Kuidas „mata on lihtne“, aga inglise keel ajab kogu perel närvid krussi
Käisin hiljaaegu külas oma kunagisel õpilasel. Ta helistas ja kutsus mind nn abikohvile, nagu ta oma jutu sisse juhatas.
Tundsin minagi enne külaskäiku huvi, kuidas saan pensionärina talle abiks olla ja kas peaksin ka midagi ette valmistama, aga ta ütles, et soovib mulle oma kaksikuid näidata ja nende inglise keele õppimise kohta mõnda asja küsida. Mure paistis tõsine, sest lastevanemate koosolekul oli räägitud teatud õpilaste „toimetulekust“ inglise keeles. Kardetavasti käisid viimaste hulka ka küllakutsuja lapsed.
Nii palju kui mina helistajat kooliaegadest mäletasin, sai ta inglise keelega kenasti toime.
Läksin siis kokkulepitud ajal puuviljakorvikese ja paari ingliskeelse lasteraamatuga külla ning nägin, et hoolimata ema murelikust näost olid kümneaastased kaksikud – poiss ja tüdruk, ütleme nimedeks Mari ja Jüri – vilkad ja rõõmsa moega lapsed. Tegid tere ja tänasid viisakalt kaasa toodud kosti eest. Ning siis saime tuttavaks. Kui ema oli mind tutvustanud kui oma kunagist inglise keele õpetajat, tegi Mari suured silmad, aga Jüri ütles otse, et nii vanu inimesi nende koolis õpetajate hulgas pole.
Eks ma siis seletasingi, et olen pensionil, aga vahel aitan neid, kellel inglise keelega probleeme. Jõime kohvi ja sõime kooki ning ajasime tõsist juttu.
Lapsed olid oma suures äärelinna koolis inglise keelega läinud septembris alles alustanud. Suure põnevuse ja kõrgete ootustega. Inglise keel pidi meeldima ka, aga praegu on raske, eriti kirjalike töödega. Palusin näha nende inglise keele õpikut ja neid kirjalikke töid, mis muret teevad.
Esimese poolaastal polevat õpikut olnudki, selle perioodi kohta oli paks kaust töölehtedega ja jaanuarist A1-taseme õpik. Küsisin, kas nad kusagil päris iseseisvalt ka inglise keelt kasutada on saanud. Mõlemad seletasid hoolega, kuidas olid puhkusereisil tellinud jäätist ja ribisid ning neist oli kenasti aru saadud.
Vaatasin kõigepealt paksu töölehtede kausta. Õpetaja oli selle oma arusaamade järgi eri õpikutest ja töövihikutest kokku kleepinud, mõni harjutus tuli üsna tuttav ette, kuid mille alusel need valitud olid või miks niisuguses järjekorras lastele pakutud, jäi minule küll arusaamatuks. Paistab, et õpetaja polnud lapsele vastuvõetavale ja eesti keelele kui emakeelele toetuvale õpijärjestusele mõelnudki. Võib-olla praeguses õpetajakoolituses keeledidaktikast ei räägita, aga sellest oleks palju abi, kui soovitakse keeleõppes tulemusteni jõuda.
Kui olin lehti pisut sirvinud ja õpikussegi pilgu heitnud, sain aru, et töölehed olid ilmselt koostatud-valitud lastele lihtsamaks alustamiseks, võimalik ka, et valmistamaks ette õpiku jaoks. Kooli (?) valitud A1-õpik on alustamiseks õige küll, aga konkreetne versioon oli oluliselt vanemale vanuseastmele, küllap sobilik neile, kes meie oludes alustavad B-keelega, ehk 6.–7. klassile.
Küsisin siis sedagi, kui kaugele nad õpikuga jõudnud on ehk kus järg on. Jüri, kes Marist igati krapsakam ja konkreetsem, teatas: „Järge ei ole. Võtame neid lehekülgi, mis õpetaja ütleb.“ Paistis, et mõned lehed olid tõesti „läbi tehtud“ ja mõnele sõnale oli pliiatsiga tõlge juurde kirjutatud.
Vaatasin ka mõnda töölehte ja nende juurde käivaid kirjalikke töid, mida senini reedeti tehtavat, ja nähtu üllatas mind väga. Kõik tööjuhendid olid inglise keeles: „Use the correct pronouns!“, „Use the correct colours“ jne. Mõtlesin endamisi, et mis võiks olla nt päikese jaoks õige värv – kas kollane või punane?
