Väikekoolide päästmine innovatsiooni abil

14. mai 2024 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit

Väikekoolid peavad muutuma ägedateks õppimiskohtadeks ja avalikkus peab saama aru, et väikekoolid ei ole kulu, vaid ressurss.

Need kaks sõnumit tulid selgelt esile Eesti Haridusfoorumi seminaril-ajurünnakul, mis toimus 4. mail Tartus Ülikooli kohviku rõdusaalis.

Ägedate õppimiskohtade all peeti silmas seda, et väikekoolid peaksid julgelt rakendama innovatsiooni ja võtma kasutusele uusi aktiivõppe meetodeid, näiteks õpijuhiste järgi toimuvat personaliseeritud õpet, mida mõnedki koolid Tallinnas ja Tartus juba edukalt kasutavad. 

Avalikkuse teadlikkuse all mõeldi eelkõige kohalike omavalitsuste, kuid ka regionaalministeeriumi inimesi, kes on seni näinud väikekoolides eelkõige kuluallikat, süvenemata, mida väikekool kohalikule elule pakkuda suudab. 

Tegelikult oli ka kolmas sõnum: koostöö. Leiti, et väikekoolid ei peaks olema üksnes haridusministeeriumi mure, vaid õla peaks alla panema ka regionaalministeerium. Teiste sõnadega: innovatsiooni on vaja ka poliitilisel tasandil. 

Eesti Haridusfoorumi seminaril-ajurünnakul osalesid Reet Laja (ENUT), Marju Lauristin (TÜ), Triin Kaaver ja Marika Saar (MTÜ Hea Hariduskorraldus), Ene-Silvia Sarv (haridusnõustaja), Maria Erss (TLÜ), Peep Peterson (Rahvahariduse OÜ) Kristjan-Julius Laak (TÜ), Heiki Haljasorg (Tallinna Toomkool) ja allakirjutanu.

Kristjan-Julius Laak ettekannet pidamas.

ARVUTID JA AKTIIVÕPE  ÄGEDAS KOOLIS

Kuidas näeb välja tänapäevane äge kool, sellel teemal tegi Eesti Haridusfoorumi seminaril-ajurünnakul ettekande TÜ doktorant Kristjan-Julius Laak. Ettekanne kandis pealkirja„Personaliseeritud õpe: tehisaru või loomuliku aru abil?“ ja Laagi doktoritöö keskendub just samale teemale.Ta tõi välja, et personaliseeritud õpet mõistetakse kahtemoodi. Ühelt pool arvatakse, et see saab toimuda ainult arvuti toel, sest õpetajal pole võimalik kõigi õpilastega personaalselt tegelda. Teisalt arvatakse, et personaliseeritud õpe peab toimuma just õpetaja juhendamisel ja võimalikuks teeb selle õpijuhiste kasutamine.

Arvutipõhine personaliseeritud õpe

Sellega on HTM juba mõnda aega tegelnud ja üht-teist on olemas. Põhimõte on see, et õpilane lahendab arvutis ülesandeid, arvuti näeb, mis tasemel õpilane on, ja pakub talle järgmisi, tõenäoliselt jõukohaseid ülesandeid. Ühesõnaga, arvuti ennustab varem lahendatud ülesannete põhjal, millest õpilane võiks jagu saada ja mis on talle piisavalt keeruline. Enamasti pakub arvutiprogramm õpilasele mitut ülesannet korraga, et ta saaks nende hulgast midagi valida – sellega on toodud õppeprotsessi ka eneseregulatsiooni moment. 

Kristjan-Julius Laak võrdles seda kõike Youtube’iga, kus pakutakse eelmiste vaatamiste põhjal samuti valikut analoogilistest uutest asjadest. Ka e-kaubanduses pakub algoritm eelmiste ostude põhjal kaupu, mis tõenäoliselt inimest huvitavad. Sellised ennustamise algoritmid on hästi sisse töötatud ja hariduses samuti kasutatavad. 

