„Õpetaja Lehe artikli kommentaare lugedes kumab vastu lapsevanema valu, vaev ja pühendumus, millega ta oma last kooliteel saatnud on,“ lausub Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse õppedirektor Kristi Aron. „Põrkuda lapse kooliteel õpilaste, lastevanemate ja ka haridustöötajate mõistmatuse vastu ja seejuures oma last toetada – see nõuab vaimutugevust.“

Aroni sõnul on meil väga tublisid koole, kus on kaasava hariduse põhimõtted omaks võetud nii juhtimise kui ka õpetamise tasandil, kuid kahjuks ei ole neid piisavalt. „Kaasava hariduse põhimõtted on paberile kenasti kirja saanud, kuid paberilt koolituste kaudu rakendamise ja mõtteviisini on veel pikk tee minna,“ leiab ta.

Õpetajate Lehe lugu „HEV-noored täiskasvanute koolis“ (05.11) lugenute kommentaarid võiks lühidalt kokku võtta nii: põhikoolis toimetuleku õppekava (TÕK) ja lihtsustatud riikliku õppekava (LÕK) järgi õppinutel pole pärast kooli lõpetamist enam kuhugi minna – nad ei saa edasi õppida ega leia ka tööd. Nii muutuvad nad koormaks lastevanematele, aga ka kohalikule omavalitsusele ja laiemalt kogu ühiskonnale.

Haridussüsteem on HEV-lapse suhtes kohati vaenulik 

„Tehke lugu sellest, kui vähe õppimisvõimalusi peale põhikooli me LÕK-i ja TÕK-i noortel on,“ kirjutas lugeja Õpetajate Lehele. „Kutsekeskhariduse omandamine ei olegi kõigile võimetekohane. Eraldi tuleks välja tuua see, et riik ei rahasta kutsekoole piisavalt, kärbib HEV-laste õppimisvõimalusi kutsekoolides iga aasta ja kutsekoolid ei tee piisavalt koostööd oma piirkonna koolidega, rääkimata uinuvatest KOV-i ametnikest, keda absoluutselt ei huvita HEV-laste edasiõppimisvõimalused, noore heitumine jmt.“ 

Kommentaari autori hinnangul peab haridusministeerium HEV-laste ja -noortega hoolsamalt tegelema. „Eelkõige tuleb ühiskonna suhtumise ja hoiakutega midagi ette võtta,“ kirjutab ta. „Ärge suruge seda kaasavat haridust koolidele peale, kui koolid pole valmis, ei oota HEV-lapsi ja noori. Looge HEV-lastele ja -noortele oma kodupiirkonnas tingimused peale põhikooli lõpetamist kutse omandada, ja seda mitte ainult mõne eriala vahel valides. Looge tingimused, et noored saaksid kodupiirkonnas põhiharidusegi, ja selliselt, et need lapsed ei saaks sildistatud, nagu nad praegu on.“

Kokkuvõttes leiab kommentaari autor, et kaasav haridus ei toimi ja haridussüsteem on kohati HEV-lapse vaenulik. 

Rajaleidja keskuse juht Tiina Kütt ütleb, et kutsehariduse õppekavad ja erialad on riigi analüüsida ja otsustada.

„Aga selles osas võime kommentaariga nõus olla, et LÕK-, ammugi TÕK-õppekaval õppinul ei ole just palju erialasid, mida õppida,“ räägib ta. „Samas on LÕK-õppekaval õppinud põhikoolilõpetanud enamasti väga asjalikud ja leiavad oma elu, töö ja tee. Kui laps soovib ja suudab, saab ta individuaalse õppekavaga õppida rohkem, kui õppekava miinimum eeldab. Ja ka vastupidi. See tähendab, et see õppekava on üsna paindlik.“

Kütt sõnab, et Rajaleidja ei soovita lihtsustatud õppekava lihtsalt niisama. „Nii LÕK- kui TÕK-õppekava soovitusel on ranged kriteeriumid, sh psühhiaater peab tuvastama õpilasel intellektipuude,“ selgitab ta. „Rajaleidja kooliväline nõustamismeeskond kaalutleb kõiki asjaolusid ja alles siis teeb otsuse.“

Aroni sõnul on objektiivselt vaadatuna kutseharidus kaasava hariduse põhimõtete rakendamisel üldharidusest kaheksa aastat maas. „Kaasava hariduse põhimõtteid hakati üldhariduskoolides rakendama 2010. aastal, kaheksa aastat hiljem määratleti esimest korda HEV-õppija toetamise raamistik kutseharidussüsteemis,“ lausub ta.

