Eesti keele kui emakeele kaitseks

11. juuni 2024 Maarja Vaino kirjandusteadlane, Tallinna Kirjanduskeskuse direktor - 4 kommentaari
Maarja Vaino.

Rumalus on teadagi igivana, küllap sündis ta koos ilmaeluga ja ka kaob alles koos sellega. Seetõttu pole midagi ootuspärasemat kui vanade vigade kordamine uues kuues. Olgu selle kinnituseks kohe toodud üks tsitaat A. H. Tammsaarelt, kes 1934. aastal oma artiklis „Usust ja vastutusest“ kirjutas: „Me oleme ehk iseend ja oma kasvandikud liiaks jätnud kadakate, saksikute, pajuvenelaste ja optantide ning igasuguste põrandaaluste mõjutada, nagu me ka vahetpidamata oskame seletada, miks me peame oskama inglise, prantsuse, saksa, vene, rootsi, soome, ladina või kreeka keelt, kuna me aga oma emakeele oskuse kaitseks leiame vähe veenvaid sõnu ja tegusid.“

Tõepoolest. Viibime taas ajas, kus eesti keele kui emakeele kaitseks leitakse vähe sõnu ja tegusid, olgu tegemist eesti keele tundide arvuga koolis või eesti keele kasutuse nõudmisega avalikus ruumis. Kogu energia on juba aastaid olnud suunatud murele, kuidas õpetada eesti keelt muukeelsetele. Sealgi aga on olnud sõnu rohkem kui tegusid. Mind huvitab väga, mis selguks, kui mõni uuriv ajakirjanik tõsimeeli võtaks ette ja selgitaks välja, kuhu on kadunud kõik need integratsiooniks suunatud miljonid, mille tulemus on olnud nullilähedane. Nii peab ju olema, sest alles nüüd algab mingi müstiline „üleminek“ eesti keelele. Asi on seda kuritegelikum, et sellele „integratsioonile“ viidates surutakse nüüd läbi eesti-vene segakooli, nagu oleks see lahendus umbkeelsete laste keelevahetusele. 

Loogika on umbes samasugune, kui treenimata inimene otsustab spordivõistlustele minna ning teivashüppes läbi kukkununa suundub edu ootuses hoopis kaugushüppesse. Kui tõenäoline on, et niisugust käitumist saadab edu?

Kannatavad eestlased, muukeelsed lapsed ja lapsevanemad

On täiesti kindel, et kogu selles protsessis on üks kindel kannataja eesti keel kui emakeel. Kannatavad õpetajad, kes ei saa oma õppeainet anda professionaalselt, sest peavad otsima lihtsustatud väljendeid ja rääkima lihtlausetes, muidu ei saa osa klassist midagi aru. Kannatavad eestlased, kelle keelekasutus kängub. Kannatavad muukeelsed lapsed, olgu nende kodune keel vene, ukraina, inglise või veel mõni nendest mitmesajast keelest, mis teadaolevalt on Eestis emakeeltena registreeritud, sest nad visatakse tundmatus kohas vette, ujugu või uppugu. Kannatavad lapsevanemad, kes peavad leppima oma lastele antava hariduse kvaliteedi langusega. 

Nii et igasugust loogikat ja tarkust appi võttes tuleks uuesti maha istuda ja kõigepealt analüüsida, mis põhjustel on eesti keele õpetamine muukeelsetes koolides senisel moel ebaõnnestunud. See on täiesti eraldiseisev ülesanne ja teema, mis ei peaks puutuma eestikeelsesse kooli. Eesti kool peab jätkama tegutsemist oma reeglite kohaselt. Ainult selle põhimõttelise muutusega, et eesti keelt oleks tunniplaanis kõikidest keeletundidest kõige rohkem. Eesti kultuuri seisukohalt ei ole jätkusuutlik praegune olukord, kus võõrkeeletunde on iga päev, aga eesti keelt vaid 2–3 korda nädalas.

Meenutagem, et vaimset võimekust hinnatakse üldjuhul keelevõimekuse järgi. Sõnakultuur on inimkultuuri kõrgeim vorm. Ka kõige keerulisemate abstraktsete mõtete väljendamine sõnaliselt näitab nii sõnastaja kui öeldust arusaaja võimeid. Õppida võõrkeelt, oskamata põhjalikult oma emakeelt, on samuti tugitoolisportlase valik teivas- ja kaugushüppe vahel. Tegelikult ei suuda ta kummagagi toime tulla.

Seetõttu, kui tahame, et muukeelsed inimesed Eestis hakkaksid eesti keelt tõsiselt võtma, tuleb meil hakata kõigepealt seda ise tõsiselt võtma. Alustama peab õppekavadest, kus eesti keel ja kirjandus peaksid saama kõvasti mahtu juurde. Lugemiseks, kirjutamiseks, arutlemiseks. Hiljuti oli taas kosta hääli, mis kritiseerisid lõpueksamitel kirjandi kirjutamist väitega, et elus ei lähe sellist asja vaja. Ometi oli seesama autor ise just kirjutanud ühe „kirjandi“, kus püüdis oma mõtteid argumenteeritult esitada. 

Kirjand on koolis vist veel ainuke vorm, mille kaudu esitatakse õpilasele nõue oma teadmised iseenda mõteteks vormistada, paigutada oma mõtteid ja teadmisi konteksti, jõuda võib-olla ka iseenda jaoks oma arutluskäigu kaudu uute mõtete ja avastusteni, iseseisvalt mõelda. Soov kaotada kirjand võrdub laias laastus sooviga kaotada koolides mõtlemisnõue. 

