Õhus on äikest

18. juuni 2024 Allar Veelmaa vähevõimekas matemaatikaõpetaja - 7 Kommentaari
  • Kohe lõpeb see õppeaasta, vahel on kosutav suvi ja siis … hakkame nuputama, kuidas kõige sellega, mis targad inimesed on välja mõelnud, ometigi toime tulla.
  • Kõrged ametnikud, sh haridusminister, väidavad et pole raha õpetajatele normaalset palka maksta, aga kõikvõimalikeks asendustegevusteks raha jagub.
  • Kas on üldse analüüsitud, kuidas on võimalik uuel õppeaastal põhikooli lõpuklassis õpet mõistlikul viisil korraldada?

Allar Veelmaa.

Kui juunikuus hakkab õpetaja tavaliselt tegema puhkuseplaane, siis sel aastal on asjad pisut teisiti. Kõigepealt on vaja kokku seada õppekava, tähtaeg läheneb ja nimetatud dokument peab saama mitmelt poolt heakskiidu ja kinnituse. Kuigi kahtlen selles, kas õppekava koostamine kuulub ikka õpetaja tööülesannete hulka, teen selle töö lõpuks ikkagi ära. 

Tulemuseks on üle Eesti ca 350 enam-vähem ühesugust ainekava, erinevus ehk detailides. Meenutab vene sõjaväes oldud aega – pool päeva tassisime lund ühte hunnikusse ja pärast lõunat viisime lume tagasi sinna, kus see enne oli. Terve päev tublilt tööd tehtud. 

Meenub aeg, kui iga õpetaja sai õppeaasta alguses kooli raamatukogust nn aineprogrammi ja see täitis nii ainekava kui ka töökava funktsioone. Nüüd kirjutatakse kümneid lehekülgi tarka teksti, mida hiljem mitte keegi ei loe. On sellel kõigel ikka mõtet? 

Mis saab sügisel?

Õppekavaga on asi lihtne – teeme valmis ja unustame ära, järgmise korrani. Kuid sügisel ootab ees üks tont – eksamitont – ja kuidas siin asjad nii korraldada, et lambad söönud ja hundid terved, seda ma ei tea. Haridusminister püüdis juba eelmisel sügisel seadusest kõrvale hiilides põhikooli lõpueksamid tuua kuu aega varasemaks, õnneks ei läinud see tookord läbi. Püsivus viib aga sihile ja minister sai lõpuks oma tahtmise. 

Täna teame, et sügisel kooliteed alustavad üheksandikud peavad olema ülivõimetega – üheksa kuu õppematerjal (koos eksamieelse kordamisega) tuleb omandada kuu aega lühema ajaga, sest eesti keele eksam toimub juba 22. aprillil ja matemaatikaeksam 7. mail. Siis tuleb veel sooritada valikeksam ja kooliaasta on maikuu keskel justkui läbi. Kas ikka on? Teatavasti on ühes õppeaastas 175 koolipäeva. Kas 9. klassi puhul tuleb mingi erand või venitame kooliaasta kunstlikult ikka juuni algusesse, ehkki enam midagi asjalikku teha ei saa, sest õpilased teevad gümnaasiumikatseid, käivad koolides vestlustel jms? 

Mõjuanalüüsi ei ole

Eksamite nihutamine ühe kuu võrra ettepoole tekitab väga palju küsimusi, millele õpetajana peaks juba täna vastuseid teadma. Kas lõpueksamil võivad olla küsimused  ja ülesanded kogu õppekava kohta või on plaanis mõned teemad välja jätta? Kui jätame midagi välja, siis need teemad jäävad õpetamata ja seega me riiklikku õppekava ei täida ehk rikume teadlikult seadust. Kui midagi välja ei jäeta, siis kuidas korraldada õpe nii, et nii kohustuslikes eksamiainetes kui ka potentsiaalsetes valikeksamiainetes jõuaks aprilli keskpaigaks nii kaugele, et õpitulemused on saavutatud? 