Õpetajate Leht uuris juhusliku valimiga kutseõppeasutuste käest, kuidas on nende töö HEV-õpilastega korraldatud. 

Vastuvõtt sõltub kooli võimalustest pakkuda tugimeetmeid

Valgamaa Kutseõppekeskuse direktor Margus Ojaots ütleb, et kooli võetakse õpilasi vastu vastuvõtukorra alusel. „Valiku tegemisel arvestatakse õpilaste individuaalseid vajadusi ja olemasolevaid tugiteenuseid,“ selgitab ta. „Vastuvõtt sõltub sellest, kas koolil on pakkuda igale õpilasele vajalikke tugimeetmeid ja kohandusi.“

Valgamaa Kutseõppekeskuses õpib sel sügisel 191 HEV-õpilast. Valdavalt saavad nad omandada kutseoskusi 2. ja 3. taseme õppekavadel, näiteks õppida puidutöötlejaks, köögiabiliseks, abikokaks, sõidukite pindade hooldajaks ja rehvitehnikuks.

Ojaotsa sõnul on 4. taseme kutsekeskhariduse õppekavadel HEV-õpilastel keeruline õpiväljundeid saavutada ja õppekava täita, eriti keeruline on neile keskhariduse osa. „Õpilastele võimaldatakse praktilist väljaõpet, mis arvestab nende erivajadusi ja võimeid,“ lausub ta.

Ojaots räägib, et HEV-õpilastele pakutakse mitmesuguseid tugiteenuseid, nagu individuaalne õppekava, täiendav eesti keele õpe, mõõdukas ja põhjalik pedagoogiline sekkumine, karjääriplaani koostamine ning vajadusel õpe väikestes rühmades. 

„Sagedasti suheldakse lastevanemate ja eestkostjatega,“ sõnab ta. „On olemas sotsiaalpedagoogi, koolipsühholoogi ja meditsiiniõe tugi ning vajadusel tehakse koostööd teiste riigiasutustega, näiteks ohvriabi ja kohalike omavalitsustega.“

Valgamaa Kutseõppekeskuses kohandatakse õppekavad individuaalse õppekava koostamise kaudu, võimaldades mõõdukat või põhjalikku pedagoogilist sekkumist. „Mõnedel õppekavadel viiakse õpet läbi väiksemates õpperühmades (kuni 8 või 12 õpilast), mis võimaldab pöörata igale õppijale tähelepanu ja toetada teda,“ lausub direktor.

Ojaots räägib, et õpilaste arengu jälgimiseks ja hindamiseks tehakse koostööd õpilaste, õpetajate ja vanematega, kes saavad ülevaate edusammudest ja õppevõlgnevustest. „Vajadusel määratakse mooduliülesed hindamised või koostatakse individuaalseid õppekavasid, mis aitavad õpiraskustega toime tulla,“ ütleb ta.

Valgamaa Kutseõppekeskuses on kohandatud õpikeskkond, sealhulgas väiksemad õpperühmad, et pakkuda HEV-õpilastele individuaalset tuge. Füüsiliste kohandustena on koolis tagatud ligipääs ka liikumispuudega õpilastele. Selleks on majas lift ja trepitõstuk teisele korrusele. WC-ruumid on kohandatud ratastooli kasutajatele.

Sageli eelistavad pered kutsekeskharidust

Tallinna Teeninduskooli koolijuht Kristi Tarik lausub, et kutsekoolid juhinduvad töös toevajadusega õppijatega haridus- ja teadusministri määrusest „Haridusliku erivajadusega õpilase kutseõppeasutuses õppimise tingimused ja kord“ (vastu võetud 28.12.2018 nr 35).

