Õpilasuurimus käsitles eestikeelsele haridusele üleminekut
Eestikeelsele haridusele ülemineku teemal kõlavad arvamused on seinast seina ja selget pilti luua raske. Et selgust saada, võtsin gümnaasiumi uurimistöös vaatluse alla üleminekuga kaasnevad väljakutsed Tallinna ja Narva ajalooõpetajate näitel.
Analüüsisin seadusandlust, meediatekste ning tutvusin keelekümbluse ajalooga, kuid minu töö suurim eesmärk oli selgitada välja praktiseeriva õpetaja arvamused ja mured seoses eelseisva üleminekuga. Selleks intervjueerisin põhjalikult viit õpetajat Narvast ja Tallinnast. Soovisin uurida ülemineku potentsiaalset mõju õpilastele, õpetajatele ja hariduse kvaliteedile, selle kitsaskohti ja lahendamist vajavaid aspekte ning võrrelda Tallinna ja Narva ettevalmistust ja probleeme.
Selgus, et eestikeelsele haridusele üleminek on küllaltki probleemne. Õpetajad tõid välja mitmeid murekohti, millest enim jäi kõlama õpetajate puudus. Selle põhjusteks nimetati näiteks palkade konkurentsivõimetust ja ülekoormust. Eestikeelsele haridusele üleminek süvendab õpetajate puuduse probleemi. Kõige rohkem tundub see mõjutavat Tallinna. Tallinnast pärit õpetaja oli vene õpetajate motivatsiooni suhtes pigem pessimistlik. Tema hinnangul ei suuda kaks kolmandikku õpetajatest leida tahet oma keeletaset parandada. See võib Narva õpetaja sõnul suurendada sotsiaalset riski ning mõjutada hariduse kvaliteeti. Kui piisava keeletasemega õpetajaid ei leidu, võetakse tööle õpetajakutseta inimene, kes võib eriti nooremas kooliastmes teha õpilastele kahju. Samas on see variant parem kui tundide massiline ärajäämine, mistõttu on Tallinnast pärit õpetaja sõnul selline moodus koolides juba ammu kasutusel. Kui õpetaja oskab eesti keelt kehvasti, võib Narva õpetaja sõnul tekkida justkui alternatiivne eesti keel, mis mõjutab õpilaste keelekasutust.
Probleemkoht on ka eestikeelse suhtluskeskkonna loomine vahetundides, koolivälisel ajal ja huvitegevuses. Leiti, et just huvitegevusse võiks ka valitsus rohkem panustada. Samuti võiks Haridus- ja Teadusministeerium koostada lõimitud aine- ja keeleõppe suunitlusega õppematerjale, mida praegu on väga vähe. Õpetajad peavad iga klassi keeletaset arvesse võttes pidevalt koostama täiesti uusi materjale, mis suurendab taas kord nende koormust. Üleminekuga tegelevates koolides raskendab õpetajate tööd ka tõsiasi, et nooremate õpilaste puhul on õpetaja üks ülesanne korda hoida ja seda on väga keeruline teha, kui õpilased õpetajast keelebarjääri tõttu aru ei saa.
Tallinn erineb Narvast
Kes võiks probleemid lahendada, jäi intervjuudest aga segaseks. Mainiti kohalikku omavalitsust, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja koolijuhte, kuid selgeid lahendusi pakuti vähe. Siinkohal täheldan Narva ja Tallinna olukorra erinevust. Ida-Virumaa õpetajad saavad teistest suuremat palka, mis motiveerib õpetajate sõnul inimesi sinna tööle suunduma. Lisaks on viimastel aastatel Ida-Virumaal avatud täiesti uusi koole. Tallinna koolid peavad samuti minema eestikeelsele õppele üle, kuid seda soodustavaid muudatusi tehtud ei ole. Probleemide lahendamiseks peavad koolijuhid ja kogu kooli kollektiiv seal veelgi enam pingutama.
Eesti emakeelega õpetajad toetavad oma vene rahvusest kolleege, et viimased suudaksid oma keeletaset parandada. Korraldatakse keelegruppe ja -kohvikuid. Hea lahendus on Tallinna õpetaja sõnul koostöö eesti koolidega: vene emakeelega õpetajad saavad mõne nädala töötada eestikeelses keskkonnas.
