• Rain Mikseri arusaam haridusteaduste ja kitsamalt pedagoogika suhtest psühholoogiaga on mitte lihtsalt eksitav, see on vale.
• Hariduse valdkond on väga mitmetahuline ja igasuguse kahtluseta multidistsiplinaarne. Tegevus, mis toetab sihipäraselt psüühika arengut – õpetamine – eeldab seega psühholoogia rakendamist.

Lugesin selle aasta 18. juunil Õpetajate Lehest Rain Mikseri (edaspidi: RM) artiklit „Pilt haridusest kui teadusest: „A mis me taustaks paneme?““ ja sain teada, et Eestis (ja võib-olla mujalgi?) on laialt levinud müüt, „justkui oleks psühholoogia ja neuroteadused hariduse ainus ja ainuvõimalik teaduslik alus“. Tõdesin, et see artikkel nimetatud müüti kohe kindlasti ei kummuta. Midagi väga põhimõttelist on jäänud selgitamata. 

Enne selle puuduoleva juurde jõudmist osutan ühele minu arvates olulisele taustateemale: miks see teema nii oluline on? See paistab olevat mitte sisuline küsimus haridusvalla olemusest, vaid pigem isiklikult oluline identiteedi küsimus. Artiklis märgitakse: „Meie, õpetajad ja haridusteadlased, ei pea vaatama ühegi teise teadusala entusiastidele suhu kuulamaks, kuidas asjad tegelikult peavad olema.“ No nii! Kahtlemata on psühholoogiliselt (!) hästi põhjendatud mõte, et kõneleja suhu, õigemini suule vaatamine toetab vahel kuuldu mõistmist. Aga ometi selgub viidatud lõigust, et teema püstitus on problemaatiline. Teaduse maailmas ei tohiks üldse olla oluline, kellel on õigus, oluline on, mis on õige või vähemalt piisavalt hästi põhjendatud. Vastavalt on oluline see, mismoodi mingit ideed põhjendatakse, ja mitte see, kas seda teeb (asjatundmatu?) entusiast või (asjatundlik?) õpetaja ja haridusteadlane. 

Uurime siis müüdiks nimetatud seisukoha põhjendusi ja jätame kõrvale küsimuse, kellel on õigus.

Haridus ja pedagoogika

Mina olen ilmselt üks neist, kes on väitnud, et pedagoogika on tõepoolest üks rakenduspsühholoogia valdkondi. Või vähemalt peaks seda olema. Osutan kohe, et neuroteadusi ma psühholoogia kõrvale ei pane, nendega pole pedagoogikal suurt midagi peale hakata. 

Aga selle erisuse kõrvalejätmisel olemegi jõudnud RM artikli peamise probleemini. Nimelt olen ma kindlasti nõus sellega, et hariduse teaduslikuks aluseks ei saa olla ainult või valdavalt psühholoogia. Hariduse valdkond on väga mitmetahuline ja ilma igasuguse kahtluseta multidistsiplinaarne. Hariduse valdkond tänases maailmas ei saaks toimida muuhulgas näiteks ilma haridusökonoomikata või siis haridusarhitektuurita – mitte iga maja ei sobi ühtviisi hästi koolimajaks. Kohe kindlasti on psühholoogia ka üsna marginaalse rolliga koolis õpetatavate teadmiste, oskuste, väärtuste ja hoiakute sisu piiritlemisel.

Olemegi jõudnud segaduseni – kui psühholoogia on täiesti ebapiisav kogu haridusvalla teadusliku alusena ja samas, nagu ma väidan, peaks psühholoogia olema pedagoogika peamine alus, siis ilmselt tähistavad „haridus“ ja „pedagoogika“ erinevaid nähtusi. RM artiklist ei selgu aga üldse, millest juttu on – selgitamata on jäänud, millest kirjutatakse, kui kirjutatakse haridusest või pedagoogikast. Neid mõisteid määratletakse aga väga erinevalt. Siit järeldub ka üheselt, miks RM artikkel kuidagi psühholoogia tähtsuse „müüti“ ei kummuta: psühholoogia rolli „ei tea milles“ ei ole kuidagi võimalik hinnata. 

Niisiis ei saa psühholoogia rolli pedagoogikas põhimõtteliselt hinnata ilma määratlemata, mida täpselt pedagoogika all silmas peetakse. Ma ei hakka siin pikalt arutlema pedagoogika määratluste üle, millest osa on kindlasti kooskõlas mõttega, et pedagoogika puhul on tegemist rakenduspsühholoogia valdkonnaga. 