Tariku sõnul saavad Tallinna Teeninduskooli kandideerida kõik noored olenevalt eelnevast haridustasemest: kes pole põhiharidust omandanud, see 3. taseme õppekavale (abipagar, abikokk); põhiharidusega noored aga 4. taseme kutsekeskhariduse või kutseõppe õppekavadele. „Mõni aasta tagasi soovisime avada ka 2. taseme õppekava, aga selle vastu ei tuntud huvi,“ selgitab ta. 

Tarik räägib, et kool ei tea õpilase sisseastumisel, kas tal on hariduslik erivajadus või mitte. „Sisseastumisel nõustame kandidaati ja/või tema esindajat sobiva eriala ja õppekava taseme valikul, tutvustame võimalusi tööturule sisenemiseks,“ sõnab ta. „Õppekava valikul tuleb arvestada, kas üks või teine toevajadus võimaldab soovitud erialal tööle asuda. Kool on valmis vastu võtma enam õppijaid 3. tasemele või kutseõppesse, aga sageli eelistavad pered kutsekeskharidust, kus õppijal, kes ei ole põhiharidusastmes näiteks füüsikat või keemiat õppinud, on väga raske õppekava õpiväljundeid saavutada.“

Tarik ütleb, et hariduslikku erivajadust ja tugiteenuseid saab määrata ainult koostöös õppija ja alaealise õppija vanemaga. „On juhtumeid, kus vanemad või õppija ei ole nõus hariduslike erivajaduste määramisega; nad ei teavita kooli varasemast toesaamisest (isegi juhul, kui õppija on kooli vastu võetud; võib-olla peegeldab see varasemat halba kogemust). Samas, kui me koolis ei tea õppija vajadusi, ei saa me teda ka varakult toetada,“ tõdeb ta.

Tallinna Teeninduskoolis on toevajadus määratud protsentuaalselt väga paljudele õpilastele, kuid suur osa neist vajab tuge emakeelest erineva õppekeele tõttu. 

Toevajadusega õppijad omandavad teeninduskoolis praktilisi kogemusi ja tööoskusi vastavalt valitud õppekavale ja tasemele: praktilise töö ja praktika osakaal on 50–70% õppekava mahust.

Tarik ütleb, et tugiteenuseid ja toetust – psühholoogilist, sotsiaalpedagoogilist, karjääri- ja õppenõustamisteenust – saavad kõik õppijad. „Õpilased saavad lisaõpet ja konsultatsioone, vajadusel koostatakse neile individuaalne õppekava,“ selgitab ta. „Õppijal on võimalik saada lõpetamiseks lisaaega (nominaalse õppeaja pikendamine). Toevajadusega õppijad sooritavad enamasti esimese praktika koolis.“

Tariku sõnul on õppekava üks, aga vajadusel saab selle alusel õppijale koostada individuaalse õppekava. „Kutseõpingutes peab õppija saavutama õppekavaga ette nähtud õpiväljundid, st me ei saa erisusi teha hindamises, küll aga õppeajas, -metoodikas, -korralduses, -keskkonnas ja hindamismetoodikas,“ lausub ta. „Õpilaste arengut jälgitakse, õpitulemusi seiravad rühmajuhendaja ja tugispetsialist. Kui õppijale on koostatud individuaalne õppekava või määratud tugimeede, jälgivad õpetaja ja tugispetsialist selle täitmist.“

Tarik ütleb, et 2. ja 3. taseme õppekavaga rühmades on õpilasi vähem. Füüsilisi kohandusi pole koolis vaja olnud teha – ratastooliga õppijate tunnid toimuvad koolihoone selles osas, kus saab kasutada lifti.

