Millisesse olukorda seab mitme B-keele pakkumise kohustus koolid?
Vähemalt kahe B-võõrkeele pakkumise kohustus on tekitanud koolijuhtidele rohkelt muret ja küsimusi: milliseid keeli õpetada, kust leida kvalifitseeritud õpetajaid?
B-keelest rääkimine tekitab koolides ärevust
Triin Lõbu, Võnnu Keskkooli direktor
HTM-i andmetel õpib Eesti üldhariduskoolides 95% õpilastest esimese ehk A-võõrkeelena inglise keelt. Teise ehk B-võõrkeelena on levinud vene, saksa, prantsuse, hispaania ja soome keel. Kui varasemalt õppis 78% õpilastest B-keelena vene keelt, siis kohustus pakkuda põhikoolis vähemalt kaht B-keelt on kaasa toonud vene keele osakaalu märgatava vähenemise (sel õppeaastal õpib B-keelena vene keelt 59% õpilastest). Võimalus valida õppimiseks B-keelt on kahtlemata oluline, ent millisesse olukorda seab selle valiku pakkumise kohustus koolid?
Ka meie koolis on õpilased seni õppinud B-keelena vene keelt. Teise võõrkeele lisamine tähendab võimalikule õpetajale esimesel aastal neljatunnist nädalakoormust. Tõenäosus leida keeleõpetaja kogukonnast on üsna vähene, lootusrikkam on pöörata pilk Tartu suunas. See tähendab, et õpetaja sõidab näiteks kahel päeval nädalas Võndu oma klassile topelt võõrkeeletundi andma, kulutades nädalas Tartu-Võnnu-Tartu suunal liiklemiseks 120 minutit autos, et anda 180 minutit keeletundi.
Tõsi, meil on võimalik kaugemalt tulijatele sõidukompensatsiooni maksta, ent kui palju on inimesi, kes pühendaksid oma kõige magusama aja päevast keele õpetamisele, saades kuus brutopalka 364 eurot! Lisaks ootab kool õpetajalt tunni analüüsimist, õpilastele tagasiside andmist, uue ja põneva keeletunni ettevalmistamist ning panustamist kooli arendustöösse (sel aastal on paljude koolide fookus õppekava uuendamisel).
Kust leida õpetaja? Iga kooli soov on leida endale õpetaja, kes valdab meisterlikult oma ainet ning armastab õpetamist (loe: vastab kvalifikatsioonile). Kvalifikatsiooninõuetele vastav aineõpetaja soovib äraelamiseks täiskoormust, mida on väiksemas põhikoolis B-keele õpetajale nii või naa keeruline pakkuda. Osaline koormus sobib ehk õppivale õpetajale, kel aga kulub isikliku sõiduauto puudumisel ainuüksi Võndu jõudmiseks 55 minutit. Jagades neli ainetundi kahele päevale, tähendaks see õpetajale igal nädalal 220 minutit ühistranspordiga sõitu, et õpetada 180 minutit võõrkeelt ning saada selle eest töötasu 364 eurot kuus bruto (ehk 91 eurot nädalas).
Kui koolil on õnnestunud leida kvalifikatsiooniga keeleõpetaja, siis räägime magistrikraadiga inimese töötasust. Kordan: sõita igal nädalal bussiga 220 minutit, anda 180 minutit oma ainevaldkonnas tundi ning saada selle eest 91 eurot brutopalka. Missioonitundega õpetaja peab ehk vastu neljanda tööaastani, mil koormus on kasvanud täiskoormuse lähedaseks.
Praegu jäi puudutamata senine võõrkeeleõpetaja. Mida tähendab tema jaoks uus kolleeg, kes õpetab samuti B-keelt? Kui koolis õpib igas lennus ca 15 õpilast, pole kuigi tõenäoline, et varasemalt on pakutud rohkem kui üht B-keelt. Kahe teise võõrkeele kohustus vähendab senise õpetaja koormust, mis võib mõjutada nii olemasoleva õpetaja enesetunnet, kutsekindlust kui ka üleüldist hakkamasaamist. Tegelikult on siinkohal tõsine oht ilma jääda kolleegist, kes soovib vähenenud koormuse tõttu liikuda uude haridusasutusse. Taas kord on eriti keerulises olukorras väiksemad (maapiirkondade) koolid.
Väiksema õpilaste arvuga põhikoolis tekib omakorda küsimus, kas 15 õpilasega klassis on üldse võimalik kaht keelegruppi moodustada. Esimese asjana on koolijuhil vaja leida palgaraha, õppejuhil aga ruum, kus kaht paralleelset keeletundi pidada. Potentsiaalse keeleõpetajaga läbirääkimisi pidades tunneb viimane kindlasti ka huvi, kas on olemas õppematerjalid, millele õppetööd üles ehitada. Ettenägelik koolijuht on juba arvutanud, kas õpikufondis on piisavalt raha, et õpilastele vajalikud õppematerjalid tagada.
