TÄIENDAV ÕPPETÖÖ ⟩ Kui jääd suvetööle, pole veel kõik kadunud!

11. juuni 2024 Sirje Pärismaa, Heiki Raudla - Kommenteeri artiklit
Foto: Andres Putting / Ekspress Meedia

Leidub küllaga õpilasi, keda õpetajad näevad juunikuu loetud päevade kestel rohkem kui terve õppeaasta jooksul.

Õpetajatega rääkides tuleb välja, et täiendavale õppetööle jäävad ennekõike ikka need, kes koolis ei käi. Nagu ütleb Tartu Variku Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ebe Tuvike: „Tänu temporühmadele saame nendega, kes vähegi lasevad end aidata ja koostööd teevad, kuidagi õpitulemused kevadeks kokku. Aga süstemaatiliste puudujatega pole midagi teha.“

Tõstamaa Keskkooli direktor Toomas Mitt arvab, et kui õpilast on võimalik suvetööle jätta, siis pole kõik veel kadunud. „Hull on lugu siis, kui pere ei ole suuteline tagama õpilase koolis käimist.“ Koolikohustuse mittetäitmine algab Miti sõnul juba põhikoolis. Ja eriti terav on probleem pärast COVID-it. 

Patoloogilised puudujad – mis neist saab?

Koolikohustuse mittetäitmisele on pööratud tähelepanu juba ammu enne COVID-it. Näiteks Monika Adamson leiab oma 2010. aasta magistritöös „Koolikohustuse mittetäitmine kui sotsiaalne probleem Põlva linna üldhariduskoolide näitel“, et kui varem puudutas õpingute poolelijätmine eelkõige istuma jäänud ja ülekasvanud noorukeid, siis tänapäeval konstateerivad pedagoogid, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad, et koolikohustuse täitmise probleem on tõsine juba teises kooliastmes. Ja mitte ainult seoses nii-öelda ülekasvanud õpilastega, vaid 11–12-aastaste koolist puudujatega, kellest lähiaastatel suure tõenäosusega saavad või ongi juba saanud koolikohustuse eirajad.

Üha rohkem on õpilasi, kes ei käi koolis päevade viisi. Kui tulevadki kohale, siis tervet päeva vastu ei pea.Õpetajad on otsinud lahendusi:asutanudtaastava ja hooliva kooli ringe, vestelnud perega, kaasanud lastekaitset. Lubadused jäävad pahatihti lubadusteks, tihtilugu jälgib lapsevanem, et võsuke jõuaks õigesse klassiruumi, aga sellest hoolimata ta sinna ei jõua.

„Tundub, et koroonaaeg tegi lastega midagi,“ lausub Tartu Hansa Kooli õppejuht ja matemaatikaõpetaja Aino Saava. „Igal aastal on õpilasi, kes ei käi koolis. Õpilüngad on ju tööga täidetavad, aga harjumus iga päev kodust kooli tulla sai osa laste puhul kannatada. Koroonaajal oli ju võimalik koolitunnid kodus voodis ära teha.“

Tartu Variku Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ebe Tuvike toob näite: „Mul on sel aastal neli suvetöölist: üks kuuendast, kaks kaheksandast ja üks üheksandast klassist. Kaheksandikel on paaris aines suvetöö, arvan, et nendega saame ilusti hakkama ja nende suhtumine on ka enam-vähem normaalne. Aga ülejäänud kaks on raskemad juhtumid – nemad pole koolis käinud. Probleeme on olnud nendega sügisest saadik, keegi pole suutnud panna neid koolikohustust täitma. Tehtud on ümarlaudu, arutletud vanematega, sekkunud on tugispetsialistid koolist ja väljastpoolt. Probleemid on paljudes ainetes. Ei teagi, mis neist saab.“

Tartumaal asuva Melliste Kooli õppealajuhataja Anneli Kadai ütleb, et nüüd, kui Melliste Kool on kasvanud põhikooliks, on täiendav õppetöö teemaks kolmandas kooliastmes. Varasematel aastatel on olnud mõni üksik õpilane, kel raskusi õpitulemuste saavutamisega. Ka lõpuklassis täiendavale õppetööle jääjaid ei ole.