HEV-õppija võib praktilistes töödes olla väga andekas

Tartu Rakendusliku Kolledži tugikeskuse juht Helen Johanson ütleb, et kooli õppima on võimalik kandideerida samadel alustel kõigil noortel. „Kahjuks ei pääse kõik soovijad alati esmalt valitud eriala õppima, olenemata sellest, kas neil on erivajadus või mitte,“ selgitab ta. „Valiku teeme konkursi alusel, mis erialati on erinev. Täpsed vastuvõtutingimused on iga eriala juures kooli kodulehel kirjas. Lisaks katsele vestleme kõigi õpilaskandidaatidega ja kui meil pole võimalik soovitud õppekohta pakkuda, proovime soovitada midagi muud.“

Tartu Rakenduslik Kolledž julgustab HEV-õppijat tulema juba varakult nõustamisele, saamaks aimu, mis võib olla jõukohane ja huvipakkuv valdkond õppimiseks. „Mõnel juhul soovitame alustada 3. taseme õppest ja liikuda sealt võimalusel kutsekeskhariduse poole,“ räägib Juhanson. „See teeb õpitee küll pikemaks, aga ületuleku eelmiselt õppeastmelt ka sujuvamaks. 3. taseme õpet on meil kindlasti rohkem kui 1.–2. taseme õpet: abikoka, abipagari, abikelneri, auto pindade hooldaja-rehvitehniku, puidupingioperaatori, puhastusteeninduse eriala. Kahjuks ei sobi kõik erialad igale HEV-õppijale. Põhikoolis lihtsustatud õppekava alusel õppimine võib saada suureks raskuseks, kui noor soovib õppima asuda ala, mis baseerub ainetel, mida ta pole õppinud.“ 

Juhanson peab oluliseks välja tuua, et kui HEV-noor ja tema pere pöörduvad kooli poole juba varakult ning üheskoos tuvastatakse noorele sobiv eriala ning jõukohane õppeaste, saavad põhikonkursi käigus kandideerinud HEV-noored valida mitme eriala vahel. 

„Teadlikult valinud kandidaat on üldjuhul ka edukas,“ tõdeb ta. „Põhikoolis on HEV-õppija karjäärinõustamises tõepoolest suur lünk. Teadlikumad koolid kutsuvad lisaks Eesti Töötukassa nõustajatele rääkima ka kutsekooli tugispetsialiste ja külastavad ise õppijatega kooli.“ 

Juhansoni sõnul tasub usaldada kooli, kuhu planeeritakse edasi õppima minna, ja konsulteerida varakult. „Õppekohata jäävad pigem viimasel hetkel kutsekooli valinud, järelkonkursil ei pruugi neile enam sobivat valdkonda olla,“ selgitab ta. „Samuti ei pea kartma, et õpe on pikem, kuna vajatakse rohkem kohanemisaega ja õpilüngad tuleb kaotada.“ 

Tartu Rakenduslikus Kolledžis on üle 700 HEV-õppija, kes kasutavad mitmesuguseid tugimeetmeid ja -teenuseid. Kooli kõikidele õppekorpustele pääseb tänu liftile ligi ka liikumispuudega õppija.

Õpilased saavad kogemusi ja praktikat eelkõige oma valitud eriala raames. Oskusi omandatakse nii teooriatundides, kooli töökodades kui ka ettevõtetes praktikal. Õpilased, kes oma valikus veel kindlad ei ole, saavad praegu veel võimaluse katsetada kutsevalikuõppes. „Tulevikus täidab seda rolli ettevalmistav õpe,“ lausus Juhanson. „HEV-õppijaid õpib meil kõikidel erialadel. Mõne õpilase puhul ei pruugi varasem toevajadus kutseõppes üldse avalduda, või vastupidi. Üldainetes tuge vajav õppija võib praktilistes töödes ja oma erialal olla väga andekas. Seega oleneb kõik sellest, milline on konkreetse õppija toevajadus ja võimekus.“ 

Tartu Rakenduslikus Kolledžis on tugikeskus, kus töötavad eripedagoogid, koolipsühholoogid, sotsiaalpedagoogid ja toetuste spetsialist. Nende kõigi teenused on õppijatele tasuta kättesaadavad. Koolis töötavad tugiisikud saavad suurema toevajadusega gruppides õpetajat ja õppijat abistada. 

