Väikeste laste suurtest tunnetest

22. juuni 2024 Krista Kumberg laste- ja noortekirjanduse spetsialist ja uurija, Haapsalu Lasteraamatukogu bibliograaf - Kommenteeri artiklit
Krista Kumberg. Foto: erakogu

Lastekirjandus, olgu ilu-või aime-, pakub tuge lastele, aga ka kõigile täiskasvanutele, kes tegelevad laste emotsionaalse ja sotsiaalse kompetentsi tugevdamisega.

Raamatud tunnetest on viimasel ajal kasvav suundumus. Neid antakse välja igal aastal eri variantides, raamatukoguhoidjana näen nende järele ka nõudlust. Mis seal imestada, alushariduse õppekava näeb ette, et me pööraks rohkem tähelepanu laste tunnetusprotsesside juhtimisele – see tähendab oskust ohjata oma taju, tähelepanu, mälu, mõtlemist, emotsioone ja motivatsiooni.

Ka koduses kasvatuses kasutatakse elukogemuse kõrval või koguni asemel raamatuid, kus on välja toodud näidisolukorrad ja nende lahendused. Lapsed vajavad oskust endas toimuvat mõista, määratleda ja juhtida. Selle tarvis on hea üheskoos teemakohaseid teoseid lugeda ja nende üle arutleda.

Õigupoolest tegeleb kogu lastekirjandus miskitpidi tunde- ja väärtuskasvatusega. Praegusel tempokal ajal aga eelistatakse (vist) kiiret otseteed, mitte pusimist allteksti kallal.

Rasketest asjadest ausalt

Tunderaamatud saab jagada laias laastus kaheks: ühed puudutavad mõistust, teised südant. Esimestes analüüsitakse juhtumeid, kutsutakse kaasa mõtlema ning jagatakse näpunäiteid, teistes jutustatakse lugu. Neid ei saa lapsele ette sööta – et õpi, laps, enesega toime tulema. Isegi lihtsa tekstiga pildirohked raamatud eeldavad eos täiskasvanu osalust, mõni olekski nagu täiskasvanule mõeldud. Enamik teoseid kaasab lugejat/kuulajat küsimustega, õhutab end teise rolli seadma ja arvamust avaldama.

Lõviosa tunderaamatutest tõlgitakse teistest keeltest sarja kaupa, sarja piires tunnete kaupa või ka n-ö komplektina. Jennifer Moore-Mallinos avab kolmes raamatus „Nii palju tundeid“, „Mis on iseloomuomadused?“ ja „Väärtused“ nelja-viie lausega keskeltläbi 45 mõistet. Ülilihtsate lugude tegelased on lapsed, loomad ja mänguasjad. On mõisteid, mis esinevad kõigis kolmes, näiteks tänulikkus, aga pisut eri nurga alt vaadatuna. Mõned samas raamatus esitatud mõisted on olemuselt peaaegu üks ja sama: tunda end armastatuna, turvaliselt, rahulikult, rahulolevalt, mõnusalt.

Esitatud mõistete kogus on muljetavaldav. Au autorile, kes oskuslikult nüansid esile toob. Kui teame, et kahe-kolmeaastase pahameelepursked võivad tulla sellest, et ta ei oska oma tundeid sõnadega väljendada, siis on tänuväärne talle neid sõnu anda.

Üks menukamaid sarju on Trace Moroney „Minu tunded“, millest on eesti keeles avaldatud kümme minajutustust. Hoolimata sellest, et raamatud on suunatud koolieelikule, ei ole tekst titalik, ümberütlev, see on aus, emotsionaalne ja näiterohke. See suunab last piltidel kujutatud näoilmeid tõlgendama ja mõistatama, millist tunnet see väljendab.

Autor pöördub ka täiskasvanu poole: paneb talle südamele, kui oluline on anda lapsele terve enesehinnang, ja õpetab, mida selleks teha.

Moroney teine sari, milles seni ilmunud viis raamatut, on tõlkeski jäänud ingliskeelse pealkirja „Big feelings for Little people“ juurde. Siingi saab täiskasvanu koos lapsega pingeolukordi rahulikult väljastpoolt vaadelda ja lahenduste üle arutleda. Juttu tuleb kiusamisest, jonnist, kaotusvalust, stressist ja minapildist. Igast raamatust leiab mõistepilve, teemakohase meisterdamisjuhise ja nõuanded täiskasvanule.

Moroney kirjutab rasketest asjadest ausalt ega alahinda väikest inimest. Saame näiteks „Kaotusvalust“ lugeda: „Ma vajan täiskasvanute abi, et nad aitaksid mul segaseid tundeid mõista, selgitades sõnu surm ja surema lihtsalt ja otsekoheselt, kartmata kasutada sõnu suri või surnud.“ Väga hästi on lahendatud nimiteema käsitlemine raamatus „Väike suur kiusaja“. See Moroney sari sobib „nunnust“ kujundusest hoolimata käsitlemiseks ka algklassilastega.