Tehisaru jälgib ühtlasi õpilase edenemise kiirust, annab tagasisidet, mis läks õigesti, mis valesti jne. Nii kujundab tehisaru õpilase personaalset õpirada. Näeme, et ennastjuhtivat õppijat juhib väga suures ulatuses arvuti. „Kas me sellist personaliseeritud õpet tahamegi, kus arvuti aitab lapsel teatud teadmisi kiiresti läbi nämmutada?“ küsis Kirstjan-Julius Laak. „Või on haridus midagi rohkemat?“ 

Laak meenutas nüüdisaegse õpikäsituse põhipunkte, mille järgi on hea hariduse olulised osad alusteadmised, õpioskused, enesejuhtimine, koostöö ja heaolu. Arvutipõhine adaptiivõpe pakub ainult alusteadmisi.

Õpijuhistega personaliseeritud õpe

Järgmisena selgitas Laak, kuidas näeb välja õpijuhiste toel toimuv personaliseeritud õpe. Ta jälgis seda viie nädala jooksul (jaanuarist aprillini) koolides, kus seda meetodit juba kasutatakse: mitmes Rocca al Mares koolis, Montessori koolis, Roostiku koolis (kuhu võetakse lapsi vastu loosiga) ning Tartus Forseliuse koolis. Viimane on tõestus, et munitsipaalkoolis saab samuti väga hästi õpijuhiste järgi õppida. Vaatluse all olid 1.–6. klass. Nendes klassides oli üleval kaks kaamerat ja õpetajal revääri küljes mikrofon. 

ÕPIJUHIS. Lühidalt öeldes käib juhisepõhine personaliseeritud õpe nii, et õpetaja valmistab õpijuhised ette ja õpilased õpivad nende toel iseseisvalt.Kõigil õpilastel klassis on täpselt ühesugune õpijuhis, kuid iga laps õpib selle järgi erinevalt, otsustades ise, mis järjekorras ta ülesandeid täidab, mis nädalapäeval midagi teeb, jne. 

KOOSTÖÖÜLESANDED. Juhises on alati ka koostööülesandeid. Õpilased peavad omavahel kokku leppima, kes kellega midagi koos teeb. Enamasti istutaksegi juhisepõhise õppe puhul nelja-viiekesi laua ümber ja arutatakse asju. Õpilased otsustavad ka seda, mis ruumis nad õpivad, millal teevad enesekontrolli jms. Tavalise vaikse ja kindla rütmiga tunni asemel näeb vaatleja enda ees suurt siblimist ja kõrvu kostab päris korralik jutusumin, kuid kõik õpivad. Suminat suurendab muide see, et mõnes klassis on kohal kaks õpetajat korraga, nii et üks õpetaja tegeleb näiteks matemaatika ja teine eesti keelega. Kaks tundi toimub korraga. Õpilased otsustavad, kumba ainet nad siis õpivad ja kumma õpetaja juurde lähevad. Seega on õpetaja roll täiesti muutunud – ta ei ole teadmiste jagaja, vaid iga õpilase personaalne ja individuaalne juhendaja ehk tuutor. 

SUUNAVAD KÜSIMUSED. Laak tõi välja veel ühe õpijuhiste toel toimuva õppe eripära. Õpetaja vestleb seal üksteise järel oma klassi kõigi õpilastega, kuid ei ütle neile kunagi vastuseid ette. Kui õpilane temalt midagi küsib, siis ta vastab suunavate küsimustega. Õpilane läheb õpetajalt saadud küsimusega tagasi oma kohale, arutab seda küsimust sõbraga, vaatab õpikust, teeb enesekontrolli ning läheb siis uuesti õpetaja juurde ja räägib talle, millest ja kuidas ta nüüd aru sai. Kui õpilane saab ikkagi valesti aru, siis otsitakse koos õpetajaga, mis võib olla valesti arusaamise põhjus.

Laak märkis, et Ilona Trageli uuringust on selgunud, et tavapärase õppe puhul esitab ainult paarkümmend protsenti õpetajatest õpilastele suunavaid küsimusi, kuid õpijuhiste järgi õppivates klassides on enamik küsimustest suunavad. Õpijuhistega klassides õpivad õpilased nagu väikesed teadlased. Nende õpimotivatsioon on kõrge, nad on päev läbi õppimise meeleolus. Koolirõõmu on palju, kiusamist pole, selle asemel aidatakse üksteist. Tunnivaatlused on näidanud, et üksteise toetamise ja aitamise hetki on õpijuhiste järgi õppivates klassides tuhandeid. 

