Tehisaru muudab kodutööde olemust. Aga kuidas?

Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessori ja ministeeriumi tehisintellekti töörühma liikme, neuroteadlase Jaan Aru sõnul muudab tehisaru tulek ja kasutamine nii õppimist kui õpetamist, ka koduseid ülesandeid. Teadlase sõnul ei tohi kodutööd võimaldada tehisarul õpilase eest mõttetööd ära teha. Õpetajate Leht uuris, kuidas on tehisaru kasutamine mõjutanud kodutööde andmist ja iseloomu. 

Tehisaru kasulikkust ei tasu alahinnata

KARMEN KISEL, Tallinna Mustamäe Riigigümnaasiumi õppejuht, saksa keele õpetaja:

Minu antavaid kodutöid tehisaru tulek olulisel määral ei mõjuta, kuna püüan ainetundides rõhku panna eelkõige suhtlemisoskuse arendamisele ja selleks vajalike keelendite õppimisele, mitte pikemate kirjatükkide või esseede koostamisele. 

Kui paluda näiteks õpilasel kodutööna ette valmistada kindlal teemal arutelu tugipunktid, mida hiljem klassis rühmatöös kasutatakse, siis ettevalmistuseks saab ta kindlasti tehisaru kasutada. Seda pole mingit põhjust keelata, kuna peame uute olude ja võimalustega kohanema ja eesmärk ei ole minu hinnangul pidevalt kontrollida, kas ja kui palju on õpilane mõne ülesande ettevalmistamisel juturobotit kasutanud, vaid suunata noori tehnika arengut oma huvides ära kasutama. Hinnata ei tasu sealjuures mitte kodus ette valmistatud arutelu tugiteksti, vaid oskust uusi keelendeid või väljendeid rühmaarutelus kasutada. 

Loomulikult oskab iga kogenud õpetaja koostada selliseid koduseid ülesandeid, mille puhul on tehisintellekti kasutada keerukas, kui mitte võimatu. Keeleõppes on see eriti lihtne, hinnata saab suulist vestlust, loomingulisi projekte, kohapeal kirjutatavaid tekste, reaalajas esitatavaid dialooge jmt. Eri meetodite kasutamine aitab suurendada keelekasutuse praktilist ja isiklikku väärtust. 

Samas ei tasu tehisaru kasulikkust alahinnata. Selle abil on õpetajal lihtne luua kohandatud õppematerjale. Näiteks võib tehisaru pakkuda õppematerjale, mis keskenduvad konkreetsetele nõrkadele kohtadele või valdkondadele, kus õppija vajab/soovib rohkem praktikat. Keeleõppe rakendused nagu Duolingo võimaldavad õppijatel iseseisvalt harjutada keelekasutust vestluse kaudu. Selliseid rakendusi suunan oma õpilasi võimalikult sageli kasutama, kuna teise võõrkeele omandamise kvaliteet on tihtipeale kasin just vähese keelepraktika tõttu. 

Osav ja nutikas õpilane saab tehisaru kasutada ka koduõpetajana, kes (mis?) vastab tema küsimustele ja aitab keerukamaid teemasid omandada. Oluline on siinkohal meeles pidada, et seda tuleks siiski käsitada kui abivahendit, mitte süvitsi õppimise ja praktilise keelekasutuse asendajat.

Õppejuhina seisan pidevalt silmitsi õpetajate küsimuste ja kahtlustega õpilaste akadeemilise aususe teemal. Tehisaru kasutamist on küll teatud määral võimalik jälgida ja kontrollida, kuid see nõuab kombinatsiooni tehnoloogilistest lahendustest, õpetaja tähelepanust ja õpilaste harimisest eetilise käitumise osas ning see ei ole kindlasti lihtne ega ka 100% usaldusväärne. Tehnoloogia arenedes peame olema valmis pigem kohanema ja kasutama uuenduslikke meetodeid, et tagada õppeprotsessi ausus ja tõhusus. On tähtis, et õpetaksime 21. sajandi noori iseseisvalt probleeme lahendama, kriitiliselt, aga samas loominguliselt mõtlema ja oma õppeprotsessi reflekteerima. Tehisaru peaks jääma tööriistaks ja abivahendiks, mitte õpiprotsessi suunajaks.

