Turvaliselt internetis: Viisakat suhtlemist tuleb õppida

25. mai 2018 Kristina Traks ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Teoorias lapsed justkui teavad netiturvalisusega seotud aspekte, kuid praktikas käituvad nii mõneski olukorras ettevaatamatult.

Kiusatavaks sattumine võib inimese hinge mürgitada paljudeks aastateks – sama laastavalt mõjub küberkius. Veebis ahistatakse tihtilugu veel varjatumalt ja rafineeritumalt kui muidu, samas on seda võimalik nii ennetada kui ka peatada. Küsimus on meetodites ja teemaga tegelemise järjepidevuses.

Eestis on tehtud koolilaste hulgas mitu uuringut, et saada teada, millised internetikasutajad nad on ja kui hästi oskavad ennast netiohtude eest kaitsta. Kuna praegune põlvkond kasvab üles nutiseade 24/7 pihus, võiks eeldada, et nad teavad hästi, kuidas netis käituda. Uuringud on toonud välja, et teoorias lapsed justkui teavadki netiturvalisusega seotud aspekte, kuid praktikas käituvad nii mõneski olukorras siiski ettevaatamatult.

Kõik on netis

Lastekaitse liidu kaks aastat tagasi tehtud uuringust selgus, et internetti kasutavad pea kõik lapsed rohkem või vähem. Tüüpiliselt sukeldutakse internetti siis, kui jõutakse kooliikka, kuid kolmandik lastest surfab netis juba lasteaiaealisena. Kõige tavalisem on netis käimine nutitelefoni abil. Laste lemmikkohad veebis on YouTube, Facebook, Instagram, Snapchat, venekeelsete laste seas ka Vkontakte.

Telia ja Eesti lastekaitse liidu koostöös tehtud kõige värskemast CAP- (Children Advisory Panel) uuringust tuli välja, et olukord kübermaailmas pole kiita. Lausa kolmveerand küsitletud Eesti lastest tunnistas, et on puutunud netis kokku ebameeldivate ja häirivate intsidentidega. Kõigest veerand õpilastest arvab, et internetis peaksid kehtima samasugused viisakusreeglid nagu päriselus, kolmandik peab netis toimetamist anonüümseks ja ülejäänud ei oska selles küsimuses seisukohta võtta.

Kas vanemad teavad, millega nende lapsed netis tegelevad? Sellega on nii ja naa. Samast uuringust tuleb välja, et lapsed ise usuvad, et vanemad teavad, millega nad tegelevad. Päriselt ei pruugi see nii olla.

Nii toob Tallinna Pae gümnaasiumi haridustehnoloog ja õpetaja Maia Lust oma koolis tehtud küsitlusest välja üllatavad vastused, kust selgub, et tervelt kolmveerand küsitletud vanematest ei oma ülevaadet sellest, millega nende lapsed netis tegelevad. „Vanematel tuleb oma laste netitegemiste vastu rohkem huvi tunda,“ ütleb ta.

Rafineeritud kiusamine

Koolikiusamine on väga vana probleem, mille episoode kirjeldas juba Oskar Luts oma „Kevades“. Selle uus versioon on küberkiusamine, mis võib lastekaitse liidu projekti „Targalt internetis“ koordinaatori Malle Hallimäe sõnul olla palju rafineeritum ja räigem, rääkimata sellest, et see on varjatum. „Tavalise kiusamise puhul saab kiusatav ära minna, virtuaal­maailmas aga on see kogu aeg kaasas,“ ütleb Hallimäe. „Mõju kiusatavale on aga sama, see häirib lapse elu ja õppimist väga.“

Küberkiusamisel on igasuguseid vorme. Tavaline on neti teel ähvardamine, tagaselja laimamine, libakontode tegemine. Ka vihkamisgruppide loomine mõnda suhtlusportaali, nt Facebooki. Võidakse varastada identiteete, saata häirivad sõnumeid ja pilte.