TEADMISTE KONTROLL. Oma õppimise tulemusi kontrollivad õpilased samuti ise. Kui ülesanne on valmis, siis võrdlevad nad oma tulemust rühmakaaslaste omaga, vaatavad õiget lahendust õpetaja vihikust või seinale pandud abimaterjalist, kasutavad kontrolliks digitaalseid õppevahendeid või muid võimalusi. Õpetaja saab õpilaste teadmistest ülevaate suuliste vestluste käigus, mida ta peab iga õpilasega. Õpetaja ei kiirusta ühtki õpilast tagant, vaid aitab süveneda, et iga laps ise tulemuseni jõuaks. Märksõnaks on saanud, et aeglane õppimine on isegi parem, sest õpilane süveneb siis rohkem. Õpijuhistega klassides ei ole ka seda eesmärki, et kõik peavad olema supertublid jateadma kõike, mis õppekavas kirjas. Nendes klassides peetakse kõige tähtsamaks seda, et laps tõesti tahaks iseseisvalt õppida ja et ta ka oskaks seda teha, oskaks oma tulemusi ise hinnata jms.

ENESEANALÜÜS. Õpijuhistega õppimise juurde käib ka iga päeva või nädala õpitulemuste analüüs. Õpilane vaatab üle, mis tal hästi läks, mis oli tore, mida saab teisiti teha, kuidas oleks õige jätkata. Eneseanalüüs algab juba esimesest klassist, kuid seal nad lihtsalt kirjutavad üles, mida tegid, mis oli tore. Järgmistes klassides läheb eneseanalüüs keerulisemaks, sest õpetaja suunab neid keskenduma sellele, kuidas nad õppisid, millest aru said jms. 

HINDAMINE. Hindeid ei panda, on enesehindamine. Õpilane ise vastutab selle eest, et ta asjad selgeks saaks. Kõigepealt reflekteerib õpilane ise, mida ta juba oskab ja mida veel mitte, ning hindab, kui hästi saab ta aru, skaalal ühest kolmeni. Teiseks õpetaja vestleb kõigi õpilastega ja märgib üles, kuidas kellelgi läheb. Mõnedki õpetajad panevad iga õpilase kohta teema ja tulemused kirja arvutisse, et oleks lihtsam andmeid analüüsida. 

Kristjan-Julius Laak ütles, et õpijuhiste järgi õppimine on just see personaliseeritud õpe, mida koolid vajavad, sest see kujundab üldpädevusi, õpioskusi, koostööoskusi, eneseanalüüsi, loob kultuurilisi hoiakuid. Samas ei ole vaja ka arvutis personaalset õpet kõrvale heita, sest see sobib suurepäraselt abistavaks tööriistaks. 

ÕPETAJATE HINNANGUD. Miks nendes koolides õpijuhised kasutusele võeti? Laak tõi valiku õpetajate põhjendusi. Nii on õpetaja töö süsteemsem, sest õpijuhiseid koostades peab ta väga täpselt läbi mõtlema, mida tema õpilased neid juhiseid kasutades saavutama peavad. Juhiste toel õpetades tekib õpetajal aega igale õpilasele individuaalselt läheneda, ja seda tunni ajal, mitte pärast tunde. Õpetajal on klassis kergem, kui õpilased vastutavad ise oma õppimise eest ja õpetaja ei pea kogu aeg nende tähelepanu eest võitlema. Isegi suures klassis on õpijuhiste järgi kergem õpetada. Juhiste järgi õpetamises on palju loovust ja loovus annab õpetajale energiat juurde. Lõpuks on õpetajad välja toonud, et juhiste järgi õpetamine eeldab õpetajate tihedat koostööd ja see teeb samuti õpetamise kergemaks ning annab uut hoogu.

Kuidas õpijuhiste toel õppimist levitada?

Pärast Kristjan-Julius Laagi ettekande ärakuulamist arutati, mida oleks vaja teha, et õpijuhiste järgi õppimine leviks paljudesse koolidesse. Nenditi, et ministeerium ei saa seda koolidele ülevalt alla peale suruda, sest see meenutaks Nõukogude aega, kus õppemeetodeid ette anti. Realistlikum variant on juhisepõhise õppe koolides tutvustamine ja selle meetodi kohta kirjutatud teadusartiklite levitamine.Laak märkis, et tema ja ta kaasdoktorant Liina Kersna seda juba teevadki. 