Kodus õppimine sõltub õppija motivatsioonist

MAIGI VARUSK, Miina Härma Gümnaasiumi saksa keele õpetaja:

Tehisaru tulek on olnud nagu gepardi ja kilpkonna võidujooks, kus õpetaja on kilpkonn. Keeleõppes on kodutööde andmine olnud minu jaoks üks osa protsessist, kus iga õpilane teadvustab endale, kas ta on eelmistest tundidest teadmised ja oskused kaasa saanud ja mida ta peab veel kinnistama. Õpetaja jaoks on see olnud oluline teadmine, et juhtida grupi õpiprotsessi. 

Igal õpilasel on oma põhjus, miks ta pöördub AI poole abi saamiseks. Üks neist võib olla kodutööde suur maht: enda aju kasutades ei jõua õpilane neid õigeks ajaks esitada, aga ka kodutööde sisutus, mis on teemaks olnud juba päris pikalt. Juba rohkem kui kümme aastat tagasi muutus näiteks lausete tõlkida andmine täiesti mõttetuks. On naiivne arvata, et õpilane pusib need mõned laused enda teadmisi kasutades kokku. Reaalsus on ja oli, et jääb vaid loota, et õpilane hetkeks ka mõtleb, kui lauseid ekraanilt paberile kirjutab. 

Olen lasknud õpilastel otsida tehisaru tehtud tõlgetest üles vead ja ebakõlad. Muidugi on ka see ülesanne juba oma aja ära elanud, sest tõlkemootorid on aastatega saanud pea perfektseks. 

Pikemate kirjalike referaatide või tekstide kirjutamine minu aines tundub kohati õpetaja ja ka õppija aja raiskamisena. Kui veel mõni aeg tagasi tundsin tehisaru abil tehtud töö üldjuhul ära – piltlikult öeldes oli see supp, kus ühes potis kartul, praemuna ja ploomimahl koos ketšupiga –, siis mida aeg edasi, seda täpsemalt on võimalik AI-le ülesandeid ette sööta. Olen katsetanud ja saanud aru, et töökäskude järjest täpsem andmine annab perfektse tulemuse ning sügavamalt uurimata AI tööd õpilase enda teadmistega tehtust ei erista. Näiteks söödad AI-le ette, et oled saksa keelt võõrkeelena õppiv õpilane, kes peaks valdama keelt umbes A2-tasemel, kirjutama oma vaheajast minevikus ja kasutama sellele tasemele vastavat lihtsakoelist sõnavara, ideaalis annad õpitava peatüki sõnavara ka ette. Eriti nutikad õppurid lasevad AI-l kindlasti ka mõne vea teha.

Mul pole aega ega tahtmist detektiivi mängida. 

Aga kodutöödes on minu jaoks veel üks konks. Nimelt võtab eelnevalt kirjeldatud tegevus juba üsna palju aega ja pidev suhtlemine tehisaruga, kes su antud andmetest kohati midagi jaburat kokku keedab, tüütab ära. Lõpuks jõuaks ise teha kiiremini, ja mis veel tähtsam, paremini. Kodus õppimine ja ülesannete tegemine taandub lõpuks õppija motivatsioonile. Juba enne tehisintellekti võidukäiku kirjutati ju vahetunnis kiiruga kodutöid maha. 

Sõnavara kirjapildi ja tähenduse õppimist kodutööna ja selle kontrollimist ma veel nurka ei viska, kuigi olen varasemaga võrreldes hakanud rohkem jätma suulisi kodutöid, nagu näiteks tekstide sisselugemine ja mulle saatmine, et tagasisidestada hääldust. See tundub veel veidigi mõttekas, kuid ehk olen kergeusklik ja õppurist gepard on minust juba mitme ringiga ees. 