Juhansoni sõnul on kõik tugispetsialistid kaasatud ka vastuvõtuprotsessi, et õpilase toevajadust võimalikult vara märgata ning vajadusel HEV-õppijat juba siis nõustada. „Esmane tugiteenus ongi aidata HEV-õppijal leida eriala, kus on võimalik talle vajalikke kohandusi teha ja mis on talle jõukohane,“ ütleb ta. „Kui toevajadus on tuvastatud, pakutakse tugiteenuseid individuaalse rakendusplaani alusel.“ 

Juhanson räägib, et koolil on õppekavasid, mis on kohandatud just HEV-õppijatele, peamiselt põhikooli lihtsustatud õppekaval lõpetanutele. „Nendel erialadel õpivad väiksemad grupid vaid eriala ning seetõttu on võimalik õpilastele ka individuaalsemalt läheneda,“ selgitab ta. „Aga meil on ka HEV-õppijaid, kes õpivad koos tavaõppijatega kutsekeskhariduse tasemel või kutseõppes. Õpilasele on võimalik koostada individuaalne õppekava ja leppida rakendusplaanis kokku talle sobivad tugimeetmed. Kutsehariduses on õpet kohandada keerulisem kui üldhariduses: kohandada saame vaid õpet, õpiväljundites kahjuks allahindlust teha ei tohi.“

Juhansoni sõnul toetab õppijat esmalt tema mentor, kes õppija arengut iga päev jälgib ja vajadusel teisi spetsialiste kaasab. „Tuge pakub ka kooli tugikeskus, kus töötavad sotsiaalpedagoogid, eripedagoogid, koolipsühholoogid ja toetuste spetsialist,“ lausub ta. „Seda kõike alaealise õppija puhul koostöös perega ja vajadusel kaasates spetsialiste väljastpoolt kooli. Hindajaks on õppetöös iga aine õpetaja, kõik teised saavad toetada positiivse väljundini jõudmist.“ 

Mõnel erialal on võimalik õppida väikses õppegrupis ja spetsiaalselt HEV-õppijale kohandatud õppekaval. „Kooli kõikides valdkondades seda kahjuks küll teha ei saa,“ nendib Juhanson. „Vähe on võimalusi noorel, kellele on jõukohane 2. taseme kutseõpe. Samuti võib kool teha kohandusi, kuid praktikaettevõte alati mitte 

Juhansoni sõnul peab VOCO puhul arvestama tõsiasjaga, et tegemist on väga suure kooliga. Ainult õppekava ning konkreetse õppetöökoja kohandamine ei pruugi olla piisav, kõikidele HEV-õppijatele lihtsalt ei sobi rahvarohke keskkond. „Koolil on küll nurgakesi, kus saab ka vaikselt omaette olla, aga kutsekooli keskkond on igal juhul üldhariduskooli omast väga erinev. Lisaks teooriaõppele tuleb harjuda uute helide, lõhnade ja töörutiiniga,“ selgitab ta. „Lõuna-Eestisse on kindlasti vaja üht ainult HEV-õppijale kohandatud kutsehariduse õppekeskkonda, nagu on Astangul.“

Hirmuäratavalt suur number

Rakvere Ametikoolis saavad HEV-õpilased õppida abipagariks, abikokaks, puhastusteenindajaks, sõidukite pindade hooldajaks / rehvitehnikuks ja puidupingioperaatoriks. 

Rakvere Ametikooli direktori Kuno Rooba sõnul on kõigi nende õppegruppide suuruseks planeeritud algselt 12 õpilast. 

