Sümbolkaardid ja lihtsustatud viiped aitavad muukeelsete laste keeleõppele kaasa

14. mai 2024 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit
Tallinna Ojakese lasteaia delegatsioon Hamburgis. Vasakult majandusjuhataja Svetlana Jakobson, õpetaja Viktoria Vaimel, direktor Natalja Jakuškina, projektijuht Agnessa Jakobson ja õpetaja Svetlana Kolchurina.

Sügisest alates lähevad kõik lasteaiad Eestis üle eestikeelsele õppele. Sellega seoses käis Tallinna Ojakese lasteaia viieliikmeline delegatsioon eelmise aasta lõpus Erasmus+ õpirände toel Hamburgis õppimas, kuidas seal kaasatakse tegevustesse lapsi, kes riigikeelt ei valda. Saksamaal saadud kogemusi on nad jaganud nii oma lasteaia õpetajate ja lastevanematega kui ka teiste Tallinna lasteaedadega. 

Hamburgiskülastati nelja lasteaeda, mis kõik asuvad eri linnaosades ning kus käivad valdavalt muukeelsed ja sotsiaalselt erineva taustaga perede lapsed. Kõik need lasteaiad kuuluvad riikliku ühingu Elbkinder alla, mis koondab Hamburgis rohkem kui 150 lasteaeda. 

„Hamburgis on sisserändajate osakaal elanike hulgas äärmiselt suur ning paljud lapsed, samuti nende vanemad ei valda riigikeelt. Kuna elatakse kogukondadena kindlates linnaosades, puudub selle järele ka otsene vajadus. Meid huvitas, kuidas käib lasteaedades töö lastega, kes saksa keelt üldse ei oska,“ selgitab Ojakese lasteaia projektijuht Agnessa Jakobson.

Kõigis lasteaedades, kus käidi, olid tema sõnul kasutusel ühtse süsteemi järgi loodud kognitiivsed sümbolkaardid kõikvõimalike teemade kohta, alates käitumisreeglitest ja päevakavast ning lõpetades riietumise ja menüüga. Omavaheline suhtlemine ja saksa keele omandamine käiski suures osas piltide abil. Hommikuring nägi välja nii, et õpetaja näitas lastele pilte ja selgitas selle kõrvale lihtsas keeles, milliseid tegevusi sel päeval tehakse. Lisaks kaartidele kasutati mõnes lasteaias ka lihtsustatud viipeid.

„Kui Eestis kasutatakse pilte, piktogramme ja viipeid eeskätt töös erivajadusega lastega, siis Saksamaal on need kasutusel ka tavarühmades, kus on muukeelseid lapsi,“ räägib Agnessa Jakobson. Tema sõnul käivadki Saksamaal keeleõpe ja kaasamine käsikäes. „Meie vene õppekeelega lasteaiana oleme oma lasteaias kasutanud rääkivaid seinu ja kirjutanud iga eseme juurde selle nimetuse. Saksamaal saime aru, et kuna paljud lapsed ei oskagi veel lugeda, pole see kõige tähtsam.“ 

Tema hinnangul on sümbolkaardid suurepärane vahend, et kaasata muukeelseid lapsi, kes keelest aru ei saa. „Kui õpetaja räägib rühmas ainult eesti keeles, on kolmeaastase lapse puhul, kes oma emakeeltki veel hästi ei oska, pildid keele omandamisel väga palju abiks. Otsustasime ka oma lasteaias sümbolkaardid kasutusele võtta ja ostsime 1700 kaardile aastase litsentsi.“ 

Kuigi Hamburgi lasteaedades toimub kogu õppetegevus saksa keeles, ei keelata lastel lasteaias oma emakeeles rääkida. „Kui lasteaeda tuleb laps, kes sõnagi saksa keelt ei oska, on tema jaoks suur šokk, kui temaga räägitakse keeles, millest ta midagi aru ei saa,“ leiab Agnessa Jakobson. „Lasteaiaga harjumise ja sisseelamise perioodil on õpetajal, kes lapse emakeelt veidigi oskab, lubatud rääkida lapsega tema emakeeles. Edasi hakatakse tasapisi saksa keelele üle minema.“

Agnessa Jakobsoni sõnul annavad lasteaiad oma parima, et laps keele selgeks saaks, kuid nõuet, et ta lasteaia lõpuks saksa keelt B2-tasemel valdaks, ei ole. Linnaosa koolis, kuhu tavaliselt minnakse ja kus õppetöö toimub saksa keeles, on eraldi klassid neile, kes keelt veel hästi ei valda. Kohe, kui õpilane on saksa keeles baasteadmised omandanud, liitub ta oma klassiga.