Kuna seaduse järgi on 9. klassis suurim lubatud nädalatundide arv 32, siis pole võimalik lisada täiendavalt eesti keele, matemaatika- jt ainete tunde tunnijaotusplaani. Lastevanemad jälgivad riiklikult kehtestatud piirarve väga hoolsalt, siin mingit isetegevust olla ei saa. Kui asjale loominguliselt läheneda, siis võib koolis tekitada aineringe – kõik lapsed tahavad (?) käia matemaatikaringis, emakeeleringis jne. Kui ei taha, siis tehakse populaarses vormis selgeks, et lõpueksami sooritamine heale tulemusele võib olla väga probleemne. Mõnes koolis võib selline asi isegi kõne alla tulla, kuid üldjuhul mitte. 

Kas on üldse analüüsitud, kuidas on uuel õppeaastal põhikooli lõpuklassis õpet võimalik mõistlikul viisil korraldada? Kui jah, siis peaks need juhised olema kõikidele õpetajatele kättesaadavad. Ehk olen midagi kõrvust mööda laskunud, aga midagi konkreetset pole lugenud ega ka kuulnud. Kui välja arvata see, et mingid selgitused pidid tulema augustikuus. 

Kas ja kuidas teha järeleksameid?

Olen seisukohal, et kui põhikooli lõpus on eksamid, siis eksamil positiivse tulemuse saamine ei tohi olla karmimate tingimustega, kui on gümnaasiumi lõpus. Gümnasist, kes saab eksamil ühe punkti ja kõikide eksamite peale kokku ehk kümmekond punkti, on meie haridusametnike meelest uskumatult tubli ja talle tuleb anda gümnaasiumi lõputunnistus. Põhikoolilõpetaja peab saama maksimumtulemusest vähemalt 50% ja mitte grammigi vähem. Kus on siin argumenteeritud põhjendused? 

Loru gümnasisti peale raisatakse maksumaksja raha tundandete eurode kaupa ja ei mingeid põhjendusi. Kas põhikooli lõpueksamil läbipõrunu saab paari päevaga nii palju targemaks, et sooritab nädal hiljem „edukalt“ korduseksami? Ilmselge, et ei saa ja kas peabki. Kui kool on pakkunud õpilasele kogu koolitee vältel kõikvõimalikku tuge, siis on igati arusaadav, et ta teeb eksami oma oskuste ja võimete kohaselt ja kindlasti ei ületa tulemus sageli 50% künnist. Kas selline laps tuleb jätta klassikursust kordama või on aus talle anda lõputunnistus väljateenitud tulemusega, et ta saaks jätkata õpinguid kutseõppeasutuses, kuhu ta soovibki minna? 

Aastaid tagasi oli võimalus eksam sooritada 35 protsendiga. Mingil põhjusel leiti, et see ei sobi. Olemegi juba aastaid olukorras, kus matemaatikaeksamil ei suuda ca 20% õpilastest riiklikku eksamit sooritada. Mingil, mulle arusaamatul põhjusel peetakse seda olukorda normaalseks ja midagi ette ei võeta. 

Kui üldse kõnelda korduseksamitest, siis nagu põhieksamil, peavad ka korduseksamil olema kõikide õpilaste jaoks samad ülesanded. Aastaid tagasi oli matemaatikaeksamil kaks komplekti ülesandeid, siis leiti, et liigne luksus ja liiga palju kulub raha eksami ettevalmistamisele – teeme ühe variandi. Ma leian, et eksameid ettevalmistav komisjon peab olema suuteline igal aastal kaks eksamivarianti kokku panema küll (üks põhieksamiks ja teine korduseksamiks). Kui ei ole, siis tuleb selline komisjon kiires korras laiali ajada. 

Lõpetage (m)asendustegevus ehk e-eksami ettevalmistamine!

