsa juure all“ oli talle täiesti arusaamatu, kuid seda tuli kiiresti laulda ja ta lauliski. Tänu sellele hakkas ta harjuma eesti keele hääldusega ja peab tänaseni luuletusi ja laule tänuväärseks keeleõppe materjaliks.

Tegelikult oli eesti lasteaed talle raske aeg. Eestikeelseid laule oli lihtne mälu järgi laulda, aga kui ta ei saanud päevases suhtluses aru, mida temalt tahetakse, tekitas see meeleheidet ja muutis kurjaks. Aga tema ei nutnud, vaid kippus siis hoopis hammustama. Talle kui tulevasele viielisele koolilapsele ja perfektsionistile oli talumatu, et ta ei saanud aru, mida temast taheti. „Ilmselt mäletatakse mind Kohila lasteaias kui hammustavat last,“ meenutab Niina Robbe muheldes.

Seega ei maksa siiski väita, et ükski vene laps mitte kunagi eesti keelt õppides nutma ei hakka. „Kui laps piisavalt tuge ei saa, võib see tekitada nii suurt stressi, et paneb nutma või hammustama,“ selgitab Niina Robbe, lisades, et mõlemad reaktsioonid on lapse enesekaitse. „Laps vajab õpetaja tuge, positiivset suhtumist ja kannatust,“ kordab ta.

Vene koolis ja eesti ülikoolis

Pärast eesti lasteaeda õppis Niina Robbe vene koolis, kus ainult laskmistreener ja eesti keele õpetaja rääkisid temaga eesti keeles, mis tähendab, et kümme aastat ta eesti keelt ei kasutanud. Nii oli ta Tallinna Ülikooli astudes algul eesti keelega tõsiselt hädas. Raskeks tegi asja see, et ülikoolis oli vaja ka akadeemilist eesti keelt, mida ta üldse ei osanud. Õnneks oli tema rühmas kakskeelseid tudengeid, kes laenasid talle oma eestikeelseid konspekte, ja nii õppis ta sealt öösiti ülikooli eesti keelt. Mõnes lauses oli seal isegi neli-viis võõrast sõna ja mõnikord ta ka nuttis, kui väga raskeks läks. Kui ta aga ühiselamusse elama asus, siis seal sai ta juba iga päev eesti keeles suhelda ja eesti keel hakkas tasapisi jälle lahti minema. Robbe meenutab, et kolm-neli kuud kulus tal eesti keele tagasi saamiseks. Kuid muukeelsena peab ta kogu aeg eesti keelega tegelema. Näiteks praegu Vindi lasteaias töötades loeb ta iga kuu ka ühe eestikeelse raamatu läbi, et hoida oma eesti keelt värskena.

Vindi lasteaias

Vindi lasteaias töötab Niina Robbe sellepärast, et teda kutsus sinna kolm korda tuttav, kes Vindi lasteaias juba töötas. Kolmanda korra ajal mõtles ta, et peab siis ikka minema, kui nii väga kutsutakse. Üheksa aastat tagasi tuligi ta Vindi lasteaeda ja armus seal keelekümbluse metoodikasse. Ta nägi, et eesti keelt saab õpetada ka nii, et keegi ei nuta. „Mulle avanes täiesti uus maailm!“ meenutab Robbe. Teiseks on tal Vindi lasteaias ka suurepärased kolleegid, eelkõige Sipsikute rühma teine õpetaja Hedi Minlibajeva ja lasteaia direktor Nonna Meltsas, kuid ka mõned teised kolleegid on olnud talle alati toeks ja teda julgustanud. 

Peagi sai Niina Robbest endast teiste õpetajate toetaja. Näiteks on ta koolitanud aasta aega koostöös Harnoga õpetajaid, kelle rühma on tulnud muukeelseid lapsi, näiteks ukrainlasi. Need lapsed olid niigi stressis ja siis lisandus veel ka keel, millest nad aru ei saanud. Niina Robbe õpetas nendele õpetajatele hästi praktilisi keeleõppe võtteid, mis teevad lastele eesti keele omandamise kergemaks. Ta mängis ka õpetajate endiga neid keeleõppe võtteid läbi. „Tagasiside kursusele oli hea, aga võib-olla olid õpetajad ka lihtsalt viisakad,“ ütleb Niina Robbe naeratades. 

Üleminek eestikeelsele õppele

Kui lasteaiad lähevad üle eestikeelsele õppele, mis siis saab? Niina Robbe ütleb, et laste tase on erinev. Mõni vajab eesti keeles õppides suunavaid küsimusi, mõni valikvastuseid jne. Robbe usub, et suurem osa lapsi saab hakkama, kuid osa vajab eesti keeles õppimiseks väiksemat rühma ja individuaalsemat lähenemist. Erivajadustega lapsed vajavad eelkõige emakeelset õpet ja eesti keelt õppides oma spetsiifilist metoodikat. 

