Haridusminister õpetajatele: „Jätkake oma tublit tööd!“

„On ajalooline kooliaasta algus, mil kõik 1. klassi minevad lapsed alustavad õpinguid ühtemoodi eesti keeles. Oleme liikunud siia väga kaua, 33 aastat, ja nüüd on see aeg lõpuks käes. Kümne aasta pärast õpivad kõik lapsed ühtses eesti koolis ja me ei tee tõenäoliselt enam vahet vene- ja eestikeelsetel lastel,“ ütleb haridusminister Kristina Kallas sissejuhatuseks. 

Milline on praegu olukord haridusleppega? Millised on peamised erimeelsused omavalitsustega?

Alustaksin sellest, milles oleme kokku leppinud. Oleme leppinud kokku, et meil on vaja õpetajate karjäärimudelit, ja leppinud kokku ka selle astmetes. Lõplikult on vaja veel jõuda konsensusele, kas vanemõpetaja karjääriaste käib koos konkreetse töökohaga või kvalifitseerub õpetaja vanemõpetajaks ilma, et tal oleks vastav töökoht koolis. Õpetajate esindajad soovivad, et see oleks karjääriaste ilma töökoha kohustuseta, koolijuhid ja kohalikud omavalitsused aga eelistavad, et vanemõpetaja oleks konkreetne töökoht, millega kaasnevad täiendavad ülesanded. 

Praegu kehtiva seaduse järgi on 24 õpilast klassis piir. Vaidleme selle üle, milline kohustus langeb koolipidajale täiendavate ressursside andmiseks õpetajale, kellel on klassis püsivalt üle 24 lapse. HTM näeb, et üle 26 õpilasega klassis on lisaks õpetajale ka abiõpetaja. 

Veel soovib HTM haridusleppes sätestada, et koolipidajad suunaksid 60% üldhariduse jooksvatest kuludest õpetajate palkadesse, kuid kohalikud omavalitsused ei ole sellega esialgu nõus. Jaak Aaviksoo veetud hariduskulude analüüs näitas, et võrreldes paljude teiste riikidega kulutame haridusele küll palju, aga õpetajate palga osakaal selles on liiga väike. Arusaadav, et meie prioriteet on olnud taristu, aga lõpuks tagab hea hariduse suuresti ikkagi inimene, kes klassi ees seisab. 

Mida soovitate koolijuhtidele, kelle õpetajad ei ole praeguseks nõutud keeletaset saavutanud ja saavad koolijuhtidelt ajapikendust?

Tegelikult oli tähtaeg juba 1. augustil, millest alates ei tohi enam koolis töötada inimene, kes keelenõuetele ei vasta. Pikendus on lihtsalt üleminekusäte ja ühtegi pikendust enam lisaks ei tule. Me ei ole muutnud keelenõudeid, vaid tingimusi, mille alusel tohib või ei tohi õpetajaga töölepingut katkestada. Muutus on see, et B1-tasemel eesti keelt oskav õpetaja, kes õpetab vene keeles, saab veel aasta jätkata juhul, kui ta õpib eesti keelt. Soovitan koolijuhtidel pidada õpetajatega, kes keelenõuetele ei vasta, ja ka nende õpetajatega, kes oskavad eesti keelt ainult B2-tasemel, personaalseid arenguvestlusi selgitamaks välja, milline nende karjääriplaan on, sest varem või hiljem peab iga õpetaja oskama C1-tasemel eesti keelt. Praegu nõutud tasemel eesti keelt mitteoskavad õpetajad peavad läbi mõtlema, kas nad on valmis selle pingutuse tegema ja jätkama tööd koolis või ütlevad kohe, et lähevad aasta-kahe pärast ära. Loomulikult soovime, et need õpetajad jätkaksid, sest tegemist on inimestega, kes omavad pedagoogilist haridust ja sageli pikaajalist pedagoogilist kogemust. Seda enam, et ehkki õpetajakoolitusse vastuvõtt on viimasel ajal jõudsalt kasvanud, ei jätku meil veel tükk aega õpetajaid. 

Venekeelsete koolide noorte matemaatika ja inglise keele õpitulemused on langenud. Kuidas tagada, et vene noored saaksid hea hariduse?