Aprilli lõpus tutvustati õpirändel saadud kogemusi ka kolleegidele teistest lasteaedadest. Fotod: Tallinna Ojakese Lasteaed

Alushariduse korraldus võib Saksamaa eri piirkondades erineda, selgitab Agnessa Jakobson. Hamburgi linnas näiteks on lasteaed igale lapsele viis tundi päevas tasuta. Kui lapsel on vanemate töö tõttu vaja kauemaks lasteaeda jääda, peavad vanemad selle eest eraldi maksma. Kuna lasteaia kohatasu on suur, käivad paljud emad tööl vaid pool päeva ja suurem osa lastest läheb pärast lõunasööki koju. Lasteaiad on Hamburgis avatud kella poole seitsmest või seitsmest hommikul kuni viie-kuueni õhtul, mitte nii kaua kui Eestis.

Õpetajate asemel on Saksamaal kasvatajad. Bakalaureusekraadi kasvatajalt ei nõuta, piisab kolmeaastasest kasvataja väljaõppest pärast põhikooli. Enamik kasvatajaid on pigem noored. 

Lasteaeda võetakse vastu juba kaheksa nädala vanuseid lapsi, kui selleks on sobiv personal olemas. Koolikohustus algab Saksamaal kuueaastaselt. Eestist erineb see, et kui meil peab lasteaed lapse kooliks ette valmistama, siis Saksamaal sellist kohustust pole. Hamburgi linn on andnud küll tööks lastega üldised pedagoogilised soovitused, aga riigi kontrolli selle üle, kas ja kui palju on saavutatud, ei ole. „Kuna lapsed tulevad erineva taustaga kodudest, on lasteaia põhiülesanne õpetada neile juba maast madalast eneseteenindusoskusi, sotsialiseerumist, iseseisvust ja hakkamasaamist. Lasteaias ei ole rõhk õppimisel, vaid tegutsemisel ja mängul. Nägime, kuidas juba pooleteiseaastased tõstsid endale ise taldrikule toitu, kallasid kannust vett klaasi – iseseisvust õpitakse juba varakult,“ räägib Agnessa Jakobson.  

Tema sõnul lähtuvad kasvatajad oma töös väga palju laste huvidest. „Neis neljas lasteaias, kus me käisime, oli keskuste süsteem, mis tähendab, et lapsed jagunesid hommikul kasvatajate vahel ära. Iga kasvataja võttis grupi lapsi ja pakkus neile ühes ruumis mingit õppetegevust: üks tegi kunsti, teine mingit loovtööd, kolmas meisterdas lastega, neljas läks nendega õue jne. Lapsed saavad ise valida, mida nad sel päeval teha soovivad. Mõistagi püütakse last suunata igas valdkonnas tegutsema, et ta mitmekülgselt areneks. Aga mitte sunniga, vaid soovitusi jagades ja innustades.“

Igas lasteaias oli kunstiruum ja avastuskeskus, kus lapsed said ise uurida ja katsetada. Oli ka liikumisruum, mis oma mattide, redelite, võrkkiikede, pallide ja muude vahenditega nägi välja nagu väike võimla. Suuremates lasteaedades oli ka eraldi ruum õppevara jaoks, kus hoitakse raamatuid, kunstitarbeid, samuti õpetajate enda loodud materjale mitmesuguste teemade ja projektide kohta. „Kui Eestis ei soovi õpetajad omatehtud materjali alati kolleegidega jagada, siis seal suhtuti nii, et see kuulub kogu lasteaiale, mitte ühele rühmale, ning õppevara käiski käest kätte,“ meenutab Agnessa Jakobson.

