Korra kuus teeb suvel Lähte Ühisgümnaasiumi direktori ametisse asunud Martin Pent ülevaate oma eelmise kuu tegemistest.
Kuidas täpselt on sellisesse seisu jõutud, pole teada, kuid aina enam nenditakse uudisveergudel, et poistega on midagi lahti. On nad siis hooletusse jäetud või on neil raskusi mõistmisega, missugune tuleb meie ajal olla, igatahes kipuvad nad hea, ilusa ja tsiviliseeritud maailma haardest justkui välja libisema ning langema mingi muu, hämara ja äärmuslikest vaadetest pulbitseva ideestiku küüsi.
Me oleme laenanud ja mugandanud koguni uusi sõnu, nagu „manosfäär“ ja „manosisuloojad“, et seda olukorda kirjeldada ning patuoinad üles leida – need käivad nüüd kohakuti juba tuttavaks saanud käibefraasidega, nagu „toksiline maskuliinsus“ või akronüüm „vehm“. Läbi filmikunsti prisma lahati poiste sisemaailma menukas briti minisarjas „Adolescence“ ehk „Noorukiiga“, mille on nüüdseks ära vaadanud päris aukartust äratav hulk silmapaare nii Eestis kui mujal maailmas.
See viimane linateos võiks olla huvipakkuv mitte ainult lapsevanematele, vaid ka õpetajatele, keda kõnetab soov mõista noorte poiste hingeelu. Oma kulminatsiooni saavutab see ilmselt eelviimases ehk kolmandas osas, mille sisuks ongi peaasjalikult vaid 13-aastase kuriteos süüdistatava poisi ning noore naispsühholoogi dialoog, mis mõjub oma pinevuses ja nüansirohkuses omamoodi dostojevskilikult. Päris lõpuni ei jõuta ka seal kaevuda, ent kiht kihi haaval noore poisi hingesügavustesse suudetakse aegamisi süüvida küll. Seda kõike ei saanuks olla mõistagi meisterliku näitlejatööta.
Ma kahtlustan, et poiste hoiakute muutusi pelgalt halbade sisuloojate süüks ajada on kaugelt liiga lihtsakoeline lähenemine ühele komplitseeritud küsimusele. Ei ole mõtet süüdistada seemet, mis pinnasele langedes idanema hakkab, kui sellele on eelnenud süsteemne ja järjepidev töö selle pinnase ettevalmistamisel. Nagu kirjutas ka Jonathan Haidt oma hiljuti bestselleriks saanud üllitises „Ärev põlvkond“, on meid ümbritsev füüsiline keskkond timmitud aegamisi niivõrd ohutuks ja steriilseks, et laste võimalused end seal proovile pannes tundma õppida on kahanenud päris ahtakeseks. Võib arvata, et see mõjutab rohkem just poisse.
Sotsiaalne ruum ja soorollid muutuvad samal ajal üha ambivalentsemaks ja hägusamaks, mistõttu on aina keerulisem aru saada, mida tähendavad mehelikkus ja naiselikkus ning kelle või mille järgi tuleks käitumismudelite otsingul joonduda. Ja mis seal siis imestada, kui selle kõige tulemusel kolivad poisid pärismaailmast üle täiesti regulatsioonivabasse virtuaaldžunglisse, et oma allasurutud tunge ning koos üleüldise segadusega kuhjunud salavimma seal välja elada.
Poiste vaadete kujunemisel pelgalt mõjuisikute kihutustöö vilja nägemine ei räägi ilmselt mitte meie suurest läbinägemisvõimest, vaid ennemini sellest, kui vähe me tegelikult noorte hingeelust aru saame. See hingesügavustes toimuv tundub olevat sama suur mõistatus nagu internetikogukondades levivad salakeeled, millest ühte teismeline lapsmõrvar eelkõneldud episoodis mitte sõna sõna, vaid emoji emoji haaval endast vaid põlvkond vanemale psühholoogile selgitas.
On kirjeldamatult kurb, kui poiste salavimmast kasvabki ajapikku välja pime viha vastassugupoole, maailma ja üldse kõige vastu. Nagu sellest veel vähe oleks, on otsapidi tegemist ka nurjatu probleemiga – see kapseldumine saab toimuda ainult tänu sellele, et meil on internet ja sotsiaalmeediakanalid, mis on ilmale toodud inimeste ühtesidumise eesmärgil, aga mille kõrvalmõjusid ette näha ei osatud. Kuid ei maksa ka üle reageerida: kui poisid avaldavad hoiakuid, mida üldsus tõttab kibekiiresti tembeldama äärmuslikeks, võib see tähendada nii lapselikku trotsi kui ka täiesti kainemõistuslikku protesti kehtivate normide vastu.
Mäletan mitmeid väga intelligentseid gümnaasiumi noormehi, keda olen õpetanud ning kes ei teinud saladustki sellest, et nad teavad hästi, mida tuleb arvata ja kuidas mõelda, et olla parketikõlbulik, kuid kes ka varjamatult põlgasid neid suundi, kuhu läänemaailm praegu liigub. Olgu selleks pealesunnitud kõige ja kõigi võrdsustamine, sallivusideoloogia, väljendusvabaduse piiramine kellegi solvamise ettekäändel jne. Julm oleks tembeldada neid sellepärast radikaalideks – vastupidi, nad olid ja on tublid noored mehed, kelles polnud kübekestki viha naiste, küll aga hoopis selle vastu, et nende siiraid tundeid ja maailmavaadet ei peeta mikski.
Ka „Noorukiea“ peategelasel Jamiel oli kõige muu irratsionaalse kõrval ka täiesti ratsionaalne hirm. Kiusatud poissi painas nõndanimetatud 80:20 reegel, mis tähendab, et 80% kõigist naistest on kütkestatud 20% kõige edukamatest meestest, jättes lõviosa poisse ja mehi partneri valikul tühjade pihkudega. Tegemist on ju puhtakujulise Pareto printsiibiga, mille kehtivust on näidatud nii majanduses kui looduses ja mille märke võib näha järjest liberaalsemaks muutuval partnerlussuhete turul.
Loomulikult võime ka edaspidi neid hirme ja tundeid pisendada, mõnitada manosisuloojaid ning tegeleda muude asendustegevustega. Aga poisse nende sõnumid kõnetavad. Kuhu on päriselt koer maetud?
Lisa kommentaar