Intervjuude põhjal saab öelda, et eri maakondade õpilaste motiveeritus erineb. Narva õpetajad mainisid mitmel korral, et õpilased on väga motiveeritud eesti keelt õppima ja oleksid pettunud, kui õpetaja neid vene keeles õpetaks. Seevastu Tallinna õpetaja tunnetas, et õpilased Eesti ajaloo ja kultuuriloost, rääkimata nende ainete õppimisest eesti keeles, kuigi huvitatud ei ole. Nii õpilaste motiveeritust kui ka kooli ressursse arvestades tunnistas Tallinna õpetaja, et koolidele seatud tähtaegadeks on muutusi teha keeruline.
Enamik Narva õpetajad seevastu pidas tähtaegu pigem realistlikuks. Narva õpetaja, kes arvas, et ideaal jääb saavutamata, oli samuti kindel, et karmid tähtajad on motiveerimiseks vajalikud. Muretseti aga neljandate klasside pärast, kes peavad 2024. aastal minema järsult üle eestikeelsele õppele. Sel teemal oldi skeptilised. Pakuti välja, et klassil, kes peab minema üle eestikeelsele õppele, peab suurendama juba sellele eelnevatel aastatel eestikeelsete tundide osakaalu tunniplaanis. Enamik õpetajaid arvas, et kogu protsessi oleks pidanud varem alustama, et vajalikud õppematerjalid oleksid juba olemas.
Eestikeelsele haridusele üleminek võib tekitada õpetajate sõnul hirmu nii õpilaste kui lastevanemate seas. Kardetakse teha vigu ning tulemuste ja hinnete langemist. Õpilastele peaksid toeks olema nii õpetajad kui ka koolisisesed spetsialistid.
Samas tuli intervjuudest välja, et reformil on ülioluline koht ühiskonnas – see mõjutab kogu haridussüsteemi, õpilasi, õpetajaid, lapsevanemaid ja riigi julgeolekut. Kui üleminek peaks ebaõnnestuma, võib see kujutada Eestile ka julgeolekuohtu, sest seda saab propagandana Eesti riigi vastu ära kasutada. Kui reform on aga edukas, mõjub see õpetajate sõnul riigi julgeolekule väga hästi. See soodustab eestikeelse inforuumi levikut ja muudab noored oma riigile lojaalsemaks.
Hariduse kvaliteeti tuleb Narva õpetaja sõnul hinnata pikas perspektiivis ning sedaviisi on tema arvates ülemineku mõju positiivne.
Õpetajad tunnistavad, et hariduse ja aine omandamise kvaliteeti võib ohustada õpilaste sõnavara puudulikkus. Detailid jäävad alguses suure tõenäosusega mõistmata, kuid näiteks ajalootunnis peetakse esmatähtsaks pigem konteksti ja üldpilti. Samuti on oluline luua klassis sõbralik ja avatud keskkond, et õpilased julgeksid arusaamatuste korral selgitusi küsida.
Paljudele õpetajatele ja koolijuhtidele kujutab reform huvitavat väljakutset ja võimalust ennast arendada. See soodustab kompetentsi ja keeletaseme arengut. Samuti on Ida-Virumaa õpetajate jaoks oluline palgatõus ja uute koolikeskkondade loomine.
Suurim mõju on üleminekul siiski õpilastele. Reformi abil on võimalik ühtlustada õpilaste taset ja edasise õppimise võimalusi üle Eesti. Kõrgharidust omandatakse Eestis riigikeeles ning tänu täielikule eestikeelsele haridusele üleminekule on vene õpilastel edaspidi lihtsam ülikoolidesse kandideerida ja kõrgharidust omandada. Neil on edaspidi ka paremad võimalused tööturul, sest lisaks eesti ja vene keelele õpetatakse koolides inglise ning tihti ka saksa, prantsuse või hispaania keelt.
Reform soodustab kultuuridevahelise õppe abil eesti ja vene kogukondade integratsiooni, kultuurisidemete tekkimist ja kapseldunud kogukondade üheks tervikuks saamist.
Enamik intervjueeritud õpetajatest pooldas üleminekut. Leiti, et isegi kui reformiga kaasneb probleeme, tuleb see ära teha.