Kohe-kohe kooli lõpetavad 9. klassi õpilased said võimaluse katsetada nn e-eksameid. Kuigi üks häda ajas neid eksameid tehes teist taga, siis kuulutati võidukalt, et kõik sujus suurepäraselt. Tõsi, matemaatikaeksamiga ei suudetud EIS-i kokku jooksutada, sest sooritajaid oli alla tuhande, reaalse eksami puhul oleks neid kordades rohkem. 

Et tegemist ei olnud tõsiselt võetava eksamiga, siis õpilased ilmselt väga ei pingutanud. Minu kui õpetaja jaoks jäi õhku kaks olulist küsimust: miks nimetatakse e-eksamiks mingit arusaamatut vusserdist, mida lõpuks peab ikka inimene käsitsi parandama? Selleks oli palgatud eraldi inimesed, kes e-eksamitöid parandasid. See meenutab autot, mis sõidab vaid juhul, kui seda tagant lükata. Kui saatsin Harnosse kirja sooviga näha ülesandeid, siis vastati viisakalt, et ei saa. Kuna eksamid on arendamisjärgus, siis ülesandeid ei näidata. Teine tore põhjendus oli see, et ülesannete pank on veel väga õhuke ja seepärast ei saa mu soovile vastu tulla. 

Tuleb tõde tunnistada – tänu ühele kolleegile, kes kõikidest ülesannetest pildid tegi, levivad need ülesanded üle Eestimaa. Niipalju siis kiivalt hoitud saladusest. 

Ma ei tea, kui palju on e-eksamite arendamiseks maksumaksja raha tuulde loobitud, aga see õnnetu elevant pole isegi hiirega maha saanud. Kõrged riigiametnikud, sh haridusminister, väidavad et pole raha õpetajatele normaalset palka maksta, aga kõikvõimalikeks asendustegevusteks raha jagub. Kindlasti pole e-eksamitele kuluv raha ainuke, mille puhul on küsimusi rohkem kui vastuseid. 


7 arvamust teemale “Õhus on äikest”

  1. Vana õpetaja ütleb:

    Tõstatate õigeid probleeme, Allar Veelmaa,

    kuid küllap teate isegi, et meil pole OTSUSTAJATE HULGAS enam teaduspõhist DIDAKTIKAT ja kooli üldse tundvaid inimesi… Mis saab edasi? Praegu liigume küll oma väikerahva kultuuri huku suunas… Koolikauged “soovitajad” ei näe ju TERVIKPILTI (nad on vaid innovaatilised ja võimekad!).

  2. Iris ütleb:

    Väga huvitav artikkel, olen täiesti nõus.

  3. Marcus Hildebrandt ütleb:

    Jälle suur tänu probleemkohtade ülevaate eest!

    Ma ei ole kindel, kas vastutavad isikud neid artikleid üldse loevad ning järeldusi teevad. Samuti kardan, et paljud otsused on poliitiliselt motiveeritud ning tihti lähtuvad amnetike (eriti kõrgete!) isiklikest huvidest. Kas ja kuidas õpetajad otsustega hakkama saavad, kas nendega kaasnev lisatöö (nt õppekava koostamine) kuulub üldse õpetaja ülesannete hulka – see ju neid ametnikke ei huvita!

    Ja õiglane palk õpetajatele? Unustagem aga edasi! Seda meie silmad ilmselt kunagi ei näe, sest puudub poliitilist tahet!
    Headel aegadel on meile öeldud, et nüüd küll ei tohiks kulutusi tõsta, tuleb halbade aegade jaoks kõrvale panna. Nüüd, kui halvad ajad on saabunud, raha ei ole. Ettekäandeid leidub alati.
    Ministrite ja ametnike lapsed saavad ju veel oma haridust. Mis saab tulevastest põlvkondadest ja hariduse kvaliteedist – see otsustajaid ei huvita. Puudub süsteemset lähenemist.

    Lahendus on ainult TUGEV raputus hariduses.

