KÕRVALPILK ⟩ Urmas Vadi sõnul on aeglase loomuga lastel koolis raske

14. mai 2024 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - 6 kommentaari

Kirjanik Urmas Vadil ei ole põhikooliajast kuigi palju toredaid mälestusi. Ta ei osanud õppida ning tundis kogu aeg, et ei saa mitte millestki aru. Lisaks valitses koolis ebameeldiv õhkkond. Määrava muutuse tema haridusteele tõi alles koolivahetus. 

Urmas Vadi. Illustratsioon: Kristi Markov

Kuidas sul koolis läks?

Õppisin põhikoolis, mida tagantjärele on nimetatud üheks toonase Tartu kehvemaks. Arvan, et tõsi see ka oli. See oli väga ebameeldiv kool. Osa õpetajaid terroriseeris õpilasi nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Eesotsas keemiaõpetajast direktoriga, kes võis sinust kinni rabada ja tirida sul jõhkralt peotäie juukseid peast. Kui tütarlapsed tulid keemiatundi meigitult, käskis ta neil kraanikausis kõigi nähes näo puhtaks pesta. Ka see, kuidas õpilased omavahel käitusid, oli väga keeruline. 

Kuna mu põhikooli lõputunnistusel oli keemia kaks, ei pääsenud ma keskkooli. Läksin ja õppisin vahepeal Tartu kutsekas ehitajaks, aga see polnud üldse minu rida. Käisin seal umbes pool aastat ja seejärel tundsin, et tõesti ei taha selles koolis õppida ega ka ehitajaks saada. 

Ega ma osanudki tollal öelda, kelleks saada soovin, mul polnud mingisuguseid huvisid. Mulle ei meeldinud tollal ka lugeda. Ainus, mida tahtsin teha, oli thrash metal’it kuulata ja sõpradega lahtist õlut juua. Mul olid pikad juuksed ja tanksaapad ning see tunduski tegelikult kõige lahedama asjana. Õppimine ei huvitanud mind üldse. 

Otsustasin, et lähen hoopis tööle. Mõne kuu töötasingi tisleritöökojas – puurisin vibudetailidesse auke. Töö oli hästi nüri. Töökojas oli suitsunurk, kus suitsetajad said pause teha. Mina ei suitsetanud, käisin seal lihtsalt seismas või istumas. Keset suitsuruumi oli kabelaud, ja et mul poleks seal tobe niisama seista, õppisin kabet mängima. Lõpuks tegin kõigile meestele pähe ja siis tundsin, et nüüd on kõik – lähen sealt ära. 

Toona jooksis telekas seriaal „Päästja koolikell“. See oli nagu guilty pleasure – nii nõme ja samas nii äge. Vaatasin seda ajal, mil istusin tegevusetult kodus ja juuksed muudkui kasvasid. Viimases episoodis oli kooli lõpetamine. Tegelastel olid mustad talaarid seljas ja nelinurksed tutiga mütsid peas. See oli kuidagi nii ilus, et hakkasin nutma. Nutsin ja tundsin, et minu elus ei toimu kunagi midagi nii toredat, ma ei ole isegi keskkoolis käinud ega saa sinna ka. Kui „Päästja koolikell“ ära lõppes, tundsin, et pean minema ning keemia kahe ära parandama. Parandasingi. 

Ajal, mil ma midagi ei teinud ja muudkui kodus istusin, pakkusid sõbrad, et äkki tahan mingeid raamatuid lugeda. Üks esimesi, mille kätte võtsin, oli Bulgakovi „Meister ja Margarita“. Pärast seda käis minus mingi klõks – keegi kirjutab niimoodi! Siis hakkasingi lugema ja mingi hetk ütles keegi vanematest sõpradest, et mulle see kirjandus istub, Tartu 8. Keskkool on kirjanduskool, mingu ma sinna. Läksingi. See oli hoopis teistsugune kool kui minu eelmine. Kirjutamine, lugemine ja kooliteatri tegemine oli seal väga äge asi. Minu kirjanduse, eesti ja soome keele õpetaja Helja Kirber oli lihtsalt vaimustav! Mõtlen praeguseni nendele kirjandustundidele, kus analüüsisime loetud raamatuid – see oli väga-väga põnev! Pärast kooli lõpetamist läksin Pedasse raadiorežiid õppima.

Mis sa arvad, kas su haridustee oleks kergemini kulgenud, kui oleksid sattunud kohe algusest peale teistsugusesse keskkonda, mõnda teise kooli?

Hästi lihtne vastus: jaa! Ma ei saanud üldse rea peale. Oli selline tunne, nagu sõidaksid jalgrattaga, muudkui väntad, aga edasi ei liigu. Tundsin nii esimesest klassist kuni põhikooli lõpuni välja. Ükskord jäin isegi istuma. Ma ei osanud õppida ega ilmselt ka korralikult lugeda. Uued teemad tulid muudkui peale, aga mina ei saanud mitte millestki aru. Kuidagi venisin sellest kõigest läbi. Ka koolikeskkond oli ülimalt negatiivne, kuhu lihtsalt ei tahtnud minna. Ehkki minu klassis olid enamalt jaolt toredad õpilased, jagus kooli ka tüüpe, kellega läks alati mingiks jamaks. Nii, et keskkond ei olnud kuidagi toetav. Polnud mingisugust motivatsiooni õppida.

