Kärbime ja kärbime, aga mis jääb alles?

11. juuni 2024 Mahta Mõhk endine emakeeleõpetaja, pensionär - 1 Kommentaar

Kriisid on moes ja kriisid on kohal. Kõik räägivad ja kirjutavad neist, nagu teaksid, millest jutt. Kõige selgem näib olevat majanduskriis – riigieelarves pole raha ja kõik. 

Tundub, et ainus praegustele „valitsejatele“ arusaadav viis sinna raha saada on kärpida – ühe käega antu teise käega tagasi võtta: süvenemata, seletamata, arutamata, millised on selle anna-tagasi-aktsiooni tagajärjed. Ka selle üle mõtlemata, kui kaua inimesed, kellele on vastutustundetult lõputuid lubadusi pillutud, kes on needsamad valitsejad ju lõppude lõpuks pukki aidanud, niisugust valetamist ja mõnitamist kannatavad. Õpetajate streik mõneteistkümneeurose „võiduga“ oli esimene ja äbarikuvõitu katse, ent inimesed loodetavasti õpivad ning oskavad oma nõudmisi ka tuumakamalt esitada. 

Kui vaatame sõna „kärpima“ seletusi sõnaraamatus, siis need on „vähendama, piirama, väiksemaks tegema“. Minu meelest peaksid kirglikud kärpijad mõtlema ka sellele, et nad suures tuhinas meie Eesti riiki ära ei „vähendaks“. Ei kannata ka meie majandus lõputut narrimist ning kabinetitarkade arvutusi. Pole neil ju senini selge, et kaks protsenti on midagi muud kui kaks protsendipunkti.

Palju õõnsat juttu 

Lisaks on veel kliimakriis, mis vajab rohepööret, hariduskriis, mis vajab õpetajaid, ja küllap leiab neid veelgi. Mida lihtinimene kõigest sellest mõistab ja kuidas käituma peab? Oleme taadiga mitut asja arutanud, aga paistab, et vasturääkivusi on rohkem kui põhjendusi, lahendustest kõnelemata. 

Kõikidel parteidel on oma loosungid, aga korraga mitmes suunas ja käsu peale joosta ei ole võimalik ega näi ka eriti arukas. See näitab pigem arusaamise puudumist. Rohepöörde puhul kindlasti. Mille poolest saame targemaks, lugedes näiteks lauseid „Rohepööre on tulnud, et jääda“ või „Suure tõenäosusega paranevad töötajate tervis ja produktiivsus“? Palju õõnsat juttu, aga selle taga varjavad end tegelikult üsna tigedad postulaadid ja direktiivid, mille järgi püüdlik euro-Eesti oma samme seab.

Lootuses ajaga kaasas käia toon ühe näite. Euroopa kultuuripealinnas Tartus saab Küüni tänavas näha näitust, kus on eksponeeritud tuntud inimeste portreed (Marju Lauristin, Kristiina Ehin jt), mis on prügist tehtud. Maalehe artiklis (18.05) väidetakse koguni, et „näitus muudab mõtteviisi“. Kas need väljendavad mingit hinnangut? Ega ometi polnud kavas parketikõlbulikke isikuid halvustada? Või siiski? Üks lugeja küsib nagu minu taatki õigustatult, mis sellest prügist edasi saab: „Pariisi näitusele või prügikasti?“ 

Eks nad lähe lõpuks taas prügiks, aga pilditegemiseks on hulk aega kulutatud. Ehk oleks saanud need pudelikorgid, nööbid jm materjali kohe utiliseerida ja selle ajaga midagi päriselt kasulikku teha?

