Tiigri lendama saamiseks on vaja tugevat hüppelauda

18. juuni 2024 Ragnar Kaasik toimetaja - Kommenteeri artiklit
Kevin Akkermann informaatikaolümpiaadil 2023. Foto: Ahto Truu

2012. aastal alustanud ProgeTiigri programmile andis tõuke Tiigrihüpe, mis pani hariduse kaudu eelmise sajandi lõpus aluse Eesti e-riigile. Kui Tiigrihüpe aitas esimese sammuna Eesti koolidel kolida internetti, siis ProgeTiiger kutsuti ellu, et viia koolidesse programmeerimisõpetus.

Kirke Kasari: „Kõik programmi tegevused on suunatud toetama õpetajate ja õpilaste tehnoloogilise kirjaoskuse arendamist.“ Foto: Eva Toome

Õpilaste kujunemist tehnoloogia tarbijatest selle arendajateks ja loojateks peab ProgeTiiger oma suurimaks eesmärgiks. „Kõik programmi tegevused on suunatud toetama õpetajate ja õpilaste tehnoloogilise kirjaoskuse arendamist. See tähendab võimet tulla tehnoloogiarikkas maailmas edukalt toime, oskusi rakendada ning arendada tehnoloogiat loovalt ja innovaatiliselt,“ räägib ProgeTiigri programmijuht Kirke Kasari.

12 tegutsemisaasta jooksul on tehtud väga palju tööd selleks, et IKT-hariduse vastu huvi tuntaks. Praeguseks on enamik Eesti lasteaedadest ja üldhariduskoolidest saanud osa ProgeTiigri pakutavatest tegevustest – kas osalenud koolitustel või õpilasüritustel, kasutanud õppematerjale või saanud toetust tehnoloogiaseadmete ostuks. See aga ei tähenda muidugi veel, et kõigil huvilistel oleks ligipääs IKT-tundidele oma koolis.

„On laotud vundament, et koolides oleks võimalik IKT-õpet süsteemselt arendada,“ ütleb Kasari. Ta toob näite, et ProgeTiigri raames on loodud põhikooli ja gümnaasiumi informaatika ainekava ja sinna juurde digiõpikud, mida kõik koolid saavad tasuta kasutada. „Samuti valmis alusharidusele eelmisel aastal väga sisukas kogumik, mis on lasteaiaõpetajatele toeks digitehnoloogia rakendamisel. Loodud on ka hulk muud materjali, mis on ProgeTiigri lehel tasuta kättesaadav.“

Eesti lähenemine kannab vilja

Informaatika uue ainekavaga on nähtud palju vaeva, kuid seda järgib praegu alla veerandi Eesti koolidest – nende hulk võiks mõistagi olla palju suurem. Samas tuleb siin arvesse võtta Eesti lähenemist informaatikaõppesse, mis põhineb koolide initsiatiivil ja vabatahtlikkusel.

Mart Laanpere: „Mulle meeldib pigem meie lähenemine ja see, et koolid saavad valida, kas neil on igas klassis informaatikatund või lõimivad nad selle mõne muu ainega.“ Foto: Merli Vajakas

Tallinna Ülikooli matemaatika ja informaatika didaktika professor Mart Laanpere toob näiteks Rumeenia ja Moldova, kus programmeerimist õpitakse kohustuslikus korras. Samas on tema hinnangul matemaatiline võimekus ja õpioskus olulisem kui oskus mingis konkreetses keeles programmeerida. Selline lähenemine on Eesti jaoks toiminud. „Meie püüame õpetada üldisemalt raalmõtlemist, disainmõtlemist ja meeskonnatööd, mis on praegu IT-sektoris olulisem,“ arvab Laanpere. Ta toob välja, et eelkõige peaks keskenduma sellele, kuidas projekte hallata, innovatsiooni tekitada või prototüüpe analüüsida: „Mulle meeldib pigem meie lähenemine ja see, et koolid saavad valida, kas neil on igas klassis informaatikatund või lõimivad nad selle mõne muu ainega. Iga laps ei pea oskama veatult mõnda programmeerimiskeelt kasutada. Häkatonis, digiloovtöös või muus prototüüpimise projektis on tähtis meeskonna sees kõik vajalikud ülesanded ära katta ja omavaheline koostöö toimima saada. Piisab, kui üks tiimiliige võtab programmeerimise enda peale,“ tõdeb Laanpere.

