22. mail toimus Tartu Sadamateatris juba 20. korda üleriigiline erivajadusega laste ja noorte teatrifestival „Savilind“, kus osales 13 truppi, ühtekokku 129 last. Festivali on algusest peale korraldanud Tartu Kroonuaia kool, mis sellest õppeaastast kannab Tartu Pärli Kooli nime.

Festivalist võtsid osa Tartu Emajõe Kool, Valga Jaanikese Kool, Tartu Maarja Kool, Pärnu Kuninga Tänava Põhikool, Kärdla Kool, Urvaste Kool, Tallinna Tondi kool, Tallinna Kadaka Põhikool ja muidugi Tartu Pärli Kool ise, kust osales kaks truppi. Päris uute tulijatena osalesid Haapsalu Viigi Kool, Tallinna Kannikese Lasteaia ja Hilariuse Kooli ühendtrupp ning Jaagu Lasteaed-Põhikool. Laste haigestumise tõttu pidi kahjuks tulekust loobuma Lahmuse Kool. Samuti ei olnud kohal tugikeskuse Juks truppi, kuna neil pole praegu juhendajat. 

Festivali projektijuht, Tartu Pärli Kooli õpetaja Kadri Männiksaar ütleb, et päev oli tihe ja toimekas ning pakkus palju häid elamusi. „Meie festival on hea võimalus erikoolide lastele ja õpetajatele omavahel kokku saada, suhelda, kogemusi jagada. See on selline teada-tuntud üritus mõnusas ja turvalises keskkonnas. Kes on käinud, tahavad ikka ja jälle tulla.“

Kadri Männiksaare sõnul sellel festivalil kedagi pingeritta ei panda. Žürii jagab tunnustust kõigile truppidele ja toob välja igaühe head küljed. Siiski on tavaks anda välja juhendaja- ja rollipreemiad, sest on väga oluline lapsi ja nende juhendajaid suure töö eest tunnustada.

Sel aastal andis žürii välja kaks juhendajapreemiat. Need said Vahur Põldsam Tartu Maarja Koolist ja Ljudmila Drozdova Tallinna Kadaka Põhikoolist.

„Savilinnu“ teatrifestivali idee autor ja žürii liige Katrin Luts tõdes, et žürii oli oma otsuses üsna üksmeelne. „Tartu Maarja Kooli lavalugu, mis oli kokku pandud A. H. Tammsaare miniatuuri „Armastus“ ainetel, võlus žüriid oma tõsisema teemakäsitlusega. Oli näha, et sellega oli palju vaeva nähtud. Eriline oli seegi, et poiss, kes rääkis jutustaja teksti, ei ole suuteline korraga ütlema üle ühe sõna. Tekst tuli lindilt ning juhendaja oli teksti kokkusaamiseks salvestanud kõik sõnad pika aja jooksul ja ühekaupa.

Veel meeldis žürii liikmetele väga Tallinna Kadaka Põhikooli trupi „Võlur Ozi“ ainetel tehtud lavastus. Lapsed mängisid küll vene keeles, aga loos oli jutustaja, kes tõlkis kõik eesti keelde, nii et publik sai aru, mis laval toimus. Lavastuses oli palju laule, hoogu ja energiat, sest vene rahvusest lapsed ongi temperamentsemad.

Toredaid lavastusi ja rolle oli Katrin Lutsu sõnul palju. Tartu Pärli Kooli juhendaja Marleen Umbleja näiteks oli seadnud lavale ühe 5. klassi õpilase loodud loo „Kuidas tekkis Emajõgi“. Lugu rääkis linnast, kus polnud üldse vett ja kõik oli must ja kole, kuni keegi avastas tammi. Kui tamm ära lõhuti, pääses vesi voolama. Nüüd oli vaja jõele ka nimi panna. Leiti, et kuna lapse toob ilmale ema, võiks ka jõe nimi olla Emajõgi. See oli uus ja tore versioon Emajõe tekkimisest.