„Murekohaks on just õpilased, kes pole õpitulemusi saavutanud mitmes aines või kes puuduvad enamiku õppepäevadest,“ räägib Kadai. „Õpilasel on keeruline leida aega ja motivatsiooni tegeleda nii käimasoleva ainega kui likvideerida ka mitmes aines võlgnevusi.“

Mari-Liis Sults: „Enesekindluse puudumine, sotsiaalsed raskused ei tähenda, et õpilase õpioskused on puudulikud.“

Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults on nõus, et COVID-i-aegne isolatsioon on mõjunud õpilaste vaimsele tervisele halvasti – koolikohustuse täitmisel on tekkinud raskused ja sellest tulenevalt mahajäämus õppetöös. Täiendav õppetöö Sultsi hinnangul neid õpilasi ei aita.

Küll aga aitab see Sultsi arvates neid, kes viiruste ajal tihti haiged, aga kellel on iseseisvalt kodus õppida keeruline. Neid lapsi aitab täiendav õppetöö.

Kas karistus või võimalus?

Tartu Forseliuse Kooli teise kooliastme juht, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kadriliis Karu nendib, etüldiselt õpilased ei taha suvetööle jääda, sest see on nende jaoks lisakohustus ja -tegevus: kõik teised veedavad suvepuhkust, kuid nemad peavad koolis õppima. Mõnda õpilast motiveeribki aasta lõpus see, et ta ei taha suvetööle jääda. Asub rohkem pingutama ja oma tegemata töid vastama.

Aga distsiplineerimise mõttes on suvetöö Karu meelest vajalik: õpilane saab signaali, et õppeaasta jooksul tegemata tööd siiski ära teha ja õpitulemused saavutada, kui seda ei tehta kooliajal. 

Samas on Karu seda meelt, et suvetööga ei saa täita suurt õpilünka. Paari nädalaga – nädal juunis ja nädal augustis – ei ole võimalik poole aasta materjali järele õppida või kõiki vajalikke õpitulemusi saavutada. 

Lõppude lõpuks oleneb tema sõnul palju õpilasest: kui suvetööle jääb muidu koolitöödega hästi hakkama saav õpilane, kes ei saanud näiteks tervislikel põhjustel mingil ajal õppetööst osa võtta, saab ta suvel paari nädala jooksul õpetajatega intensiivsemalt töötades kenasti järje peale ja oma õpilüngad likvideeritud. 

Tartu Hansa Kooli õppejuht ja matemaatikaõpetaja Aino Saava ütleb, et täiendav õppetöö on siiski äärmuslik abinõu. „Mulle meeldib, kui saame õpilasega kevadega kõik asjad ära lõpetada,“ lausub ta. „Täiendavaks õppetööks koostame plaani, mille järgi teeme õpilasega teatava hulga ülesandeid teatud tundide jooksul. Kõike, mis aasta jooksul õppimata jäänud, teha ei jõua.“

Tallinna Kunstigümnaasiumi direktori Mari-Liis Sultsisõnul on täiendav õppetöö ennekõike võimalus mitte jääda klassikursust kordama. Õpilasele antakse võimalus oma sooritust parandada, mis motiveerib osa õpilasi õppimist jätkama. 

Väga erinevad õpilased koos

Vaida Põhikooli direktor Piret Hallik möönab, et alati vajab teatud osa õpilasi täiendavat õppetööd, aga ta ei kinnita, et see suundumus on pärast COVID-i aega süvenenud. Pigem on probleem see, et viimastel aastatel on klassis koos väga erineva õpioskuste ja tasemega õpilased. Suurenenud on spetsiifiliste õpiraskustega, üldist tuge, tõhustatud tuge ja erituge vajavate õpilaste arv. 

„Kaasav haridus on ju hea idee, kuid see tekitab koolis pingeid ja õpetajatele stressi – eriti nendele, kes pole eripedagoogiliselt pädevad,“ tõdeb Piret Hallik, kelle sõnul eeldavad õpilaste taseme suur erinevus ja erisused individuaalsemat ning oskuslikku lähenemist, mida on suures klassikollektiivis keeruline tagada. „Ilmselt on see üks peamiseid põhjuseid, miks osa õpilasi ei omanda õppematerjali õigeks ajaks ja vajab rohkem aega,“ leiab ta. 

