Tehisintellekt otsib kohta haridussüsteemis

14. mai 2024 Jana Paju-Hamburg ettevõtte SciStar Consulting asutaja, konsultant ja koolitaja - Kommenteeri artiklit
Jana Paju-Hamburg.

Peame suutma sõnastada, mis ulatuses ja kuidas on AI kasutamine (näiteks loov- ja uurimistöödes) aktsepteeritud.

AI (artificial intelligence, eesti keeles „tehisaru“), on võimas tööriist, mis paljude valdkondade professionaalide tööd juba praegu hõlbustab. Ka tööturul otsitakse inimesi, kes oskavad AI-d kasutada. Vaadates tööpakkumisi näiteks LinkedInis, näeb, et tihti oodatakse AI-pädevust, ning ma ei pea silmas andmeteadlasi, kes tehisintellekti arendaks. Järjest enam peab oskama AI-d kasutada ka näiliselt „andmekaugetel“ töökohtadel. Märkamatult on ka paljudes õpetamisega seotud rakendustes, millega saab teste koostada või tunde mängulisemaks muuta, tekkinud mõne tööriistaikooni juurde märge „AI“.

Uudishimulikumad on kindlasti sinna juba ka klõpsanud ja proovinud, mida see AI seal rakenduses ka teha oskab. Teisalt on kooli poolt kuulda õpetajate muret: õpilased „spikerdavad“ AI abiga ja „jäävad sellega vahele“. Jutumärkide kasutamisest hoolimata on mure tõeline ning vajab kokkuleppeid ja lahendusi. 

Kolmas, mitte vähem oluline aspekt on vajadus õpetajate tööd hõlbustada, aega kokku hoida ning elukestvalt professionaalselt areneda, et olla õpilaste harimisel kursis uuemate suundadega. Seega piilub AI uksest ja aknast sisse ka klassiruumi ja pakub enda abi. Iseasi, kellele, kuidas ja mis mahus.

AI õpetaja abivahendina

Usun, et tehisintellekt on tulnud, et jääda. Seetõttu on õpetajatel vaja nii teadmisi selle rakendamiseks kui ka laiapõhjalist diskussiooni sellest, kuidas me hariduses positsioneerime AI-d tööriistana, kas ja millal tutvustame seda õpilastele ning kuidas me õigupoolest üldse edasi läheme.

Väidan, et oskusliku kasutamise korral on AI õpetajale suurepärane tööriist, mis võimaldab kiiremaks ja efektiivsemaks muuta paljude tööülesannete täitmist, seejuures kvaliteeti kaotamata. Seda nii loomingulisemate kui administratiivsete ülesannete korral. Juba praegu on õpetajale pakutavate (tasuta ja tasuliste) AI-tööriistade loetelu pikk ja kirju. Et endale sobivat leida peab, olema kas palju aega proovimiseks, veidi õnne või usaldusväärne isik, kelle kogemusest kinni haarata ja soovitusest lähtuda. 

Olgugi et tööriistu on palju, saab oma elu oluliselt lihtsustada ka oskuslike päringutega mõnele suurele keelemudelile (sh tasuta versioonile), mis oskab „kaasa mõelda“, mõtteid tagasi põrgatada ning pakkuda välja lahendusi. Kui mugav on AI abil mõne hetkega luua head tunnikava põhja, täiendada seda klassiruumis toimivaks ja viia läbi põnevat tundi! Kui lihtne on rikastada tundi aktiivõppemeetoditega, kui abiline ajutormamiseks on sõrmeotste kaugusel! Või siis, kui õpilase kirjeldamiseks on kasutada küsimused, mis aitavad vältida nuputamist, missuguse nurga alt peaks õpilast vaatlema ja tähelepanekuid tegema. Millist infot üldse on vaja spetsialistil, kellega õpilane järgmiseks kokku puutub?

Õpetaja igapäevatöös saab AI kindlasti aidata, ning kuigi ei saa just öelda, et taevas on piiriks, siis koolielu puudutavas on selleks piiriks oma fantaasia. Piiranguid siiski esineb – ühelt poolt on need AI-desse sisse ehitatud ning teisalt märkab eesti kultuuriruumis opereerides üsna kiiresti, et ega AI meie kirjandust ja traditsioone alati ei tunne, keele suhtelisest valdamisest hoolimata. Ja olgem ausad, tehisaru ei olegi loodud näiteks lahendama matemaatikaülesannet, isegi kui osal juhtudel ta seda oskab.