Et mitte tühisõnaliseks jääda, toon siiski kaks sellist määratlust. Üks ütleb, et pedagoogika on õpetamise meetod ja praktika, ja teine, eestikeelsest Vikipeediast leitav, on selline: „Kasvatusteadus ehk pedagoogika on kasvatust ja õpetust uuriv teadus.“ 

Oleks ebaõiglane ja mõnevõrra eksitav, kui ma alles RM artikli järel pedagoogika määratleksin. Olen seda juba aastaid teinud, näiteks oma loengutes seda tudengitele seletanud. Ja kirja on need mõtted kõigile asjahuvilistele kättesaadavas vormis, lausa eesti keeles, ka saanud – näiteks Mati Heidmetsa toimetatud kogumikus „Haridusmõte” (TLÜ Kirjastus, Tallinn, 2020) ilmunud peatükis „Õppimise ja õppija teooriast ning (eri)pedagoogi õppekava ülesehitusest“. Ka selles peatükis osutan: „Sisuliselt on – või peaks olema – pedagoogika üks rakenduspsühholoogia valdkondi. Just samamoodi, nagu meditsiin on olemuselt üks rakendusbioloogia valdkondi“ (lk 367). 

Joonealuse märkusena lisasin sellele väitele: „Sellest väitest ei järeldu, et pedagoogika saaks toetuda ainult psühholoogiale ja meditsiin ainult bioloogiale. Mõlemad valdkonnad eeldavad laiemaid teadmisi ka teistest valdkondadest, sh majandusest, ühiskonnast. Samuti puutub meditsiini psühholoogia ja pedagoogikasse bioloogia. Otseselt pedagoogiline ja meditsiiniline praktika aga toetuvad vastavalt psüühika või elusa keha toimimise mõistmisele“ (samas).

Õpetaja rakendab psühholoogiateadust

Niisiis, pedagoogikat saab hästi määratleda ka selle järgi, mida sisaldab pedagoogiline praktika, st mida õpetaja õpetades teeb. Õpetaja tegevust ja kvalifikatsiooninõudeid reguleerivad muuhulgas kutsestandardid. Ja mida siis peaks tegema õpetaja, kes on tasemel 7? Kutsestandardites on toodud töö kirjeldus: Õpetaja töö on toetada õppijate arengut, lähtudes nende tasemest, võimetest ja vajadustest ning arvestades riiklikes õppekavades seatud eesmärkidega ja arendada oma kutseoskusi. Õpetaja kavandab iseseisvalt ja koos teiste õpetajatega õpitegevust, õpetab ja kujundab selleks õppija arengut toetava õpikeskkonna. Professionaalse arengu eesmärgil reflekteerib oma tegevust. Vajadusel toetub oma töös nõustamisele ja mentorlusele ning nõustab ise õppijaid ja lapsevanemaid. 

Kaldkirjas toodud tegevused eeldavad kõik psühholoogiateaduse rakendamist – õpetaja peab toetama õppija arengut (ülejäänud õpetaja tööks on enesearendamine veel paremaks õppija toetamiseks). Ja miks see on psühholoogia rakendamine? Sellepärast et õpetaja tegevuse eesmärk ei ole mitte suvaline areng, vaid areng teatud aspektides, aspektides, mis on määratletud riiklike õppekavadega. Õppekavade kohaselt peab toetama õpilaste vaimset, füüsilist, kõlbelist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Kõik nimetatud aspektid, peale füüsilise arengu, on üheselt psüühilised – õpetamise käigus peavad arenema psüühika erinevad omadused. 

Ja isegi füüsilise arengu all ei peeta silmas mitte niivõrd keha kui elusorganismi arengut, vaid kehalise aktiivsuse kohta käivaid väärtusi, hoiakuid ja oskusi. Psüühika arenemist seletab psühholoogia ja mitte ükski teine teadus. Tegevused, mis toetavad sihipäraselt psüühika arengut – õpetamine – eeldavad seega psühholoogia rakendamist. 