Seda viga ei tohi teha, et eesti keeles tugev laps satuks koolis alustajate rühma, hoiatab õpetaja Robbe. Eesti keeles tugevam õpilane võiks olla õpetaja parem käsi, ta võiks lugeda eestikeelseid raamatuid, saada lisaülesandeid jne. 

Robbe arvates oleks kõige parem, kui terve lasteaiarühm läheks edasi ühte ja samasse kooli ja klassi. Nii saaks lasteaia- ja klassiõpetaja teha koostööd. Kooliõpetaja oskaks paremini arvestada laste keeletasemega ja läbitud materjaliga ning jätkata nii, et saavutatud keeletase ei kannataks. Niina Robbe arvates oleks hea, kui üleminekuklasside õpetajad läbiksid keelekümbluse koolituse.  Sealt saab väga kasulikke võtteid ja olulisi põhimõtteid, mis aitaksid uue väljakutse ees seisvat õpetajat. 

Hommikuring, vabariigi aastapäev ja s-täht

Aga kuidas õpetaja Niina Robbe oma Sipsikute rühmale siis eesti keelt õpetab? Ütlen etteruttavalt, et väga leidlikult ja loovalt.

Rutiinne hommikuring. Näen, et kõik lapsed oskavad öelda eesti keeles, mis nädalapäev on täna, homme, ülehomme, eile jne. Eesti keeles osatakse öelda ka seda, mis aastaaeg ja kuupäev on, missugune on ilm, kas tuju on hea ning mis on selle hea tuju põhjus jne. Lisaks ütlevad lapsed eesti keeles, kui palju on rühmas poisse ja tüdrukuid ja kumbi on rohkem, tehes tahvlile poiste ja tüdrukute arvu vahele <-märgi.

Siis peab õpetaja vajalikuks nädalapäevi korrata ja lapsed loevad kooris ette nädalapäevade luuletust. Et asi oleks huvitavam, mängivad kõik seejuure häbelikke lapsi, kellel on luuletuse esitamise ajal pilk maas ja mõnel isegi sõrm suus. Luuletuse juurde käivad ka häbelikud liigutused. Kui tulevad sõnad „kolmapäev käib marsisammul“, siis tehakse arglikke marsisamme, värsirea „neljapäev aga keerutab“ juures keerutatakse kohapeal, reede puhul astutakse kaks pisikest!!! sammu edasi, laupäeval hüpatakse tagasi. Kõigest on näha, et lapsed lihtsalt mängivad eesti keeles, mitte ei tuubi sõnu. 

Aafrika loomad eesti keeles 

Järgneb loomade nimede õppimine. Ka selle on õpetaja teinud mänguks. Üks laps tuleb teiste ette ja ütleb: „Palun pange silmad ja kõrvad kinni.“ Siis ta läheb õpetaja juurde ja sosistab talle kõrva, mis looma nime ta laseb teistel ära arvata. Õpetaja noogutab ja laps ütleb teistele: „Palun tehke silmad ja kõrvad lahti“ ja hakkab seejärel looma tunnuseid loetlema: ta on lühikese karvaga, ta on taimetoitlane, ta sööb rohtu, ta on triibuline. „Triibulise“ juures tõstavad äkki kõik lapsed käe ja üks küsib: „Kas see loom on sebra?“ 

Kui palju lausemudeleid harjutatakse lihtsate loomanimede õppimise käigus! Tehke silmad lahti, pange silmad kinni, rohusööja, lühike karv, triibuline ja lõpuks ka kas-küsimus, mida vene keeles pole. Sisuliselt on see nii eesti keele kui ka loodusõpetuse tund. Ja kui õpetaja küsib, kes on loomade kuningas, siis on see lisaks ka eesti folkloori tund. Muide, lapsed ise laiendasid tundi astroloogia valdkonda. Nimelt teatas üks laps, et tema sündinud Lõvi tähtkujus. 

Õpetaja Niina Robbel ei puudu ka huumorimeel.Kui üks laps püüab oma looma (tiiger) äratuntavalt kirjeldada, siis esitab õpetaja suunava küsimuse: „Kas see loom on lilleline või ruuduline?“ Kõik naeravad. Aga nii aitab õpetaja lapsel meelde tuletada line-lõpuga sõna „triibuline“. Ja nii korratakse ühtlasi ka sõnu „lilleline“ ja „ruuduline“.

Uut luuletust võib õppida seistes, istudes ja isegi pikutades.

Vabariigi aastapäeva luuletus

Sipsikute rühm õppis Eesti vabariigi aastapäeva puhul selgeks uue luuletuse ja ka selle õppimine oli väga leidlik ja professionaalne.  