Mari-Liis Sults toonitab samuti, et suurtes klassides on õpilasi, kes ei julge ise küsida, loobuvad kergesti ja saavad halva õpitulemuse. „Toetus ja individuaalne märkamine võivad muuta julgemaks ja enesekindlamaks,“ leiab ta. „Enesekindluse puudumine, sotsiaalsed raskused ei tähenda, et õpilase õpioskused on puudulikud.“

Ta toob välja veel ühe aspekti: muukeelne õpilane õpib eesti keeles aeglasemalt kui ülejäänud klass ja seda muret ei lahenda täiendav õppetöö. Võõrkeeles õppides on õpilüngad kerged tekkima. Muu emakeelega lapsed vajavad pidevat toetust.

Pilvi Kuurmann: „Loetud päevad juunis ja augustis võlgade likvideerimiseks pole õpilünkade tasandamiseks toimiv lahendus.“

Õppimiseks on vaja aega

Kiviõli 1. Keskkooli õppearendusjuht Pilvi Kuurmann aga ütleb, et täiendavat õppetööd vajavate õpilaste arv pigem väheneb, sest õpetajate ja õpilaste teadlikkus õppimisest on kasvanud. „Viimastel aastatel oleme koolis õpetajatega seadnud fookusesse tõhusate õpistrateegiate õpetamise ja kasutamise,“ selgitab ta. „Loetud päevad juunis ja augustis võlgade likvideerimiseks ei toimi.“ 

Kuurmann rõhutab, et õppimiseks on vaja aega. Oluline on jälgida õpilase arengut õppetöö ajal ning probleemi ilmnemisel sekkuda ja pakkuda välja plaan. Selleks võib olla näiteks lisajuhendamine, õpiabi, enesetõhususe ja heade suhete toetamine. 

„Koostöös tugimeeskonnaga leiame õpilasele parima lahenduse ja toetame ka lapsevanemat. Tähtis osa on paindlikul õppekorraldusel, näiteks väiksemad grupid, individuaalõpe,“ selgitab Kuurmann. „Kui õpetaja on tööst pikemalt eemal, jätkab asendusõpetaja sealt, kus pooleli jäädi. Koostöös kodu ja kooliga leiame parimad lahendused.“

Koolis ei teki võlgu

Pelgulinna Gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur ei söanda esile tõsta, milline aine on suvetööl „populaarsem“, sest iga õpilane on tema sõnul individuaalne õppija. „On õpilasi, kel on tervisega seoses väga paljudes ainetes vaja täiendavalt õppeülesandeid lahendada, aga ka neid, kes peavad vaid mõnesse üksikusse ainesse süvenema.“ 

Tõnu Piibur: „Suvetöid ei määrata kellegi karistamiseks.“

Individuaalse lähenemise põhimõttest tulenevalt ei saa tema sõnul ka öelda, kas suvetööst on kasu või mitte. Mõnel õpilasel on vaja koos õpetajaga mõned teemad üle korrata ja teisele on vaja teha väga põhjalik õppimise plaan. Üldjuhul suvetöö plaanid õnnestuvad, sest õpetajad arvestavad neid tehes konkreetsete õpilastega.  

„Suvetöid ei määrata kellegi karistamiseks,“ ütleb Piibur. „Samuti ei ole karistus klassikursuse kordama jätmine. See määratakse ikka neile õpilastele, kel on potentsiaali lisa-aastaga õppimises paremaid tulemusi saavutada.“

Tema sõnul ei ole eesmärk vabastada õpilased koolipiinast jaanipäevaks või mõneks muuks rahvakalendri tähtpäevaks, eesmärk on ikkagi õpioskused omandada. Mõnel võtab tulemuste saavutamine kauem aega, mõnel läheb ladusamalt. Koolis ei teki tema sõnul ka „võlgu“, „investeeringuid“ ega muid rahva seas levinud väljendeid. 

„Üsna ekslik ja rahvahariduse suhtes hukatuslik on mõttemall, et õpetajate puudus, vahetumine või veel hullem – kooli asukoht –, ei lase õpilastel õppida. Õpilaste kohustus on õppida ja õpetajate ülesanne õpilasi õppimise juures aidata, juhendada ja suunata,“ räägib Piibur. 

Kas juunis saab tehtud?