  4. Urmas ütleb:

    Poliitikud ja ametnikud peaks kuulama mida ennast tõestanud õpetajad räägivad. Ka tuleks õpetajaid usaldada.

  5. Ettevaatlik pooldaja ütleb:

    Iseenesest pooldan väga, et põhikooli lõpueksamid ja gümnaaasiumi sisseastumiseksamid pandaks osaliselt kokku. Paljudel ülikooli erialadel pole juba aastakümneid sisseastumiskatseid, vaid pingerida koostatakse riigieksamite tulemuste põhjal. Loomulikult ei sobi need päris igale erialale.
    Analoogselt võiksid põhikooli lõpueksamid olla sisseastumiskatseks paljudesse gümnaasiumitesse. Lõpueksamid ei sobi eliitkooli katseteks (nende taseme jaoks liiga lihtsad) või väga erilise kallakuga koolile (näiteks sport või muusika). Seevastu ei näe ma ühtegi põhjust, miks tavalised gümnaasiumid ei võiks neid endale õpilaste valimiseks kasutada. Need on nii sisult, mahult kui ka tasemelt igati sobivad. Mõned koolijuhid on öelnud, et nad kaotaks sisseastumiskatsed ära, kui lõpueksamid toimuks varem.
    Paraku ei viida seda uuendust läbi eriti targalt ning see artikkel juhib hästi mitmetele probleemidele tähelepanu. Järgmise õppeaasta korraldus oleks pidanud olema selgelt välja öeldud enne suvevaheaja algust. Ise pakuksin välja, et koormust võiks ühe tunni võrra nädalas tõsta (osadel nädalatel täiendav matemaatikatund ja osadel eesti keele tund), et eesti keeles ja matemaatikas saaks materjal koos kordamisega kuu võrra varem läbi võetud. Olen üsna kindel, et õpilased lepiksid pigem tunni võrra suurema õppekoormusega, kui praeguse katsete ja eksamite dubleerimisega. Jällegi, uuedus töötaks normaalselt ainult siis, kui sellest oleks varem teavitatud.
    Veel oleks mõitlik lasta järeleksam (näiteks õigel päeval haigestunutele) koostada riigil mitte koolil, kaasata eksamiruumi lisaks õpetajatele riiklik vaatleja ning anda tööd parandamiseks mingile tsentraliseeritumale komisjonile kui oma kooli õpetajad. Gümnaasiumi eksamite puhul tehakse seda kõike, oleks aeg põhikoolieksamitel sama teha.
    Kahju, et iseenesest väga ratsionaalne ettevõtmine nurjub kommunikatsioonivigade ja läbimõtlematuse tõttu.

  6. Kaire Jakobson ütleb:

    See on vägagi tõene olukorra peegeldus. Kūsimärke on palju: õpilase poolt toodav sissetulek koolile pearaha näol ja õpetaja poolt toodud väljaminek töötasu näol.

    Tänan artikli autorit vägagi täpse olukorra peegeldamise eest.

  7. Olev Veberson ütleb:

    Tundub mullegi, et hüüdja häälega kõrbes on Allari puhul tegemist. Loomulikult olen, rohkem kui 30 aastase kogemusega õpetajana, Allariga 100% nõus. Lisaks juhiksin e-eksamitest rääkides tähelepanu sellele, et põhikoolis toimub õppe-kasvatustöö. Kasvatus seejuures on primaarne. Ehk siis õpetaja kasutab õppeainet õpilase kujundamiseks, mitte õpilast oma aine edendamiseks. Õppeprotsessi üheks VÄGA tähtsaks osaks on hindamine, mis pole pelgalt numbri panek või protsendi kirjutamine vaid keerukas kompleksne õpilast kaasav ja õpilasele suunatud tagasisidestamine. MINU ÕPILAST(tema tööd) EI SAA EGA TOHI HINNATA KEEGI TEINE. Eriti veel mingi arvutiprogramm. Hindamise puhul on AINUMÕELDAV, et seda teeb õpetaja, kes õpetab.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!