KOGEMUS. Sportlased olid trennis, kui õpetaja koduseid töid jagas …

2. juuni 2023 - Kommenteeri artiklit

Võistlevate sportlaste õpetamist võtab mõni õpetaja kingituseks saadud väljakutsena, mõni aga tüütu lisakohustusena. Eks see olene palju ka sportlaslapse käitumisest ja olemusest, kuid ometi on endist õpilast hiljem teleekraanil või olümpiasäras võistlemas vaadates rind kummis mõlemal. 

Olen klassijuhataja ja emana näinud kõrvalt nii otsuseid klassireisidel treeningute tõttu mitte osaleda kui seda, et trenni lõppedes on süda paha ja väsimus liiga suur isegi laua taga istumiseks, rääkimata mõttetööst. 

Meie perel ja ka minu õpilastel on vedanud mõistvate ja kaasaelavate õpetajatega. Muidugi on seejuures nii mõnigi neist kogenud saalis või staadionil magusvalusat esinemisärevust omal nahal. 

Võistlusspordiga tegelevate laste toetamine algab palju varem, kui nad vilistlastena teleekraanile jõuavad. Millised on tihti puuduvate, kuid samas mingis valdkonnas äärmiselt distsiplineeritud laste õpetamisega seotud raskused? 

Sportlaslaste õpetamise kogemust jagavad Pärnu Kuninga tänava Põhikooli inglise keele õpetaja Reene Tammearu, kellel endal on kaks profisportlasest täiskasvanud last, ning Tartu Miina Härma Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja, varasemalt ka võistlussporti panustanud Age Raimets.

ANNA-LIISA BLAUBRÜK, õpetaja, toimetaja


Sportlaste eduka õpetamise võti – usalduslikud suhted ja selged eesmärgid

Reene Tammearu. Foto: Jüri Vlassov

Reene Tammearu, Pärnu Kuninga tänava põhikooli inglise keele õpetaja:

Oleme jõudnud ajastusse, kus lapsed liiguvad vähe, ja püüame igal võimalikul viisil neid liikuma saada. Eesti ja kogu maailm püüdleb sportliku eluviisi poole, seega peame ka spordile pühendunud õpilastesse suhtuma mõistvalt ja toetavalt. 

Spordiinternaadi asemel tavakoolis õppivate sportlaste üle oskan mina tunda rõõmu, olla nende üle uhke ja toetada neid igal võimalikul viisil, sest oma enesejuhtimis- ja ajaplaneerimisoskuse, aga ka organiseerimis- ja juhtimisvõimetega on nad teistele eeskujuks.

Usaldus ja kontakt

Alustada tuleks kõige lihtsamast, aga samas tähtsamast, ja see on usaldusliku suhte loomine oma õpilastega, aga ka nende vanematega. Sellele saab ehitada kõike. Kuidas seda teha? Oleme avatud, kuulame, näitame üles huvi ja hoolime. Püüan ise ka oma õpilaste tegemistega kursis olla, neid tunnustada või lihtsalt ära kuulata ja kaasa mõelda. 

See on tekitanud huvitava olukorra just kolmandas kooliastmes, kus mina suhtlen õpilastega vabalt nagu oma lihaste lastega, aga nemad teietavad mind. Ma olen suutnud luua usaldusliku suhte ja see teeb mind õnnelikuks. Õpetaja on õpilasele alati suur eeskuju ja autoriteet. Me ei tohiks unustada, kui suur mõju meil oma õpilastele on. 

Loomulikult peame ka vanemad kaasama, sest nende toetus on äärmiselt oluline. Nemad on sild kooli ja õpilase vahel, sest saavad aidata kaasa heale koostööle lapsega. Meie koolis toimuvad näiteks kaks korda aastas arenguvestlused. On väga oluline, et lastevanemad ja kool mõtleksid ühtemoodi ja lastevanemad usaldaksid oma kooli. See aitab vältida arusaamatusi ja pingeid.

Selged ootused ja eesmärgid

Õpilased, kes palju puuduvad, peavad eriti täpselt teadma, mida neilt oodatakse, ja need ootused peavad olema selgelt sõnastatud ning üheselt mõistetavad, arvestades ka seda, et sportlastel praktiliselt vaba aega ei ole ning millalgi peab laps ka puhkama. 

Kindlasti ei ole vaja kõiki töid järele teha ja kindlasti ei ole vaja kõike hinnata hindega. Mõtleme hästi läbi, mida me oma õpilastelt ootame, ja teeme selle neile võimalikult selgeks, sest teadmatus ja segadus tekitavad probleeme ning rikuvad head suhted. Kui õpilased teavad, mida neilt oodatakse, ja see on neile jõukohane, teevad nad selle ära. Leiame neile ülesandeid, mille käigus nad omandavad mitu õpieesmärki, õpetajad võiksid aineid lõimides ka omavahel koostööd teha. 

Ülesannete andmisel saab näiteks arvestada pikkade bussi- ja/või lennureisidega, mida saab väga edukalt õppimiseks ära kasutada. Anname neile lugemist ja lubame telefoni abil ülesandeid teha, sest laua taga kirjutamise võimalusi on sportlastel vähe. Telefon on aga kogu aeg kaasas ja paar raamatut kotti pista pole mingi probleem, sõit möödub nii ka palju kiiremini. 