Laak lisas, et riburada tekib juurde koole, kus keskendutakse õpilase enda vastutamisele, enesejuhtimisele ja eneseanalüüsile, endale ise nädala eesmärkide seadmisele jne. Ta pidas rõõmustavaks, et haridusteadlased on hakanud personaliseeritud õpet põhjalikult uurima. Näiteks sügisel ilmub veebiajakirjas Eha sel teemal artikkel, mille autorid on tema ise, Liina Kersna, Margus Pedaste ja Liina Lepp. 

Arutelus osalejad olid veendunud, et juhisepõhine õpe hakkab levima. Näiteks keelekümblusklassid tekkisid samuti koolide enda initsiatiivil, mitte ülevalt alla antud korralduse pärast. Ettevõtlikud koolid lugesid keelekümblusest, said innustust, neile loodi tingimused, mis neid toetasid, ja nii see meetod levis. 

Samas tõdeti, et nii radikaalsed uuendused jõuavad enamasti ainult veerandi või kolmandikuni koolidest, kuid sellele on vaja üle viia kõik koolid. 

VÄIKEKOOL KUI RESSURSS, MITTE KULU

Teise suurema teemana arutati Eesti Haridusfoorumi seminaril-ajurünnakul Tartus väikekoolide elujõu seotust regionaalse arenguga. Läbivalt kõlas mõte, et regionaalarenguski on vaja innovatsiooni, et enam ei vaadataks väikekooli kuluallikana ega peetaks koolivõrgu koomale tõmbamist kohaliku omavalitsuse arenguks. 

Järgnevalt mõned väljavõtted arutelul väljaöeldust. Selget süsteemi nendel mõtetel ei ole, sest kasutati ajurünnaku meetodit, mille puhul peetakse iga väljapakutud ideed huvitavaks ja edasimõtlemist väärivaks. 

Ajurünnaku eesmärk oli teada saada, kas pakutakse piisavalt välja ideid, millesse tasub edaspidi põhjalikumalt süveneda, et siis sügisel kokku kogutud ideede põhjal suur haridusfoorum korraldada. Etteruttavalt võib öelda, et ajurünnakus osalenute arvates kogunes väikekooli teema suure foorumi korraldamiseks mõtteid piisavalt. 

Ent nüüd väike ülevaade ajurünnakus väljaöeldud mõtetest märksõnade kaupa. 

RAHA vs. INIMENE 

  • Põhimõtteliselt peaks raha liikuma sinna, kuhu liigub inimene, kuid seni on liikunud inimene sinna, kus on raha. Näiteks käivad inimesed tööl hoopis Soomes ja paljud on pannud ka oma lapsed seal kooli.
  • Seni on ressursse keskustesse koondatud, mille tulemusel on tekkinud suuri koole, näiteks riigigümnaasiume jt. Ressursse on pumbatud järjest enam alt üles üksikutesse suurtesse keskustesse, nii et all on läinud järjest hõredamaks, kuni võib juhtuda, et kogu lugu kokku kukub.
  • Otsused hariduses pühivad ühest kohast ressursi minema ja teise kohta kokku. Aga mis see kogu Eestile teeb, seda on vaja ühiselt arutada. 
  • Haridussüsteemil on ülevalt alla mitmeid kihte. Praeguseks on nii palju koole juba suletud, et raske on öelda, kas kõige alumist kihti enam ongi. Võib-olla täidab praegu juba keskmine koolide kiht kõige alumise kihi rolli.  
  • Inimgeograafid peaksid kaasatud olema, kui regionaalarengu teemat arutatakse, sest nemad näevad tervikpilti, ei lähtu ainult praegustest rahavõimalustest.
  • Õppijate ja nende vanemate vajadused on need, millest tuleb väikekoolide ja piirkonna arengut kujundades lähtuda, mitte ainult rahast. 
  • Kõige suurem ressurss ei ole raha, vaid need õpetajad, kes väikestes koolides töötavad, ja lapsed, kes seal õpivad, ning nende pered. Tänu nendele inimestele vald üldse olemas on. 
  • Haridusministeerium on inimressursi ministeerium, mitte haridusametnike tegevuse korraldamise ja õpetajatele palga maksmise amet. Tema käes on ühiskonna inimressursi taasloomise ja hoidmise valdkond. Ministeerium peab sellele häälestuma.
  • Ei ole õige mõelda, et kui lapsi on vähem, siis on koolidele vähem ressurssi vaja. Ressurssi on vaja ikkagi palju, sest need vähesed lapsed peavad kõik suutma täita vastutusrikkaid ülesandeid, sest inimeste nappuse tingimustes ei ole peale nende kedagi teist kuskilt võtta. 
  • Väikese valla jaoks on 12 last tähtsamad kui 200 last Tallinna jaoks. Kui vallal läheb kolm last kaduma, siis on see juba veerand.
  • Need 12 last peavad saama parima võimaliku hariduse, soovitavalt personaliseeritud hariduse, sest vallale on nad ülimalt tähtsad.  