Mõnikord õpetajad näitasid ja rääkisid midagi järeltunnis, aga järeltund oli pigem karistus, mitte õpiabi. Näitas, et oled loll või midagi halvasti teinud. Ma ei osanud kellegi käest ka küsida, mis on mu probleem. 

Alles keskkoolis sain pihta, mida ja kuidas peab tegema, ja edasi oli juba lihtsam. Mingid ained, nagu keemia, matemaatika ja füüsika, olid mulle ikka rasked, need polnud justkui minu ained. Praegu mõtlen, et keemia on ju väga põnev – teada, millest koosneb maailm, kuidas ained omavahel reageerivad jne. Aga ma ei mäleta, et ükski keemiaõpetaja oleks sellest rääkinud ja toonud näiteid elust. Lahendasime lihtsalt mingeid võrrandeid. Aga miks? Asja olemust ei seletatud lahti, vaid räägiti mingisuguses abstraktses keeles. Ma ei kujuta ette, kui palju see kõik inimesi kõnetas. Usun, et tänapäeval õpetatakse keemiat ja matemaatikat teistmoodi, aga toona käis see minu koolis nii. Arvatavasti erines see kooliti.

Milles sa tugev olid? Millistesse tundidesse läksid hea meelega?

Põhikoolis vaid joonistamisse ja tööõpetusse. Need tunnid meeldisid mulle. Muud nagu ei olnudki (naerab). Ma tean, see kõlab kurvalt. 

Milline on sinu arvates Eesti kool praegu?

Kindlasti mitu korda parem koht, kui oli minu ajal. Õpetajad ei saa sind kehaliselt karistada. Juba see on väga suur asi. Kindlasti on peale kasvanud uus põlvkond õpetajaid, kellel on paremad tööriistad ja metoodika. Küllap on ka vanu andekaid ja ümber õppinud õpetajaid, aga tõenäoliselt ka „vana raudvara“, keda enam ümber ei õpeta. Nad võivad küll öelda, et käivad koolitustel, aga neid ei muuda miski. 

Kaks minu kolmest lapsest õpivad Waldorfi koolis. Sealne õhkkond ja mõnus meeleolu on mulle hästi sümpaatne. Lähed hommikul lapsega kooli ja on selline tunne, nagu mängiks seal kogu aeg jazz. Kõik on rõõmsad, nooremad ja vanemad tüübid mängivad koos jalgpalli. Selline Bullerby. Osal inimestel on hirm, kas Waldorfi koolist saadakse ikka hea haridus, äkki jäädakse mingitest teadmistest ilma. Ma ei ole kindel, kui palju tänapäeval neid teadmisi üldse vaja on. Maailm on väga palju muutunud, aga kool õpetab ikka mingeid abstraktseid valemeid, mida saame vajadusel kusagilt vaadata. Aga mida me kusagilt järele vaadata ei saa, on näiteks sotsiaalsed oskused. Koolist peaksid tulema välja terved, rõõmsad ja kõrge enesehinnanguga inimesed, mitte sellised, kes tunnevad, et neil jääb alati midagi puudu, nad pole piisavad.

Mis mulle Waldorfi koolis veel meeldib, on epohhid. Inimesed saavad rahulikult ja pikemalt keskenduda mingile ainele. Mulle tundub täiesti skisofreeniline olukord, kus peame hüppama 15 minuti jooksul ühest äärmusest teise. Kui tooksin enda elu põhjal näite, oleks see umbes nii, et kõigepealt kirjutad tund aega romaani, siis lähed kaevad tunnikese aiamaad, siis võtad arvuti lahti ja parandad seal mikroskeemi ära, siis jooksed, hüppad ja viskad teivast ning lõpuks tuled tagasi ja teed füüsikakatseid. 

Asi, mis mulle absoluutselt ei meeldi, on hindamine. Mu naine tõi selle kohta väga hea näite: kujuta ette, et iga päev ja iga tund tuleb tööl keegi sinu juurde ja ütleb, et noh, näita ette, ja siis hindab su tööd. Ja ütleb, et ei, pole piisav, pead uuesti tegema. Kolm! Ei ole hea! Tubli! Neli! Hindamine on minu meelest täiesti absurdne asi. Keegi on võtnud pähe, et õpilastele tuleb panna mingis pallisüsteemis hindeid. Oleme sellega küll harjunud, aga minu meelest on see täielik jama. Ma ei ole kindel, et hinnete nimel õppides midagi omandatakse. Ehk unustatakse need kiiresti omandatud teadmised kohe, kui hinne käes? 