Ilmselt on olukord pehmem koolides, kus on püsivalt pakutud võimalust B-keelt valida ning ühe lennu õpilased jagunevad kenasti kahe keelegrupi vahel. Toon välja oma varasema kogemuse suurest, kolme paralleeliga põhikoolist, kus pakkusime võimalust õppida teise keelena vene, saksa ja soome keelt. Huvi saksa ja soome keele vastu oli vähene: üle 75% B-keelega alustajatest valis vene keele. Aja jooksul kahanes huvi saksa ja soome keele vastu sel määral, et õpetasime kuni viimaste huviliste põhikooli lõpetamiseni terve kooliastme jagu õpilasi liitrühmana.
Oletame, et esimene õppeaasta kaht B-keelt õpetades on jõudnud õnnelikult kevadesse. Kas õppeaasta alguses liitunud õpetajal on soovi/jaksu jätkata? Kui ei, siis kust leida sama B-keelt valdav õpetaja, et juba alustanud keelehuvilised saaksid järgmisel aastal oma võõrkeeleõpet jätkata? Kui õpetaja ei jätka, siis kust leida uus õpetaja, et täita kohustust pakkuda vähemalt kaht B-keelt? Kas koolieelarves jätkub raha, et osta õpikud eelmisel aastal alustanud keeleõppijatele ning õpikud uue võõrkeele jaoks, mille õpetamiseks on õpetaja loodetavasti leitud?
Kõike seda kirjutades annan endale aru, et tänu ülikoolilinna lähedusele oleme meie Võnnus tegelikult üsna heas seisus. Senine kogemus on näidanud, et tudengeid, kes soovivad (keele)õpetaja kogemust saada, on võimalik leida. Hoopis teine küsimus on, kuivõrd selline koostöö mõlema osapoole ootustele vastab ning kui pikaajaliseks kujuneb.
Haridusringkonnas tekitab B-keelest rääkimine ärevust. On aru saada, et enamasti on olukord lahendatud põhimõttel hundid söönud, lambad terved. Usun, et iga kool soovib pakkuda õpilastele B-keelena just seda võõrkeelt, mille vastu neil kõige rohkem huvi on. Selle jaoks kvalifitseeritud õpetaja leidmine on aga iseküsimus. Olen kahe käega valikute ja võimaluste poolt, ent võõrkeelte õpetamine (sh nende valik) peaks olema orgaaniline ning sobima kooli ja selle piirkondliku eripäraga.
Keelteoskus tuleb kasuks
Signe Ilmjärv, Toila Gümnaasiumi direktor
Väikese riigi kodanikena peaks keeleoskus meile tähtis olema, kuid viimastel aastatel saab paljudes koolides valida ennekõike inglise ja vene keele vahel. Selle üks põhjus on olnud vanemate eelistus: nad leiavad, et lapse esimene võõrkeel peaks olema inglise keel ja õppida tuleb ka vene keelt, sest suure naabri keelt peab oskama. Keskealiste vanemate põlvkond on vajanud vene keelt nii töökollektiivis kui teeninduses suheldes ja nii on nad soovitanud seda õppida ka oma lastel.
See on tinginud olukorra, kus teisi keeli õppida ei pakutagi, näiteks saksa või prantsuse keele õppijate osakaal on meie koolides vastavalt vaid ca 8% ja 3%. Samas on Euroopas kõige enam saksa keelt emakeelena rääkijaid, seda kõneleb 16% elanikest, järgnevad itaalia ja inglise keel. N-ö lingua franca on maailmas praegu tõesti inglise keel, seda oskavad või peaksid oskama kõik. Lisaks sellele on aga kasulik osata ka teisi võõrkeeli. Muutused meie riigi keelepoliitikas ja inimeste suhtumises tõid kaasa alanud sõda ja eestikeelsele haridusele üleminek.
Võõrkeelte õpetamisel lähtuvad koolid riiklikust õppekavast, mis eelmisest aastast alates sätestab, et B-võõrkeeleks pakutakse õpilasele kahte või enamat võõrkeelt. A-võõrkeelena õpitakse inglise, saksa või prantsuse keelt, B-võõrkeelena inglise, saksa, prantsuse, hispaania, soome, rootsi, vene, läti või muud võõrkeelt kooli õppekavas määratud korras. Põhikoolis on kohustuslik õppida kahte võõrkeelt, gümnaasiumis võib lisanduda valikainena kolmaski keel.
Toila Gümnaasiumis on pakutud õpilastele pikka aega esimeseks võõrkeeleks inglise või saksa keelt ja teiseks võõrkeeleks alates 5. klassist vene või inglise keelt. 3. klassis hakatakse keelt õppima mänguliselt, teise võõrkeele õpinguid alustades on õpilased juba teadlikumad keeleõppijad ja keele omandamine läheb kiiremini. Kuna saksa ja inglise keel on mõlemad germaani keeled ja neis on palju sarnaseid sõnatüvesid, siis toetavad saksa keele teadmised ka inglise keele omandamist ja vastupidi. Leiame, et eri keelte oskamine on eelis ja püüame oma koolis toetada mitme võõrkeele omandamist.
