• 

• 

2021. aasta tugispetsialistiks valitud Helje Möller ütleb, et on alati tahtnud lastega töötada. Kakskümmend aastat tagasi, kohe pärast Tartu Ülikooli lõpetamist läks ta logopeediks Tallinna Pallipõnni lasteaia tasandusrühma ning töötab seal praeguseni. Lisaks teeb ta väikese koormusega logopeeditööd Tallinna Kiikhobu lasteaias, on logopeedide ühingu vanem ja kutsekomisjoni liige ning esindab Eestit Euroopa logopeedide ühingus.

Helje Möller, kui erinev on logopeedi töö tasandus- ja tavarühmas?

Väga erinev ei ole, sest logopeedi juurde satuvadki keerulisemate kõneprobleemidega lapsed. Tavarühmadest käib osa lapsi ainult puuduvaid häälikuid omandamas. Tasandusrühmas on aga juba keerulisemad juhtumid, kus on vaja kompleksset lähenemist ja teisi spetsialiste lisaks. Küll aga on laste kõneprobleemid aastatega muutunud. Kui ma kakskümmend aastat tagasi logopeedina alustasin, tulid tasandusrühma lapsed, kellel oli mõni häälik puudu. Praegu tuleb igal aastal mõni laps, kes ei mõista kõnet, ei räägi ega suuda end veel muul moel väljendada. Kui minu ülesanne on anda lapsele suhtlusvahend, siis rühmaõpetaja arendab lapse iseseisvust, et ta saaks igapäevatoimingutega – nagu riidessepanek, söömine jne – iseseisvalt hakkama. 

Kas erivajadusega lapsel on parem käia erirühmas kui tavarühmas?

Arvan, et peaksid olema mõlemad võimalused. Lapsel on õigus käia teiste lastega koos tavarühmas ja seal vajalikku tuge saada. Samas on lapsi, kes vajavad tavalisest väiksemat keskkonda, rahulikku ja kindlat rutiini, spetsialiste, kes oskavad last toetada ja tema jaoks arusaadavalt suhelda. Ka uut alushariduse ja lapsehoiuseaduse eelnõu ette valmistades seisid logopeedide ühing ja eripedagoogide liit selle eest, et lasteaedades jääks väiksemate rühmade loomise võimalus alles. Minu pika töökogemuse jooksul on harva juhtunud, et tasandusrühma suunatud laste vanemad ei jää selle otsusega rahule või oma otsust kahetsevad. Pigem on nii, et kui oleme tahtnud lapse tavarühma tagasi saata, siis vanemad ei soovi seda. Mind ärritab, kui kuulen, et laps on otsustatud jätta tavarühma, kuid eri põhjustel on ta rühma tegemistest kõrvale jäetud ega saa vajalikku tuge. 

Mis on tasandusrühma eelised? 

Tasandusrühmas suhtutakse kõigisse lastesse kui tublidesse. Tihti on nii, et kui laps jõuab tasandusrühma, tuleb hakata temasse kadunud eneseusku tagasi süstima: sa oled tubli ja saadki hakkama! Teine eelis on, et kuna rühmas on vähem lapsi, on õpetajatel iga lapse jaoks rohkem aega. Tasandusrühma õpetajad on eripedagoogi haridusega ja meeskonda kuulub ka logopeed, mis tähendab, et logopeed on lapse jaoks iga päev olemas ja logopeedi tund toimub vähemalt kolm korda nädalas. Meie jaoks ei ole midagi erilist, et last tuleb teistmoodi õpetada ja teistmoodi kõnet kasutada. Tavarühmas, kus on 24 last, on see kindlasti keerulisem. Samuti on õpetajates veel hirmu ja teadmatust, kuidas neile lastele läheneda. Arvan, et kuna suund on kaasavale haridusele, peaksid õpetajad suutma leppida teadmisega, et kõik lapsed ei õpi ühesuguse tempoga ja ühtemoodi, ning oskama valida igale lapsele just talle sobiva metoodika ja õige raskusastmega ülesanded. Samuti peab õpetaja teadma, kuidas läheneda lapsele, kes ise kontakti ei võta, ning oskama kasutada suhtlemiseks teisi viise, kui laps kõnele ei reageeri. Loodan, et selliseid asju hakatakse ülikoolis õpetajatele järjest rohkem õpetama. 

Milliste kõneprobleemidega logopeedil kokku puutuda tuleb?

Laste probleemid on väga erinevad, alates mitmesugustest häälduspuuetest, vähesest sõnavarast, lauseehituse vigadest kuni suulise kõne mittemõistmiseni. 