ProgeTiigri uus suunaseadmine

Kui varasematel aastatel on ProgeTiigri toel olnud võimalik ka uute seadmete ostuks toetust saada, siis uus rahastusperiood toob endaga muutusi. Nii on käesolevast aastast kõik programmi tegevused suunatud üldhariduskoolidele, samuti jääb uute seadmete ost koolipidaja ülesandeks. Kuigi alusharidus on praegu programmi fookusest väljas, siis positiivse poole pealt saavad näiteks koolitustel osaleda ka huvitegevuse õpetajad, kellel varem selleks võimalust ei olnud.

Suve alguses toimunud ProgeTiigri arendusseminaridel koguti haridusinimestelt ideid ja tagasisidet, et mõtestada, mis suunas programm järgmistel aastatel areneda võiks. Kindel on see, et oluline siht on toetada IKT-õppe, sh informaatikaõppe levikut ja ka edaspidi toetatakse koole sisu ja metoodikaga, et õpilastel oleks ligipääs kvaliteetsele IKT- õppele ja seeläbi võimalus teha teadlik edasiõppimisvalik.

Hüppelaud noorele (tiigrile) on olemas

Kevin Akkermann: „Programmeerimine eeldab omamoodi mõttemustrit ja kes pole sellega üldhariduskoolis tutvunud, sel kulub selleks rohkem aega.“ Foto: Mark Tarnovski

Üks ProgeTiigriga üles kasvanud noori informaatikuid on eelmisel aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi lõpetanud ja nüüd Tartu Ülikoolis informaatika erialal õppiv Kevin Akkermann. Kui Akkermann Miina Härma Gümnaasiumis kooliteed alustas, aitasid ProgeTiigri toetatud tegevused tal IKT-teemade vastu huvi äratada. Tehnoloogiaõpetuse raames said nad juba robotikomplektidega tegeleda ja kui avanes võimalus arvutiklassi kasutada, ka lihtsamaid arvutimänge ja rakendusi luua.  

„Tollal ma väga ei mõelnud, kas see on midagi erilist, aga tundus küll, et Eestis mingisugune hariduse innovatsioon aset leiab, ja viis, kuidas see meie koolis väljendus, oli väga hea,“ meenutab Akkermann. 

Akkermann on väga rahul, et tal avanes juba põhikoolis võimalus informaatikaga tegeleda. Ta usub, et kooliajal peakski kõikidele õpilastele võimalikult palju mitmesugust tegevust pakkuma. 

„Mul vedas, kuna sain kiiresti aru, et mulle informaatika meeldib, ja sain väljundi, kuhu oma huvi suunata. Lisaks sellele, et sain tunnis sellega tegeleda, sain ka juhiseid ja materjale, kuidas iseseisvalt edasi liikuda,“ räägib ta. 

Akkermanni jaoks tähendab ProgeTiigri programm Eesti koolide ühendamist hea IKT-hariduse kaudu. „Kokkuvõttes ongi see kogukondade ehitamine, õpilastes huvi tekitamine ja IKT populariseerimine.“

Tänu koolis saadud teadmistele on temal ja ka tema tuttavatel olnud mitu korda lihtsam informaatika kõrgharidust omandada. 

„Minu arvates peakski IT-hariduse omandamine juba põhikoolis või gümnaasiumi alguses olema tavaline. Programmeerimine eeldab omamoodi mõttemustrit ja kes pole sellega üldhariduskoolis tutvunud, sel kulub selleks rohkem aega. See nõuab väga mõtestatud õppetegevust,“ arutleb Akkermann.

Akkermanniga õpib samal kursusel ligi 200 üliõpilast ja kursuse lõikes on noorte tase väga erinev. Tuleb ette ka olukordi, kus tavaõpe muutub paljude jaoks igavaks. 

„Siis tulebki teha ülikooli kõrvalt midagi ägedat. Mina näiteks tegelen oma õppeplatvormiga ja kuulun ühe tudengiseltsi arendustiimi,“ hindab Akkermann võimalusi endale lisategevusi leida. 

Küll aga ei tee ise ka programmeerimist õpetav Akkermann saladust sellest, et tegemist on keerulise valdkonnaga. Ta rõhutab, et kõige olulisem on mitte alla anda, kui alguses liiga keeruline tundub. 

„Programmeerimine on põhjusega raske. Kui sellest õppimiskõverast üle saad, siis alles läheb asi nauditavaks,“ julgustab ta. 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!