NB! Seda teksti kirjutades surus tehisaru mulle pidevalt peale, et kirjutaksin „tehisaru“ asemel „tehismuru“.

Tehisaru kasutamine pärsib omavahelist suhtlust

ANNA-LIISA BLAUBRÜK, Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi inimeseõpetuse õpetaja:

Inimeseõpetuse seisukohalt on tehisaru kasutuselevõtt toonud kaasa kaks suurt probleemi. Esiteks kodutööde ja kirjalike tööde hindamise ja autorsuse küsimus ning teiseks niigi kasina inimestevahelise suhtluse vähenemine veelgi.

Inimeseõpetuse õpitulemused on peamiselt seotud aines käsitletud valdkondade ja mõistete analüüsi, seostamise ja mõistmisega. Arvestades õpilaste suurt ja tundide vähest arvu, on lihtsaimad tulemuste mõõtmise viisid kirjalikud esseed, analüüsid ning muud seoste näitamise oskust esitlevad tööd. Õpilaste jaoks on kirjalike kodutööde tegemine AI abil nüüd primaarne. Seega, õpetaja peab mõtlema välja uued kontrollimehhanismid, mis aga sobivad pigem väiksesse klassi ja võtavad palju aega: suulised vastused ja analüüsid, rühmades arutlemine jne.

Inimeseõpetuses on hädavajalik, et õpilane vestleks kaaslaste, vanemate, lähedaste ja teiste inimestega, et jõuda vastuste ja uute teadmisteni. Kuna AI pakub võimalust saada vastus ilma suure pingutuseta, jääb noorele ebamugav teiste inimestega kontakti võtmine tagaplaanile.

Kodukirjandite aeg on ümber saanud

ANU KELL, Tallinna Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Tehisintellekti olemasoluga tuleb leppida. Mulle väga meeldiks, kui keegi leiutaks süsteemi, mis peseb pesu ja koristab toad, samal ajal kui inimene saab teksti loomisega tegeleda. Paraku on vastupidi. AI loob inimese eest teksti, teeb seda paremini/halvemini, aga pesu tuleb ikka ise pesta.

Õpetajatööle avaldab AI tulek muidugi teatavat mõju. Praegu veel on AI eestikeelsetes tekstides üsna kohmakas ja küündimatu, nii et kogemustega õpetaja tunneb tehisintellekti teksti, mille õpilane kodutööna esitab, kahtlemata ära. Näiteks kui õpilane toob kodukirjandis näite H. Lee teosest „Tapmisele kuulutatud“ („To Kill A Mockingbird“), on selge, et teksti on genereerinud AI, sest eesti keelde on H. Lee suurepärane romaan tõlgitud kui „Tappa laulurästast“. Kui kirjutaja seda ei tea, pole ta raamatut ilmselt kättegi võtnud. 

Sedalaadi eksimusi teeb AI veel palju, aga süsteem on arenemisvõimeline ja suudab ka eestikeelseid tekste genereerida järjest oskuslikumalt. Seega pole eesti keele õpetajal väga sügavat mõtet anda ülesandeks kirjutada kodukirjand. Õpilane, kellel pole sisemist motivatsiooni õppida, saab teksti kerge vaevaga AI-l valmis kirjutada lasta. Ja õpetajal pole tõesti mõtet raisata aega sellise teksti vigade parandamisele. Seega on kodukirjandite aeg ümber saanud.

AI võimaldab siiski õpetajal genereerida huvitavaid ülesandeid näiteks loetud teoste analüüsimiseks. Üks võimalus on lasta hinnata AI genereeritud teoste kokkuvõtteid. Kui õpilane pole raamatut lugenud, ei oska ta ka AI vigu ära tunda. Toon näite ühest ülesandest A. Kivirähki „Rehepapi“ analüüsimiseks (tekst on kirja pandud täpselt nii, nagu AI selle genereeris). Tööülesanne kõlas: hinda antud teksti ja analüüsi, mis on selles õigesti, mis valesti. 