KOOSTÖÖ vs. KONKURENTS 

  • Väikeste maakoolide potentsiaali saab välja arendada ainult poliitiliste jõudude ja ametkondade nn piiriüleses koostöös. 
  • Haridusministeerium ja regionaalministeerium peaksid ühise laua taha istuma ja püüdma ühiselt nii kooli kui piirkonna arengusse innovatsiooni tuua. 
  • Kui palju on regionaalministeeriumis mõeldud sellele, et regionaalset arengut saab mõjutada ka haridus- või kultuuripoliitika kaudu, mistõttu tuleb haridus- ja kultuuripoliitikat toetada.
  • Nn Robin Hoodi maks ei oleks midagi erakordset. Euroopa Liidu rikkamad liikmesmaad toetavad algusest peale vaesemaid liikmesmaid, sealhulgas Eestit. 
  • Kuidagi on vaja mõjutada kohalikke kogukondi, et ei tekiks vastasseise. Näiteks Rõuge koolist kuue kilomeetri kaugusel on kaks pooltühja põhikooli, mis võiksid ühineda üheks tugevaks põhikooliks, kuid Mõniste ja Varstu kogukond ei ole leidnud ühist keelt. 
  • Uusi lahendusi ellu rakendades tuleb eelnevalt kohalikke inimesi päriselt kaasata, mitte lihtsalt rääkida neile, mis juhtuma hakkab, nimetades seda rääkimist kaasamiseks.

PÕHIKOOL vs. KUUEKLASSILINE KOOL

  • Kui mõelda ainult rahale, siis on 6-klassiline kool hea. Kui mõelda lapse arengule, siis ilmselt mitte.
  • Põhikooli lõpetamine on noore inimese jaoks nagu initsiatsiooniriitus – ta on jõudnud oma koolis kõige vanemate õpilaste hulka, ta on saanud suureks. Kuueklassilises koolis ta suureks ei saa. Ta läheb progümnaasiumi ja on seal jälle kõige väiksem.
  • Esmapilgul ei tundu see probleemina, kui 7. klassi poiss sõidab kooli iga päev paarikümne kilomeetri kaugusele. Mis see pool tundi sõitu ikka teeb. Kuid 13-aastane laps, eriti poiss, on väga labiilse närvisüsteemiga. Miks ta peab siis just selles arengufaasis kodukohast lahkuma? Poisid lähevad selles vanuses väga kergesti rajalt ära. Aga kodus hoolitsevad nad oma koera eest, aitavad vanematel aiatöid teha, suhtlevad lapsepõlvesõpradega.
  • Kuidas tagada, et lapse areng toimuks kasvamise ja küpsemise režiimis, mitte jõnks siia ja jõnks sinna? 
  • Väikeses põhikoolis on 7–8 õpetajat. On olnud juhtumeid, kus pärast kooli kuueklassiliseks muutmist on need õpetajad kõik lahkunud, sest nad ei saanud koomust täis. Aga see seitse-kaheksa lahkuvat õpetajat on kohaliku piirkonna intellektuaalne potentsiaal. Kas keegi sellega ka arvestab? 
  • Kuueklassilised koolid, kus on õpilasi on vähe, saavad Haridus- ja Teadusministeeriumilt nn allesjäämise toetust, mis on väga positiivne. Nii saavad paljud lapsed käia vähemalt esimesed kuus klassi koolis kodu lähedal. Kuid koolipidajal võib tekkida soov teha põhikoolist kuueklassiline puhtalt sellepärast, et ministeeriumilt väikekoolide toetust saada. 
  • Kodulähedane kool peab muutuma ägedaks kooliks, kuhu lapsevanemad tahavad oma lapsi panna. Nõo kool ei asu suures linnas, aga sinna minnakse õppima, sest Nõo on äge kool.
  • Kohalike omavalitsuste tegelastele on vaja selgeks teha, et kooli väiksusest peab saama tema tugevus. 