Kipuvad üksteist kordama

Sarjas „Emotsionaalsest arengust lastele 5+“ on Dagmar Geislerilt viis raamatut: üks küsib, mida teha vihaga, teine, mida teha kurbusega, ülejäänud käsitlevad stressi, keha privaatsust ja vasakukäelisust. Needki pole liiga lihtsad, on empaatilised ja tasakaalukad ning sobivad algklassides ka iseseisvaks lugemiseks.

Sarju ja üksikraamatuid on veelgi. Audrey Bouquet’ kinnitab „Päike südames“ kaanel, et need lood lisavad eneseusku. Enesekehtestamisest jutustab Fanny Vella raamatus „Ei öelda on okei“. See tekitas siinkirjutajas vastandlikke tundeid. Emma soovib olla kõikidega viisakas ja kena, nõustub oma soove ja eelistusi eirates tegema, mida teised tahavad, sest ei soovi kedagi kurvastada. Ta on tähelepanelik ja abivalmis, suure empaatiavõimega laps. Niisugusteks me ju tahame neid kasvatada, eks ole. Aga kõik need enesesalgamise hetked kogunevad ja kogunevad, et lõpuks täiesti tühisel põhjusel plahvatada. Ta valab oma sõbra sõimuga üle ja … tal hakkab kergem! Järeldused, mida Emma teeb, kuuluvad enesekehtestamise kuldvara hulka.

Aga Paulalt, kellele Emma karjus „nõme, täielik idikas, vastik loll, sa oled peast segi, vihkan sind“ vabandust ei palutagi. Et siis sõbrannat piksevardana kasutamine on okei? Samuti on kahju, et Emma ei astu enam vaikse häälega õpetaja kaitseks välja ega täna kingituse eest, mis talle tegelikult ei meeldi. Piir enesekehtestamise ja viisakuse vahel jääb raamatus ebamääraseks.

Tõtt-öelda hakkavad tunderaamatud üksteist kordama, raske ongi pakkuda midagi uudset (peale piltide). Vormi osas kasutatakse koomiksile omaseid jutumulle, nagu seda teeb näiteks Isabelle Filliozat „Kadeduses“ ja „Vihas“, või katsetatakse vallatu ja mängulise teatmeteose formaati nagu Susanna Isern „Inspektor Kroku emotsioonimeetris“. Üldpilti vaadates jääb mulje, et käsitletud tunnetest üle poole on miinusmärgiga. Aga oleme ausad, mida on nii väga rääkida rõõmust ja rahulolust? Tuleb lihtsalt nautida!

Toimiv valik soovitusi

Kas tunderaamatute seast leiab ka algupärandeid? Leiab, aga vähe. Anne-Mari Alveri „Atsi tunded“ on lahendatud vestlusena Atsi ja tema isa vahel. Kuidas sisimas toimuvaga toime tulla, seda isa Atsile ei õpeta. Margit Saluste „Tunnete karussell“ on pildirikas loetelu, kus igale tundele pühendatakse paarislehekülg. Autor läheneb lapsele arusaadavas võtmes. Kurvaks teeb tühi kommikauss, plaane rikkuv vihmasadu, mõttetu tüli sõbraga ja … kellegi surm. Julgus on teistest erineda, võõraste lastega tutvust teha, oma pahategu üles tunnistada, aga muidugi ka ilma abiratasteta sõita. Raamatus antakse halbade tunnete puhul paari-kolme lausega õpetus, kuidas toimida.

Anna Maria Tammesaar analüüsib teemat tõsieluliste lugude kaudu. „Kõigil juhtub: lood tunnetest“ kätkeb endas seitset lugu ja pöördumist lugeja poole. Täiskasvanud jutustavad ühe lapsepõlveloo, milles kogetud halba emotsiooni (häbi, pettumus, surmahirm, lein) nad unustada ei suuda. Autori eesmärk pole anda juhiseid toimetulekuks, vaid lasta lugejal tõdeda – igaühel juhtub. See on iselugemise raamat algklassilastele.

Tia Navi „Mis on sulle kallis?“ sisaldab endas lugusid väärtushoiakutest. Igale loole järgneb väike küsimustik ja paarisleheküljel „Filosoofi kommentaar“, mis sobib edukamale lugejale täiendavaks lugemiseks või abimaterjaliks täiskasvanule, kes koos lapsega teemat läbi võtab. Siin on lugu aukartusest elu ees, sõprusest, sallivusest, soolisest võrdõiguslikkusest ning lõpus jõutakse kodumaa-armastuse juurde välja.