Lugesin ka intervjuud Timo Steineriga (ERR, 19.05), kes ütles, et „looma hakates tulebki õpetatusest lahti saada“. Vaevalt ta ilma oma klassikalise muusiku hariduseta head muusikat looks, ilmselt ei oskagi ta mõista, mis juhtub, kui inimene äkki kõik oma erialateadmised ühekorraga unustaks. Üllatas aga ajakirjaniku eesti keel: „kui oled ennast noodijoonestikku sisse mätsinud“, „ühendkooli jalgadele ajamine“, „läbivamad või olulisemad künkad, mille taha võib komistada“ jmt. Künka taha küll komistada ei saa, aga ajakirjaniku jaoks võib sobiva keeleregistri või sõna valik komistuskiviks osutuda küll ning semutsemisest igale katkisele põlvele plaastrit ei saa. 

Mis sinu tuju täna on?

Ostsin endale eesti keelega kursis olemiseks hirmkalli raamatu. Tartu Ülikool on üllitanud „Eesti grammatika“ – üle tuhande lehekülje. Lugeda on palju, kuid ikkagi ja eelkõige – kuhu on kadunud pealkirjast sõna „keel“? Tegemist on ju ometi eesti keele grammatikaga, mitte väljaandega „Eesti metsad“, „Eesti kindakirjad“ või „Eesti rahvustoidud“. Millise põhjendusega on koguteos kannatada saanud juba kaanel?

6. mail umbusaldati haridusministrit. Kindlasti oli see talle uus ja ebameeldiv kogemus, aga kui Grete Lõbu teda ETV-s intervjueeris, siis oli üllatus ka kenasti kaasas. Juba intervjuu alguses nägi terasem vaataja ära, kuidas tegelikult eesti keelt õpitakse, vähemalt ühes koolis. Nimelt oli stuudios eksponeeritud pildil tahvlil tähelepanuväärne lause: „Mis sinu tuju täna on?“ Intervjueerija püüdis igati näidata, et ministri ja tema tööga on kõik hästi. Ja ikkagi – mis sinu tuju täna on, kui sellist puukeelset haridusreformi tehakse?

Poliitikud pidavat oma väärtuslike mõtetega punkte koguma, eriti enne valimisi. Olgu siis Euroopasse või Eestimaad valitsevatesse võimuorganitesse. No ei ole see tuju kõige parem, kui kõik eduks ja progressiks kuulutatu tegelikkuses muud näitab. Suur demokraatia ei kohusta endiselt kedagi viieaastase tasuta ülikoolihariduse eest päevagi oma erialal töötama. Nüüd makstakse veel õpetajaks õppijaile stippi ka, aga kooli tööle minema ikka ei pea. Ja mis sellest karjäärimudelist või palgaastmetest rääkida, ilma hariduseta õpetaja enamikus riikides koolis tööd ei saagi.

See pole mingi uudis, sest kui mina kooli tööle läksin, polnud seda teemat jutukski. Iga ülikooli lõpetanu pidigi kolm aastat töötama ja erihariduseta õpetaja koolis oli haruldus. Vahel tõesti andis maakoolis poistele tööõpetust mõni kohalik meistrimees, kuid õpilastööde näitustel oli, mida vaadata. Praegu näitusi enam pole, sest oma käekestega suurt midagi teha ei osatagi.

Kes siis Eestit kaitsma hakkab? 

Käisin üle hulga ajaTallinnas oma kunagist kolleegi vaatamas. Ta elab nüüd Õismäel vaatega tiigile. Aknast välja vaadates juhtiski ta mu tähelepanu tiigi ümber jalutavatele ja suitsetavatele noortele. See pidavat nüüd uus liikumise tund olema. Küsisin, kust ta teab, et see tund on. Vahel pidi mõni üksik dressides õpilane ja/või õpetaja ka seas olema, aga lahedam on, hõlmad laiali, lihtsalt läbi filtri värsket õhku võtta. Küllap kindral Martin Heremil on õigus, et kolmveerand kutsealustest ongi füüsiliselt nõrgad. Kes siis Eestit kaitsma hakkab? 

Käisin linnas poes ka ja jälle üllatus: Rimi kanatoodete riiulilt leidsin ilmselt mingis soomeugri keeles tähistatud toote: „Br. kint. lihakon.-nahaga, Vär. A-kl”. Sama teksti pakuti ka poeketi reklaamilehes. Tegemist oli kana kintsulihaga, seda oli näha, aga kui mina eestlasena kipun mõistmisega hätta jääma, siis kuidas on lood muulastega, kes ka kana söövad?