Lasteaedades oli ka mitmesuguseid muusikariistu ning sõltus kasvatajast, kui palju ta neid kasutas. Palju määraski see, mida kasvataja oskab ja mida talle teha meeldib. Eraldi muusika- ja liikumistundi, samuti selliseid pidusid nagu Eestis, kus lapsed valmistavad ette eeskava ja vanematele esinevad, seal ei ole. Samas on hästi palju laste ja vanemate ühisüritusi, nagu laadad, grillipeod, laternamatkad. Koos tegutsedes saavad vanemad ka omavahel tuttavaks. Vanemad suhtlevad palju ka kasvatajatega ja usaldavad neid. Nad ei kaeba ega kritiseeri lasteaia tööd, vaid näevad lasteaias koostööpartnerit. 

Agnessa Jakobsoni sõnul oli ühes lasteaias üllatav näha, et mänguplatsil tohtisid lapsed olla ka omapäi ja ilma kasvatajata. „Küsisime, kes vastutab, kui laps kukub ja haiget saab. Saime vastuseks, et lapsel tulebki lasta proovida ja mõnikord ka kukkuda, muidu ta ei arene. Kasvatajad tunnevad lapsi ja teavad nende võimeid ning kõiki lapsi üksinda õue ei lase. Lisaks on kasvatajatel vanemate ja juhtkonna usaldus.“

Arengumappide koostamise asemel teevad kasvatajad lastest palju fotosid, koguvad nende kunstitöid ja kirjutavad sinna juurde lugusid. Lapse päeva kohta saavad vanemad tagasisidet sümbolkaartide kaudu, mis on neil meie Eliisi asemel. Sotsiaalmeedia on andmekaitse reeglite tõttu Saksamaa lasteaias keelatud. Ühelgi kasvatajal ei olnud rühmas arvutit, töölaua asemel aga oli väike kapp, kus ta vajalikke materjale hoidis. Küll aga oli igas lasteaias ruum, kus personal sai tööülesannetega seoses arvutit kasutada.

Teistmoodi oli seegi, et rühmas ei ole kasvatajal kedagi abiks. Ka üldise puhtuse hoidmise kohustus rühmas lasub kasvatajal. Kord nädalas käib puhastusfirma ja teeb põhjalikuma koristuse.

Agnessa Jakobson lisab, et kui Eestis on ootused lasteaiaõpetaja tööle väga suured, siis Saksamaal sellist survet lasteaiale ei ole ning kasvatajad teevad oma tööd kerguse ja rõõmuga.


Viktoria Vaimel, Koolieelikute rühma õpetaja

Meie rühm on liitunud programmiga „Professionaalne eesti keele õpetaja vene õppekeelega rühmas“. Eestikeelne õpetaja räägibki lastega ainult eesti keeles. Mina räägin vene keeles, aga kasutan pidevalt ka eesti keelt. Näiteks ütlen lapsele matemaatikatehte vene keeles ja palun tal öelda sama eesti keeles. Või kui teemaks on loomad, küsin, kuidas on nende loomade nimi eesti keeles. Õpime eestikeelseid sõnu kogu aeg.

Arvan, et meie laste passiivne eesti keele oskus on juba väga hea, nad saavad jutust aru. Kodus vanematega ja lasteaias kaaslastega räägivad lapsed oma emakeeles.

Lastele meeldib väga ka eesti keeles rääkida. Nad on uhked, kui mõnda sõna teavad ja neil rääkimine hästi välja tuleb. Koolimineku pärast muretsen mina hoopis rohkem kui nende vanemad. Usun, et algaval kooliaastal puutuvad nii õpetajad kui ka vanemad kokku nii mõnegi probleemiga.

Hamburgi lasteaedades nägime, kuidas nii laste kui ka vanematega suheldes kasutati sümbolkaarte. Eriti just väiksematele lastele, kes veel keelt ei oska, on need palju abiks.

Kaartidest üksi ei piisa, lapsega peab ka rääkima. Samas ainult jutust ei saa laps aru. Laste jaoks on kõige parem, kui näidata pilti ja sinna kõrvale rääkida. 

Kõige tulemuslikum ongi õpetada lapsele keelt päris olukordades. Näiteks räägime iga päev hommikuringis, mida köök meile täna pakub, otsime välja nende roogade pildid, hääldame toitude nimetusi eesti keeles ja mõtleme, milliseid koostisosi on nende valmistamiseks vaja. Ja kogu aeg kordame, kordame, kordame. Seda päevast päeva tehes kordab laps sõnu justkui mängides ja mõne aja möödudes hakkab neid juba kõnes kasutama.