Täiendav õppetöö toimub pärast koolivaheajale jäämist. Üldiselt algab see 11. juunil. Õpilasele koostatakse kava võlgnevuste likvideerimiseks, n-ö tunniplaan, ning kuni õpetaja puhkusele jäämiseni on tal võimalus selle järgi õppida. Kui periood peaks venima pikemaks, siis jätkatakse õpinguid augustis ja õppeaasta lõpus ehk 31. augustil on võimalik õpilane positiivsete tulemuste puhul järgmisesse klassi üle viia.

Täiendavat õppetööd saab teha üsna loetud päevade jooksul. Tartu Variku Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ebe Tuvike tunnistab, et imet selle lühikese ajaga ei tee, aga mingi kompromiss tuleb sõlmida, et järgmine aasta läheks paremini. „Kellega juunikuus ühele poole ei saa, neile oleme andnud suveks plaani, kus täpselt kirjas, mida õppida, ja raamatud, mida lugeda,“ ütleb ta.  

Täiendav õppetöö tema hinnangul õpilasele väga palju ei anna, aga mingisugune motivaator õpilastele, kel üks trimester ebaõnnestunud, on siiski. 

Pikendatud õppetöö põhimõtet rakendatakse ka Tallinna Reaalkoolis. Tallinna Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi kirjandusõpetaja Anu Kell selgitab, et kui õpilane kokkulepitud tähtajaks töid ära ei tee, siis paneb aineõpetaja kursusehinde kohale märke „TÕ“ – see tähendab, et midagi on vaja veel vastata. Kui võimalik, tehakse seda juunis ja vaadatakse tulemused üle aasta viimases õppenõukogus; kui mitte, siis jääb vastamine augustisse, mis on ju veel sama õppeaasta lõpp. 

Tartu Hansa Kooli õppejuht ja matemaatikaõpetaja Aino Saavaütleb, et talle meeldib pigem augustikuus õpilasega nädala-pooleteise jooksul teatud teemad läbi võtta, et need oleks järgmiseks klassiks värskelt omandatud ja õpilane saaks mingigi eduelamuse: „Suveks annan mingi teemalõigu, et ta õpiks koos vanematega. Näiteks harjutaks arvutamist. Et suvel peab saama ka puhata, siis väga palju ülesandeid anda ei saa.“ 

Aino Saava tunnistab, et pooltel juhtudel on suvetööst olnud nii palju kasu, et järgmisel aastal teeb õpilane kõik asjad õigel ajal ära – on väljunud olukorrast võitjana. „Mina olen rahul ja õpilane veendunud, et õppimisel on tulemus. Kui ta on saanud lünga ära likvideerida, siis tunneb ta ennast kindlamalt ja õppimine hakkab laabuma.“ 


Täiendavate õppetööde välimääraja 
(NB! Lugeda kevadstressist puhanud peaga)

ANNA-LIISA BLAUBRÜK, õpetaja

See on tüüp õpilasest, kellel ei ole aega keskenduda õppetööle käitumisprobleemide tõttu. Ilmselgelt on tal selleks enamasti väga tõsised põhjused, kuid üksiku aineõpetaja seisukohast vaadates on see tüüp, kellel saab tunnis kõik muu tehtud peale õppetöö.

Ja õpetajal on valida, kas 80% ajast kutsuda teda korrale või lasta tal olla ning õpetada teisi, et küll siis suvel … Enamasti ta suvel kohale ei ilmu ja sotsiaalpedagoog ajab teda mööda linna või kooliümbrust taga, sest ega ta inimestest kaugele lähe. Inimene on ju ikkagi sotsiaalne loom. 

Või tuleb koos sõpradega ja kui õpetajal on talle töövahendid olemas ja lisaks oskusele ka julgus temaga reeglid paika panna, saab „inimeseloomast“ asja ning tulevikus saab ehk mõisavalitsejakski. Kõuriku käitumisega tuleb ka täiendaval õppetööl tavaliselt vaeva näha ning kindlasti on see tüüp, kes heldinult ka kakskümmend aastat hiljem räägib, kuidas õpetaja temaga ikka vaeva nägi, aga lõpuks ta selle „jätti“ selgeks sai. 

Ja tihtilugu annab südamega koolis olev õpetaja talle suvel taas kõik andeks ja sügiseks ootab juba reipamalt, mis Tootsil seekord taskutes on.