Jaana Ojakääru „Minu armas südameloom“ nõuab lugeja aktiivset osalust. Tekst on luulevormis, poeetiline ja kujundlik, kutsub üles kuulama oma südamehäält ja käituma sellele vastavalt: „Sule silmad ja tunneta, mida süda sulle ütleb.“ Luuletuseväliselt tuleb lugejal tegeleda eneseanalüüsiga, panna kirja, mis enese juures meeldib, mille eest tänulik olla, millised on tema unistused jne. Negatiivsete tunnetega autor ei tegele, vaid õhutab head märkama.

Samasuguses eneseabiõpiku formaadis on Katie O’Connelli „Leia üles oma enesekindlus“ ja Poppy O’Neilli raamat „Sa oled tähtis“, mis on suunatud 7‒11-aastastele. Väike karvane elukas Poppy lisab mängulisust, raamatuga tegelemiseks tuleb kätte võtta pastakas ja muidugi on selles ka leheküljed lapsevanemale. Cathy McAleese’i „Rahustavad tegevused kehale & meelele“ on justkui teadveloleku raamat lastele, aga kokkuvõttes ikkagi lapsevanemale või õpetajale, kes soovib aidata lapsel rahuneda ja suunata teda positiivsete tunnete juurde. Juba see, kui mõni täiskasvanu pühendab oma tähelepanu ja aega lapsele, toimib ka vastavasisulise harjutustikuta.

Kui aimekirjanduse suunas kalduvaid raamatuid suures koguses järjest läbi lugeda, siis jääb sõelale kaunikesti väike, aga ilmselt toimiv valik soovitusi, kuidas negatiivsete tunnetega toime tulla: räägi oma murest ja/või tundest, keskendu hingamisele, jaluta, loe kümneni, ja kui vaja, siis tagasi üheni, mõtle millelegi meeldivale, leia omaette koht rahunemiseks, joonista oma tunne paberile või kirjuta ja kaeva maasse või saada taevasse, tööta välja toetavad rituaalid jne. Kõik autorid rõhutavad üksmeelselt, kui tähtis on iga isiksus just sellisena, nagu ta on, ja kui vajalik on oma tunnetest rääkida. Silma torkab see, et kõneleda soovitatakse mitte konkreetselt vanema või õpetajaga, vaid „sellega, keda sa usaldad“.

Kaotusvalu kujundikeeles

Nüüd mõned hiljaaegu ilmunud ilukirjanduslikud raamatud, mis käsitlevad kõige raskemat teemat, kaotusvalu, kujundikeeles.

Tina Oziewiczi „Mida teevad tunded“ on omataoliste raamatute seas silmapaistvalt napi, ent tabava teksti ja paljuütleva pildikeelega ning usaldab lugeja arusaamisvõimet. Kolmkümmend üks tunnet on pandud iseloomulikesse olukordadesse: julgus pikutab sügaval metsas, usaldus ehitab sildu, ebakindlus ehitab puure, rahu silitab koera, uhkus istub kõrges tornis klaasmäe tipus jne. Küll oleks hea, kui täiskasvanu koos lapsega arutaks, miks just see tunne seda teeb, mida ta teeb.

„Suur tunnete hotell“ Lidia Brankovičilt on eelmisega sarnane, ka pisut nagu loetelu – kunagi ei tea, millised külalised end hotellis (loe: lapses) sisse seavad, mõned võivad olla kaunikesti tülikad ja lärmakad, aga – pange nüüd tähele – kedagi ei saadeta ära, kõigile leidub sobilik koht. Sest kui näiteks viha sulgeda omaette kambrisse, võib temast saada depressioon (väikelaste raamatu jaoks võinuks tõlkija mõne omakeelse sõna leida).

Kaotusvalu teemat käsitletakse Deborah Marcero pildiraamatus „Johannes ja Lee“, mis tuletab meelde, et kaugele kolinud sõbra pärast nutmise asemel saab temaga ühendust hoida ja pole võimatu ka uusi sõpru leida. Autor paneb tööle nn purgi kujundi. Ilmvõimatu on ju kevade värskust kusagil anumas säilitada, aga see võte aitab pildis ja sõnas kujutada koos kogetud kauneid hetki.

John Dougherty „Jänese kujuga tühjus“ on hästi kujundlik. Kordagi ei mainita sõna „surm“, „lein“, „kaotusvalu“. Lihtsalt ühel päeval sõber ei tule, on vaid sõbrakujuline tühjus, mis ajab nutu peale ja paneb raevutsema. Karu Gerda asetatakse siin mõistva täiskasvanu rolli, kes laseb kilpkonnalapsel kõik tunded endast välja valada ja õpetab tühjust heade mälestustega täitma.

Sarnast võttestikku kasutab Sandra Dieckmann raamatus „Hunti oodates“. Siin jääb rebane ilma oma sõbrast, otsib teda kõikjalt ja mõistab, et ei leiagi. Kõik läheb rebase sees ja ümber pimedaks, enne kui ta mõistab, et mälestustes ja koos kogetud hetkedes jääb sõber alatiseks temaga.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!