Venekeelsete koolide puhul on alati räägitud eesti keele kehvast õppetasemest, aga mina vaatasin suvel otsa ka viimase kümne aasta matemaatika- ja inglise keele eksami tulemustele ning nägin selgelt, et küsimus ei ole ainult eesti keeles, vene noored jäävad maha ka matemaatikas. Ehkki nad õppisid matemaatikat ja sooritasid eksameid oma emakeeles, on nende keskmine hinne madalam kui eestikeelsete koolide õpilastel. Inglise keeles on vahe veel suurem. Nagu PISA tulemustest nägime, on põhjuseks sotsiaalmajanduslik taust. Võrreldes eestikeelse elanikkonnaga on venekeelne elanikkond sotsiaalmajanduslikult haavatavamal positsioonil ja selle põhjus on eesti keele mitteoskamine. Kui segregeerime venekeelse elanikkonna lapsed veel omakorda eraldi koolidesse, süvendame olukorda, kus nad ei oska eesti keelt ega ole seetõttu tööturul konkurentsivõimelised. Haridussüsteem peaks aga toimima sotsiaalse liftina ja andma lapsele võimaluse tulla välja sotsiaalmajanduslikust olukorrast, milles tema vanemad olid. Mitte üheski riigis ei ole selline keeleline segregatsioon kedagi aidanud, vaid tekitanud ühiskonnas lõhesid. Liigume edasi samm-sammult ja kümne aasta pärast peaks meil ideaalis olema olukord, kus ka venekeelsest kodust tulev laps saab valida, kuhu kooli edasi õppima minna, ja omandada maksimaalse hariduse, milleks on võimeline. 

Paljud eestlastest lastevanemad on mures, et nende lapse hariduse kvaliteet kannatab. 

Ka keel on hariduslikus mõttes erivajadus ja muukeelne laps vajab õppimisel erituge. Seadus kohustab koolipidajat iga lapse hariduslikku erivajadust arvestama. Lastele, kelle emakeel on eesti keel, tuleb anda neile sobivat õpet, kuid koolil peab olema võimekus pakkuda muukeelsetele lastele erituge, kas või tegeleda nendega mõnda aega eraldi õpperühmas. Parimat metoodikat näeme ühendatud koolides, näiteks Pärnus ja Kehras. Esimestes klassides on keelekümblusklass ja eesti emakeelega laste õpperühm eraldi, 3. kooliastmes on võimalik klassid ühendada. Selleks ajaks on venekeelsetel lastel eesti keel selge, ja mitte ainult kõne tasandil. Kõnekeele võib laps omandada aasta või kahega, akadeemilise keele omandamine võtab üldjuhul aega 4–5 aastat. Muidugi ei saa seda igas koolis niimoodi rakendada, sest kui klassis on vaid kaks eesti keelt mitteoskavat last, on vaja kohandatud õpet klassi sees. 

Kiviõlis liitsime Kiviõli 1. Keskkooliga Kiviõli Vene Kooli ning alustab ühtne kool, uue nimega Kiviõli Riigikool. Tegime seal eraldi õpperühmad nii, et vene lapsed, kes ei valda eesti keelt, õpivad ühes, vene lapsed, kes valdavad eesti keelt, pluss eesti emakeelega lapsed teises, kolmandas rühmas on vene- ja neljandas eestikeelsed erivajadustega lapsed. Selline eraldatus on alguses õige, eesti keelt mittevaldava lapse õpet peab alguses toestama. See nõuab lisaressursse, aga iga muukeelse lapse eest maksame selleks koolile täiendavalt raha.

Kas õpetajad on valmis selle kõigega rinda pistma?

Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool pakuvad juba jaanuarikuust alates lõimitud aine- ja keeleõppe koolitusi õpetajatele, kes peavad muukeelseid lapsi õpetama eesti keeles. Tallinna linn on loonud metoodikakeskuse, mis toetab Tallinna lasteaedasid, Tallinna üleminekukoole ja ka eestikeelseid koole, kes tuge vajavad. Ida-Virumaal on Harnos koolinõustajad nii koolijuhtidele kui ka õpetajatele. Tallinna Ülikool loob mentorarendusprogrammi erivajadustega laste väikeklasside õpetajatele, et nad saaksid regulaarselt käia koolitustel, tagasisidel ja seiramisel. Tugistruktuuri olemasolu on väga oluline ja ma näen, et Tallinn on selle väga ilusasti üles ehitanud. 

Õpetajate puuduse leevendamiseks on käidud välja ka sundusliku suunamise mõte tasuta kõrghariduse saanutele. Kuidas sellesse ideesse suhtute?