Mis on tegelikult oluline? Me peame valima, kõike ei jõua kaks korda päevas treeningutel käiv õpilane omandada ka parima tahtmise juures. Vahel piisab sellest, kui mingil teemal temaga lihtsalt vestelda. Julgustan õpetajaid sportlasi rohkem usaldama, sest üldjuhul on nad väga kohusetundlikud ja distsiplineeritud noored – see on see, mida neilt iga päev nõutakse. Kasvatame neist ennastjuhtivad inimesed, andes neile valikuvõimalusi, lähtudes nende huvidest. Nii toimetades anname õpilasele vastutuse. 

Lepime faktiga, et kõike omandada nad ilmselgelt ei jõua, ja olgem ausad, polegi vaja. Kasvatame sportlase, kes ei vaja tulevikus spordipsühholoogi abi, sest ta on enesekindel ja vaimselt tugev. Tänapäeva maailmas saab õpingutega jätkata või neid alustada, millal iganes selleks soov või vajadus tekib. 

Elame kaasa ja oleme uhked juba enne tippude vallutamist

Minu kogemus näitab, et sportlased on lugupeetud ja hinnatud klassikaaslased. Tavaliselt hakkavad sportlased rohkem puuduma alles põhikooli teises astmes ja selleks ajaks on sõprussuhted klassikaaslastega loodud. Kui õpilane puudub palju koolist ega saa ka klassi väljasõitudel osaleda, võib juhtuda, et ta jääb kaaslastele võõraks, ning see omakorda põhjustab raskusi koolis käimisel. 

Enamikul sportlastest seda muret ei ole, sest nad on pigem klassi liidrid või vähemalt arvestatavad kaaslased, sest sporti tehes peavad nad olema meeskonnamängijad. Miks mitte korraldada koolis võistlusi sportlaslaste alade tutvustamiseks või käia ise või koos klassiga nende esinemisele kaasa elamas? Olen näinud siirast rõõmu oma poja näol, kui ta rääkis mulle, et õpetaja küsis, kuidas tal võistlustel läks. Rääkimata sellest, kui õpetaja tunnustas teda tema sportlike saavutuste eest. See näitab lapsele, et õpetaja hoolib temast, ja see paneb teda rohkem pingutama, sest ta ei soovi oma õpetajale pettumust valmistada. Nii kasvab temast empaatiavõimeline ja kohusetundlik inimene. 

Oma kooli võimlas ja raamatukogus eksponeerime edukate sportlaste karikaid ja medaleid ning võimlas on näha maailmameistrist kettagolfi mängija allkirjastatud ketas ja eelmise aasta Eesti parima võrkpalluri signatuuriga Eesti koondise võistlussärk. Mõlemad sportlased on meie kooli vilistlased. 


KOMMENTAAR

Age Raimets.

Age Raimets, Miina Härma Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja:

Mul on tunne, et me õpetajatena sageli ei tea, mille kõige ägedaga meie õpilased väljaspool kooli tegelevad. Õpetaja võib pahane olla, et õpilane jälle puudub … Samas on noor parajasti maailmameistrivõistlustel oma unistusi täitmas.

Kõik õpilastest tippsportlased, kellega mina olen kokku puutunud, on pigem tagasihoidlikud, nad tunnevad rõõmu õnnesoovidest ja kaasaelamisest, aga ei kelgi oma saavutustega ega oota privileege. Kehalisest on nad enamasti vabastatud, aga tulevad ikkagi tihti tundi, sest mängida on lõbus. Kui graafik lubab, on nad alati ka võistlustel kooli esindamas. Nende kaasalöömine motiveerib klassikaaslasigi rohkem pingutama. 

Sportlased, kelle õpetaja ja klassijuhataja mina olen olnud, on päris hästi ühendanud koolielu ja võistlusspordi. Neil pole enamasti aega klassiüritustest osa võtta, puudumisi koguneb palju, aga heade ajaplaneerijatena saavad nad kõik edukalt tehtud.

See on õpetaja jaoks ikka suur rõõm, kui näed, et tööka ja sihikindla noore unistused täituvad. 16-aastaselt on võimalik Tartust Itaalia liigasse jalgpalli mängima jõuda. Hakkan suvel uhkusega kaasa elama kettagolfi MM-ile USA-s, sest üks mu kümneaastane õpilane võistleb seal. Ma jagan alati õpilaste saavutusi sotsiaalmeedias, sest olen nende üle lihtsalt uhke. Mulle on kirjutanud mitmed noorsportlaste vanemad ja tänanud kaasaelamise eest. See suhtlus ja sõprus säilib veel kaua aega pärast seda, kui koolid on lõpetatud.

Eks ma ikka muretsen ka nende pärast: et tervis korras oleks, vaim vastu peaks ja puhkust jaguks. Olen olnud õpetajaks/treeneriks jooksutüdrukule, kes andis alati endast 100%. Nii kui tuli finišijoon, kukkus ta nagu niidetult maha. Enamasti tähendas see lõhkiseid põlvi, koos hingamist ja pikka taastumist, aga tema sportlasehing ei lasknud kuidagi muudmoodi joosta kui maksimumile.

Ma arvan, et õpilastele kaasaelamine, siiras rõõm ja huvi nende tegemiste vastu tagab ka selle, et tundides pole distsipliiniprobleeme.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!