Luuletust õpiti tahvli ees seistes, põrandal istudes või pikutades – nagu oldaks puhkelaagris. Kõigepealt uuris õpetaja, kas lapsed riimuvaid sõnu mäletavad. Kõik oskasid öelda „kool“ ja „pool“, „tass“ ja „kass“, „pikk“ ja „tikk“ jne. Kohe selgus ka, miks neil oli vaja riime teada. Nimelt laskis õpetaja lastel uue luuletuse osa ridu riimide järgi ära avata. Õpetaja loeb ette värsirea „sest Eesti saab ju sada kuus“ ning küsib, kuidas lõpeb järgmine värsirida, kas sõnaga „vaher“, „kuusk“, „tamm“ või „lepp“. Lapsed proovivad kõiki kolme sõna ja saavad aru, et ainult „kuusk“ kõlab hästi. Nii tegi õpetaja lapsed selle luuletuse kaasautoriks.

Et luuletus jääks lastele paremini meelde, pani õpetaja Robbe iga värsirea kohta tahvlile ka vastava pildi. Esimese värsirea juurde pani ta jänese, teise rea juurde hiire, järgmiste ridade juurde tordi ja õhupallide pildid jne. Nii aitas õpetaja lastel kõike kiiremini meelde jätta. Ja pärast luuletuse paari läbilugemist suutsidki lapsed selle luuletuse üheskoos ja täiesti ilma õpetaja kaasa lugemiseta iseseisvalt ette kanda.

S-tähe õppimine

Siis kordas õpetaja lastega sõnu „vasakul“, „paremal“, „üleval“, „all“, „ees“, „taga“ ja „keskel“. Neidki sõnu korratakse mänguna. Kui tuleb „vasak“, siis sirutatakse välja vasak käsi, kui tuleb „all“, siis kükitatakse maha, jne. Seda liigutustega salmi loetakse mitu korda ja iga kord eelmisest korrast kiiremini, kuni lõpuks täitsa vuristatakse. Õpetaja teeb liigutusi ise kaasa, aga paaril korral teeb meelega valesti ning ajab lapsed sellega naerma. Järgneb s-tähe õppimine ja õpetaja näitab tahvlil, kuidas seda kirjutatakse: „Alustan ülevalt, lähen natuke vasakule, siis lähen natuke alla, seejärel natuke paremale“ jne.

Siis korratakse s-tähega algavaid sõnu ja õpetaja teeb ka sellest mängu. Nimelt on tal käes kott, kust lapsed võtavad üksteise järel s-tähega sõnade kaarte ning loevad neid ette. Järgneb loogikaharjutus. Nimelt laseb õpetaja lastel moodustada paare ning põhjendada, miks nende sõnakaardid kokku sobivad. Kes ei oska põhjendada, nendele esitab õpetaja suunavaid küsimusi. Näiteks miks sobivad kokku „suhkur“ ja „seep“. Õpetaja küsib, kes suhkrut ja seepi kasutab. Lapsed vastavad, et ema ja isa. Kust ema suhkrut ja seepi võtab? Lapsed: kapist. Kuidas suhkur ja seep kappi saavad? Lapsed: Ema „poodist“ toob. Järelikult: mõlemat saab poest osta.

Kellel on põhjendus leitud, sirutab tooli peal istudes jalad pikalt ette. Esiteks selleks, et ennast sirutada, teiseks aga sellepärast, et harjutada väljendit „sirutame jalad pikalt ette“.

Aabitsalehe tegemine

Nii on s-tähega sõnad korratud ja järgnevad ettevalmistused s-tähega aabitsalehe tegemiseks. Laste fantaasia ergutamiseks näitab õpetaja, kuidas on teise rühma lapsed s-tähega aabitsalehekülge teinud, mis asju ja loomi on nad s-tähe juurde joonistanud jms. Mõni on joonistanud sebra, mõni sipelga, mõni seeliku jne. Üks tüdruk ütleb, et tema joonistab septembri. Õpetaja on sellega nõus. Õpetaja soov on, et iga laps joonistaks erineva asja või looma, ja nii tehaksegi. Kui vahel on lapsevanemad meedias pahandanud, et nende laps tegi täpselt samasuguse tibupildi nagu kõik teisedki lapsed – nokk paremale –, siis Sipsikute rühmas on see võimatu. Ja miks? Põhjus on väga lihtne – sest nii õpivad lapsed palju rohkem uusi eesti keele sõnu ära. Kui laps tahtis septembrit joonistada, ütles õpetaja: „Kuulsite „september“ on broneeritud, seda ei saa keegi teine enam võtta.“

Kui kõik ettevalmistused s-tähega aabitsalehe tegemiseks on tehtud, siis lauldakse kooris laulu „Olen tubli!“. Kõik oskavad seda, järelikult kiidetakse ennast päris tihti. Sedagi laulu lauldakse mitu korda ja iga kord järjest kiiremini. Lastel on lõbus ja õpetaja teab, et nii õpivad nad eesti sõnu ka hästi kiiresti ütlema. 


Lapsed vaatavad aabitsaid. Vestlus õpetaja Niina Robbega

Sipsikute rühma kolm keelekümbluse tundi


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!