Alati on tunne, et vana hea äraproovitud asi töötab uues olukorras, aga ei tööta. Suunamine töötas ajas ja süsteemis, milles ta oli loodud, mitte tänapäeval, kus maailm on avatud ja võimalik vabalt valida. Noored ei lähe õpetajaks õppima, kui teavad, et sellega kaasneb sundvalik. Samuti pole võimalik kontrollida, kas õpetajakoolituse läbinu päriselt kooli tööle jõuab. Nõukogude Liidus oli piir kinni ja selleks, et ühest linnast teise kolida, oli vaja sissekirjutust. Inimesed liikusid plaanimajanduse järgi. Vabas ühiskonnas, kus inimesel on õigus oma elu üle otsustada, ei ole võimalik sellist süsteemi ehitada. Mida me tõenäoliselt peame kaaluma, on stipendiumid. Õpetajakoolituses maksame praegu 400 eurot kuus stipendiumi ja stipendiumilepingu tingimuseks saab seada selle, et stipendiaat võtab kohustuse pärast lõpetamist õpetajana töötada. Kui ta seda ei tee, peab ta stipendiumi tagasi maksma. 

HTM soovib lähiaastatel sulgeda 18 gümnaasiumit. Kuidas on plaan koolivõrguga edasi minna?

Meil on Eestis gümnaasiumiõpilasi umbes saja gümnaasiumi jagu. Olukord on selline, et Tallinnas ja Tartus ei mahu õpilased gümnaasiumitesse ära, mujal Eestis aga on gümnaasiumikohad tühjad. HTM-i vaates rahastame gümnaasiumikohti seal, kus ei ole õpilasi, aga ei suuda rahastada seal, kus on õpilased. On vaja koondada gümnaasiumikohad ja raha kohtadesse, kus õpilased on. 

Saan väga hästi aru kohapealsete koolijuhtide ja vallavanemate murest, et väga paljud õpetajad töötavad nii põhikoolis kui gümnaasiumis, aga õpetajate puudus näitab tegelikult seda, et õpetajate ametikohti on vähem ning õpetajad, kes seal töötavad, täidavad mitme õpetaja töökohad. Praegu täidab üks õpetaja need kohad ära, aga viie aasta pärast teda seal enam pole, sest ta läheb pensionile. Meil on maagümnaasiumites tõsine probleem õpetajate asendamisega järgmise kümne aasta jooksul. 

Teine asi on see, et õpilaste arv hakkab langema, see juba langeb. Tänavu läks meil küll tuhat õpilast rohkem kooli kui eelmisel aastal, kuid ainult Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Igal pool mujal õpilaste arv langes ja langeb veel järgmised kümme aastat. Me ei ole teinud omavalitsustele ettepanekut sulgeda gümnaasium juba homme, oleme nendega läbi rääkinud, et 2027. või 2028. aastal ei avata 10. klassi vastuvõttu ja lastele, kes põhikooli lõpetavad, tagab riik õppekohad kas lähedal asuvates riigigümnaasiumites või riigi hariduskeskustes. 

Kas seoses eestikeelsele õppele üleminekuga on plaanitud koostada ka uusi õpikuid?

Muukeelsed lapsed õpivad ikka nende samade õpikute järgi, mille järgi eesti lapsedki. Erineb vaid õppeprotsess, mille kirjeldused oleme ette valmistanud ja kus on soovituslik loetelu täiendavatest õppevahenditest ja õppematerjalidest õpetajale. Uusi õpikuid ei peakski tegema, eesti- ja muukeelsete laste õpiväljundid ju ei erine. 

Väga oluline muukeelse lapse õpetamisel eesti keeles on tagasisidestamine, lapse arengu ja õpiväljundite omandamise hindamine. Tihti juhtubki, et õpiväljundite hindamine jääb kesise keeleoskuse taha. Jääb mulje, et laps ei ole matemaatikat selgeks saanud, aga tegelikult ei suuda ta end eesti keeles väljendada. Mitmekeelsete laste hindamis- ja tagasisidestamisprotsess peab olema spetsiifiline. Kui laps lahendab matemaatikaülesande vene keeles ja sa saad aru, et ta on õpiväljundid omandanud, ei saa teda karistada eesti keele mitteoskamise eest. Mõni laps jääb täiesti vait, ta ei vasta seda matemaatikaülesannet ei eesti ega vene keeles. Ühel lapsel võib vaikuseperiood kesta kuu aega, teisel terve esimese õppeaasta. Tegelikult laps õpib ja omandab, kuid ei väljenda seda üheski keeles. Siis on hästi oluline, kas õpetajad oskavad seda hinnata.

On rõõmustav, et meil läheb tänavu väga suur hulk lapsi kooli, sest mida rohkem lapsi, seda rohkem rõõmu õpetajatele. Kuna Eesti haridussüsteem on tugev ja kvaliteetne, siis minu soov õpetajatele oleks, et nad lihtsalt jätkaksid seda head tööd, mida on senimaani teinud.