Moes on kõiki kaasata, ise osaleda, heaks ja kaasa kiita ning aktiivselt demokraatiat harrastada. Lugesin mitmest väljaandest kultuurikoja kohtumisest poliitikutega (jüripäeval Tammsaare muuseumis). Ja mis juhtus? Mitte midagi – endiselt jätkub maakoolide kärpimine (vt Maaleht, 16.05) – kas aneemilise eelarve elustamiseks või eesti koolikultuuri lõplikuks hävitamiseks? 

Jätkub ka õppekeele reform koos sadade riigikeelt mitteoskavate õpetajatega. Eesti laste eesti keele ja kirjanduse õpe pole ikka veel probleem ei segaklassides ega õppekavade arenduses. Ei jõua see kuidagi Stenbocki majja lauale. Või oleks parem probleemile „haridusmaastikul sisse vaadata“? Seda väljendit kasutatakse ju ka. Mõtlesin, kas mõni oskaks ka mõne väljavaate või väljapääsu paljudest ettevalmistamata reformidest pakkuda. 

Õnne käest nüüd küsime …

Ja kuulasime kodus ka emadepäeva kontserti. Lastelaulud ja pillilood tekitavad alati heldimust, ka siis, kui kõik noodid päris täpselt ei kõla. Aga mõtlema pani koori esitatud Külli-Katri Eskeni laul „Õnn tuli õuele“. Kunagi oli järgmine rida: „Au kolhoosi korrale“. Muiati nende sõnade üle ka tollal, nüüd kindlasti enam mitte, sest ei teata, mis ajad need olid. 

Ometi on teada, et vaid õuenarride ja laste suust saab tõde kuulda, ja nii nad küsisidki ka selles laulus: „Õnne käest nüüd küsime, kaua me veel püsime?“ Olime pisut ehmunudki, et nii otse küsiti. Tahaks ju ikka, et eesti keel, kultuur ja rahvus püsiksid koos omariiklusega, nagu põhiseaduseski öeldud. Aga kas küsijad teksti autori tahtel esitatud küsimusest ka aru said? 

Et sõnade vägi on erakordne, peaksid mõistma nii koolis käijad kui juba käinud, nii grammatika koostajad kui ajalehes kirjutajad. Käsu peale õnnelik ja uuendusmeelne pole kerge olla, kui rahvusliku identiteedi asemel kästakse hoopis omandada riigiidentiteet. Kas on raske taibata, et vaja on mõlemat? Laulsime ju omal ajal, et „eestlane olla on uhke ja hää“ ja olime tõeliselt õnnelikud, kui oma riigi tagasi saime. Miks peaks nüüd järsku teisiti otsustama? 

Psühhiaater Anne Kleinbergi sõnul muutis (novaator.err.ee, 25.05) tabude langemine noorte identiteediotsingud keerukamaks. Küllap on tal õigus, aga ehk võiks siis mõned käitumisnormid ja tabudki taastada? Kõike ei saa lubatavaks pidada isegi kõikesallivas ja samas mustvalges Eestis.

Äkki peaks ikka mõtlema, kuhu võib viia inimesed otsuste ebaadekvaatsus? Keda ja miks me kuulame ja keda ignoreerime? Ja mida teha päris spetsialistidega, kes endiselt võimalike ohtude eest hoiatavad ja tuju rikuvad? Tühistamine võtab ju ka aega ja energiat. 

Ehk tuleb siiski kena suvi koos heade mõtetega ka poliitikutele ja riigivalitsejatele. Vast saaks vähemalt kärpida senist mõtlemiskriisi, mis paistab kõikidest kriisidest suurim?


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kärbime ja kärbime, aga mis jääb alles?”

  1. Siin Tartu ütleb:

    Super! Aplaus ja aitäh!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!