Andrus Kivirähki romaan „Rehepapp“ on Eesti kirjaniku poolt kirjutatud satiiriline ja fantaasiarikas teos, mis ilmus esmakordselt 2000. aastal. Teos on üks Kivirähki tuntumaid ja armastatumaid töid ning see on tuntud oma omapärase stiili ja huumori poolest.

Romaan räägib loo mehest nimega Rehepapp, kes on metsa ära eksinud ja elab seal koos hundikarjaga. Rehepapp on omamoodi müütiline tegelane, kes on õppinud hunte matkima ja nendega suhtlema ning seetõttu on ta võimeline hunte juhtima. Ta elab loodusega ühes rütmis ning on osa loodusest.

Esimene lõik on ju igati kena ja korrektne, teine lõik aga täielik nonsenss, ilmselt ajas AI Rehepapi segamini Mowgliga. Kui õpilane oskab analüüsida, et esimene lõik on adekvaatne, teine aga mõttetus, on ta ülesandega hästi hakkama saanud ja ilmselt ka ise siiski raamatut lugenud. 

Veel parem näide AI genereeritud eesti kirjanduse analüüsist on järgmine tekst.

Andrus Kivirähki raamatu „Rehepapp“ peategelased on jutustaja Andres ja tema vanaisa, keda ta nimetab „Rehepapiks“. Rehepapp on müstiline ja tark vanamees, kes õpetab Andresile Eesti rahvajuttudes esinevatest üleloomulikest olenditest ja olenditest. Teised olulised tegelased on Andresi isa Indrek, ema Mari ja tema lapsepõlvesõber Pearu.

Selle põhjal on võimalik õpilastega juba kõrgemal tasemel analüüsida, kust AI näited on võtnud, mis teostest pärinevad Indrek, Mari ja Pearu, mida AI millega segamini ajab ja kui adekvaatsed toodud näited on. Sedalaadi AI abiga loodud ülesandeid on õpetajal võimalik kasutada ja nende kaudu õpilaste analüüsivõimet arendada. Sama katkendi puhul saab analüüsida ka keelekasutust, parandada stiili jms.

Aga loovtekste/kirjandeid tuleb õpilastega kirjutada tunnis, kohapeal. Siis võib loota, et need on siiski õpilase enda kirjutatud ja aeg, mille õpetaja kulutab õpilase esitatud teksti parandamiseks ja tagasisidestamiseks, ei ole mõttetult raisatud.

Tehisaru saab kasutada sõnavara arendamiseks

AARI JUHANSON, Viljandi Gümnaasiumi inglise keele õpetaja:

Juba mitu aastat lasen loomingulisemaid töid (kiri, essee) klassis kirjutada ning eelistan arutlevaid vastuseid. Kodus õpitakse sõnu, tehakse vahel Moodle’is grammatikaülesandeid ja trükitakse klassis valmis tehtud ja üle vaadatud töö arvutisse. 

Küll aga vaatame õpilastega võimalusi ja näiteid, kuidas tehisaru enda kirjutiste ja sõnavara parendamiseks kasutada. Arvan ja loodan, et kui õpilane mõistab, miks ta midagi teeb ja kuidas tehisaru toimib, kasutab ta ka oma võimalusi vastutustundlikult.

Tehisaru kasutades peab õpilane hakkama rohkem pingutama

KAROLA VELBERG, Tallinna Ülikooli soome keele õpetaja:

Mina ise õpetajana olen tutvustanud tehisaru oma õpilastele, oleme vaadanud sellele otsa kui abilisele. Õpilased kasutavad tehisaru palju, aga ei oska seda veel efektiivselt kasutada. Tehisaru kasutades peab õpilane hakkama varasemast rohkem pingutama, sellepärast annan tihti kodutööks just selliseid ülesandeid, kus nad peavad tekste toimetama või AI abil plakateid, laule, kõnesid või animatsioone tegema. Tehisaru annab neile võimaluse korrata kontrolltööks. Õpetajal on võimalik mõjutada tehisaru kasutamist, aga enne peab õpetaja ise õppima seda kasutama.