Oli sõnade töid, oli lünkharjutusi – kenasti punase pastakaga parandatud, aga kummalisel kombel oli töös endiselt vigu sees. Hinnet polnud, aga tööde all oli ilusa käekirjaga „motivatsiooni tõstvaid“ lauseid: „Pinguta rohkem!“, „Püüa paremini!“, „Ole hoolsam!“. Küsisin, kes neid töid parandanud on. Selgus, et pinginaaber, aga ilusa käekirjaga lause on kirjutanud õpetaja. Huvitav, kas ta siis parandamata jäänud vigu ei märganud? Õpetaja tööd tegev laps ei tarvitse seda ju päris õigesti osata!
Eriti mures olid nii Mari kui Jüri asesõnade pärast: „minu oma“, „mind“ ja „mulle“ koos ülejäänud isikute vormidega olid kõik korraga ette võetud. Nende kohta oli mitmeid töölehti kohati üsna keerulist sõnavara sisaldavate lausetega. Mõnda sõna aitas mõista pilt, enamasti neid aga polnud. Loomulikult on kümneaastastel üsna lootusetu kogu paradigma ulatuses orienteeruda ja lause sisu mõistmata sõnu õigesti kasutada.
Vaatasime siis asesõnu koos ja jagasime need kahte lehte: ühte need, mis näitavad, kelle oma midagi on, ja teise need, mis „mind“ ja „mulle“ näitavad. Lastele polnud varem keegi öelnud, et need ongi ühtemoodi. Ja nipp seegi, et enne tuleks lause ära tõlkida, siis on näha, kelle oma see koer või jalgpall on. Küsisin, kuidas nad seni neid sõnu lünka panid, ja Jüri teatas kohe, et juhuslikult, aga Mari ütles, et tal on vahel nagu „mingi tunne, kuidas õige võiks olla“.
Tundsin huvi sellegi vastu, kuidas neil matemaatikas ja eesti keeles läheb. Selgus, et matemaatikas väga hästi. Ja jälle hiilgas Jüri: „Matas ma ju tean, miks ma midagi teen. Mata on lihtne, igaüks saab aru.“ Eesti keel pidi nii ja naa olema, sest mõned etteütlused olevat väga rasked. Lastel oli lugemine küll enne kooli enam-vähem selge, aga ega siis kodus teata, et asesõnu pole kolmandaks klassiks veel teadlikult õpitudki, kõnelemata nende käänamisest 14 käändes. Aga see, kes kolmandas klassis võõrkeelt õpetama hakkab, peab teadma, mida õpilased selleks ajaks emakeeles oskavad.
Küsisin, kas inglise keeles võiks ka lihtne olla, ja poiss arvas, et võiks küll, aga siis peaks õpetaja seletada oskama. Tundsin huvi, mida nad tundides teevad – mängivad, joonistavad, värvivad ja räägivad valdavalt vaid inglise keeles. Näitasin siis neile kaasa toodud raamatuid ja palusin neid omaette vaadata ning pärast mulle rääkida, millest nad aru said.
Ajasime laste emmega veel natuke omavahel juttu ja selgus, et tal on kaks muret veel, mida ta laste kuuldes arutada ei tahtnud. Nimelt oli neile lastevanemate koosolekul soovitatud lasta lastel veebis pronoomenite harjutusi teha: kuni lõpuks ikka õige vastus välja tuleb. Seda olevat ka minister soovitanud. Kui on valida kolme või nelja lünga vahel, siis küllap kolme-nelja korraga õige vastus välja tulebki. Vahel lausa esimesega, aga ega arvuti ju selgita, miks mingi vastus õige on.
Lastevanemaile oli veel öeldud, et nende kooli inglise keele õpetajad on oma õpetuse tarbeks koostanud kontseptsiooni, mis lähtub ennastjuhtivast õppijast ja nende iseseisvast otsustuspädevusest luua tundmatu sõna ümber kontekst, mis lubab sõna tähenduse ära arvata ja õpitavaid keelendeid õigesti kasutada. Eesti keelt ega selgitusi polegi vaja, sest ennastjuhtiv õppija peab ise taipama.
Ta arvas, et tema lapsed veel täielikult ennastjuhtivad pole ja kuigi hindeid ei pidavat kuni 6.–7. klassini pandama, on ikkagi paha pidevalt lugeda, et nad pole ei tasemel ega hoolsad ega pinguta. Kuidas siis nii, et „mata on lihtne“ ja inglise keel ajab tervel perel närvid krussi?