Täiendava õppetöö tüüpõpilane vajab aega, kordamist ning õpetaja tähelepanu. Tundides ja kodus on tal jäänud osa arusaamatuks või ei ole ta iseseisvaks õppimiseks ja õpitu kinnistamiseks võimeline, mistõttu õpetajaga koos töötamine ja kordamine on talle vajalikud. Kaasava hariduse gurud arvavad muidugi, et õpetaja suudab juba tunnis selle lapsega (ja tema viie erineva erivajadusega kaaslasega) ülejäänud 24 või 37 kõrvalt tegeleda, kuid reaalsus võib olla šokeeriv. 

Täiendava õppetöö käigus õpilasele osutatud tähelepanu on see, millest ta tavakoolis ja tavaklassis ka väga hea professionaalse õpetaja juures ilma jääb. Ja ükski Rajaleidja otsus seda olukorda ei muuda, olgu see kirjeldatud kui tahes põhjalikult. Kuni meil on ühele klassile üks õpetaja ja tegu ei ole ühtlase teadmiste tasemega õpilaste klassiga nagu koolides, kuhu saab katsetega, jääb osa lapsi vajama lisaaega, -harjutamist ja -tähelepanu. Olgu nende erivajaduseks kakskeelsuse probleem või õpiraskus – mõni laps vajab täiendavat tööd ning seda tuleb teha kas vaba aja, hobide või suve arvelt. Õpetajate jaoks lõputu ressursikulu. Aeg, mida neil on võtta vaid oma tervise, laste ja suve arvelt.

Õpilase puhul võib tegu olla tüübiga, kellel võtab iga asja mitte vaid omandamine, vaid ka vormistamine ja esitamine lihtsalt veidi – et mitte öelda igavikuliselt – kauem aega. Ta on hea ja hoolas laps, tihtipeale loetava käekirjaga ning värviliselt joonitud vihikutega. Täiendavale õppetööle jääb ta tihti põhjusel, et pole jõudnud tunnis piisavalt omandada – tund saab enne läbi. Ta ei talu kiireid ümberlülitusi ja tahab teemasse süveneda. Ka hommikul täiendava õppetöö tundi saabudes kulub tal vähemalt pool tundi, enne kui saab tööga alustatud. 

Õpetaja juhiseid kuulab ta hoolega, kuid on teistest tavaliselt paar ülesannet maas. Täiendaval õppetööl on ta alati maksimumaja ning lahkub viimasena, õpetaja ootab juba võti lukuaugus, kuni tema oma värvilisi pliiatseid ükshaaval pinalisse laob. Ta on laps, kes vajab täiendavat aega ja rahu, kuid mitte tööd. Vahel siiski tööd ka.

Õpetaja versioonis on see kolleeg, kes on alati tööl. Te olete kuulnud, et ta lahkub majast, kuid pole seda kunagi näinud, sest teie saabudes on ta juba kohal. Liigub rahulikult, räägib rahulikult, loeb ja selgitab rahulikult. Kui perioodi või semestri lõpus on kiire aeg, parandab tema rahulikult töid ja ütleb, et küll suvel teeme seda, mida praegu ei jõua. Täiendav õppetöö talle sobib: vähem lapsi, vähem sagimist. Ta saab keskenduda lapsele, kes vajab lisatööd, ja ta teeb seda igal aastal rahulikult, liigse kärata.

Õpilane, kes esitab kõik oma võlgnevused kohe pärast kursuse või perioodihinde kättesaamist. Seejuures on need tihti ühes failis või järjest vihikusse kirjutatud. Nahaalsem külma kõhuga tüüp võib esitada ka hulga „kadunud“ töölehti, mis on semestri jooksul tal kokku kortsutatult kotipõhjas vedelenud, sest tal ei olnud varem lihtsalt aega neid esitada. Või läks meelest. Või mõlemat.

Õpetaja versioon samast tüübist on see, kes leiab kõik õpilaste „kadunud“ ja perioodi jooksul esitatud tööd üles kas vahetult enne õppenõukogu, kui protokollid juba koostatud, või hakkabki kõigutamatult sisestama hindeid õppenõukogu hommikul. Teda ei sega mitukümmend puudulikku, mis samal päeval „täiendava õppetöö“ läbivad, sest varem polnud tal aega seda kausta vaadata. Või oli see kadunud. Või mõlemat.

Ja jalututest saavad kõndijad vaid ühe päevaga. See on täiendav õppetöö eriti kiiretele.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!