„Katsume kõigile HEV-õpilastele võimaluse anda, teadmata täpselt, kas nad on võimelised eriala omandama,“ räägib ta. „Sellest lähtuvalt on abikoka ja abipagari grupid praegu kahe õpilase võrra suuremad. Samas sõidukite pindade hooldaja / rehvitehniku õppegrupis on juba kaks katkestajat. Meie puhvriks on kutsevaliku õppegrupp, kuhu saame suunata õpilaskandidaadi, kes veel ei tea, mida õppida, või kellel tekivad õpingutes probleemid. Puidupingioperaatori õppegruppi ei ole viimastel aastatel õnnestunud õpilaste huvipuuduse tõttu avada.“

Rakvere Ametikoolis on 253 õpilasel fikseeritud HEV. „See number on kutsehariduse ja mittestatsionaarse üldhariduse peale kokku,“ räägib Rooba. Tema sõnul on see hirmuäratavalt suur ja näitab ilmekalt, millise taustaga õppurid kutseõppeasutuses praegu on. 

„Proportsioonidest arusaamiseks lisan ka muud numbrid,“ lausub direktor. „Kokku on õpilaste nimekirjas 1031 õpilast, kellest 211 omandab mittestatsionaarselt üldharidust ja 525 kutsekeskharidust ning 295 õpib ainult ametit/kutset. Seega on 25% kõigist õppuritest ja tegelikult noortest vähemalt kolmandik HEV-õppurid.“

Rooba sõnul on abikoka, abipagari, puhastusteenindaja, sõidukite pindade hooldaja / rehvitehniku ja rehvitehniku õpingud väga praktilised, õpilased omandavad selle käigus tööoskused. 

„Nad käivad ettevõttes praktikal ja paljud sooritavad õpingute lõpus ka kutseeksami, kuigi otsest kohust seda teha ei ole,“ lausus ta. „Koolis omandatud oskuste pinnalt on tahtmise korral võimalik tööturule siseneda. Reaalses elus on aga erivajadusega õpilastel väga keeruline õpitud erialal tööle pääseda. Siin tulevad mängu nii õpilase enda tahe töötada, kodune tugi kui ka soov oma laps lihtsamat tööd tegema suunata. Meie oleme nende laste tööleaitamisel teinud koostööd MTÜ-ga Virumaa Tugiteenused. Paraku kasutavad paljud HEV-õpilased kutseõppeasutuses ka võimalust õppida veel üks aasta ametit ja lükkavad otsustavat sammu tööturule sisenemiseks edasi.“

Õppekavades sätestatud õpiväljundite saavutamiseks on kutseõppeasutusel õigus HEV-õpilase puhul muuta õppekavas seatud õppeaega, õppemetoodikat, hindamismetoodikat, õppekorraldust, õppematerjale või õppekeskkonda.

Tugiteenusena on Rakvere Ametikoolis õpilastele tagatud psühholoogiline nõustamine, karjäärinõustamine, sotsiaalpedagoogiline nõustamine, eripedagoogiline nõustamine ja õpiabi. „Kõige rohke vajavad õpilased õpiabi,“ räägib direktor. „Tugimeetmetena on õpilastele tagatud individuaalse õppekava koostamine ja rakendamine; individuaalse karjääriplaani koostamine; õpe väikerühmas; mõõdukas või põhjalik pedagoogiline sekkumine ja täiendav eesti keele õpe õpilasele, kes pole suuteline eesti keeles õppima. Praktikas kasutame kõige rohkem mõõdukat või põhjalikku pedagoogilist sekkumist.“

Rooba räägib, et on kujunenud välja kindlad ettevõtted, kes on valmis HEV-õppuri praktikale võtma ja oskavad teda toetada. „Vahel tuleb ette ootamatusi, aga üldiselt mõistetakse õpilaste tausta ja suudetakse neid ka toetada,“ lausub ta.

Rooba ütleb, et erivajadusega õpilaste õppegruppide põhiõpetaja on ühtlasi grupijuhendaja ja teeb ära väga suure osa sotsiaalpedagoogi tööst. „Suhtleb kodu ja kohaliku omavalitsusega,“ selgitab ta. „Kaasab vajadusel teisi tugitöötajaid. Nende õpetajate töö on raske, aga kui inimesele tema töö meeldib, siis asjad õnnestuvad. Meil on vedanud, et meil tegelevad nende gruppidega inimesed, kes mõistavad HEV-õppijaid ja oskavad neid toetada.“

„Mis puudutab kommentaaride kommenteerimist, siis ma ei soovi sellele libedale teele minna. Sel teemal on küsitud õiguskantsleri arvamust ja kõik pöördujad on saanud ka vastuse,“ räägib Rooba.