AI kui kirjaoskuse osa

Et õpetada (sobivasse vanusesse jõudnud!) õpilast AI-d kasutama, peab õpetaja paratamatult ise seda kunsti arvestataval tasemel valdama. Hoolimata mõningasest elutargast konservatiivsusest, ei tohi AI-d õpilastele tutvustamata jätta, kuivõrd on oht haavata nende konkurentsivõimet tulevikumaailma tööturul. Kuidas saame jätta õpilase kirjaoskuseta? Ei tohigi!

Siinkohal on oluline küsimus, kuidas õpetada. Eks ikka kogemuse kaudu – andes ülesandeid, mis julgustavad midagi looma tehisaru abi kasutades ja samas toetavad õpiväljundite saavutamist. Kas AI kasutamisest peaks saama RÕK-i üldpädevus? Võimalik, et peakski. Äkki kuskil seal õpi- ja suhtluspädevuse vahel, või ettevõtlikuspädevuse järel?

AI abi on suurepärane ka õppeainete lõimimisel. Oskuslikult suunatud õpilane suudab iteratsioonide käigus AI-lt infot järjest paremini küsida, seda korrastada ja struktureerida. Kuna AI abil on kerge hüpata ka teemade vahel, saab panna kokku kõige erinevamat sisu ja lasta AI-l koostada kondikavasid. Selle abil saab lasta õpilasel juba teemasse süveneda ja seda edasi uurida. Suur tarkus on siinkohal sobiva ülesande konstrueerimine: mida ja kuidas kombineerida, et AI kasutamine ja isetegemine oleks toetatud ja sobivas proportsioonis? Lõiming muudab kergemaks teemade leidmise – inimesel enamasti on midagi, mis teda paelub. Ja kui ka ei ole, võib suunata teda AI käest küsima, mis oleks hea teema. 

Mu väikesele ülesandepüstitusele on muidugi võimalik oponeerida, et aga siis õpilane kasutabki vaid AI-d ega tee rohkem enam midagi. Mitte kunagi!

AI kui takistus õpetamisel

Tõsi ta on, tehisaru kasutamisel on haridusliku ebavõrdsuse kasvamisest juttu olnud. Loogika ütleb, et nutikas õpilane Juhan õpib paremini, kui oskab hästi AI-d tööriistana kasutada, ja see toetab teda edasisel õppetööl. Kui aga nõrk õpilane Juku püüab lasta abivalmil AI-l teha enda eest kõik keskpäraselt ära („Nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik!“), vältides ise hallide ajurakkude liigset koormamist – jäävad tal uued teadmised ja oskused saamata. ChatGPT-lt selle kohta küsides sain vastuseks, et haridusliku ebavõrdsuse suurenemine AI-ga on seotud sellega, et a) õpilastel ei ole võrdset ligipääsu tehnoloogiale; b) digitaalne kirjaoskus on õpilaste seas ebaühtlane; c) esineb keelebarjäär; d) õpetajatel pole ühesugust valmisolekut AI rakendamiseks tundides; või e) õppekavad ei ole AI kasutamise osas ühtsel seisukohal. Tundub, et eespool toodud Juhan ja Juku lähevad punkti B alla.

Artiklis eespool viidatud spikerdamine AI abil võib olla tõsine probleem. Keskpärast referaati või kirjandit on võrdlemisi lihtne genereerida murdosaga ise tegemisele kuluvast ajast. Seega tuleb õppetöö ilmselt osaliselt ümber mõtestada: mis tüüpi ülesandeid, kus ja millal tehakse. Kas on mõtet anda kodus teha loovtöö, mille struktuuri saab õpilane lasta AI-l luua, et ehitada kirjatükk selle struktuuri peale üles? Või peaks sedasorti asja tegema telefonita ja koolis? Või oleks otstarbekas üldse anda õpilasele analüüsida asjaliku õpilase kirjutatud töö ja samal teemal AI loodu ning lasta neil endal näha erinevusi? Aga mis saab teadustöö alustest uurimistööde kirjutamisel? 

