KARJÄÄRIPÖÖRE KOOLIS ⟩ Martin Saar pühendub õpetajatööle

Tallinna Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi keemiaõpetaja Martin Saar (37) on oma noorest east hoolimata jõudnud koolisüsteemis mängida mitut rolli. Viimased kümme aastat õppealajuhataja ametit pidanud, otsustas ta sellest ametist nüüd loobuda ja alanud õppeaastast taas eelkõige õpetamisele pühenduda. „Tore on võtta see rollivahetus ette ajal, mil kolleegid on minu panusega veel enam-vähem rahul,“ räägib Saar huumoriga pooleks. 

Kohtusime Saarega loetud päevad enne uue õppeaasta algust just Tallinna Reaalkoolis, kus tema tööülesanded on eelmiste õppeaastatega võrreldes natuke erinevad. Saar tõdeb, et oma otsuse tõttu on tal vast natuke kergem uuele õppeaastale vastu minna küll, kuid teatav põnevus on iga uue kooliaasta alguses. Eriti õpetajal, kes nüüd varasemast rohkem klassi ees saab viibida. 

„Mul on päris mitu uut klassi, keda hakkan õpetama ja kellega keemiatunnis kokku puutunud ei ole. See muudab alati ootusärevaks,“ räägib Saar. 

Et Saarel on nüüd vähem juhtimisülesandeid, on võimaldanud tal õppeaasta algust ette valmistades korralikumalt süveneda õppekava uuenduse ettevalmistusse. 

Kas põhikoolilõpetajate pinge ikka langeb?

Skeptiliseks muudab Saare aga 9. klassi kevad. Nimelt tõsteti suure muudatusena põhikooli lõpueksamid varasemast ettepoole ja kogu gümnaasiumisse sisseastumine toimub nüüd pärast eksameid. 

„Ebakindlust ja segadust on ministeerium tekitanud väga palju. Minu ülesanne on leida võimalus, et see õpilasteni ei kanduks,“ alustab Saar selle teema lahkamist.  

Põhikooli lõpueksamite varasemaks tõstmise üks suuri põhjuseid on ministeeriumi soov muuta 9. klassi õpilaste kevad pingevabamaks. 

„Võttes aluseks loogika, et kui sooritada põhikooli lõpueksamid enne järgmisele õppeastmele astumist, võiks see ju nii olla,“ leiab Saar, kuid jätkab seejärel oma mõttekäiku sootuks kriitilisemalt. Nimelt toob ta välja, et eksamiperiood on liigutatud rohkem kui kuu aega ettepoole.

Arvestades, et eksamitele peavad eelnema ka ettevalmistuspäevad ja 9. klassile kehtib praegu veel eelmine õppekava, tähendab uus korraldus puhtalt matemaatiliselt kas õpilastele ülekoormuse tekitamist või millegi õpetamata jätmist ehk õpilaste petmist. 

„Ma ei mõista, kuidas selline lahendus kellelegi vähem stressi või pinget tekitab kui varasem süsteem,“ mõtiskleb Saar. 

Ta ei salga, et muudatuse kasuks räägib mitu sisulist argumenti. Näiteks toob ta välja, et gümnaasiumid saavad õpilaste vastuvõtmisel arvestada põhikoolieksami tulemuste või aastahinnetega. 

„Korralduslikult on see aga totaalselt ebaprofessionaalne ja mul tekib tõesti küsimus, kas ministeerium on küsinud mõnelt õppealajuhatajalt või õpetajalt, milline on koolielu reaalsus,“ vangutab Saar pead. 

Saar arvab, et nagu muudatustega ikka, siis vähemalt esimesel aastal see pinget või segadust ei vähenda. Vastuargumendina ministeeriumi otsusele võib välja tuua ka selle, et pingeline aeg nihkub õpilaste jaoks lihtsalt edasi, mitte ei vähene, ja kui seni oli suurel osal õpilastest mai lõpuks teada, kus nad oma kooliteed jätkavad, siis nüüd räägime me juba jaanipäeva perioodist, mil põhikooli lõpetamine on värskelt seljataga. 

„Kas see toetab siis õpilase vaimset heaolu? Kahtlen,“ võtab Saar teema kokku. 

Ei tahtnud üheski rollis teha järeleandmisi

Kevadel lõpetas gümnaasiumi lend, kellega Saar tundis end õpetajana väga hästi. Klapp oli suurepärane ja õpilased olid loodusteaduste valdkonnast väga huvitatud. 

„Võib tunnistada, et ma natuke igatsust tunnen ka,“ nendib Saar. 

Mõeldes selle peale, kuidas ka uute klassidega õiget meeleolu saavutada, usub ta, et õpetaja ja õpilased kujundavad üksteist väga suurel määral. Õpetajatel on loomulikult oma väärtushinnangud ja tõekspidamised ning arusaam õppimisest. Samas ei ole mõeldav kõike lende või kollektiive õpetada täpselt ühtemoodi. 

„Õpetamine on looming ja koostöö ning peame arvestama oma koostööpartnerite soovide ja iseärasustega,“ mõtiskleb Saar.

Tema hinnangul peab õpetaja kollektiiviga kohanduma. Kollektiivi hoiakud ja lähenemised võivad aga eri tundides ja eri õpetajatega üsna suuresti varieeruda. 