Vana-Vigalas lähenetakse õppijatele individuaalselt

Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis läbivad kõik sisseastujad vastuvõtukomisjoni vestluse. „Paljud noored käivad eelnevalt kooliga tutvumas ja osalevad töötubades, et vastuvõtukomisjonis oleks võimalik neid paremini hinnata ja keskkond oleks noortele juba tuttav,“ räägib õppedirektor Evelin Tamm, kelle sõnul õpivad koolis intellektipuudega (LÕK, TÕK) noored. „On autismispektriga, emotsionaalsete ja käitumisraskustega õppijaid.“

Ratastoolis õppijatele puudub peamajas kaldtee. „Kuna peamajas asuvad söökla ja õppeklassid, siis neile õppimisvõimalused puuduvad,“ selgitab Tamm. „Lisaks ei sobi neile meie erialad. Meie sihtgrupp pole ka kurdid ja vaegnägijad.“

Koolis õpib orienteeruvalt 80 HEV-õpilast. „Arv muutub pidevalt, kuna toevajaduse selgitame välja jooksvalt,“ täpsustab õppedirektor.

2. taseme õpe toimub köögiabilise ja puhastusteenindaja abilise erialal. Lisaks kutsevalikuõpe. „3. taseme õpet pakume abikoka ja sõidukite pindade hooldaja ja rehvitehniku erialal,“ lausub Tamm. „Üksikuid HEV-õppijad on ka teistel erialadel. Praktilise kogemuse ja tööoskuse saavad õppijad õppetundides ja ettevõttes praktikal.“

Kool pakub HEV-õpilastele mitmesuguseid tugiteenuseid. „Esmase märkamise, nõustamise ning sotsiaalpedagoogilise toe (suhtlemine koduga, omavalitsustega, materiaalsete probleemide lahendamine, dokumentide täitmine jne) osutamine on grupijuhendaja ülesanne,“ loetleb Tamm. „Tundides on esmane märkaja õpetaja. 2. taseme õppijatel jälgivad õpilaskodu töötajad raviskeeme, toetavad õpilaskodus igapäevaelu. Kool pakub eripedagoogilist, psühholoogilist ja karjäärinõustamist.“

Tamme sõnul on paljudel õppijatel kehtiv rehabilitatsiooniplaan, mida käiakse regulaarselt spetsialistide (psühholoog, logopeed, terapeudid) juures täitmas. „Kool varub selleks aja ja korraldab vajadusel transpordi või eraldab videokonsultatsiooni jaoks privaatse arvutiga ruumi,“ selgitab ta. „On korraldatud isikliku abistaja ja tugiisiku teenust, mille rahastus on tulnud KOV-idelt. Abistatakse psühhiaatrilise abi saamisel, psühhiaatrile aja broneerimisel ja saatjaga transpordi kindlustamisel. Vajadusel korraldatakse ka muu meditsiiniline abi. Karjääriteenust korraldatakse koostöös Töötukassaga.“

Tamm räägib, et 2. ja 3. taseme õppekavad on õpe juhendamisel ja õpetatakse väikeklassis. „Õpetajad jõukohastavad õpet,“ lausub ta. „Palju lähenetakse individuaalselt. Võimaldatakse puhkepause või antakse lisaaega, et õpilane saaks eduelamuse. Üks võimalus on õppeprotsessi kohandada (muuta õppe raskusastet, kohandada õppematerjali, konsultatsioon, õpiabi, koosõpe). Ruumi kohandavad õpetajad erialaspetsiifikast ja õppija vajadustest lähtuvalt.“

Tamme sõnul jälgib koolis loodud tugirühm õppija arengut ja tuvastab erivajadusi, määrab tugimeetmeid ja jälgib õppija tulemuslikkust õppetöös.