Kõige keerulisemad ongi need lood, kui laps kõnet ei mõista. Häälduspuudeid ei pruugi neil lastel olla. Nad kordavad täiskasvanu juttu järele nagu väikesed papagoid, kuid nende kõne ei kanna. Mõnikord peetakse neid lapsi rumalateks, kuna neile ei meeldi kuulata jutte raamatutest, nad ei pane hommikuringis tähele ega suuda täita õigesti korraldusi, sest ei ole ülesandest lihtsalt aru saanud. Nende seas on lapsi, kellel on väga hea mälu ja matemaatilised võimed. 

On lapsi, kes jõuavad logopeedi juurde, kuna neil puudub täielikult kõne. Nendega alustame tööd pilkkontakti loomisest, suhtlema ärgitamisest ja lihtsate viibete õppimisest. Kõnetu lapse puhul ongi kõige olulisem, et ta suudaks näiteks oma vajadustest märku anda, abi küsida, protesti väljendada. 

Millest logopeedi töö algab?

Alustuseks on vaja hinnata ja analüüsida, kus tegelik probleem asub, kas mure on ainult häälduses või on viga keelesüsteemi omandamises. Seejärel tuleb otsustada, millist teraapiat laps üldse vajab ja mis võiks olla esimene samm, millega ta toime võiks tulla.

Kontakti loomine võib olla mõne lapse puhul suur väljakutse. See tähendab igas mõttes lapse tasemele laskumist. Olen naljaga pooleks öelnud, et mul on kükitav, mitte istuv töö. Alles pärast seda, kui lapsega on loodud silmside ja emotsionaalne kontakt, saab edasi minna.

Ühe lapsega jõudsime alles hiljuti nii kaugele, et ta oli üldse nõus minuga logopeedi tuppa kaasa tulema. Enne seda veetsin päevi rühmatoas tema kõrval istudes, et ta minuga harjuks. Mõni päev tagasi juba mängisime minu toas ja ta juhtis minu tegemisi nii pilgu, väikeste sõrmeviibete kui ka üksikute häälitsustega.

Milline roll kõneteraapias on lapsevanemal?

Lapsevanem on lapse kõne arendamisel asendamatu partner. Enne kui ma lapsega tööle hakkan, kutsun alati kohale lapsevanema. Räägin, milliseid probleeme mina näen, ja küsin, mida tema on märganud, selgitan, millised on minu eesmärgid ning mida ma vanemalt ootan. Samuti näitan ära õiged võtted, kuidas kõneharjutusi teha. Kui laps käib tavarühmas, harjutan kord nädalas lapsega lasteaias mina, ülejäänud päevad harjutab vanem temaga kodus. Üks logopeedias toimunud oluline muutus on, et kui varem käis laps logopeedi juures harjutamas, siis nüüd harjutab ta kodus ja käib logopeedi juures omandatut ette näitamas ja uusi ülesandeid saamas. Teraapia logopeedi juures ei erine millegi poolest mõnest trennist või kursusest. 

Tean, et lapsed kodus vanematega hea meelega harjutada ei taha.

Jah, see on üsna tavaline probleem. Seepärast ongi vaja see tegevus lapse jaoks huvitavaks teha. Olen vanematele öelnud, et ärgu treenigu, vaid mängigu lapsega. Tihti tuleb vanematele õpetada iseenesestmõistetavaid asju, ka seda, et lastega tuleb mängida ja päriselt suhelda. Sellest, kui lapselt küsida, mida ta lasteaias sõi ja päeva jooksul tegi, on vähe. Rohkem võiks koos käia ja tegutseda, näiteks minna metsa, uurida seal puid ja putukaid, seeni ja marju ning nähtu üle arutleda. Tähtis on, et laps tajub – vanemad kuulavad ja mõistavad teda ning neil on tema jaoks aega.

Kas logopeedi peamine töövahend on mäng?

Peamine on ikka treening, mis on peidetud mängude sisse. Koolieelik saab ehk juba aru, et harjutamise tulemusena saab ta ilusa r-i või s-i. Nelja-viieaastast sellise jutuga ei motiveeri, tema saab ka selleta oma jutud räägitud ja asjad aetud. 

Häälikute ja käändelõppude harjutamiseks sobivad hästi mitmesugused laua- ja kaardimängud, millest lapsed on vaimustatud. Samuti on laste lemmikud täringumängud. Alati ei peagi see olema spetsiaalselt konkreetse hääliku omandamiseks loodud mäng.