„See on inimeste vastastiktoime ja kooskasvamine,“ kirjeldab Saar. 

See ei tähenda aga, et õpetajatel ei tohiks oma õpilastele olla ootusi, ja Saar julgeb need alati ka väga selgelt sõnastada.

„Mina ootan oma õpilastelt konstruktiivset koostööd, süvenemist ja õppimist. See ühine aeg, mis meile on antud, me pühendume. Me teeme seda võimalikult tulemuslikult ja meeldivalt,“ rõhutab Saar. 

Saar on rahul, et hoidis end ka õppealajuhatajana klassi ees vormis ja väikestviisi rollimuutus on seda lihtsam. Just eri rollides viibimine andiski mingis mõttes tõuke pühenduda nüüd varasemast rohkem õpetajaks olemisele. 

„Tundsin ühel hetkel, et ei saa õpilaste toetamise juures lubada endale seda, et annan aineõpetajana järele. Ma ei saa lubada kollektiivile, et õppealajuhatajana laveerin või lasen mõnes kohas natuke minna. Tunnistan ausalt, see oli väsitav ja ma ei tahtnud jõuda etappi, kus pean tõdema, et üks või teine komponent minu töös on kannatanud või ma ise olen kannatanud,“ põhjendab Saar oma otsust. 

Kompetentsete ja kogenud õpetajate perspektiivitus

Loodusteaduste oskused on paljudes kohtades kõrgelt hinnatud ja keemiaõpetajana tõdeb Saar, et ka tema on mõelnud karjääripöörde peale. Muuhulgas seoses sellega, millised on üldse enesearengu ja karjäärivõimalused koolisüsteemis. Siinkohal meenutab Saar veidi enam kui kümne aasta tagust, toonase haridusministri eestvedamisel toimunud otsust lõpetada õpetajate atesteerimise süsteem. Praegu tähendab see üldjuhul seda, et õpetaja kompetentsus, kutsemeisterlikkus, kogemus ja panus ei mõjuta mitte kuidagi tema töötasu. 

„See on väga vale tee olnud. Välise motivatsiooni seisukohalt on see olnud laastav,“ ei hoia Saar oma arvamust enda teada. 

Kõik sellega kaasnev on pannud ka 17 aastat õpetajana töötanud Saart mõtlema, mis on järgmise 17 aasta perspektiiv. Puhtalt jätkata oma kompetentsuse kasvatamist või järgmiste õpetajate arengu toetamist, olles samal ajal mitmes mõttes tagasi alguses, ei ole tema jaoks enam ahvatlev perspektiiv. 

„Seetõttu olen tõesti mõelnud, et on ju valdkondi, kus saan loodusteadlasena teha midagi perspektiivikat. Et sa töötad, pühendud ja sul avanevad järgmised võimalused,“ arutleb ta. 

Siinkohal jõuabki Saar töös oleva ja ka palga diferentseerimise küsimust puudutava üleriigilise haridusleppeni. Ta peab seda ülioluliseks. Saar on nõus, et alustavate õpetajate toetamine ja nende vajadustest rääkimine on igati põhjendatud ning ressursside mõttes ei oleks ka tõhus investeerida nende ettevalmistusse, et nad siis esimeste aastatega läbi põletada. Täiesti kõrvale on tema sõnul aga jäetud pikema kogemusega kompetentsed õpetajad. 

„Me nagu eeldame, et kui nad on juba nii kauaks kooli jäänud, küll nad siis töötavad seal lõpuni,“ kurvastab Saar. „Oleme unustanud, et ka nemad vajavad motiveerivat töökeskkonda, ja mida aasta edasi, seda enam.“

Töötanud viimased kümme aastat koolis juhtival kohal, näeb Saar, et koolis on pikaajalised töötajad olulisemad kui paljudes muudes kohtades. 

„Ma ei kujuta ette, kuidas saaks koolikultuuri edasi kanda nii, et seal on viie- kuni seitsmeaastase töörütmiga töötajad, sest kooli pärandis ja vaimus on suur osa mängida suure kogemusega õpetajatel,“ arvab ta. 

Seega ei ole Saare sõnul tänane põhiküsimus mitte ainult see, kuidas toetada alustavate õpetajate järelkasvu, vaid ka, kuidas hoida kompetentseid õpetajaid. Seda ka raha poolt vaadatuna. Eesti Arenguseire Keskuse aasta tagasi avaldatud uuringust selgus, et ühe täiskohaga väga hea õpetaja lahkumine tähendab koolile vähemalt 10 000 euro suurust lisakulu. Selle summa moodustavad muuhulgas näiteks uute töötajate väljakoolitamise tasu, nende väiksem koormus ja kõrgem soovitud palk. 

„Mul on läinud hästi, kuna ma ei ole pidanud kaaluma ametivahetust koostöösuhete tõttu. Küll aga olen seda pidanud tegema perspektiivile mõeldes,“ nendib ta. 

Kokkuvõttes soovib Saar kõigile Eesti kooliinimestele alanud õppeaastaks õpirõõmu, milleni jõuab tema sõnul süvenemise ja pühendumise kaudu.  

„Rõõmud, mured, ootused ja lootused. Emotsionaalne mitmekesisus nagu ikka,“ võtab Saar oma tunded kokku vahetult enne õppeaasta algust.