Kas oleme eestikeelsele haridusele üleminekuks valmis?

Küsisime asjaosalistelt, kas nad on valmis eestikeelsele õppele üle minema ning milliseid ettevalmistusi on nad selleks teinud.

Lastele võiks pakkuda keelepraktikat ka väljaspool koolitunde

Kiviõli Riigikooli direktori Ave Szymaneli sõnul algasid ettevalmistused eestikeelsele õppele üleminekuks siis, kui võeti vastu otsus ühendada Kiviõli 1. Keskkool, Lüganuse Kool ja Kiviõli Vene Kool. Ta peab oluliseks, et eesti keelt omandavatel õpilastel oleks võimalik õpitut ka väljaspool tunde rakendada. Eestikeelse keskkonna loomiseks hakkab tööle kogupäevakool, kus pakutakse õpilastele mitmesugust tegevust, praegu püütaksegi selleks kaasata partnereid. 

Ehkki töö- ja õppekeel on Kiviõli Riigikoolis mõistagi eesti keel, ollakse erandolukorras valmis tagama muukeelsetele lastevanematele info edastamisel tõlge. „Vanemaid kaasata on oluline ja kindlasti ei jäta me ka vene keelt mitteoskavat õpetajat üksi. Otsime juhtimistasandil lahendusi. Kui vaja, kasutame ka tugisüsteeme,“ ütleb Szymanel. Kuna algaval õppeaastal lähevad eestikeelsele õppele üle ainult 1. ja 4. klassid, ei ole õpetajate kaasatus sel aastal liiga suur ja kõiki jõutakse toetada. Koolis on kõik õpetajad olemas ning vajadusel rakendatakse ka abiõpetajaid.

Kui mõnel õpilasel tekivad tõsised raskused, ollakse valmis teda aitama, kasutades individuaalset õppekava. „Koolil on õigus ja võimalus ka õpiaega pikendada ning rakendada lisatuge,“ selgitab Szymanel.

Szymaneli sõnul on Kiviõli õpetajad igati valmis panustama. Kõige keerulisemateks ülesanneteks peab ta õpilastele toetava keelekeskonna loomist, samuti õpetajate motiveerimist, et nad keele- ja kvalifikatsiooninõuded täidaksid. 

Oluline on positiivne häälestatus

Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi direktori Natalia Samoilova sõnul on tema kool eestikeelsele haridusele üleminekuks laias laastus valmis. Laias laastus seetõttu, et praegu otsitakse ootamatult teise kooli tööle läinud muusikaõpetaja asemele uut. „Kõik klassiõpetajad ja mitmed aineõpetajad on täna koolitusel, mida viib läbi metoodikakeskus,“ räägib Samoilova. Peamine on tema sõnul siiski kõikide asjaosaliste ehk õpetajate, õpilaste ja lastevanemate positiivne häälestatus, sest ainult nii on võimalik tulemuslikult tegutseda.

Kuna kõik lütseumi õpetajad oskavad vene keelt, ei ole umbkeelsete lastevanematega suhtlemine probleem. Laste keeleoskuse edenemist silmas pidades järgitakse aga kokkulepet üks õpetaja – üks keel. „Näiteks 1. klassi õpetajad suhtlevad õpilastega eesti keeles. Meil on õpetajale ka toetusmeede: kõik saavad endale mentori. Kui tunnis või vahetunnis on tarvis last näiteks korrale kutsuda, tulevad mentorõpetajad appi. Just selleks, et mitte rikkuda põhimõtet üks õpetaja – üks keel.“ Koolis on läbi mõeldud ka tugisüsteem ning psühholoog, sotsiaaltöötaja ja HEV-koordinaator on valmis õpilasi igati toetama.

Samoilova peab ülioluliseks lastevanemate tuge. Just selles osas, mida vanemad lastele kodus räägivad, kuidas nad oma lapsi meelestavad. Kohtumistel 4. klassi vanematega on ilmnenud, et eestikeelsele õppele üleminekusse suhtutakse mitut moodi. On väljendatud hirmu, kuid leidub ka vanemaid, kes ohkasid üleminekust kuuldes kergendatult.

Eelmisel õppeaastal uusi õppematerjale tellides uuriti hoolega õpikuid, et valida nende seast välja kõige sobivamad. Kriteerium oli, et õpikus ei oleks ohtralt C1-tasemel teksti, kui õpilaste enda keeleoskus on A2- või isegi A1-tasemel. Kogemus näitab, kui sobivaks tellitud õpikud osutuvad ja kui palju mugandamist vajavad.   