Kõige tüüpilisem iga, mil taolised probleemide võivad tekkida, on 10–14 eluaastat. Teismelistel võib kiusamine saada alguse siis, kui suhtes olnud noored lahku lähevad ja vimma üksteise peale netikiusamisena välja valavad.

Kas kiusamist saab ennetada?

Selle küsimuse suhtes on nii Malle Hallimäe kui ka Maia Lust ühel meelel: jah saab, ja ennetamine on oluliselt lihtsam kui kiusuahela lõpetamine. Tõsi, ennetustöö nõuab aega ja järjepidevust. Siin ei piisa ainult sellest, et kutsume kampaania korras kord paari aasta tagant kooli veebikonstaabli netiohtudest kõnelema ning muul ajal teeme näo, et kõik on hästi. „Kiusamiskäitumise fooniks on meie kodudest pärit väärtushinnangud. Oluline on hoida keskkonda, kus hinnatakse häid suhteid. Kui on selline foon, jääb ka kiusamisjuhtumeid vähemaks,“ ütleb Hallimäe.

Maia Lust lisab, et ennetustöö on kõige tähtsam. Pae gümnaasiumis tegeletakse sellega väga tõsiselt. Traditsiooniks on saanud 5–6. klassidele korraldatavad veebikonstaabli infotunnid, samuti on koolis väga hästi vastu võetud Telia, lastekaitse liidu ja Eesti informaatikaõpetajate seltsi koostöös valminud mäng „Suurim julgus“.

Viimasel koolivaheajal korraldati koolis küberturvalisuse teemaline konverents lastevanematele ning regulaarselt viiakse õpilaste hulgas läbi Telia CAP-uuringu põhiseid küsitlusi.

Me tahame olla kursis, millega meie lapsed tegelevad, ning ainuke võimalus selleks ongi teemas aktiivselt sees olla,“ ütleb Lust. „Kui lapsed ja lapsevanemad näevad, et küberteemadega koolis aktiivselt tegeletakse, on neil kindlus, et netis toimuv ei ole sugugi ükskõik. Küberkiusamist on võimalik ära hoida just teadlikkusega ja sellega, et teemat pidevalt üleval hoitakse. Kui mitte midagi ei tee, siis ei muutu kiusamises ka midagi. Ma usun, et lapsed teevad internetisuhtluses vigu suuresti sellepärast, et lapsevanemad täpselt ei tea, kuidas netis mingite küsimustega hakkama saada.“

Mis vanuses tuleks hakata netiohutuse teemadel rääkima? „Kui mitte lasteaias, siis algklassides kindlasti,“ ütleb Hallimäe. „Seda tuleks teha samal ajal, kui laps hakkab internetis käima. Netisuhtluse teema on koolide õppekavades, kuid see, kuidas teemaga tegeletakse, sõltub suuresti koolist endast. Oluline on, et teemaga tegeletaks järjepidevalt, sest digimaailm muutub kiiresti ja sellega tuleb kogu aeg kursis olla.“

Pae gümnaasiumis lastevanematele esinenud veebikonstaabel Jana Frolova rõhutas, et vanemad peaksid olema valvsad ja nutiseadmete kasutamisele peavad kodus olema kehtestatud reeglid. Need peaksid kehtestama veebis viibimise aja ja ka selle, mida postitada ja mida mitte. „Olge kursis sellega, millises keskkonnas teie lapsed liiguvad. Tehke sinna ka endale konto, olge oma lapsega sõber, siis saate tema tegemisi jälgida. Vaadake üle lapse sõprade võrgustik ning rääkige talle, et ka internetis saab sõbraks nimetada vaid inimest, keda sa päriselt tunned. Internetis sõbraks saamine on sama nagu võõra inimese oma koju kutsumine,“ rääkis Frolova koolis.

Ema, aita!

Kui aga ennetustöö on olnud kehv ning õpilane on sattunud netikiusamise ohvriks, otsib enamik lapsi õnneks abi. Kõige sagedamini emalt-isalt, aga ka õpetajalt. Sellisel puhul on oluline, et laps abi ka saaks. Suhtumine, et „kannata ära, küll nad ära lõpetavad“, ei mõju ega lõpeta tavaliselt ahistamist, vaid muudab selle järjest hullemaks.