Pärast uurimistöö tegemist arvan ka mina, et eesti keelele üleminekul on ühiskonnas halb maine, sest üldiselt keskendutakse reformist rääkides vaid probleemidele. Tegelikult on sellel aga oluline roll edendamaks haridustasemete võrdsust ning eesti ja vene kogukonna integratsiooni.
Miina Härma Gümnaasiumi õpilase Kärt Renteli uurimistöö „Eestikeelsele haridusele üleminek – väljakutsed ja lahendamist vajavad aspektid Tallinna ja Narva ajalooõpetajate näitel“ pälvis õpilaste teadustööde riiklikul konkursil HTM-i eriauhinna. Juhendaja oli õpetaja Alla Vinitšenko.
JUHENDAJA KOMMENTAAR
Kuidas valmib väga hea uurimistöö?
Alla Vinitšenko,
Miina Härma Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja:
Kärt Rentel tuli idee ja teemaga ise minu juurde, tal oli juba aasta tagasi selle teema vastu suur huvi. MHG-s alustavad õpilased uurimis- ja praktiliste tööde seminaridega ning juhendaja valimisega 11. klassi kevadel. Kärdil oli uudishimu ning ambitsioon, ühiselt lõime raamistiku, eesmärgi ning koostasime uurimisküsimused, millele vastamisega Kärt Rentel suurepäraselt hakkama sai. Kärt koostas õpetajatele intervjuuküsimused, vaatasime need ühiselt üle ja õige pisut lihvisime. Kärt on ennastjuhtiv, teadmishimuline ning avatud meelega õpilane, kes julgeb küsida ning järeldusi teha.
Ma ütleksin, et eduka töö kirjutamise alus on võime teha koostööd ning pidada kinni tähtaegadest. Samuti nõuab sellise töö juhendamine õpilase huvi teema vastu, kuid vähem oluline pole järjepidevus, hea kommunikatsioon, kohusetunne ja vastutuse võtmine. MHG-s koordineerib kool uurimis- ja praktiliste tööde kirjutamist, õpilasele antakse ette konkreetne ajakava koos samm-sammult tehtavate ülesannetega, protsessi jälgivad nii juhendaja kui ka uurimis- ja praktiliste tööde koordinaator.
Kirjutamiseks on õpilastele ette nähtud kirjutamispäevad, mil nad peavad neile seatud kirjutamisfaasid valmis saama. Nendel päevadel kirjutajatel õppetööd ei toimu ega koduseid töid ei anta. Kirjutamispäevi on kokku 5–6. Seejärel on juhendaja ülesanne tehtud töö läbi lugeda ning tagasisidestada. See on tõeline kunst, sest teha tuleb seda põhitöö ja ülesannete kõrvalt. Tihtipeale annab õpetaja tagasisidet ja kommenteerib tööd hilistel õhtutundidel või hommikul. On äärmiselt tähtis, et ka juhendaja hoiaks ettenähtud tähtaegadest kinni ning suhtleks õpilasega järjepidevalt.
Õpilast saab ja peab kogu protsessi vältel aitama ja toetama, aeg-ajalt on vaja ta lihtsalt ära kuulata, saamaks aru, kas ta on õigel teel või teemast kõrvale kaldunud.
Selline meetod töötas Kärdiga suurepäraselt. Niipea kui Kärdil tekkis küsimus, kirjutas ta minule või sai minu käest pärast tundi küsida.
Soovitan kõigil juhendajail koostada juhendatavaga koos ka uurimistöö kava, mille käigus selguks mõlema osapoole jaoks, miks on konkreetset teemat vaja üldse uurida, mis on töö eesmärk. Tuleb sõnastada selged ja arusaadavad uurimisküsimused ning panna paika ajaplaan. Kärdi töö puhul näiteks, mis ajaks intervjuu küsimused valmivad ja mis ajaks peavad intervjuud tehtud olema, sest selle taga seisis töö kokkukirjutamine ja analüüsiosa. Kuniks intervjuud kõik tehtud said, viis Kärt end seaduste ja olemasolevate praktikatega kurssi. Kui eespool kirjeldatud kava on ühiselt koostatud, mõistavad mõlemad osapooled teineteist paremini ning töö koostamine kulgeb palju ladusamalt.