Kasutame lasteaias kõiki võimalusi, et eesti keelt õppida. Meie uus muusikaõpetaja on eestlane, ta räägib lastega ainult eesti keeles ja tema tunnid on väga toredad. Kui ta laulab lastega „Kes aias“, joonistab ta aia ja mesilase, et lapsed aru saaksid, millest nad laulavad. Ka kunsti ja robootika huviringid lasteaias toimuvad meil eesti keeles. 

Mina ise osalesin hiljuti õpirände projektis ja töötasin kaks kuud eesti õppekeelega lasteaias. Selle rühma lapsed on minu rühmal külas käinud ja tulevad jälle. Et eesti keelt hästi osata, tuleb võimalikult palju eestikeelses keskkonnas olla. 

Svetlana Kolchurina, Tasandusrühma õpetaja

Mina töötan õpetajana pervasiivsete arenguhäiretega laste rühmas, kus käib neli last. Teine samasugune rühm on meie lasteaias veel. Lisaks kaks tasandusrühma, mõlemas 12 last, kuhu samuti suunatakse lapsed Rajaleidja otsusega.Hamburgis me nii raskeid lapsi tavalasteaedades ei näinud, sest nad suunatakse erilasteaeda. Seal olid rühmades lihtsamate erivajadustega lapsed, kellele suurem rühm sobib. Igas rühmas, kus on erivajadusega lapsi, töötab eripedagoog ja õpetajad on saanud vajaliku koolituse. Tugispetsialistidest olid lasteaias veel logopeed, eripedagoog ja mõnes lasteaias ka ergopedagoog, keda Eestis pole. Kui meil tegelevad tugispetsialistid lapsega oma ruumis, siis Saksamaal töötavad nad lapsega ka rühmaruumis ning on kasvatajatele igapäevategevustes abiks.

Kuna lasteaia eesmärk ei ole last kooliks ette valmistada, olid tegevused, mida Hamburgi lasteaedades erivajadusega lastega tehti, väga lihtsad. Nägin, kuidas eripedagoog istus lapsega koos laua taga ja nad õppisid kääridega paberit lõikama. 

Minu jaoks oli huvitav, et sümbolkaarte ja lihtsamaid viipeid kasutati seal ka tavarühmas. Meie kasutame neid erivajadusega laste puhul, kelle jaoks on väga tähtis igapäevane rutiin. Et laps teaks, mis tegevus millele järgneb: tuleme õuest tuppa, peseme käed, istume laua taha, hakkame sööma jne, näitame talle pilti ja ütleme ühe-kahe sõnaga. Mida lühemalt ja selgemalt lapsele infot anda, seda parem. Visuaalne materjal aitab kõnet toetada.

Arvan, et muukeelse erivajadusega lapse puhul on tähtis, et kasvataja oskaks temaga lapse emakeeles kasvõi kõige lihtsamal tasemel suhelda ja õpiks selgeks väljendid „Tere“, „Tänan“, „Palun“, „Võta“, „Anna“ jne. Need lapsed vajavad õppimiseks palju aega ja pidevat kordamist. 

Sarnaselt Eestiga on ka Saksamaal erivajadusega lapsel individuaalne plaan, kus on kirjas, mitu korda nädalas ta logopeedi, eripedagoogi ja teiste spetsialistide teenuseid vajab, lisaks võimaldatakse lapsele lasteaias vee- ja loovteraapiat. Oluliseks peetakse lasteaia, lapsevanema ja rehabilitatsioonikeskuse koostööd.

Meie omalt poolt tutvustasime Hamburgi lasteaedadele robootikategevusi, mis Eestis on rohkem arenenud. Meie lapsed teavad, kes on Bee-Bot, Blue-Bot või Ozobot. Tutvustasingi mänge, mida me Eestis oma rühma lastega mängime. Kuna robotid oskavad liikuda ja programmeerimiskäske täita, õpime mängu kaudu näiteks, kuidas poes käia, kaupu valida, kassas maksta. Samuti kuidas teatris ja kinos käituda. Hamburgi kolleegidele see väga meeldis.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!