Strateegiaid kiusamisohvri aitamiseks ja kiusu lõpetamiseks on mitmeid ning need sõltuvad sellest, kuidas kiusatakse. Esimene samm on häiriva tegevuse peatamine. Kui ahistajaks on võõras, siis tuleb ta blokeerida. Häirivad ja alandavad sõnumid tuleb kopeerida, sest kui asi läheb politseisse, on vaja vestlusest jälge.

Suhtlusportaalis toimunud intsidendist tuleb anda teada keskkonna moderaatorile või veebikonstaablile. Näiteks peab teatama politseile. Sama tuleb teha siis, kui on toimunud identiteedivargus – kellegi piltidega on tehtud libakonto.

Lapsevanem või õpetaja võib tunda ennast netikiusamisest kuuldes abitult. Hallimäe ütleb, et kõige tähtsam on hakata probleemiga tegelema. „Kui õpetaja või vanem ise ei oska head lahendust välja pakkuda, peab veebikonstaabliga nõu pidama, mida teha,“ soovitab ta.

Mitte iga laps ei julge rääkida sellest, et on sattunud kiusatava rolli. Võib-olla puudub tal vanematega lähedane kontakt ja õpetajale rääkimine näib kaebamisena. Või on teda ähvardatud, et „kitumisele“ järgneb veel hullem kiusamine.

Võimalikule kiusamisele viitab see, kui õpilane hakkab käituma tavapärasest erinevalt. Näiteks ei taha ta enam seniste sõpradega suhelda, tema õppe­edukus langeb, ta on hajevil ja vaikne, tekivad keskendumisraskused,“ kirjeldab Hallimäe. „Ka kodus käitub laps teistmoodi. Näiteks ei taha minna kooli ega huviringi. Põhjus ei pruugi olla selles, et ta ei saa seal hakkama, vaid just kiusamises – ta katsub kiusajatest eemale hoida. Sellisel puhul tuleb katsuda lapsega usalduslikult vestelda ja ta rahulikult ära kuulata. Ei tohi ärrituda või hakata süüdistama, et laps ise on süüdi, et teda kiusatakse. Tuleb anda lapsele teadmine, et nüüd, kui asi on ilmsiks tulnud, saab midagi ette võtta.“

Räägime netietiketist

Kiusamisjuhtumi valguses on mõistlik teema koolis laiemalt üles võtta. See ei peaks kujunema kellegi näidishukkamiseks või n-ö kohtuprotsessiks, vaid asjalikuks aruteluks. Malle Hallimäe ütleb, et pole vahet, kas mõnitatud on pärast tunde kooli taga või internetis, õpilastega tuleb sellel teemal rääkida.

Tuleb selgitada, mis on viisakas käitumine ja et see kehtib virtuaalruumis samuti nagu päriselus. Õpetaja peab rõhutama, et ka kõrvalseisjad peavad oskama virtuaalruumis kiusamist lõpetada. Sekkumine on kiusamisteemade puhul väga oluline, see aitab ahela katkestada. Ka vanemad võiksid kodudes rohkem rääkida sellest, kuidas virtuaalmaailmas suhelda. Näiteks on oluline selgitada lapsele, millist infot endast netti panna võib ja mida ei maksa panna. Kiusamine võib tekkida just selle põhjal, millist infot on keegi enda kohta välja andnud,“ räägib Hallimäe.