Üks oluline teema on veel. Nimelt olen ma hästi aeglane inimene. Olen seda kogu aeg olnud. Klassi kiiremad ja terasemad olid ammu juba ülesande lõpetanud ja neil hakkas igav, kui mina alles hakkasin asjadest aru saama. Võib-olla oli mul ka kerge õpiraskus. Koolist jääb hea mälestus nendel, kes on teravad pliiatsid, kellel lähevad asjad hästi ja kiiresti. Meie koolisüsteem soosib neid. Aga kas nad on paremad? Igatahes on sellise süsteemi juures kannatajateks aeglasemad lapsed. 

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja tahab olla õpetaja. Kui anda kõikidele Eesti õpetajatele võimalus lahkuda koolist, aga saada sama palka edasi, kui paljud siis valiksid õpetajatöö? On oluline, et õpetaja annaks oma ainet kirega. Saan aru, et see kõlab idealistlikult, ja kui sul on klassis ka mingid lontrused, kes sind lihtsalt ei kuula, siis võid tulemusteta kasvõi pea peal seista. Ideaalne õpetaja suudab panna ka õpilased oma ainet armastama ja sellest vaimustuma.

Hea õpetaja on lahke. Selline, kelle juurde saad alati minna ja paluda: kuule, ma ei saa mitte midagi aru, kas sa aitaksid mind. 

Tegelikult on ju see võimas – olla õpetaja. Kõlab ehk liiga pateetiliselt või poeetiliselt, aga see on sinu võimalus kedagi innustada ja panna armastama oma ainet. See, kes ma olen, olen suuresti tänu oma kirjandusõpetaja Helja Kirberile, kes oli minu elus väga õigel ajal väga olulisel kohal. 

Milline on sinu sõnum õpetajatele? 

Always look on the bright side of life!


6 kommentaari teemale “KÕRVALPILK ⟩ Urmas Vadi sõnul on aeglase loomuga lastel koolis raske”

  1. Vana õpetaja ütleb:

    Lp. AUTOR!

    Kui õpetaja lähtub tunnis teaduspõhisest DIDAKTIKAST vastava ainemetoodika ja arengupsühholoogiaga, siis pole ühelgi lapsel koolis (tunnis) raske…

  2. Kristi ütleb:

    Artikkel väga kõnetas,aitäh! Olin ise usin õpilane, selline, kelle jaoks oli õppimine enamasti lihtne. Nüüd aga kasvatan ATH last, kelle jaoks tavatunni tempo on liiga kiire ja pealiskaudne aga õpiabitunnid liiga igavad ja aeglased… Hinnete panemine tundub aga väga ebaõiglane protsess- kas see, kes lennult haarab, kellel on kaasasündinud eeldused, on tõesti väärt viisi ja autahvlit, samas see, kes pingutab igal õhtul 22ni ja seeläbi venitab 3 välja, ei saa kunagi tunnustust oma pingutuste eest- pigem tähelepanekuid, et püüa järgmine kord rohkem… Kurb!

  3. Mins ütleb:

    Aga kas teate ka kui õudne on tegelikult sel lapsel, kes peab pidevalt nende aeglaste pärast ootama, sest õpetaja põhiaur läheb ikka nuiamisele, et kõik vähemalt kolmele punnitaks ja ATH-d ka lõpuks tähele paneks. Las siis olla see “5” ja autahvel vähemalt mingigi kompensatsioon selle pideva kannatuse eest.

  4. Vanaema ütleb:

    Õpetaja ütles II klassi lastele, et tantsuetenduses koolipeol ei tohi olla ühtegi vale liigutust,st eksimine keelatud 😳. Kas eksimine on siis tahtlik?! Kuidas reageeris laps- jättis sel päeval kooli minemata, hirm oli nii suur…

  5. MV ütleb:

    Laste erineva kiirusega ainete omandamisest räägib järgnev raamat, lapsi tuleb selles osas erinevalt õpetada, kiirus ei ole tähtis vaid tulemus. Meil aga on koguaeg kiire.

    https://www.apollo.ee/piirideta-moistus.html

  6. Anu ütleb:

    Aitäh, Urmas Vadi!

    Lugu mõjus ootamatult, kuna poleks kunagi arvanud, et äärmiselt sõnaosaval ja vaimukal autoril õppimisega probleeme võinuks olla. See omakorda paneb mõtlema, kui palju on praegustel aeglastel või keskendumisraskustega lastel tegelikult potentsiaali ja kui suur vastutus lasub õpetajatel, et seda märgata ning last toetada just talle omase ande või kutsumuse avastamisel.

    Olen täiesti päri, et hea õpetaja peaks suutma õpilasi inspireerida ja õpitulemustest olulisem on lastes huvi ja eneseusku tekitada. See on anne, mida ilmselt didaktika õpikutest ei omandagi – nagu ka tõeliselt heaks kirjanikuks ei saa õppida, vaid see lihtsalt on väga vähestele kassa antud.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!