Mulle meeldib kasutada palju ka dramatiseeringuid ja teatri vahenditega olukordi läbi mängida. Püüangi olla võimalikult mänguline, kohandada materjale vastavalt lapse, aga ka enda tujule, sest kui minul on põnev, usub ka laps, et tegevus on tore. Samas pean olema järjekindel selles, mida laps peab omandama, järgima seatud eesmärki ning muidugi lõputult kõike kordama. Õnneks lastele mängudes kordused meeldivad. 

Kas kõneraskustega võivad kaasneda hiljem koolis õpiraskused?

Seos kõnepuude ja õpiraskuste vahel tõepoolest on, seepärast on väga oluline sekkumiseks õiget aega mitte mööda lasta. Häälduspuuded saavad koolimineku ajaks valdavalt korda, spetsiifiline kõnearengupuue võib jääda lugemis- või kirjutamisraskusena last saatma. 

Pandeemia ajal on tulnud logopeedidel teha ka veebinõustamisi. Kui tulemuslik see töö on?

See oleneb lapsest ja tema probleemist. Häälikuseadet teha, hääldust korrigeerida ning kõne mõistmist ja jutustamisoskust arendada on veebi teel võimalik. Veebinõustamise hea külg on see, et vanem on lapse kõrval ja näeb, kuidas logopeed töötab. On arvatud, et kui materjalid ja ülesanded on olemas, ei ole logopeedi vajagi, vaid lapsevanem teeb nende põhjal lapsega harjutusi. Minu kogemus näitab, et iga laps ja tema probleem on erinev. Logopeedi töö ei ole liini-, vaid ikka rätsepatöö. Ka sarnase diagnoosi puhul on vaja erinevalt läheneda ning läbi mõelda, milline on see sõnavara, mille laps päriselt kasutusele võtab. Ühte last huvitavad autod, teist kassid-koerad, kolmandaga räägime akrobaatikast, nii et suurema osa materjale teen ise lähtuvalt lapse probleemist, vanusest ja huvist. Mina eelistan lapsega silmast silma kohtuda. Kaugteraapia hea külg on võimalus kliendiga kohtuda ka siis, kui logopeed asub teises linnas. Nii hoitakse kokku sõiduaega ja sõiduvõimaluse puudumine ei tähenda teraapiast ilma jäämist. 

Mis on logopeedi töös kõige raskem?

Igasuguse õpetamise teeb raskeks lapse vähene soov pingutada. Nii on see kõigis tegevustes, eriti kui varasemast on tal ebaedu kogemus ja hirm ebaõnnestumise ees. Kui rühmaruumis saab laps varjuda teiste taha ja täita ülesandeid teiste järgi või need üldse tegemata jätta, siis logopeedi juures üksi olles peab ta pingutama, ja seda korduvalt. Lihtsam oleks hoopis rühmatoas legodega ehitada. See olukord teeb ka logopeedi töö raskeks – tuleb olla pidevalt valmis last motiveerima ja innustama.

Millised on olnud meeldejäävamad edulood?

Edulugusid on kahekümne aasta jooksul olnud nii palju, et ühte välja tuua on võimatu. Kindlasti on tavapärane edulugu see, kui abi tuleb otsima ema, kelle lapse kõnest ei saa aru ka tema kõige lähedasemad inimesed. Sellisel juhul ei ole tulemused ka kiired tulema. Emade pisaraid olen näinud palju ning sageli on olnud vaja vanemat rahustada: jah, lapse kõnes on vigu palju, kuid praegu keskendume vaid osale neist ning teistele probleemidele leiame lahenduse edaspidi. Mõnikord tuleb vanematele seletada, et mure, mida nemad näevad, ei ole lapse seisukohast kõige suurem, vaid enne on vaja tegeleda hoopis millegi muuga.

Kui lõpuks on lapse kõne sel määral selge ja arusaadav, et tagantjärele mõeldes on isegi raske uskuda, et algus oli nii raske, tunnetan seda oma võiduna. 

Mis teeb logopeedi töö huvitavaks ja toredaks?

Kõige põnevam on see, et igal sügisel, kui lasteaeda tulevad uued lapsed, alustan ma nagu ristsõna lahendamist. Ja mulle väga meeldivad ristsõnad! Iga laps on nagu omaette mõistatus, igaühe puhul tuleb leida see, mis töötab. Mulle meeldivad väljakutsed ja ma olen koostööinimene, mitte üksi nokitseja. Mulle meeldib näha, kuidas laps sedamööda, kuidas tema eneseväljendusoskus areneb, ka ise avanema hakkab.