INNOVATSIOON vs. TRADITSIOON

  • Vallad on sundseisus ja ainus lahendus on innovatsioon. Tuleb hakata tegema asju teistmoodi. 
  • Oleks tore, kui väikekoolid rakendaksid juhisepõhist personaliseeritud õpet ja muid uusi lahendusi, kuid see võib neil käia üle jõu. Mõnelgi vallal on ainult üks haridusspetsialist, kes kõike ei jõua. Kui volikogus valitseb pingeline õhkkond, vallavanem haridusspetsialisti ei toeta ja kohalik kogukond on muutuste vastu, siis on innovatsioon hukule määratud. 
  • Paljud kohalike omavalitsuste tegelased ei mõtle üldse innovatsioonile ja uutmoodi lahendustele. Nendelt võib tihti kuulda mõtet stiilis paneme veel kaks kooli kinni, sest vallal kulub nende peale liiga palju raha.
  • Väiksed maakoolid näivad olevat ideaalsed innovatsiooniga alustamise kohad, kuid enamasti nad seda ei ole. Miks? Üks põhjus võib olla see, et võimekas koolijuht läheb tõenäoliselt väikesest koolist suuremasse kooli, sest seal saab ta paremat palka. Ja nii polegi väikekoolis innovatsiooni tugevat eestvedajat. 
  • Innovatsioon eeldab, et õpetajal on mingisugust vaba aega ja et teda toetatakse. Tihti aga toetajaid pole. Paljudel valdadel pole õppearenduse juhte, kaasava hariduse tugispetsialiste, haridustehnolooge, juhiabisid jt, kes osa õpetaja koormusest enda peale võtaks. Õpetajale lisab koormust see, et väikekoolis töötab ta ka liitklassidega.
  • Väikesi koole on hakatud üha rohkem ühise juhtimise alla viima. Nii saaks kõigis satelliitkoolides korraga innovatsiooni rakendada. Küsimus on aga selles, kust leitakse nii võimekaid koolijuhte, kes nii suure väljakutsega hakkama saavad.
  • Ühise juhtimise all olevates õppekohtades saab tugispetsialistide toetust tsentraliseerida ja see annaks suure kooli väikestes õppekohtades töötavatele õpetajatele rohkem aega innovatsiooni jaoks. Tsentraliseeritud tugisüsteemid võimaldavad õpetajate tegelikku potentsiaali paremini välja tuua. 
  • Kuidas toimida, et suure kooli ja tema väikeste satelliitide vahel tekiks niisugune koostöö, et õpetajate potentsiaal oleks väga hästi ära kasutatud, ja oleks võimalik rakendada kõigis õppekohtades näiteks personaliseeritud õpet? 
  • Üks uus suundumus on, et väikekoolide õpetajad on hakanud ise ühiseid meeskondi moodustama, et asju arutada ja üheskoos ellu viia. Näiteks mitme õppekoha muusikaõpetajate koostöö. Õlatunne on uute lahenduste rakendamisel väga oluline. 
  • Veebipõhised õppematerjalid muudavad iga väikese maakooli maailmakooliks. Seda võimalust tuleb samuti kasutada.

KOGUKONNA KLASS vs. TAVAKLASS

  • Üks lahendus võiks olla see, et nii õpetajad kui ka õpilased hakkaksid liikuma suure kooli ühest õppekohast teise ehk teeksid iga tsükli läbi eri õppekohas. Seejuures oleks iga õppekoht spetsialiseerunud mingi kindla ainevaldkonna õpetamisele. Nii saaks kooli kolmanda kooliastme alles jätta ja õpilastel ei kaoks kodukoha tunne ära. 
  • Võib-olla õpilasel ei peakski olema ühte kindlat kooli ja klassi? Võib-olla võiks ta õppida kodukoha kogukonnaklassis, millega ta käib õppimas mitmes õppekohas, lisaks muuseumis, turismikeskuses, kultuurimajas, raamatukogus jne. Kogukonnaklassi saaks kaasata ka koduõppel olevaid ja teisi lapsi. 
  • Mis me üldse teeme kooliastmetega? Mõneski riigis on 4-aastane juba koolilaps. Mis on haridusastmete isiksuslik ja kultuuriline mõte? 


Vaata ka artiklit 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!