Mis aga juhtub rahvaga, kes loobub ise mõtlemisest? 

Varem või hiljem kaotab ta ka iseolemise, iseseisvuse. Vanarahvas teadis juba ammugi, et tühi kott ei seisa püsti. Kui rahvuskehandis puudub vaimne võimekus, siis on see rahvuskehand tühi kott. Ega ta tühjaks ei jää. Varem või hiljem täitub ta teiste mõtetega, teiste keeltega, teiste kultuuridega. Siis seisab kott jälle püsti, ainult et Eesti ja eestlusega pole sellel enam suuremat pistmist. 

Ma ei tea, kui palju tajutakse oma vastutust ametkondades ja koolijuhtide seas Eesti põhiseaduse preambulile mõeldes. Kas meie põhiseadust võtab keegi veel tõsiselt? Või on sellestki saamas justkui tühi dokument, paber, mis millekski tegelikult justkui ei kohusta?

Me ei saa integreerida oma rahvuskehandisse teisi rahvusi, kui meid ennast tugevalt olemas ei ole ja kui me ise oma keelt ja kultuuri ei viljele. Kui lapsik iha olla „rahvusvaheline“ paneb eestlasest õppejõud eestlasest tudengitele pidama ingliskeelseid loenguid või avalikel üritustel õhtujuhti purssima inglise keelt. Kui riik ise näeb vaeva, et umbkeelsus teeninduses saaks seadusega põlistatud. Kui iga nn tavaline eestlane läheb võõrkeelt kohates kohe üle teisele keelele, mitte ei jää ootama, et teiskeelne püüaks rääkida eesti keelt. Kuniks me oma sügavast alaväärsuskompleksist lõpuks välja kasvame, võib olla kott juba pöördumatult lössi vajunud. 

Seda enam tuleks rõhku panna haridusele, ja just eesti keele kui emakeele haridusele. See on Eesti riigi tähtsaimate ülesannete seas. Pole ju toimunud rahvahääletust küsimuses, kas loobuda Eesti iseseisvusest, rahvuskultuurist ja eesti keelest. Ometi näib kas või Haridus- ja Teadusministeerium tegutsevat nii, nagu oleks sellisel rahvahääletusel jah-otsus juba tehtud. Kuidas muidu seletada kõiki neid eesti keele ja kultuuri vaenulikke samme, mis otsustest ja dokumentidest vastu vaatavad, alates väikekoolide sulgemisest (omavalitsuste taolisi otsuseid rahaga toetades!), aga ka õppekavades eesmärgina „maailmakodanike“ kasvatamist, eesti keele tundide vaeslapse ossa vajumist tunniplaanis, eestlaste ja muukeelsete ühiselt õppima sundimist nii, et selle tulemusel kannatab eesti keel emakeelena jne. 

Oleme tõepoolest kordamas rumalust, millest Tammsaare rääkis: oleme iseennast ja oma lapsi liiga kauaks jätnud kadakate, saksikute, pajuvenelaste ja optantide ning igasuguste põrandaaluste mõjutada. 


4 kommentaari teemale “Eesti keele kui emakeele kaitseks”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Väga vajalik MEELDETULETUS, Maarja Vaino!

    Ja küsimus pole ainult võõrkeeltes – meie kõnet risustavad üha enam ka “moodsad” VÕÕRSÕNAD. “Minu fookus on selles…” vadistas hiljuti üks nö kuldsuu. Küsisin lihtsameelselt – mis seetähendab? Ta vaatas mind pilguga – oled lollakas vanamees! Olen märganud, et isegi selle lihtsa sõna TÄHENDUST paljud inimesed ei teagi. Me vahetame ju suhtlemisel mõtteid-mõisteid, mitte sõnu. Ja enamikul võõrsõnadel on ju arusaadav eestikeelne vaste, ka “fookusel”.

    Mõistete tundmisega ongi asi eriti täbar. Küsides kuulajate ees, mis on PSÜHHOLOOGIA, selgub, et enamik inimesi seda ei tea… Aga kui palju on meil nn psühholoogilisi nõustajaid, keda kuulates selgub, et nad ise ka seda ei tea…

    Umbes 30 aastat tagasi algas meil OK-tamine. Oma koolis tegin neile õpilastele (vanem aste!) nelja silma all nii mürgise märkuse, et vähemalt koolis nad enam ei OK-tanud – kasvatus!

  2. Toomas Jõgisu ütleb:

    Ometi üks tabav artikkel. Soovin veel lisada, et etnos on tihedalt seotud genotüübiga mõistega ja selle rikkumattus peaks olema iga eestlusest ja eesti keelest huvitatud eestlase esimene n.ö. südameasi – seltskonnas, ministeeriumites ning teistes olulisetes riigi- ja muudes asutustes ning eelkõige perekonnas. Seda on hea panna tähele ka kõiges integreerimise tuhinas; hoolitsegem, et sellest ei saa assimilatsioon ning pidagem piiri selgesti. Asi ja jäme ots peavad olema kõiges meie käes ja kogu aeg.

  3. Eeva ütleb:

    Väga hea arutlus! Suur tänu!

  4. Siin Tartu ütleb:

    Maarja Vaino muudkui kirjutab ja kirjutab väsimatult ühest ja samast, aga need, kes peaksid lugema, kuulma,järele mõtlema, arvesse võtma, midagi kiiremas korras muutma, vist ei loe meediaväljaandeid. Või on asi kogunisti milleski hullemas? Näiteks ei saa nad aru, milles on probleem?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!