Hea on, kui koolis on mõeldud läbi, mida teha kiusamisprobleemi ilmnedes. „Ainuüksi teadmine, et koolis on olemas tegevuskava, kuidas selliste juhtumitega käituda, mõjub kiusamist ennetavalt. Seda on õpilased ise tunnistanud,“ ütleb Hallimäe. „Neil teemadel saab arutleda rollimängude kaudu, millega pannakse õpilased aktiivselt kaasa mõtlema. Klassis võiks võtta vastu ka hea käitumise reeglid.“

Kuna suurem osa lapsi otsib kiusamise ohvriks sattudes abi esmajoones vanematelt, siis peavad lapsevanemad Maia Lusti sõnul netiteemadega kogu aeg kursis olema. Vastasel juhul ei oska nad oma lapsele nõu anda. Kõige alus on usalduslik suhe lapsega, ainult nii saab kiusamisteemasid päriselt lahendada.

Kuidas aga käituda kiusajaga? „Tuleb läheneda juhtumipõhiselt,“ ütleb Maia Lust. „Meie koolis vestleb õpilasega esialgu klassijuhataja, kui see ei aita, siis sotsiaalpedagoog ja psühholoog, vajadusel kutsume kooli lapsevanema. Mõnikord on kiusajal endal hoopis mingi muu lahendamist vajav probleem, aga ta elab ennast välja kiusates.“

Ta lisab, et kogu temaatika juures on väga positiivne, et lastel on internetiasjade vastu ülisuur huvi ning nad on uuele infole vastuvõtlikud. „Mõtlevad kaasa, küsivad, arutavad pärast teemat isekeskis. See kõik on hea pinnas õppimiseks,“ ütleb Lust.

 


Algatus „Suurim julgus“ õpetab küberkiusamist märkama

Möödunud aasta sügisel alguse saanud algatuses „Suurim julgus“ on juba praegu tuhandetele Eesti lastele õpetatud, kuidas küberkiusamist ära tunda ja mida teha, kui oled sellega kokku puutunud. Algatuse üks eestvedajaid, Telia kommunikatsioonidirektor Katrin Isotamm ütleb, et algatuse vastu tunnevad suurt huvi nii õpetajad, õpilased, lapsevanemad kui ka ettevõtmise partnerid.

Suurim julgus“ on Telia, lastekaitse liidu, Kiusamisvaba Kooli, Lasteabi, HTM-i ja paljude teiste heade partnerite ühine algatus, mille eesmärk on küberkiusamise probleemi teadvustada, ennetada ja vähendada. Sõnum on suunatud nii õpilastele, lapsevanematele kui ka õpetajatele. Algatusega tahetakse öelda, et tõeline julgus on märgata, teada, hoolida, abi küsida ja pakkuda. Olgu siis tegu kiusaja, kiusatava või kõrvaltvaatajaga. Nimelt on just kõrvalseisjate tegutsemisel (või mittetegutsemisel) netikiusu vähendamisel võtmeroll.

Katrin Isotamme sõnul on kohtumised õpetajatega näidanud, et täiskasvanud toimetavad internetis lastest erinevates keskkondades. Seega võib küberkiusamise probleem olla oluliselt varjatum, hiilivam, salakavalam kui näiteks füüsiline kius klassiruumis. Seda on raskem märgata. Meie kohtumised ja koostöö õpetajatega on näidanud, et mõeldakse kaasa, otsitakse aktiivselt lahendusi, suur huvi on ennetada ja aidata. Oluline ongi, et kool digiteemadele tähelepanu pühendab ning probleemide korral avatult tegutseb ja abistab.

 


CAP-uuring

CAP-uuringut on Telia Põhja- ja Baltimaades korraldanud kaks korda, viimati 2017 lõpus ja 2018 alguses. Eesmärk on luua ülevaade laste internetikäitumisest, uurida nende rõõmude ja murede kohta võrgus. Uuring on kvalitatiivne, meetoditeks töötoad, intervjuud ja küsitlused.

Kahe uuringuga on kaasatud ca 1500 last. Eestis on partneriks-läbiviijaks olnud lastekaitse liit ja TNS Kantar. Viimases CAP-uuringus osales Eestist 127 last neljast koolist, keskenduti privaatsusele internetis. Telia Company plaan on teha sarnaseid CAP-küsitlusi koostöös kohalike lastekaitseorganisatsioonidega vähemalt kord aastas.

 


Loe ka:


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!