Olgugi et õpetajad tunnevad tihti oma õpilaste kirjastiili ja oskusi hästi, on siiski riskantne jagada oma kahtlusi tehisaru kasutamisest, sest kui tegemist pole just mõne anekdootliku olukorraga, on selle kasutamist tõestada keeruline. Siin aitaks, kui koolis oleks kas või põhimõtetena fikseeritud, kuidas tehisaru kasutada.

Kas ümber mõtestada tuleb ka eksamite läbiviimine? Kas eksami jooksul rohketel pissipausidel käies jõuab lasta AI-l telefonis kirjatüki struktuuri ja sisu genereerida ning selle vähemalt laias laastus meelde jätta, et siis minna tagasi eksamiruumi ja asi paberile panna? Seda viimast on „üle ootuste keskpäraste“ kirjatööde ja summaarselt pikale veninud pissipauside puhul juba kahtlustatud. 

Keeleõpetajatele vihjeks: näiteks ChatGPT kipub ingliskeelses tekstis olema pompoosne. Eestlast järele aimates kipub ta end aga üheülbaliselt väljendama, rohkem, kui ootuspärane oleks. Aga need vihjed kehtivad vaid juhul, kui tekst on sisuliselt otse suurest keelemudelist kopeeritud. Tõhusa toimetamisega saab need vead parandada.

Seega, head rohtu nende probleemide lahendamiseks hoobilt pakkuda ei oska. Samas on alati olnud mahaviksijaid ja ausaid õppureid, mõlemal on tehisaru abil lihtsalt üks tööriist juures.

Õpetamisega käsikäes käib tagasisidestamine ja hindamine. Hiljuti pakkus vestluspartner mulle välja ideed oma tööülesandeid AI abil lihtsustada. Kõnealused ülesanded olid tekstide teadustoimetamine ja retsenseerimine ning mõningate õpetamist puudutavate materjalide analüüs. Olen tänulik, et ta sellest juttu tegi. Nende ülesannete täitmisel, sarnaselt tagasisidestamisega õpetamisel, on võimalik suunata tehisaru andma ühtlasemat ja vähem kallutatud tagasisidet, kui ise oskaks („On see nüüd Juhani või Juku töö, mida ma parajasti loen?“). 

Suutmata aga prognoosida kõiki neis väga loomingulistes tekstides ja dokumentides ette tulevaid erisusi, pelgan, et sellisel optimeerimisel võib olla kaks tagajärge: a) käies ise vaid pealiskaudselt üle AI antud tagasiside, võib jääda kahe silma vahele mõni lennukas aspekt, mida pole osanud AI-le olulisena prognoosida, ning seega jääda märkamata lisandväärtus või koht selle loomiseks; b) vältimaks variandi A realiseerumist, suureneb lõpuks töömaht, sest lisaks algdokumendi / õpilaste tööde kontrollile tuleb kontrollida ka AI tagasisidet. 

Siiski võib selline optimeerimine olla kasulik mahukate väga rutiinsete tööde kontrollimisel, ent panen südamele, et sellise lähenemise puhul oldaks ettevaatlik ja kasutataks vähemalt pistelisi lisakontrolle, isegi kui kohandatud tehisaru on sisse töötatud. Ja kui norida, siis kuidas nii rutiinsed kodutööd üldse sündinud on? Mõtteaineks: mida rohkem meenutab õpilasele antud ülesanne tehisarule antud käsklust, seda lihtsam on ülesannet lahendada AI abil.

Kuidas edasi?

Praegu on seega olulisim küsimus, kuidas me koolides edasi lähme. Peame oskama AI-d kasutada, et lihtsustada oma tööd ja omada digitaalset kirjaoskust. Peame välja mõtlema, mida ja kuidas peavad õpilased õppima, kasutamaks AI-d ohutult, eetiliselt ja vastutustundlikult. Peame suutma sõnastada, mis ulatuses ja kuidas on aktsepteeritud AI kasutamine (näiteks loov- ja uurimistöödes). Samas peab leidma viisid, kuidas õpetajad saavad uue üldpädevuse arendamist soosida, toetada ja ergutadagi. 

Usun, et laias laastus ootuste-õiguste-kohustuste pakett õpilase-õpetaja-kodu vahel AI lisandumisega ei muutu. Nagu ei muutnud kalkulaatori leiutamine üleliigseks matemaatikat, on ka AI just tööriist, mille kasutamine võib hõlbustada meie elu. Otsigem ja leidkem, kus on tema koht haridussüsteemis.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!