„Õppijate õpitulemusi jälgib õppedirektor õppeinfosüsteemis TAHVEL,“ selgitab ta. „Õpiabi ümarlaud on ellu kutsutud õppekvaliteedi juhtimiseks, selle ülesanne on koostöös pedagoogide, tugispetsialistide ja lapsevanematega märgata abivajajaid ning leida abistamisvõimalusi, aidata vähendada puudumisi ja tõsta õppeedukust. Esmane märkaja on grupijuhendaja ja õpetaja. Vajadusel koostatakse õpilasele individuaalne õppekava või rakendusplaan.“

Õppedirektori sõnul on 2. taseme õppes gruppides kuni kaheksa õppijat. „Ka ülejäänud erialad on 15 õppijaga, et tagada praktilistes tundides tegevus,“ lausub ta. „Erimööblit ja erilisi töövahendeid praegu ei kasutata.“

Erivajadusega õppijaid pea kõikides õpperühmades

Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse õppedirektor Kristi Aron ütleb, et hariduslik erivajadus on päris lai mõiste ja seetõttu oleks enamiku koolide puhul meelevaldne väita, et õppima saavad tulla kõik, kes selleks soovi avaldavad. 

„Kuna meil on kooli soovijaid rohkem kui õppekohti, siis korraldame üldjuhul kõikidele erialadele vastuvõtukatsed,“ selgitab ta. „Sel suvel võtsime vastu õppureid 1200 õppekohale, kandideerijaid oli 1800. Tugirühma otsuse alusel osutame tuge 350 õppurile.“

Aroni sõnul on haridusliku erivajadusega õppijaid pea kõikides õpperühmades, kuid nende toevajadus on väga erinev. „Sõltuvalt õppija erivajadusest on avatud kõik erialad, toimetulekuõppekavalt tulnutel on piiratumad võimalused,“ selgitab ta. „Meie koolil on kaks psühholoogi, eripedagoog ja neli sotsiaalpedagoogi. Seega pakume tugipersonali nõustamist nii õppijatele kui ka õpetajatele. Õpet kohandame individuaalset õppekava rakendades, toetame keeleõppe ja matemaatika omandamist ühtlustavate moodulite kaudu, korraldame konsultatsioone.“

HEV-õpilased saavad õppida individuaalse õppekava (IÕK) alusel. Õpilaste arengu jälgimisel ja õppetulemuste hindamisel kasutatakse individuaalse rakendamise plaani, kanded tehakse Tahvlis, tugirühm ja grupijuhendaja teevad seiret ja hindavad tulemusi.

„Koolis on mõned väiksemad õpperühmad, kasutame õpetaja abi, liikumisraskustega inimesed pääsevad majadele ligi, oleme nõustanud õpetajaid õpikeskkonna ja praktilise õppe kohandamisel,“ selgitab Aron.

---

REPLIIK

Riigi tugevust näitab see, kui hästi suudame aidata kõige nõrgemaid

Veikko Luhalaid, Eesti Linnade ja Valdade Liidu tegevdirektor

Teema tõstatus on oluline ja suuremat tuge vajavate laste vanemate mured õigustatud. Riigi tugevust näitab see, kui hästi suudame aidata kõige nõrgemaid.

Omavalitsuste haridus- ja sotsiaalvaldkonna koostöös on alusharidus ja põhiharidus HEV-noortele kättesaadav. Suuremad probleemid tekivadki siis, kui noor lõpetab põhikooli, õpib lisa-aastatel kutsehariduses teatud erialadel ja pärast õpingute lõpetamist tõdeb, et tegelikult enam suuri enesearenguvõimalusi ei ole. 

Nagu tuge vajavate laste pered, nii ootavad ka omavalitsused, et Sotsiaalministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi eestvedamisel tekiks selge kontseptsioon, kuidas neid peresid ja noori edasistes õpingutes ja tööturul osalemises (vähemalt osaajaga) toetada. Kontseptsioon peab tekkima omavalitsuste ja tuge vajavate laste eest seisvate organisatsioonide ning vanemate koostöös.