Et asi päris üheselt selgeks saaks, saame eelnevast tuletada ka täpsema pedagoogika määratluse: pedagoogika on sihipäraste tegevuste kogu – ja õpetus nendest tegevustest –, mille eesmärk on õppija psüühiliste omaduste, sh teadmiste, oskuste, väärtuste ja hoiakute, arengu toetamine. Kui ma olen väitnud, et pedagoogika peaks olema rakenduspsühholoogia valdkond, siis olen silmas pidanud just sellist pedagoogika määratlust. See määratlus pole suvaline või kunstlik. Sisuliselt määratletakse pedagoogika sellena, mida õpetaja – õpetajana – koolis või muus haridussituatsioonis teeb. 

Võrdleme meditsiini pedagoogikaga

Siinkohal väike kõrvalepõige. Lõpuni järjekindlaks jäämiseks peaksin nüüd määratlema ka psüühika (seda on vaja psühholoogia määratlemiseks), keskkonna ja veel teisigi mõisteid. Aga selleks pole paraku ruumi. Kuid need määratlused on olemas, eelkõige minu 2016. aastal ilmunud raamatukeses „Kultuur, kõne ja Minu Ise“. Selles (ja sama sarja järgmistes raamatutes) esitatud seisukohtadest saab tuletada terve hulga sisukaid järeldusi pedagoogika kohta. 

Muuhulgas näiteks selguks, et RM arusaam sotsioloogia tähtsusest pedagoogikas (nii nagu selle ülal määratlesin) on otseselt eksitav ja mõnevõrra eksitav ka laiemalt haridusteaduste, st kõikide hariduse ja selle ühiskondliku toimimise süsteemi teemaliste teaduste kontekstis. 

Lõpetuseks toon veel paar olulist järeldust, mida saame teha paralleelidest meditsiini ja pedagoogika vahel. Meditsiin ehk arstiteadus on teadus sellest, mida arst arstina teeb. Ja arst rakendab bioloogilisi teadmisi inimorganismi toimimise ja selle häirete kohta. Arst on olemuselt rakendusbioloog (nagu pedagoog peaks olema rakenduspsühholoog). Aga edasi läheb huvitavaks. Nimelt on tähelepanuväärne, et bioloogiharidusega, isegi doktorikraadiga bioloogias, ei saa arstiks. Ka mitte pooleaastase või aastase täiendkoolituse järel (kuigi bioloogist võib lühikese täiendkoolituse järel vabalt saada trammijuht või õpetaja). 

Arstiõppe valdav sisu on bioloogia, kuid mitte igasugune, vaid eriliselt arsti ametisse puutuv bioloogia. Nii teavad arstid palju bioloogiast, mida tavabioloogid ei tea – ja vastupidi, suurem osa bioloogiast ei ole arstile vajalik ja seda ta ei õpi ka. Seda oleks oluline arvesse võtta ka pedagoogidele psühholoogiat õpetades. Suurem osa psühholoogiateaduse teadmisi ei ole pedagoogiliselt asjakohased. Tõsi, paraku sisaldavad õpetajakoolituse õppekavad praegu päris palju pedagoogile mittevajalikku psühholoogiat. Ja tavapsühholoogiast ei leia alati teadmisi, mis peaksid tingimata pedagoogile ära kuluma. Osalt tuleb need mittevajaliku seast üles leida, osalt peavad teadlased need looma. 

Järgides RM eeskuju, katsun ka mina oma sõnumi selgelt kokku võtta: õpetajad ja haridusteadlased ei tohi kindlasti kellegi suhu vaadata, kuulmaks, mismoodi asjad peavad olema. Selle asemel on vaja hoopis mõelda selle üle, mis on õpetaja tegevuse eesmärgid ja millistest teadusvaldkondadest nende eesmärkide saavutamiseks kõige sisukamaid teadmisi ja oskusi õppida saab. Väidan, et RM arusaam haridusteaduste ja kitsamalt pedagoogika suhtest psühholoogiaga on mitte lihtsalt eksitav, see on vale. 

Õpetajate ja haridusteadlaste jaoks ei ole psühholoogia üks „naaberteadustest“, nagu RM oma artikli viimases lõigus väidab. Kui tegemist oleks „naaberteadusega”, peaks pedagoogika ja haridusteadused alles jääma ka ilma psühholoogiata. Katsuge mõttes psühholoogia pedagoogikast ära võtta – võtke ära kõik teadmised ja oskused selle kohta, kuidas arenevad psüühilised protsessid ja kuidas nende kujunemist toetada. Ma ei oska isegi ette kujutada, mis järele jääb, pedagoogikaks seda jääki minu meelest nimetada ei tohiks. Pedagoogika on, või peaks olema, üks rakenduspsühholoogia valdkondi.