Kõige lõpuks küsis ta, miks selle kooli õpetajad on kokku leppinud, et lause „I have a dog“ on vale ja tähendab täisviga, ainus lubatud ja õige vorm on „I’ve got a dog“. Seletasin siis ära, et viga pole kummaski ja kus mida kasutatakse ning et tekstiloome seisukohalt on ka esimene lause õige. Uskumatu, mida ühe kooli tasemel nn autonoomselt ära otsustada osatakse! Mina oma filoloogiharidusega selle peale ei tuleks.
Küsisin siis lõpuks ettevaatlikult, kes nende koolis inglise keelt õpetavad. Ja vastus oligi: „Ega neil erialainimesi ju võtta pole. Pool aastat õpetas üks, siis tuli teine, tuleval aastal vist vahetavad jälle tagasi või tuleb hoopiski uus.“
Ka eesti keele koha pealt pidi laste emme hinge kinni hoidma, sest kes kirjutades vigu teeb, saadetakse logopeedi juurde. Mõtlesin endamisi, mida see klassiõpetaja siis eesti keele tundides teeb, kui kirjutamine vaid tugispetsialistile jääb.
Lapsed jõudsid vahepeal raamatutega tagasi. Küsisid veel mõne sõna tähendust ja ütlesid, et ega inglise keeles polegi raske lugeda, kui pilt ka veel abiks. Loomulikult olin nende arvamusega nõus. Leppisime emaga kokku, et kui kooliaasta lõppenud, saame uuesti kokku ja räägime mõned inglise keele asjad läbi. Eks see muidugi tähenda vaheajal õppimist, aga ehk on siis tuleval aastal lihtsam.
Muidugi oli hea meel lapsevanemast, kes pidas vajalikuks oma lastele abi otsida, aga kas ei võiks koolis nii õppida ja õpetada, et kõik rahul oleksid? Võib-olla peaks tõsiselt mõtlema, kas päris igaüks ikka sobib klassi ette inglise keelt õpetama ja igas koolis uuenduslikke, kuid laste õppimist mittetoetavaid kontseptsioone, õppevorme ja tegevusi välja hauduma ning rakendama.
Lastel on võimalik ka arusaamisega õppida ja õpetajal laste tekstiloomet targalt toetada.
Proua LÄÄNEMETS!
Teie lugu näitab ilmekalt, kuis meie kooli on “uuendatud” – kõik olgu teisiti, kui mõnikümmend aastat tagasi… Nii ongi kadunud teadusest lähtuv DIDAKTIKA ja ainemetoodikad. Nii võib IGAÜKS rääkida koolis toimuvast, MIDA AGA ARVAB – “loovalt” (muidugi moodsaid sõnu kasutades). Aga TULEMUS?
Peaksite ka mäletama, miks omal ajal olid olemas PTUI, VÕT, ÜPUI, nn Lasnamäe Akadeemia jne. Kes neid õpetajate HARIMISEL asendab?
Alustasin inglise keele õpinguid 90. aastatel süvaõppega koolis. Kindlasti peetaks täna siis kasutatud meetodeid vähemalt osalt “vananenuks”, aga meie õpetaja andis inglise keeles nii tugeva vundamendi, et tänu valdavalt professionaalsetele järgmistele juhendajatele (ainult gümnaasiumi alguses oli tõesti kriis) saime kõik väga heal tasemel keeleoskuse. Ja ikka oli aega laulda ingliskeelseid laule, teha ingliskeelseid näidendeid jpms.
Mis siis artikliga võrreldes erinevat oli?
1. Õpetajatel oli pikk pedagoogilise töö kogemus.
2. Õpetajad valdasid metoodikat! Olid õppinud didaktikat!
3. Õpe oli süsteemne.
4. Õpetajad said aru, et keeles on oma loogika, keeles on reeglipärasused. Neid tulebki õpetada. Võõrkeeleoskus ei ole midagi sellist, mis lihtsalt “külge hüppab”.
5. …
Kahjuks pani selles kirjatöös kajastatu kahe käega peast kinni hoidma. Aga selliseks paraku on Eesti kooli tase järjest kujunemas, kui me ainult mõtleme, kuidas tagada õpetajate järelkasv, aga tegusid ei tee. Eks siis “valutame südant edasi”. Ja ohkame, et erialase ettevalmistusega ainevaldkonnaspetsialiste ei jätku…