Korra kuus teeb suvel Lähte Ühisgümnaasiumi direktori ametisse asunud Martin Pent ülevaate oma eelmise kuu tegemistest.
Mida iganes ma ka ette kujutasin, et kuidas see kõik välja võiks näha, siis tõelisus on ikkagi midagi muud. Olen nüüdseks koolidirektori ametis olnud natuke üle kahe kuu ning päris märkimisväärne osa sellest ajast on kulunud võitlemisele omaenese süümepiinadega.
Asi on nimelt selles, et õpetajaametis näisid päevad mööduvat kuidagi sisutihedamalt ja rabelemist oli keskeltläbi rohkemgi kui nüüd uues rollis. Õnneks leidus tuttavaid koolijuhte, kes tulid appi nende kõhkluste ja kahtluste vaigistamisel – tuleb välja, et pahatihti see nii pidavatki olema.
Tüüpilise uue tulija värskusega ütlen omalt poolt küll, et Lähte Ühisgümnaasium on üks päris hea koht, kus olla, kuigi mitte igaüks ei pruugi sellega nõustuda. Siin on ilus, siin on palju ruumi ja kogu kompleks kahe koolimaja, spordihoone ja õpilaskoduga loob meeldiva minikampuse aura. Ei möödu päevagi, mil poleks põhjust jalutada hoonete vahel ning uudistada, mida tehakse staadionil kehalise kasvatuse tunnis. Ja isegi kui parasjagu karjuvat põhjust majade vahel jalutamiseks pole, annab selle alati tekitada. Kui sellest kõigest peaks vähe olema, siis on tagataskus teadmine, et mõnesajameetrise jalutuskäigu kaugusel ootab Palalinna järv, mis oleks nagu loodud selleks, et tema kallastel mõtetele tuulutust anda.
Kõik seni kuuldud lood koolijuhtidest ja nende juhtimistarkustest paigutuvad üldistatult kahte kategooriasse. On need, kes tulevadki selleks, et aega kaotamata midagi ümber teha, muuta, oma selgekujuline nägemus realiseerida; ja umbes sama palju kuulen sellistest, kes keskenduvad kiire muutmise asemel olemasoleva säilitamise ja vaikse, loomuliku arengu tagamisele. Arusaadav, eks situatsioonid olegi erinevad. Minul on nähtavasti vedanud, kuna olen pärandiks saanud kooli, kus on omad erisused jõudnud juurduda, paljuräägitud töörahu on olemas ning õpetajate tuumik samamoodi, olles sealjuures meeldivalt mitmekesine nii vanuselise kui soolise jaotuse poolest.
Kelleltki, kes on direktori positsioonist näinud vaid pisut rohkem kui kolme koolinädalat nagu mina, pole muidugi mõtet oodata juhtimise tarkuseteri või elulooraamatut. Küll aga on mul veel värskelt meeles need muljed, mis saavad osaks ühele õpetajaametist koolijuhiametisse liikunule. Esiteks meenuvad muidugi õnnesoovid ühelt ja teiselt poolt, mis mind isiklikult teevad pigem nõutuks ja panevad end natuke ebamugavalt tundma. Põhimõtteliselt võiks ju samamoodi soovida õnne igale inimesele, kes kooli tööle läheb, aga ma ei ole kuulnud, et seda väga juhtuks. Kõik need õnnesoovid resümeeriti minu silmis alles hiljuti, kui täiendati õnnesoovi lisandiga „haljale oksale jõudmisest“. Võib-olla siis tõesti. Palju õnne meile kõigile, kes me haljal oksal istume, või minu pärast mis iganes oksal.
Nagu ikka, pean tähelepanuväärselt sageli vastama küsimustele selle kohta, mida ma kõike muutma hakkan. Jällegi, võib-olla on see sümptomaatiline tervele hariduselule, kus järjepidevast kõige ja kõigi muutmisest kõnelemine on saanud normiks, mis sest, et enamjaolt on tegemist täiesti sisutühjade sõnakõlksudega. Ka nüüd ise nende küsimustega rinda pistes olen kangekaelselt vastu ajanud, et kui just midagi tõesti ei põle, siis palun lubatagu mul esmalt kasvõi üksainumas aastaring uues ametis rahulikult läbi teha, enne kui kõike pea peale hakata pöörama, radikaalset innovatsiooni rakendama jne. Ja Lähtel ei põle, päris ausalt, seega eelistan pigem jälgida, mitte pimesi muuta, ja küllap olen ka eelnimetatud juhtimistüpaažide leeris juba alateadlikult oma poole valinud.
Huvitav on seegi, kuidas uue inimese tulekuga tavatsetakse automaatselt külge riputada epiteedid „noor“ ja „innovaatiline“. Esimese osas jään nõusse ja tunnen end kõrvust tõstetuna, kuid see teine? Ka mina pole eile sündinud, ma olen näinud küll ja veel, kuidas asjaosalised ehk õpetajad üldiselt suhtuvad sellesse tüütusse ja peale surutud igikestva haridusinnovatsiooni loitsimisse, ning olen alati oma sõnavõttudes ka sellele tähelepanu juhtinud. Ehk mida enam seda uuendusretoorikat kedrata, seda enam kaotab see oma tõsiseltvõetavust ning jätab alles vaid devalveerunud sõnaprahi, peale selle, et see kõigele lisaks veel ka ei tööta. Muide, kes tähele pani, siis alles äsja sai lugeda sellest, kuidas Rootsi riik erakondade harvaesinevas üksmeeles loobub oma uuenduslikust, kuid läbi kukkunud mängulise kooli kontseptsioonist ning naaseb nn traditsioonilise mudeli juurde (maailm.postimees.ee/8099922/rootsi-
haridussusteem-teeb-kannapoorde-traditsioonilise-oppe-suunas).
Aga tuleb hoopis välja, et nüüd, uues ametis, olen minagi auväärseks haridusinnovaatoriks tehtud.
Üldjuhul ei ole aga rollimuutus mingeid suuremaid komplikatsioone tekitanud. Isegi koolijuhtide ringkonnas teravdatud tähelepanu alla sattunud küsimus töölepingute tähtajaliseks muutmise kohta on minust mööda läinud. Kui alles ootad esimest õpetajate päeva uues rollis ning murrad pead esimese eelarve tegemisega, siis ei tule pähegi mõelda, kui kaua see kõik kesta võib ja mida toob tulevik. Et aga jälje jätmine käib nagu veega kivisse lohu uuristamise puhulgi – tilk tilga haaval –, selles võib küll päris kindel olla.
Lisa kommentaar