Saksa keelt õpetatakse Eestis suhteliselt vähe ja nii võib selle oskamine anda meie õpilastele tulevikus konkurentsieelise. Boonusena oleme sel aastal saanud valikainena gümnaasiumiastmes pakkuda ka hispaania keelt.
Näeme oma kogemustest, et inglise keele omandavad õpilased palju kiiremini kui saksa või vene keele, seetõttu oleks kasulik, kui esimene võõrkeel olekski inglise keele asemel hoopis mõni teine keel. Usume, et vanemad ei peaks muretsema, et laps ei omanda inglise keelt, kui see ei ole A-keel. Meil on kogemusi, kus saksa keelega alustanud õpilased on teiseks keeleks valinud hoopis vene keele, sest on inglise keele juba muu tegevuse käigus selgeks saanud. Nad on edukalt sooritanud põhikooli inglise keele eksami, ilma et oleks koolis inglise keele tundides osalenud. Varasel iseseisval keele omandamisel on neile toeks olnud nii televisioon, ingliskeelsed Youtube’i kanalid kui ka arvutimängud.
Samas on Ida-Virumaa eesti koolides palju õpilasi, kes kõnelevad kodus vene keeles. Et nemad ei peaks hakkama koos eesti lastega õppima vene keelt võõrkeelena ehk siis A-st ja B-st peale, soovitame just vene perest pärit õpilastel alustada saksa keelega ja jätkata inglise keelega. Nii on neil põhikooli lõpuks lausa neli keelt suus. Paraku põrkume siin vanemate vastuseisule. Kui eesti peredes puutuvad lapsed juba maast madalast inglise keelega kokku nt televisiooni või interneti vahendusel ja tulevad kooli üsna suure ingliskeelse sõnavaraga, siis vene perede lapsed tarbivad kodus pigem venekeelset meediat ja nende tulemused teistes keeltes on tihti tagasihoidlikumad.
Võõrkeeleõpetuse metoodikast lähtudes on hea, kui algajate keelegrupid on väiksemad, sest just alguses pannakse paika õige hääldus, mida hiljem korrigeerida on väga keeruline. Kui teistes ainetes on koos terve klass, siis võõrkeele õppimisel on eriti alguses kasulik hoida rühm väiksem, et kõigil oleks võimalik saada võrdselt kõneaega. Keelegrupi soovituslik suurus on maksimaalselt 15 õpilast. Keeleõpetajad ütlevad, et see on algajate puhul tõesti maksimum, et jõuda kõigi õpilasteni, et kõik saaksid rääkida ja õpetajalt piisavalt tagasisidet. Meie oleme vähema huvi korral avanud keelegruppe ka kuue õpilasega. Väikeste gruppide puhul tuleb aga mängu raha, mis paljudes koolides võib saada otsustamisel kaalukeeleks.
Õppekava uuendamise käigus plaanime B-keeles pakkuda võimalust valida kolme keele vahel, suurendada B-keele tundide mahtu teises kooliastmes ja tuua teise võõrkeele alguse juba 4. klassi. Loodetavasti hõlbustab see ka õpilaste või nende vanemate valikuid.
Kooli seisukohast võib siiski osutuda keeruliseks võõrkeeleõpetajate leidmine või neile piisava koormuse tagamine. Kuna meie koolis on õpetatud kolme võõrkeelt juba väga kaua ja õppetöö toimub praegu ka gümnaasiumiastmes, siis meil see veel murekohaks ei ole. Ühe paralleeliga väiksemates põhikoolides pole aga tõenäoliselt võimalik kõigile võõrkeeleõpetajatele täiskoormust pakkuda ja see muudab õpetaja leidmise raskemaks.
Uue keele lisandumisel on õpetaja koormus eriti esimestel aastatel väga väike. Selle väljakutsega seisid silmitsi paljude põhikoolide juhid juba eelmiseks sügiseks keeleõpetajaid otsides. Ilmselt leiti lahendusi ka välisriikidest siia elama asunud inimesi kaasates. Kuna keele õppimine on pikk protsess, siis peab koolil uut (ja eriti eksootilist) keelt pakkudes olema kindlus, et õpetaja jätkab tööd ka järgnevatel aastatel või on võimalik vajadusel uus sama keele õpetaja leida.
Välismaalastest keeleõpetajate puhul võib saada takistuseks eesti keele oskuse nõue. Uue keele pakkumine eeldab ühtlasi õppematerjali, kuid riigilt õppevahendite soetamiseks eraldatav summa ei ole muutunud.
Kuigi võib öelda, et vähemalt kahe B-võõrkeele pakkumise kohustus on tekitanud koolijuhtidele nii muret kui küsimusi, on see meie õpilaste jaoks võimalus oma maailmapilti avardada. Globaliseerunud maailmas ei peaks õpilased piirduma vaid eespool nimetatud kahe eelistatud keele õppimisega. Neile tuleks anda võimalus tundma õppida mitmesuguseid kultuure, sest keele õppimine on alati võti selle maa kultuuri ja inimeste mõistmiseks.