Suurimaks probleemiks peab Samoilova õpetajate puudust. Et abiõpetajaid rakendada, on vaja lisaks raha. 

Õppematerjalid peavad olema diferentseeritud

Tallinna Ühisgümnaasiumil on muukeelsete laste integreerimisel eestikeelsesse õppesse juba paariaastane kogemus. Nimelt pandi rändelapsed kohe õppima koos eestlastega, kuid enamasti klassi võrra madalamale, kui vanus oleks eeldanud. Moodustati ka üks ukrainlaste klass, kes õppis 2. klassis ukraina keeles (välja arvatud muusikatunnid ja kooliüritused), 3. klassis 60% eesti ja 40% ukraina keeles ning nüüd, 4. klassis õpib täies mahus eesti keeles. Nii on mindud eestikeelsele õppele üle sujuvalt mitme aasta jooksul. 

Kooli rändelaste õppetöö koordinaatori ja eesti keele kui teise keele õpetaja Anne Ode sõnul oli õpetajatel esialgu küll kõhklusi ja hirme, nüüdseks aga on toeks kahe aasta jooksul saadud kogemused. Koolis on korraldatud eestikeelse õppe ja õppematerjalide diferentseerimise teemalisi koolitusi ning õpetaja Maarja Seppel on koostanud diferentseeritud tööraamatud 1.–4. klassile (sisaldab eesti keelt, matemaatikat, loodusõpetust, inimeseõpetust). Lisaks pakuvad abi kooli tugispetsialistid.

On kokku lepitud, et koolis suheldakse eesti keeles, kuid juhul, kui õpetaja ei oska ise teises keeles rääkida, saab kasutada vene ja ukraina keele õpetajate abi. E-postiga saadetud kirju tõlgivad vanemad ise ja vastavad valdavalt eesti keeles.

Ode sõnul oleks äärmiselt vajalik n-ö vaheaasta, mil õpitaks intensiivselt eesti keelt. „Eriti on seda vaja lastele, kes tulevad Eestisse teistest riikidest ega oma mingit kokkupuudet eesti keele ja kultuuriga,“ ütleb ta. 

Küsimusele, kas eesti laste haridustase võib saada muukeelsetega koos õppides tagasilöögi, vastab ta: „Kahjuks peab tunnistama, et nii võib juhtuda. Kui samas klassis õpivad muukeelsed ja ka erivajadustega lapsed, kes vajavad diferentseeritud õpetamist ja erilist tähelepanu, ei jõua õpetaja piisavalt palju tegeleda eesti lastega.“ Ka leiab ta, et muukeelsete laste õpetamiseks peaksid olema eraldi lihtsustatud tööraamatud, kus on lühidalt, väga lihtsate lausetega, sõnade ja lausete pideva kordamise võimalusega kirjas igast teemast kõige olulisem.

Lapsevanema arvates peaksid eesti keelt mitteoskavad lapsed õppima eraldi klassis

Sel sügisel kooli läinud lapse isa Marko (nimi muudetud) on rõõmus, et nende kool otsustas luua eraldi klassid vastavalt laste keeleoskusele. „Viis, kuidas seda alguses taheti teha, oleks kindlasti kaasa toonud olukorra, kus eesti lapsed õppinuks eesti keelt vene keeles,“ on ta veendunud. „Kõigepealt taheti teha segaklassid, kus osa lapsi ei oska sõnagi eesti keelt, ja selge on see, et nendele on vaja rohkem tuge ja õpetust.“ 

Ta on kuulnud sõpradelt, kelle lapsed õpivad vanemates klassides, et sageli on õpetajatel lihtsam seletada mõnele õpilasele asi vene keeles ära. „Vene keelt kasutatakse kuuldavasti päris palju. Aga võib-olla on see normaalsus, et mingil hetkel saab õpetaja jaks otsa: kui õpilane eesti keeles ei mõista, on muidugi lihtsam vene keeles selgitada.“ Marko sõnul pelgavad eestlastest lastevanemad, et vene kooliga liitumisel muutub vahetund ja suhtlemine koolis valdavalt venekeelseks. Muidugi on probleemiks ka õpetajate puudus, kes suudaks ära hallata vene kooli ja klasside sulgemisega tekkinud õpilaste massi. „Eesti lapsi ja täitsa vene keelt kõnelevaid lapsi ei saa koos õpetada,“ on ta kindel ja lisab, et siis hakkavad eesti lapsed ka vene keeles õppima. „Selle vastu me võitlesime, sellest saadi aru ning lubati ka klassikomplektid eraldi komplekteerida,“ on ta rahul.