Tallinna Kannikese Lasteaia ja Hilariuse Kooli ühendtrupi Punamütsike loos tegutses üks vahvlimaias hunt, kes sõi ära kõigi tegelaste vahvlid. Punamütsikese, vanaema ning ka hundi endaga läks kõik hästi.

Aukirju jagas žürii osalejatele ka toredate rollide eest. Üks kaunis ja ülevaatlik kavaleht pälvis samuti auhinna. Tänu Tartu linna haridusosakonna antud toetusele said kõik festivalil osalenud lapsed kingituseks festivali logoga värvilise veepudeli. 

Katrin Lutsu sõnul oli hea meel näha, et etenduste tase on tõusnud ja repertuaar huvitavamaks läinud. Algusaastatel oli tema sõnul üsna palju ka kaheldava väärtusega lugusid. „Pahatihti juhtus, et juba suured lapsed pidid mängima väikelaste näidendeid. Sageli on nii, et erivajadusega lapsed ei saa väga suure ja keerulise materjaliga hakkama. Samas ei taha nad seitsmendas klassis enam ka jänkusid ja kiisusid mängida, vaid esitada lugusid, mis neile päriselt huvi pakuvad. Lavastused, kus juhendajad valivad lastele huvipakkuva loo või on ise selle kirjutanud, on alati olnud huvitavad.“

Katrin Luts on veendunud, et draamaõpe arendab erivajadusega last väga palju. „Kõigepealt seeläbi, et tekib meeskonnatunne – laps tunneb, et vastutab koos teistega etenduse õnnestumise eest. Tekib sõpruskond, omavahelised head suhted. Proovides arutatakse ju maailma asju ja räägitakse inimsuhetest, mis kõik last intellektuaalselt arendab. Teisalt areneb väljendusoskus ja tekib julgus esineda – erivajadusega lapselt nõuab lavale minek suurt julgust. Nii et draamaõpe on ka väga hea suhtlemiskool, kus saab koos teha ja üksteiselt õppida.“

Katrin Luts „Savilinnu“ festivali algusest

Töötasin üle 25 aasta Tartu Kroonuaia Koolis (praeguses Tartu Pärli Koolis) huvijuhi ja näiteringi juhina ja tajusin suhtumist, et erivajadusega lapsed pole päris samal tasemel kui teised. Pärast seda, kui julgesime esimest korda Tartu kooliteatrite festivalist osa võtta, saime minu suureks üllatuseks väga head tagasisidet. Ajaleheartiklis, kus festivalist kirjutati, oli terve lõik meie koolile pühendatud. Mõne aasta pärast võitsime selle festivali ja hiljem ka üleriigilise teatrifestivali. Mul hakkas kahju, et teiste koolide erivajadusega lapsed sama tunnet kogeda ei saa. 2002. aastal Päinurmes toimunud erivajadusega laste teatripäeval, kus oli kohal kuus truppi, rääkisin teistele mõttest teha oma suur teatrifestival erivajadusega lastele. Järgmisel, 2003. aasta kevadel saigi see teoks. Festivali nimeks soovitas üks kolleeg panna „Savilind“. Mulle meenus selle peale kohe Pipi, kes minu jaoks on mingil moel samuti erivajadusega laps. Tuli meelde koht raamatus, kus Pipi hakkab sõitma Kurrunurruvuti saarele ning sõbrad seisavad kail ja vilistavad tema kingitud savipiilusid. On ka üks ilus eesti lugu, mis räägib karjapoisist, kes voolis väikese savist linnuvile. Kui ta seda vilistas, jäid lehmad – ja isegi lõoke kõrgel taevalaotuses – kuulatama. Siin on allegooria: ehkki need lapsed lõokese kombel ei lõõrita, võivad nad teha midagi armast, toredat ja siirast. See mõte on meie festivali kandnud nüüdseks juba 20 korral.